MIRELL PÕLMA Tartu 2014 SISUKORD 1.SÕNA EMA TAUST......................................................................................................3 1.1. Sõna ema etümoloogia................................................................................................3 1.2. Sõna ema tähendus.................................................................................................4 1.3. Sõna ema levik Eesti murretes................................................................................5 2.SÕNA EMA LEVIK KORPUSTES...............................................................................6 2.1. Sõna ema vanas kirjakeelekorpuses.......................................................................6 2.2. Sõna ema 1890ndatel, 1950ndatel ja 1990ndatel ajakirjanduses...........................7 2.2.1.1890. aastate ajakirjanduskeele vasted..........................................
3. saarte murre 1.1.4. idamurre 1.2. kirderannikumurded 1.2.1. rannamurre 1.2.2. Alutaguse murre 2. lõunaeesti murded 3 2.2. Tartu murre 2.3. Võru murre On kasutatud ka muid liigitusi ja nimetusi lisaks eelpool nimetatutele. Murrete erinevused Eesti murded erinevad nii sõnavara, fonoloogia, morfoloogia kui lauseehituse poolest. Lõunaeesti murretes on varasem häälikuühend *pts ja *kti muutunud ts-iks, põhjaeesti murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on
1. põhjaeesti murded 1.1. südaeesti murded 1.1.1. keskmurre 1.1.2. läänemurre 1.1.3. saarte murre 1.1.4. idamurre 1.2. kirderannikumurded 1.2.1. rannamurre 3 1.2.2. Alutaguse murre 2. lõunaeesti murded 2.1. Mulgi murre 2.2. Tartu murre 2.3. Võru murre Eesti murded erinevad nii sõnavara, fonoloogia, morfoloogia kui lauseehituse poolest. Lõunaeesti murretes on varasem häälikuühend *pts ja *kti muutunud ts-iks, põhjaeesti murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut
ehk livviko ja lüüdi. Esimesse rühma kuuluvaid murdeid kõneldakse Karjala Vabariigi põhjaosas, samuti keskosas, aga ka Tveri ja Novgorodi oblastis. Teise ja kolmandasse rühma kuuluvaid murdeid räägitakse peamiselt Karjala Vabariigi lõunaosas, Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (aunuse murret lääne ja lüüdi murret ida pool). Lüüdi murre on üpris lähedal vepsa keelele. Keeleteadlaste vahel pole karjala murrete rühmitamise osas üksmeelt. Aunuse ja eriti lüüdi murretes on nähtud ka eraldi keeli. Vene laensõnu kasutatakse arvukalt kõigis karjala murretes, enam siiski lõunapoolsetes. Vanim karjala ja ühtlasi läänemeresoome keelemälestis on Novgorodist leitud 13. sajandist pärinev tohtkiri kirillitsas kirja pandud kolmerealine pikseloits. Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi I poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Kasutati kirillitsat. Karjala keel ei juurdunud
esisilbi vokaal häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga. 5. Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus? Ainult eesti keeles, teistes läänemeresoome keeltes puudub. Puudub ka kirde- eesti rannikumurdes. Tõenäoliselt on see vaheldus välja kujunenud seoses sise- ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse ka hiliseks vältevahelduseks. Mitme häälikulise teguri toimel eristus eesti ala murretes II ja III välde. Need olid fonoloogilises vastanduses, s.t. eristasid tähendusi ja grammatilisi vorme. Selle eesti keelele iseloomuliku nähtuse kohta on kaks vastandlikku seletust. Esialgu valitses Mihkel Veske ideedest (1872 ja 1879) lähtunud asepikendusteooria, mis pidas vältevahelduse põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas
Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5. Kuidas on tekkinud eesti keelde vältevaheldus? Mitme häälikulise teguri toimel eristus eesti ala murretes II ja III välde. Need olid fonoloogilises vastanduses, st eristasid tähendusi ja grammatilisi vorme. Selle eesti keelele nii iseloomuliku nähtuse kohta on kaks vastandlikku seletust. Esialgu valitses Mihkel Veske ideest lähtunud Björn Collinderi asepikendusteooria, mis pidas vältevahelduste põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas kaod ja lühenemised ja see lähenemisviis on pooldajaid leidnud
Kuidas tekkis eesti keel? Ammu-ammu kõnelesid inimesed Eesti külades erinevates murretes, näiteks väikesel Hiiumaal Reigi kihelkonnas räägiti Reigi murdes ning kui reigilased läksid Keinasse sugulasi sünnipäeva puhul õnnitlema, siis keinalased tihti ei saanud aru, mida tahetakse. Tol ajal oli Eestis palju sõdu ning mitmed külad hävisid. Ajapikku hakkas see eestlasi ärritama ning üheskoos otsustati korraldada koosolek, kuhu olid kutsutud tõlgid, kes oskasid vähemalt kolme murret, erinevate kihelkondade pealikud ja
Eestis elas 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 95 komit Enam kui pooled Komi Vabariigi elanikest on venelased, ukrainlased ja valgevenelased Komi keel Kuulub soomeugri keelte permi rühma Kõneleb 250 000 inimest Komi Vabariigis On koos vene keelega Komi vabariigi riigikeel Jaguneb kaheks suuremaks murderühmaks: sürjakomi põhjas ja permikomi lõunas Lähim sugulaskeel on udmurdi keel Komi keeles on 7 vokaali ja 26 konsonanti Rõhk tavaliselt esimesel silbil, murretes võib see olla mujal Eristatakse 16 käänet Elatusalad Maaharimine Loomakasvatus Küttimine Kalapüük Metsatööstus Usund Alates 14.15. sajandist levib valdavalt õigeusk 20. sajandil on levinud ateist, sajandi lõpul nn uususundid Kasutatud kirjandus http://www.erm.ee/et/Avasta/Soomeugrirahvakultuur/Komid http://et.wikipedia.org http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/komi/kkeel.htm Aitäh!
· Jagunevad kaheks Lõuna- ja Põhja-Eesti murreteks / suured erinevused · Peamurdeid on 8 , mis omakorda jagunevad 107 kihelkondlikuks murrakuks · Eesti territooriumist suurem osa põhjamurrete all · Kõige laiema levi alaga on keskmurre / eesti kirjakeele kujunemis üks põhjus · Inimese päritolu võib tema kõne põhja ära arvata murdrjoonte põhjal nt: Saarlaste Ö=Õ-ga ISEÄRASUSED MURRETES : · Keskmurre pikkade vokaalide diftongistamine: maa-mua, müüma-müima, meel-miel / a-lõpuline mitmuse osastav: käsa, kiva · Idamurre O=Õga (õtsekõhe, õlema) i-lõpuline diftong järgsilpides (venelaisi, rohelaisi) · Rannikumurre- Välevahelduse puudumine, kõik kolmandavältelised (seppa: seppad) lähedane soome keelele · Läänemurre- V=B-ga (kõva kivi-kõba kibi) ühisjooni saartemurde ja Mulgi murdega · Saartemurre- Õ-vokaali puudumine (Söber,köva,kröbe jne)
ajal Kohtla-Järve ja Kiviõli põlevkivitööstusteõlijääkide ja fenoolidega. Seetõttu tänapäeval teda enam lõhejõeks ei loeta, kuigi on teateid üksikute lõhede ning meriforellide tabamisest harrastuspüüdjate poolt. Samuti esineb jões vähesel määral viker- ning jõeforelli. Purtse jõgi oli Askälä rahvale Hiie (Iie) jõeks, mis oli saanud nime pühapaigast ta alamjooksul. Kuna enamikus eesti murretes puudub sõna alguses "h" täht, on see selgeks viiteks muistsele kõnepruugile. "Iis" ja "Iie" polnud sakstele hääldamiseks paslikud ning Hiie jõest sai Ise jõgi (rahvasuus "Iise"). Aja möödudes kadus seegi maakeele jäänuk. Purdiste aadlisoo järgi omandas asula jõe alamjooksul nime Purtz, mis lõpuks ka jõe enda nime ära muutis.
meresaami murrak. · Idamurded: inari, kolta (jaguneb Näätämö ehk Neideni, Paatsjoe-Petsamo, Suonikylä ja Nuortijärve murrakuks), akkala, kildini ja turja murre. · Antiikajast alates on eurooplased nimetanud saame fennideks või finnideks. · Rootslased nimetavad saame lappar. · Soomlased nimetavad saame lappalaiset. · Venelased kutsuvad saame lopari. · Eestlased nimetavas saame laplased. · Saamid ise nimetavad end erinevates murretes näiteks sábme, sámit, saml'a jt. · Esimene saamikeelne raamat trükiti 1619.aastal (kirikukäsiraamat). · Esimene saamikeelne piibel trükiti 1811.aastal Rootsis. · Saami ajakirjandus sai alguse 1873.aastal.
· vepsa keel Kõneluskohad Venemaal Karjala Vabariigi lõunaosas Leningradi oblasti idaosas Vologda oblasti lääneosas. Kõnelejad 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oskas Venemaal vepsa keelt 3613 inimest. Vepsa keeles on kokku trükitud üle 70 raamatu. Tänapäeval antakse välja ajalehte Kodima. Murded Vepsa keel jaotub kolmeks murdeks: Põhja- ehk äänisvepsa Keskvepsa Lõunavepsa Erinevused pole kuigi suured. Vene laene on kõikides murretes palju. Vepsa keel Vanimad kirjalikud ülestähendused pärinevad 19. sajandi algusest. Ladinatähestikuline kirjakeel, loodi 1932. aastal. 1937. aastal katsetati vepsa keele kirjutamist kirillitsaga. Uuesti hakati vepsa kirjakeelt elustama 1990. aasta paiku. Vepsa keel on jäänud vanemasse põlvkonda kuuluvate külainimeste omavaheliseks suhtlukeeleks. Ametlikes situatsioonides eelistatakse rääkida vene keeles. Omavahel räägitakse samuti tihti vene keeles.
Seet�ttu pole ka siin neid eraldi n�idatud, ehkki on selge, et m�ni nimi sobib rohkem poisile, teine rohkem t�drukule. Liitnimesid on siin suhteliselt tagasihoidlikult pakutud. Kerge on vist nendega liiale minna ja maitsetusse j�uda. Nimede k��namisel tuleks alati l�htuda t�hendusest: n�nda siis mitte Pihel � Piheli, vaid ikka Pihel � Pihla, jne. Osadel, eriti vanap�rastel ja murdelistel nimedel, on lisatud t�hendusseletusi. L�hendid: LE � L�una-Eesti murretes Lv. � liivi keeles L�E � L��ne-Eesti murretes n�it. � n�iteks PE � P�hja-Eesti murretes Rei � Reigi murrakus sm. � soome keeles v. � v�lde; v�i van. � vanap�rane vrd. � v�rdle Aare Aarde Aas -a Agan -a Agu Ao Ahas Ahta III v. � �kitsas� Ahke � �uhke�, �tubli�, �usin� Ahm -a v. -i � van. �kaljukass� Gulo gulo Aht Ahi � �veehaldjas� vrd. sm. Ahto Ahun -a � LE �ahven� Aim -u Ainik -u Ainus Ainsa
iseseisva ja eristava keelena olemas, st laenati eesti keele jt keelte ühisesse eelkäijasse. Seega on vanematel laenudel sageli vasted sugulaskeeltes. Nt germaani, balti, slaavi laenud. Neid me ei võta kui laentüvesid, nt hernes, saabas, niit, mets jne. Uuemad laenud aga pärinevad ajast, mil eesti keel oli juba omaette keel ja laenatud keeltest, millel on ee keelega olnud kontakte. Nt läti, soome, inglise, saksa laenud (ale, bänd, kleit, preili). Laentüvesid on nii kirjakeeles kui ka murretes, vahetu keelekontakti tulemusel. Laentüvede integreerumist iseloomustab nt lõpukadu (nt vene kanycma – kapsas, paberoca – pabeross), konsonantühendid sõna algul asenduvad ühega (nt vene clobogka – lobudik), vokaalharmoonia kaob (nt soome rälläkkä – relakas), geminaadid sõna seest üksikkonsonandiks (nt esittää – esitada), pikeneb vokaal sõna sees (nt vene logõr – looder), võivad
Regilaulu vorm ulatub arvatavasti läänemeresoomlaste ja algbaltlaste ühispärandisse, hinnangud vanusele varieeruvad tuhandest kahe tuhande aastani. Eestis oli regilaul elujõuline ligikaudu 19. sajandi keskpaigani, siis tõusid esiplaanile uuematüübilised lõppriimilised keerukama meloodiaga laulud. Sõna regi-(laul) pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest: rei(e) 'tantsulaul'; rege 'rida'; rege- v rigenlied 'rahvalaul'. Regilaulu nimetatakse murretes leeluks, laulmist leelutamiseks jmt Põhitunnused: Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus. Esikohal sõnad, muusika lisab tekstile ilmekust. Teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus ehk parallelism. Värsivormiks on regivärss - lõppriimita neljajalaline kvantiteeriv trohheiline värss. Viis on lühike ja väikese ulatusega; Regiviis on valdavalt ühehäälne, ainult mõnel pool Lõuna- ja Kagu-Eestis
livviko ja lüüdi. Esimesse rühma kuuluvaid murdeid kõneldakse Karjala Vabariigi põhjaosas (Viena Karjalas), samuti keskosas, aga ka Tveri ja Novgorodi oblastis. Teise ja kolmandasse rühma kuuluvaid murdeid räägitakse peamiselt Karjala Vabariigi lõunaosas, Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (aunuse murret lääne ja lüüdi murret ida pool). Lüüdi murre on üpris lähedal vepsa keelele. Keeleteadlaste vahel pole karjala murrete rühmitamise osas üksmeelt. Aunuse ja eriti lüüdi murretes on nähtud ka eraldi keeli. Vene laensõnu kasutatakse arvukalt kõigis karjala murretes, enam siiski lõunapoolsetes. Vanim karjala ja ühtlasi läänemeresoome keelemälestis on Novgorodist leitud 13. sajandist pärinev tohtkiri kirillitsas kirja pandud kolmerealine pikseloits. Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi I poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Kasutati kirillitsat. Karjala keel ei juurdunud
karjalased moodustavad vaid kümnendiku vabariigi elanikkonnast. Ka soome keelt ei tunnustatud riigikeelena. Karjala kirjekeel või kirjakeeled on praegu loomisjärgus. Keele eripära Vanim karjala ja ühtlasi läänemeresoome keelemälestis on Novgorodist leitud 13. sajandist pärinev tohtkiri kirillitsas kirja pandud kolmerealine pikseloits. Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi I poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Venemaal elavaid Soome-ugri rahvaid ähvardab pealesuruva vene kultuuri all iseeneslik väljasuremine. Keele kõnelejad 2002. aasta ülevenemaalisel rahvaloendusel loendati 93 344 karjalast, neist 53% räägib karjala keelt. 1989. aastal oli karjalasi 124 921, seega on karjalaste arvukus kiiresti langemas, põhjuseks venestumine ja negatiivne iive. Terve suure Karjala peale on vaid üks suhteliselt väike rajoon Petroskoist lõuna pool, kus
analüüs. Emakeele Seltsi aastaraamat 48. Tallinn: 7-26. Paul Ariste "Eesti foneetika" (1946 ja kordustrükid) · Ariste annab ülevaate eesti keele foneetika uurimise ajaloost, inimese hääldusorganitest ja kuulmissüsteemi ehitusest, peamistest häälikutüüpidest, eesti keele häälikusüsteemist, prosoodiast, soome-ugri keelte foneetilisest transkriptsioonist jm. · Ariste: rohked tähelepanekud eesti ühiskeelest erinevate foneetiliste iseärasuste kohta murretes ja kõnekeeles. · Ariste foneetikakäsitlus toetus peamiselt kuuldelistele (ja visuaalsetele) tähelepanekutele. Ta esitab kvalitatiivsetele väidetele toetuseks harva kvantitatiivseid kinnitusi. · Ariste ettekujutus foneetika ja fonoloogia vahekorrast: määratles fonoloogiat ühe osana foneetikast (Ariste 1946: 4-5). · "Eesti foneetika" peamise selle ala õppevahendina kõrgkoolides kuni 1990. aastate alguseni, mil selle vahetas välja soome keelest
rahvusvalla koolide algklassides õpetatakse vepsa keelt valikainena. Kiri & Keel Vepsa keel kuulub koos soome, karjala ja isuri keelega läänemeresoome keelte põhjarühma. 1989. aasta andmeil oli Venemaa vepslaste emakeelsus 51,3% Vepsa keel jaotub kolmeks murdeks: *põhja- ehk äänisvepsa Karjala Vabariigi lõunaservas. *keskvepsa Leningradi oblasti kirde- ja Vologda oblasti loodeosas. *lõunavepsa Leningradi oblasti idaosas. Murdeerinevused pole kuigi suured. Vene laene on kõikides murretes palju. Kiri & Keel Kirjakeel loodi 1932. aastal Leningradi oblasti täitevkomitee vähemusrahvaste osakonna juures tegutsenud Uue Tähestiku Komitee poolt peamiselt keskmurde põhjal. Kasutati ladina tähestikku. 1937 vepsa kirjakeele edendamisest loobuti ning see lõpetas oma eksistentsi. Vepsa keel on jäänud enamasti vanemasse põlvkonda kuuluvate külainimeste omavahelise suhtlemise keeleks. Peaaegu kõik vepslased valdavad vene keelt ning igas vähegi
tegutsevad mulgi murdekeele ringid Tarvastus, Lillis, Karksis, Viljandis ja Tõrvas. Mulgi Kultuuriinstituut teeb kõik, et unikaalset kultuuri säilitada. Loodud on mulgikeelsed raadio- ja telesaated, samuti ilmub neli korda aastas ajaleht Uitsainus Mulgimaa. Toidud Mulgimaal nimetati varemalt odrajahust vee või piimaga tehtud taignast õhukesi ahjus küpsetatud kakke rõõskadeks. Kogu Lõuna-Eestis nimetati õllepärmi sepaks ja nisujahust leib oli pärmiga valmistatud sepik. Murretes aga püsisid kindlad vanad nimed nt nisurõõsk. Kala käisid peremehed Võrtsjärve kalameestelt rukki vastu vahetamas. Peamiselt saadi kiisku - mõõt mõõdu vastu, 1 vakk rukist 1 vaka kiiskade vastu. Kuid kalaroogadel ei ole mulkide toidulaual olulist kohta. Värsket liha kasutati toiduvalmistamisel harva. Vaid seatapmise päeval või mõnel pool isegi 24 tundi hiljem keedeti päädikurooga (päädikud ehk rupskid). Seda peeti sulaste lemmikroaks. Lihatagavara soolati.
Saamid elavad Soome, Rootsi, Norra ja Venemaa piirides laialdasel Põhja-Jäämere äärsel maa-alal, mis ulatub 300-400 kilomeetri laiuse ja 1500 kilomeetri pikkuse ribana Kesk-Skandinaaviast Koola poolsaare idarannikuni. Ajalooline saami ala on ulatunud tunduvalt kaugemale lõunasse, muuhulgas kuni Soome rannikualadeni Läänemere ääres. Nimetused Juba vanadest ajalooallikatest võib leida saamide tänapäevase enesenimetuse, mis leidub enam-vähem ühesugusel kujul kõigis saami keele murretes: näiteks põhjamurdes sábme, sábmela´s, pl. sámit, idamurretes saam, samlan´c, pl. saml'a. Arvukus Kuna saamiks olemise kriteeriumeid on eri riikides mitmeid, pole absoluutselt täpseid arve võimalik nimetada - erinevate allikate kohaselt kõigub saamide koguarv 50 000 ja 100 000 vahel. Norras elab kuni 40 000, Rootsis kuni 17 000, Soomes kuni 5700 ja Vene Föderatsioonis umbes 2000 saami. Keel Saami (varasema nimetusega lapi) keel on läänemeresoome keelte lähim sugulaskeel
(ainult kaguosa) Kirderühma murrakud: Jõe maapoolne osa, Kuusalu mandripoolne osa, Kadrina põhjaosa, Haljala lõunaosa, Rakvere põhjaosa, Viru-Jaagupi põhjaosa, Iisaku loodeosa. Kagurühma murrakud: Kursi, Äksi, Laiuse, Palamuse Keskmurde tuumala: läänepoolseimad Virumaa, lõunapoolsed Harjumaa ja suur osa Järvamaa murrakud) Kirderanniku murderühm · Puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes · Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega · Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega Kirderanniku ja keskmurde erinevused Vältevaheldus puudub Vältevaheldus Palatalisatsioon vähene Palatalisatsioon Lõpu- ja sisekadu piiratud Lõpu- ja sisekadu järjekindel Vokaalharmoonia Vokaalharmoonia taandunud
Elektrooniline andmetöötlus on saanud murrangu teiseks taganttõukajaks. Eesti murrete uurimist hõlbustavad juba praegu Eesti Keele Instituudis (EKI) ja Tartu Ülikoolis (TÜ) loodud murdekeelendite otsingu- ja analüüsiprogrammid. EKI ja TÜ koostöös valmiv eesti murrete elektrooniline korpus annab täiesti uuelaadse võimaluse kõigile eesti keele uurijatele jälgida hääliku- ja grammatikanähtusi ka ajaloolistes eesti murretes. Murdeuurimine Eestis pole enam ainult asi iseendas. See on saamas üha rohkem osaks eesti keele ajaloo ja praeguste struktuurijoonte üldisest uurimisest. Võimalus keelendite murde-esinemuste kohta hõlpsamalt andmeid saada toetab ka sugulaskeelte ja Läänemere keeleareaali tüpoloogilise omapära uurijate tööd. Kirjeldatud muutused eesti dialektoloogias ei ole veel jõudnud lõpule. Mitmed suurprojektid on hetkel pooleli ja vajavad lähematel aastatel lõpuleviimiseks
Regilaulu vorm ulatub arvatavasti läänemeresoomlaste ja algbaltlaste ühispärandisse, hinnangud vanusele varieeruvad tuhandest kahe tuhande aastani.Eestis oli regilaul üldlevinud ligikaudu 19. sajandi keskpaigani, siis tõusid rahvalaulude repertuaaris üldiselt esiplaanile uuematüübilised lõppriimilised keerukama meloodiaga laulud.Sõna regi-(laul) pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest: rei(e) 'tantsulaul'; rege 'rida'; rege- v rigenlied 'rahvalaul'. Regilaulu nimetatakse murretes leeluks, laulmist leelutamiseks jmt. Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus.Regilaulus on esikohal sõnad, muusika lisab tekstile ilmekust. Regilaulu teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus ehk parallelism. Värsivormiks on regivärss - lõppriimita neljajalaline kvantiteeriv trohheiline värss. Soome ja Karjala rahvapärimuses kasutatakse selle värsimõõdu kohta terminit "Kalevala-mõõt"
livviko ja lüüdi. Esimesse rühma kuuluvaid murdeid kõneldakse Karjala Vabariigi põhjaosas (Viena Karjalas), samuti keskosas, aga ka Tveri ja Novgorodi Oblastis. Teise ja kolmandasse rühma kuuluvaid murdeid räägitakse peamiselt Karjala Vabariigi lõunaosas, Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal. Lüüdi murre on üpris sarnane vepsa keelele. Peamiseks erinevuseks soome keelega võrreldes on see, et kõigis karjala murretes kasutatakse arvukalt vene laensõnul. (Õispuu, 1983) Vanim karjala ja ühtlasi läänemeresoome keelemälestis on Novgorodist leitud 13. sajandist pärinev tohtkiri- kirillitsas kirja pandud kolmerealine pikseloits. Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi esimesel poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Karjala keel ei juurdunud kirjakeeleks ning
kaks: · ühest kujunesid põhjaeesti · teisest lõunaeesti murded. Maksimaalselt on oletatud viit muistset peamurret. Eesti murrete kujunemise algust on raske määrata. Kujunemise etapid: 1. Lõunaeesti murrete (ehk Ugala) eraldumine. Lõunaeesti murrete vanimad erijooned on vähemat paar tuhat aastat vanad. 2 tuhat aastat tagasi oli lõunaeestipärane asustus levinud ka praeguses Põhja-Lätis, võiks oletada selle levikut idasuunal. 2. Areng toimus põhjaeesti murretes, kus lahknesid ranniku (ehk Viru) ja maamurre. Maamurre jagunes omakorda kaheks: 1) maamurdeks kitsamas mõttes ja 2) Peipsi (ehk Vaia) murdeks. Peipsi murre osales hilisema idamurde kujunemises, mida on südaeesti murretest kõige vanem. Kitsam maamurre sai aluseks ülejäänud südaeesti murretele. 3. Jägnevad suuremad erinevused murrete vahele kujunesid esimesel aastatuhandel pKr. Maamurre jagunes saarte, lääne- ja keskmurdeks
teadusterminoloogia (kivim, pinnas, valk, liiklema, ühik, vähktõbi, sööt (Wiedemanni sõnaraamatust, murdesõna)). Keelekorraldusteoorias oli tähtsal kohal Valter Tauli. Keeleuurimine. EkmS. 1920. aastal loodi Akadeemiline Emakeele Selts Tartu Ülikooli juurde. Tegeleti murdekogumisega ja uurimisega. Tartu Ülikooli eesti keele professor Andrus Saaresta tegeles sõnavara keelegeograafilise uurimisega. 1924. aastal valmis doktoritöö, ,,Leksikaalsetest vahekordadest eesti murretes I. Analüüs 60 kaardi ja 1 skeemiga", mis oli esimene põhjalik uurimus eesti murrete sõnade päritolust. Tegeleti veel Eesti murdealade piiritlemisega, murdeatlase ja mõistelise sõnaraamatuga. Sõnavara ajalugu uuris Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Julius Mägiste. Kirjakeele ajaloo uurimise alla käisid vormistik, sõnavara, eri tekstide ja perioodide keel, murdejooned, laenud. Selle kõigega tegelesid Saareste, Ariste ja Mägiste
Kadus senine käänamise ja pööramise alus – sõnade jagunemine ühe- ja kahetüvelisteks. Muutus ka suur osa vormistikust. Enamik käändelõppe sai mõnevõrra muutunud häälikkuju, mitmeid teisenemisi on olnud ka verbi tunnustes ja lõppudes. Tekkis uus komitatiiv ning taandus olev kääne, tekkis kaudne kõneviis. (Rätsep 2002: 20-22) Selline tugev uuenduslaine muutis eesti keele soomeugrilist aglutineerivat ehitustüüpi väga palju, kuid veel tugevamad muutused olid eesti keele murretesõnavaras 13. sajandi alguses kui Eesti ala langes alamsaksakeelsete vallutajate võimu alla. Eesti murretesse tuli viie sajandi jooksul rohkem kui tuhat alamsaksa laen sõna, millest praeguseks on kasutusel umbes 800. (Rätsep 2002: 22-23) Kui üldistada käesoleva aastatuhande esipoolel Eesti ala murretes toimunud olulisimaid muutusi, siis võib väita, et nii laialdased uuendised ühendasid senised vanad hõimumurded tihedasti üheks
Ilmnes selge suundumus flekteeriva ehitustüübi poole, kus uusi vorme saadakse eeskätt tüve häälikuid muutes. Rätsep toob välja ka murrangulised muutused eesti murrete sõnavaras pärast Eesti ala langemist alamsaksakeelsete vallutajate võimu alla 13. sajandil. Eesti murretesse tuli viie sajandi jooksul rohkem kui tuhat alamsaksa laensõna, neist on praegu kirjakeeles u 800 sõna. Kui üldistada käesoleva aastatuhande esipoolel Eesti ala murretes toimunud olulisimaid muutusi, siis võib väita, et nii laialdased uuendised ühendasid senised vanad hõimumurded tihedasti üheks tervikuks, mida saab meie keele ajaloos nimetada juba eesti keeleks. Seega väidab Rätsep, et eesti keel tekkis vanade hõimumurrete alusel käesoleva aastatuhande esimesel poolel eri murdeid ühendavate laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas. 6 Kui iseäralik on eesti keel?
+HUULED ÜLES, kõrged vokaalid i → ü õ u VAHEPEALE, kesk e → ö o kõrged vokaalid ALLA(koos lõuaga), ä a madalad vokaalid ETTE, eesvokaalid TAHA, taga vokaalid Vokaalharmoonia: keeleteaduses sõna järgsilpide täishäälikute sõltuvus esimese silbi täishäälikust. Eesti keeles esineb murretes. Nt: Soome keeles on seda palju (külä) ü→ä 11. Helitud häälikud eesti keeles Helitud häälikud on sulghäälikud ehk klusiilid on: G B D K P T S H F Š *neile lisandub alati +KI (porganditki) 12. 5 poolitamisreeglit eesti keeles 1) Liitsõnade poolitamine – toimub sõna liitumise kohast Nt: müra – karu, alla- hindlus 2) Konsonant (kaashääliku) ühend – viime viimase kaashääliku järgmisele reale, kui talle järgneb vokaal
............18 2 2. Sissejuhatus Oma referaadi teemaks valisin Tartu murde ja Otepää murraku eelkõige elukoha tõttu, kuid ka sellepärast, et minu ema räägib kodus palju Otepää murrakut ja seega oskan ka seda ise veidike. Mulle pakkus suurt huvi sellest rohkem teada saada ja oma teadmisi sel alal täiendada ning selline teemakäsitlus õppeaines andis selleks suurepärase võimaluse. Mulle meeldib väga Jakob Hurda ütlemine: ,,Murretes on palju teaduse tuuma, ka vana aja tundmist, sest keel on ju terve inimese elu suur ilmutaja." See annab minu arust väga hästi edasi seda teadmist, mida igaüks meist peaks endas kandma ja teistele edasi andma. 3 3. Tartu murre Tartu murre on paiknevuselt keskne lõuna-eesti dialekt, mille levikupiirkond asetseb mulgi ja võru murde vahemail. Põhja-Eesti keskmurdest lahutab seda murdeala Suur-
KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-16.sajandil läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teiste hõimumurretest eristumise tulemusel. Kuuluvus keelesuguluse aluse: uurali soome-ugri läänemeresoome keeled (eesti, soome, liivi, karjala, vadja, isuri, vepsa). Ühiseid muutusi Eesti alal kõneldud murretes 13.-16.sajandil: · Konsonantide palatalisatsioon nt pall, kott · Lõpukadu ja sisekadu · Järgsilbi pikkade vokaalide lühenemine · n kadus sõna lõpust · Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine. Kontaktid indoeuroopa keeltega: laensõnad: alamsaksa, slaavi, vene, balti,
· Stiltoni juust · Sveitsi juust · Vene juust · Viru juust Sveitsi juustu kuubikud 8. Keefir Keefir ehk kefiir on fermenteeritud piimajook, mida valmistatakse lehma-, kaameli-, kitse- või lambapiimast. Keefir on hapuka maitsega, kergelt gaseeritud ja vähese alkoholisisaldusega hapupiimatoode. Keefiri saamiseks hapendatakse piima keefiriseente juuretisega. 9. Kohupiim Kohupiim (Lõuna-Eesti murretes vaarapiim) on piimatoode, mida valmistatakse hapendatud piimast madalal temperatuuril (50...60°C) kuumutamise teel, nii et piimavalk (kaseiin) kalgendub terakesteks ja eraldub peaaegu värvitu vadak. Kohupiimale sarnane piimatoode on kodujuust, mida valmistatakse lõssist, lisades sellele hapendavat piimhappebakterite kogumit ehk juuretist ja kalgendavat laapi ning lastes vadakul kalgendunud juustuterast välja nõrguda.
Näiteks keemias on rahvusvaheliselt käibel umbes 300 000 terminit, entomoloogias umbes 600 000 terminit. Kõik pole üksiksõnad ja kõik neist ei ole esinenud ka eesti keeles, kuid võib järeldada, et oskussõnavara pidev kasv võib viia erinevate sõnade hulga eesti kirjakeeles miljonini. Samas pole siia arvestatud murdesõnavara, need sõnad, mis kirjakeeles ei esine, kuid esinevad mingis murdes või murrakus ja mille arv pole sugugi väike. Kõigis murretes kasutatud sõnavara on mahult väiksem kirjakeele sõnavarast. Näiteks soome kirjakeele kartoteegis oli registreeritud 840 000 sõna, siis soome murdearhiivi üldsõnastikus oli 1966. aasta lõpul 321 500 sedelit. Sõnade hulk on Rätsepa sõnul suur rahvuslik varandus, kuid sellele ei tohi vaadata üksnes arhivaari pilguga. Keele tõeliseks rikkuseks on ikkagi nende sõnade tähenduslikult nüansseeritud kasutamine, nende oskuslik seostamine sisutäpseteks lauseteks ja vormilt
Sellist protsessi nimetatakse grammatiseerumiseks. Grammatiseerumise vastandprotsess on leksikaliseerumine. See on nähtus, kus sõnavorm või sõnaosa omandab leksikaalse tähenduse (mõistesisu), seega muutub lekseemiks. 2. Sõnavara rikastamise teed Eesti kirjakeelt rikastatakse nii: moodustatakse püsiühendeid, liidetakse sõnu e moodustatakse liitsõnu, tuletatakse(otsetuletus, tagasituletus), annetakse sõnadelle uusi tähendusi. Eesti murretes on peamiselt laenatud sõnu. Muudes keeltes on tsitaatlaenud, pärislaenud, tõlkelaenud, tähenduslaenud, kreeka ja ladina morfeemid. Lisaks on võimalik ka tehiskeelendite loomine. Need ongi sõnavara rikastamise teed. 3. Põlis sõnad e. omasõnad eesti keeles Uurali tüvevara (samojeedi keeltest, 104-119) Somaatiline sõnavara: - Suu, luu, keel (kehaosad) - Vesi, suvi, lumi, jõgi, päev (loodus) - Kana, muna, pesa, vares (loomad)
Virumaa murrakud: siirdeala kirderanniku ja keskmurde vahel: nahkane 'nahkne', tuba:tuva 'toa'. Keskmurde tuumala: Läänepoolseimad Virumaa, lõunapoolsed Harjumaa (nt Amb, Jür) ja suur osa Järvamaa murrakuid (nt JMd, Ann, Koe, Pee). Tuad, lueb, süed, teud, kautab, autu, aama, lääma, oln 'olnud', padja 'padi', pailu 'palju', pa'lk, jäneksed, juuksed Kirderanniku murderühm Kirderanniku murdel puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes. Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega. Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega. · Vältevaheldus puudub · Palatalisatsioon vähene · Lõpu- ja sisekadu piiratud · Vokaalharmoonia · Je- või lõputa illatiiv (sisseütlev) · Isi- või iksi- konditsionaal Kirderannikumurde tähtsamaid uuendusi · Tugevaastmeline n(n)i-terminatiiv: poiganni 'pojani' · Analoogilised da-infinitiiivi tunnused: jättädä
murre.ut.ee (alates 90ndatest);. Korpuses on Võru ja Setu eraldi võetud. Korpuses on tekstid kättesaadavad nii foneetilises kui lihtsustatud transkriptsioonis; EKI ja ES kogud; Murdesõnaraamatud (praegu tehakse keelesaarte, Mulgi sõnastikku); Murdeatlased ja –kaardid, nt Saareste ja Toomse; Transkriptsioon IPA – rahvusvaheline; Soome-ugri foneetiline transkriptsioon. Hea kasutada, kuna kui uurida häälikunähtusi murretes, siis saab vokaalide kõrguse jne programmidega üle mõõta; 2 Lihtsustatud transkriptsioon – diakriitilised märgid on ära jäetud. Vajalik, et saaks morfoloogilise kuju järgi otsida; Kui diakriitikud on ära kaotatud, siis näidatakse ka väldet
juustu headus kompenseerib nii mõnegi vajakajäämise veini valikus. Aga siiski, kui valida, siis mida? Kuna juustuvalmistamise piirkond jääb poolele teele Pariisi ja Champagne vahele, siis pole üldse harv juhus, kui juustu kõrvale vahuveini pakutakse. Valge vein tasub valida kuivapoolne, sobib nii tammevaadis laagerdunud Chardonnay või mõni Rioja veinidest, nii mõnegi arvates on isegi Gewürztraminer juustule oivaliseks kaaslaseks. 9. KOHUPIIM Kohupiim (Lõuna-Eesti murretes vaarapiim) on piimatoode, mida valmistatakse hapendatud piimast madalal temperatuuril (50...60°C) kuumutamise teel, nii et piimavalk (kaseiin) kalgendub terakesteks ja eraldub peaaegu värvitu vadak. Mida suurem on kohupiima rasvasisaldus, seda väiksem on happesus. Kohupiimale sarnane piimatoode on kodujuust, mida valmistatakse lõssist, lisades sellele hapendavat piimhappebakterite kogumit ehk juuretist ja kalgendavat laapi ning lastes vadakul kalgendunud juustuterast välja nõrguda.
ümardatud/labiaalsed (rounded) ümardamata/illabiaalsed (unrounded) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Vokaalid moodustavad diftonge (kr di `kaks', phthongos `heli, häälik') kahe teineteise järel asetseva laadilt erineva vokaali järjend, mis kuulub ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: esimeseks osiseks kõik 9 vokaali teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u (ä-, ü-, ö-, õ-lõpulised murretes) 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades 18 esinevad vältevahelduses, nii Q2-s kui Q3-s (i-, e-, u-lõpulised); need saavad esineda ka 1-silbilistes sõnades 8 tekib laadivahelduse tulemusel, ainult Q3-s: öe, öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades (ie, üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu). Suurem osa neist kasutusel ka murdekõnes. Diftongide hääldus võõrsõnades ei ole stabiliseerunud, nt i-esiosaga võõrdiftongid, kui pearõhk
ära. Võib ka julgelt ütelda, et ta on meie kõige ilusam käpaline. On ju kauni kuldkinga õied kuni kuue sentimeetri suurused ja ainulaadse kujuga. Tema õiel on suur mitme sentimeetri pikkune sidrunkollane kingakujuline huul. Kuid kingal on olemas ka pikad tumedad punakaspruunid "paelad". Kuldkinga juures torkavad silma veel suured kollakasrohelised lehed, millel on sügavasti sissevajutatud kaarjad rood. Erinevates murretes on kinga nimeks kas pätt, kott või pastel. Enamik kuldkinga nimesid kajastavadki just õie välimust ning neis sisaldub sõna "king" erinevates varjundites. Nimi "kuldking" pärineb rohkem kirjandusest. Rahva seas on see kaunis taim rohkem tuntud "käokingana". Seda ehk seepärast, et kuldking kasvab varjukates metsades, kus kukuvad ka käod. Nimi "käoking" on aga juba antud ühele teisele taimele. Nii jäigi meie kõige suurema õiega orhideele nimeks kuldking
1. Kolm põhimurret: põhjaeesti, lõunaeesti ja kirderannikumurre. Rannikumurre omakorda ei jagune ning ta põhjendab seda diakrooniliste seikade abil 2. põhjaeesti ja lõunaeesti 3. murrakud -kihelkondade kaupa Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurrete kesksed erinevused VAATA SLAIDILT 2.2 ÕPI PÄHE. Murre ja normikeel murdesõna ja murdevormi kaks tähendust, selles murdes esinev vorm või sõna, nud ja nd on mõlemad murdevormid, eri murretes. Murrete varieerumine ja roll allkeelte hulgas - kohamurre oli kunagi ainus keel, mida inimene valdas ning see varieerus sotsiaalselt ja situatiivselt. Al 19.sajandist muutus kohamurre üheks allkeeleks, mida kasutati ainult kindla rühma poolt mingis kindlas olukorras, kohamurre muutus registriks ja sotsiolektiks. Murrete kujunemine seda millal eesti murded kujunesid ei teata, aga põhirühmad u 2000 aastat
säilivad kuude viisi, säilitades sealjuures suure osa oma toiteväärtusest. Ainult tsitruselised on neile selles osas võrdväärsed. 5. Hall lepp (Alnus incana) Valge lepp, isalepp, emalepp, pasklepp Eestis on tavaline puuliik, vähem leidub teda saartel. Halli leppa võib leida näiteks segametsadest, veekogude kallastelt ja puisniitudelt. Oma nimetuse on see puu saanud oma koorealuse mahla ja puidu punaka värvuse tõttu. Lepp märgib paljudes murretes verd või punakat värvust (kalalepp 'kalaveri', lepane 'verine, verega koos', lepp obu 'ruuget karva hobune' punane kui lepakapp 'punastamise kohta' Juuru). Kuigi lepalehti, -urbi j a -pulkasid kasutati veel 20. sajandi esimesel poolel maagiliseks ravi- ja tõrjevahendiks ei ole see olnud nii veenev põhjus, et oleks jätnud keelde mõne ütluse. Seevastu aga lepapuit, mida meie esivanemad ei hinnanud kuigi kõrgelt selle
better besser leap laufen up auf break brechen speak sprechen book Buch ship Schiff ape Affe that dass 2) kpt sõna alguses, 2tk korraga või pärast konsonanti muutuvad vastavateks afrikaatideks two zwei ten zehn cat Katze set setzen apple Apfel pepper Pfeffer heart Herz 3) k>h eksisteerib ainult Baieri ja Allemand’i murretes 4) Helilised klusiilid b d g muutusid helituks deal Teil beard Bart round rund day Tag hard hart 6 word Wort God Gott 5) þ>d toimus tegelikult 8/9s sajand, kuid see kuulub samuti teise häälikunihke hulka that das earth Erde three drei leather Leder Kui muutusi pole, on tegemist ilmselt hiliste laenudega tunnel- Tunnel
mängituslauludeks, mille alla käivad ka tantsulaulud ja ringmängud. Eri tüüpide kohta on näited toodud LISA 2 all. 4 1.1 Vanem rahvalaul ehk regilaul Eestlaste keskne poeetiline ja muusikaline pärimus on regilaul Soome lahe äärsete rahvaste ajalooline laulustiil. Sõna regi-(laul) pärineb arvatavasti keskalamsaksa keelest: rei(e) - tantsulaul; rege - rida; rege- või rigenlied - rahvalaul. Regilaulu nimetatakse murretes leeluks, laulmist leelutamiseks jmt. Regivärsi vormi peetakse paarituhande aasta vanuseks nähtuseks ning mõningaid laule arvatakse nende sisu põhjal pärinevat eelmise aastatuhande esimesest poolest. Selles omapärases luule- ja muusikakeeles loodi ja esitati laule, mis hõlmasid kogu eesti talurahva eluolu ja mõttemaailma, saates inimest hällist hauani. Regilaul kujundas või täiendas ühtviisi nii ühe inimese kui kogu
1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann". Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. Kordustrükid 1893 (täiendanud Hurt) 1875 "Grammatik der ehstnischen Sprache" Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Osad: sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus. Wiedemanni grammatikast : 1) Häälikustruktuur. Häälikud, nende varieerumine murretes, palatalisatsioon, vokaalharmoonia (võru murdes). Kvantiteedis kaks opositsiooni: lühike ja pikk silp; pikal silbil kerge või raske rõhk. Rõhku pole vaja kirjas eristada. Käänamises ja sõnamoodustuses kasutatakse rõhku ja mutatsiooni (astmevaheldust). 2) Sõnamoodustus. Nimisõna-, verbi-, adverbiliited tuletusalus (verb või nimisõna, tugevas või nõrgas astmes, vokaal- või konsonanttüvi). 3) Vormiõpetus
peajooned" (1917, 1929, 1932), eesti-soome sõnaraamat (1917), ,,Eesti ja soome keele erinevused" (1916, 1926) Paul Ariste väitekiri Hiiumaa murde häälikuloost 1939 12. Andrus Saareste ja murdeuurimine. Eesti murdearhiivi rajaja, keelegeograafilise uurimismeetodi algataja ja mõjukaim esindaja eesti keeleteaduses Eesti murdeainestiku kogumist alustas 1915. 1916 Vigala murdest uurimus ,,Leksikaalsetest vahekordadest eesti murretes. Analüüs 60 kaardi ja 1 skeemiga" (1924): doktoriväitekiri, esimene ulatuslik uurimus eesti murrete sõnavara päritolust. Uurimisobjektiks 160 mõistet ja nende märkimiseks eri murdealadel kasutatavad sõnad 1938 ,,Eesti murdeatlas" esimene suuremahuline vihik, 1941 teine. Oli kavandanud 7 vihikut ja 250 kaarti, aga sõja tõttu ilmus vaid kaks vihikut ja 66 kaarti 1955 ,,Väike eesti murdeatlas": 128 väiksemat kaarti
puust, kus tüvi läks enam-vähem täisnurga all üle juureks. Sellist looduslikult kõverdunud detaili oli loodusest võrdlemisi raske leida, kuid seda vajati mitmete oluliste tarbeesemete valmistamiseks. Näiteks kuuse juurpuudest valmistati adrakurgi, reejalaste kõveraid osi, väravate ja uste põõnu, paadikaari, linalõuguteid, kalapüügiriista nimega kuuritsa, sarikakookudeks jne. Kuuse juurpuu erilisele hinnalisusele osutab juba see, et sellel oli meie keele murretes oma eriline nimi. Näiteks Pärnumaal nimetati kuuse juurpuud kambakaks, lõuna-eesti murretes juguks. Kase juurpuid peeti väga väärtuslikuks selletõttu, et nendest sai teha hobuse range. Rangipuude leidmise muutis eriti keeruliseks see, et selleks oli vaja kokku saada kaks omavahel täpselt sobituvat ja sümmeetrilist juurpuud. Puude okste kasutamine vanarahva poolt oli äärmiselt mitmekesine. Eriti mitmekülgselt pruugiti kase oksi. Kasekubusid peeti parimaks tulematerjaliks
a) eestäiend ühildub põhjaga ainult arvus, jäädes omastavasse käändesse, nt Jooksime selle halli kivini. Käisin vanade sõpradega kohtumas; b) järeltäiendi puhul on käändetunnus kas nii põhjal kui ka täiendil või ainult täiendil, ntKasvas see laps üles ilma ema/emata hellata. Kui põhjal on mitu järeltäiendit, kannab käändetunnust üksnes viimane täiend, nt Umbrohu ühes juurtega, nii väikeste kuisuurtega, peab üles tarima (Kersti Merilaas). Märkus. Eesti murretes ja varem ka üldkõnekeeles esines väga sageli omadussõnalise täiendi ühildumatust muudeski käänetes peale nelja viimase käände, eelkõige sse- sisseütlevas ja alaleütlevas, nt vana kuuesse, vana kuuele, mitmuse omastavas esines ka ühildumatust arvus, nt vana kuubede. 2. Üldse ei ühildu: a) käändumatud omadussõnad: germaani, katoliku, inglise; liitomadussõnad järelosisega- laadi, -värki, -karva, -ohtu, -võitu, -verd; sõnad kulla, eri (tähenduses 'erinev, eraldi
andmeil oli Karjala Vabariigi ja Leningradi oblasti vepslaste emakeelsus 47,3% (www.perepis2002.ru köide 13, tabel 2). Ülejäänute kohta pole andmeid. 1989. aasta andmeil oli Venemaa vepslaste emakeelsus 51,3% (Narodõ 1994: 441.) Vepsa keel jaotub kolmeks murdeks - põhja- ehk äänisvepsa Karjala Vabariigi lõunaservas, keskvepsa Leningradi oblasti kirde- ja Vologda oblasti loodeosas ning lõunavepsa Leningradi oblasti idaosas. Murdeerinevused pole kuigi suured. Vene laene on kõikides murretes palju. Kirjakeel loodi 1932. aastal Leningradi oblasti täitevkomitee vähemusrahvaste osakonna juures tegutsenud Uue Tähestiku Komitee poolt peamiselt keskmurde põhjal. Kasutati ladina tähestikku. Ilmus "Ezmäne vepside azbuk i lugendknig" (Leningrad, 1932) ning seejärel veel umbes 30 algkooliõpikut, koostajaiks ja tõlkijaiks vepsa pedagoogid M. M. Hämäläinen, F. A. Andrejev jt. Ilmus ka vepsa-vene sõnaraamat (1936). 1937 vepsa kirjakeele edendamisest
8. Millised murded kujunesid Antiik-Kreekas kirjanduskeelteks? Tooge zanriti näiteid murrete kasutamise kohta. Kreeka keel arvutatakse murreteks, kirjanduskeelteks kujunesid 4 dialekti: · aioolia murre eeposed · dooria murre koorilüürika · joonia murre eeposed, proosa · atika murre proosa 1 Nendes murretes kirjutati ilukirjanduslikke tekste. Eeposes kasutati aioolia ja joonia murret, dooria murre esines koorilüürikas, proosakeelteks olid atika ja vähem ka joonia murre. Need murded aga muutusid olid kõnekeelest kaugel. 4. sajandil eKr tekkis kreeklaste ühiskeel koinee (hellenismi ajal, mõjutatud atika ja joonia murdest). 9. Kuidas on Kreeta-Mükeene ajajärk mõjutanud kreeka kirjanduse kujunemist? ~1900 eKr jõudsid esimesed kreeka hõimud Kreetale
annaabi.ee 
