Eesti murrete kujunemisest ja hääbumisest (1)

Tallinna Ülikool - Eesti keel - Eesti keele ajalugu

5 VÄGA HEA

Eesti murrete kujunemisest ja hääbumisest

Eesti murded kujunesid välja mitme ajajärgu jooksul, alates esimesest aastatuhandest kuni 17. sajandini. Murrete piirid kajastavad eelkõige rahvastiku paiknemist 18. saj., pärast suuri sõdu ja rahvastikuhävimisi. Murrete hääbumine algas 19. sajandi teisest poolest ja toimus põhiosas 20. saj. jooksul. Eesti murded sellisel kujul, nagu me neid kirjeldame, on eeskätt 18.-19. sajandi keelekujud.
Murrete kujunemine
Eesti murded on kujunenud vanadest läänemeresoome hõimukeeltest, mida on olnud vähemalt kaks:

ühest kujunesid põhjaeesti
teisest lõunaeesti murded.

Maksimaalselt on oletatud viit muistset peamurret.
Eesti murrete kujunemise algust on raske määrata. Kujunemise etapid:

Lõunaeesti murrete (ehk Ugala ) eraldumine. Lõunaeesti murrete vanimad erijooned on vähemat paar tuhat aastat vanad. 2 tuhat aastat tagasi oli lõunaeestipärane asustus levinud ka praeguses Põhja-Lätis, võiks oletada selle levikut idasuunal.

Areng toimus põhjaeesti murretes, kus lahknesid ranniku (ehk Viru) ja maamurre. Maamurre jagunes omakorda kaheks: 1) maamurdeks kitsamas mõttes ja 2) Peipsi (ehk Vaia) murdeks. Peipsi murre osales hilisema idamurde kujunemises, mida on südaeesti murretest kõige vanem. Kitsam maamurre sai aluseks ülejäänud südaeesti murretele.

Jägnevad suuremad erinevused murrete vahele kujunesid esimesel aastatuhandel pKr. Maamurre jagunes saarte, lääne- ja keskmurdeks. Lõunaeesti (Ugala) jagunes lääne- ja idarühmaks, eristades Mulgi murde idapoolsest lõunaeestist. See on periood, mil hakkasid kujunema murded sellistena, nagu me neid praegu tunneme .

Kitsamad murdeerinevused hakkasid kujunema alles pärast muinasaja lõppu. Need on palju seotud alamsaksa keele mõjul toimunud oluliste keelestruktuuri muutustega 13.-16. sajandil. Hakkasid levima lõpukadu, sisekadu , seejärel analoogilised de- mitmus ja si- imperfekt jms. Huno Rätsep on arvanud, et muutused algasid lõunaeesti alalt ja levisid sealt õhja ja lääne poole. Need muutsid nii põhja- kui ka lõunaeesti murdeid, luid erineval määral ja eri viisil.

Ka murrete jagunemine murrakuteks toimus ilmselt eeskätt 14.-16. sajandi jooksul. 14. saj. lõpuks kujunes välja talupoegade sunnismaisus. 15. ja 16. saj. vahetusel vormistati juriidiliselt pärisorjus. Seega kinnistati talupojad kindla mõisa külge ja piirati tugevasti nende liikumisvabadust. Selline jäik tõi kaasa erinevuste suurenemise murrete vahel. Aga sellega on ilmselt seotud eesti murrete jagunemine väga väikesteks murrakuteks.
Viitso järgi on rannikumurre (= rannamurre ) ja kirdemurre (= Alutaguse) erinevat ajaloolist algupära. Rannikumurre eraldus omaette ja varem, kirdemurre aga pärineb Peipsi murdest ja on selliselt ühist algupära idamurdega. Viitso kõneleb ajaloolisest arengust lähtudes viiest eesti peamurdest: lõunaeesti, põhjaeesti, ida-, kirde- ja rannikumurdest.
Huno Rätsepa järgi eraldus varasel perioodil Viru murre, mis sai kirderannikumurrete aluseks. Hiljem lahknes maamurdest Vaia murre, mis sai aluseks idamurdele ja mõjutas kirderannikumurrete moodustumist. Rätsep seletab kirderanniku murderühma teket vana murdeliiduga. Rätsep tõstab esile keele- või murdeliitude tähtsuse ka hilisemas eesti keele kujunemisloos, rõhutades, et viimasel aastatuhandel on esinenud suundumisi nii murrete eristumisele kui sarnastumisele.
Valdav enamik lõunaeesti murrete vahelistest erijoontest on samuti tekkinud viimase tuhande aasta jooksul. Lahknevuse olulisemad põhjused olid erinevad keele- ja murdekontaktid:

Mulgi murde erijoontest on mitmed seletatavad lääne-eesti keeletava mõjudega;
Tartu ja Võru murde erinevuste peamised põhjused on põhjaeesti naabermurrete mõju Tartu murdele;
Suur osa Võru ja Setu erinemustest on seletatavad vene murrete mõjuga Setus.

Viimastel sajanditel on olnud oluline ka kirjakeele mõju.
Murdepiiride kujunemine
Murdepiiride kujunemisel olid tähtsad looduslikud piirid ja ühendusteed. Veekogud, nagu järved ja mereväinad, on ühendatud paljusid piirkondi: Peipsi-äärseid alasid, alasid ümber Võrtsjärve, Lääne-Eesti saari jms. Eraldajateks on olnud suured metsad ja sood . Olulised olnud ka sotsiaalsed ja poliitilised tegurid (mõjurid):

muistsed kihelkonnad ja maakonnad. 13. saj. oli Eestis haldusüksuseks kihelkond, mida oli kokku 45. Suur osa kihelkondi oli ühinenud 8 maakonnaks (Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa , Läänemaa, Saaremaa, Ugandi, Sakala). Kesk-Eestis oli ka eraldi kihelkondi või väikemaakondi: Alempois, Mõhu, Vaiga, Nurmekund.

Maakondade piirid ei kattunud täpselt murdepiiridega, kuid administratiivne kokkukuulumine mõjutas kindlasti keelejooni sarnastumise suunas. Sakala maakonna keele oli Mulgi murre. Sakala alla kuulusid hilisema läänemurde alad kuni mere ja Pärnu ümbruseni. Ugandi maakond hõlmas hilisemaid tartumurdelisi alasid, siia kuulusid ka Lääne-Võru alad.
Omaette ala moodustasid saared. Kõige vanem on asustus Saaremaal ja Muhus, teised saared asustati alles keskajal, nt Kihnu. Hiiumaale on enamik asukaid tulnud Saaremaalt ja Muhust. Saaremaa saarte murde on tuumalaks, Muhu iidseks vahealaks Saaremaa ja mandri vahel. Hiiumaa ja väikesaarte keel on lähtunud enim Saaremaalt.
Läänemurde ala keskused jäid ühe maakonna, Läänemaa piiridesse. Läänepoolne Rävala, Harjumaa ning sellest lõunas paiknenud Alempois olid läänemurdele sarnase keelega. Kesk-Eesti väikemaakonnad Nurmekund ja Mõhu võisid olla juba muinasaja lõpul siirdemurdelised alad suuremate murdealade vahel. Idamurde ala kattub suuresti Vaiga maakonnaga.
Muistset Virumaad on oletatud põhiliselt kirderannikumurrete alaks ja oli sellele lähedane ka Järvamaa keel. Rannamurre ulatus läänes ka Rävala aladele.

13.-17. sajandil toimunud piiritõmbamised. Eesti ala on jagunenud alates 13. sajandist põhja- ja lõunapoolseks osaks.

Pärast vabadusvõistluse lõppu jagunes lõunapoolne Eesti ala kahe valitseja vahel:
1) Sakala kuulus Liivi ordule ja ordu sai suure osa väikemaakondadest.
2) Ugandi ja Põhja-Tartumaa kuulusid Tartu piiskopkonnale.
Põhjapoolne Eesti ala jagunes kolmeks:

Taanile kuulusid Harju, Rävala ja viru.

Läänemaa ja saared kuulusid valdavalt Saare-Lääne piiskopkonnale.

Ordu sai endale Jäva ning väikese osa saartest ja Läänemaast.
Pärast Liivi sõda kuulusid lõunaeesti alad Poola ja põhjaeesti alad Rootsi alla.
Alates 17. saj. (Rootsi aeg) moodustas põhjapoolne Eesti Eestimaa kubermangu (Virumaa, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Hiiumaa) ja lõunapoolne kuulus Liivimaa kubermangu koosseisu, mis ühendas kogu lõunapoolse Eesti ala Tartumaaks ja Pärnumaaks. 18. sajandil eraldati Pärnumaast Viljandimaa ja Tartumaast Võrumaa. Sellina jaotus püsis 20. sajandini.
Lõunaeesti murdealadega kuulusid administratiivselt kokku alad, kus kõneldakse südaeesti murdeid: idamurret, keskmurde Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa murrakuid ning läänemurde Pärnumaa lõunaosa murrakuid.

Tugevaks murdepiiride kinnistajaks oli eestlaste sajandeid kestnud piiratud liikumisvabadus . 14.-16. saj. jooksul kinnistati talupojad kindla mõisa külge ja piirati sellega oluliselt seda territootiumi, kus talupoeg suhelda sai. Liikumispiirangud kestsid kuni 19. saj. teise pooleni.

Murrete segunemise suunas mõjutasid aga suured sõjad ja näljahädad, mille tagajärjel hävis suur osa rahvastikust (Liivi sõda, Poola-Rootsi sõda). Suur omaette probleem on murrete ja rahvakultuuri (nii vaimse kui materialase) piirkondade omavaheline seos. Rahakultuuri poolest jaguneb Eesti kolmeks: Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Eestiks, mille erinevused pärinevad eeskätt I aastatuhande algupoolelt, seega ajast, mil hakkasid kujunema ka laiemad murdeerinevused.
Murrete tasandumine ja hääbumine
Trditsiooniliselt kohamurded olid pikka aega ainsad allkeeled, mida inimene valdas. Aja jooksul tulid nende kõrvale teised allkeeled, mis olid levinud laiemal territootiumil ja millel oli kirjalik vorm. Sellega koos hakkasid kohamurded aeglaselt tasanduma (nivelleeruma).

.DOC Laadi alla originaalfail 3 lk · .doc · 44 allalaadimist

Eesti murrete kujunemisest ja hääbumisest #1

Eesti murrete kujunemisest ja hääbumisest #2

Eesti murrete kujunemisest ja hääbumisest #3

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-03-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

44 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Yelena Õppematerjali autor

konspekt

eesti murded

Sarnased õppematerjalid

docx

Eesti murded I konspekt

Eesti murded I Läänemeresoome lõunarühma keeled  vadja;  põhjaeesti;  liivi;  lõunaeesti; Tallinna keel on nagu soome ja setu keele segu! Eesti keele ajalooline kujunemine  Varajase läänemeresoome keele keskmurded – 2500 a eKr?;  Hilise läänemeresoome algkeele lõunamurded;  Põhjaeesti hõimumurre – tugevad Skandinaavia kontaktid. Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj);  Keskpõhjaeesti murded;  Põhjaeesti keskmurre;  Eesti ühiskeel;  Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused:  Sakala – Lembitu;  Saaremaa;  Virumaa – soomlaste Viru jmt;  Rävala;  Harju;  Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre?

Keeleteadus

doc

Eesti keele kujunemislugu ja eesti keele iseärasused

TARTU ÜLIKOOL Filosoofiateaduskond Eesti ja üldkeeleteaduse instituut MERILIN GIRIN EESTI KEELE TEKKIMISE LUGU. KUI ISEÄRALIK ON EESTI KEEL. Referaat Õppeaine: Akadeemilise kirjutamise alused: eesti keele väljendusõpetus II Õppejõud: Kersti Lepajõe Tartu 2011 Sisukord Sissejuhatus......................................................................................................................................3 Eesti keele tekkimise lugu............................................................................................................... 4

Eesti keel

doc

EESTI KEELE TEKKIMINE JA ISEÄRASUSED

EESTI KEELE TEKKIMINE JA ISEÄRASUSED See referaat annab lühidalt ja kokkuvõtlikult ülevaate eesti keele tekkimisest ning iseärasustest. Referaat on koostatud kahe raamatu artiklite põhjal. Selleks on kasutatud Huno Rätsepa teost „Sõnaloo raamat“ ning Mati Hinti „Keel on tõde on õige ja vale“. See on jagatud sujuvalt kahte osasse, millest üks käsitleb eesti keele tekkimise lugu ning teine detailsemalt iseärasusi. Üleüldiselt on uue keel sugenemiseks võimalusi mitu. Enamasti kujuneb see keel mõne keele murde või murrete iseseisvumise teel. Uus keel areneb teatud aja jooksul lähtemurretes toimunud keelemuutuste põhjal. Samal ajal on väga oluline ka vanade tunnusjoonte säilimine lähtemurretes. (Rätsep 2002: 10) Võrreldes eesti keelt inimkeele tekkega, siis on see üpris lühike. Kirjakeelel ja kõnekeelel on erinev

Eesti keel

odt

Eesti keele allkeeled-kokkuvõte eksamiks

Kohamurded ja dialektoloogia. Kohamurded samas maakonnas elavate inimeste ühine keel. Erinev leksikaalselt, grammatiliselt, fonoloogiliselt teistest kohamurretest. Inimesed teadvustavad end rühmana ja murret rühmasisese keelena, mis neid teistest eristab. Selle põhjuseks on, et lähestikku elavad inimesed suhtlevad rohkem kui teised ning peredes elab mitme põlvkonna inimesi, mis loob ajalise püsivuse. Dialektoloogia ehk keelegeograafia meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks, mis tekkis 19. saj kui lingvistikas valitses võrdlev-ajalooline meetod, mis väitis, et keel muutub rangelt häälikumuutuste reeglite alusel. D tekkis , et testida hüpoteesi häälikumuutuste regulaarsuse kohta.D leidis, et tegelik keel on väga varieeruv ja muutused pole reeglipärased. D eraldus kiirelt võrdlev-ajaloolisest meetodist ja hakkas liikuma enda teed mööda. D tippaeg oli 20 saj essa pool. Siis keskenduti linnadialektoloogiale ja sotsiolingvistikale.

Eesti keel

docx

Eesti keele allkeeled

institutsionaalne territoorium jms · Eesmärgid: suhtluses osalemine / info laias mõttes (involved / informational), konkreetsed retoorilised eemärgid (informeerimine, praktiline tegevus, veenmin, jutustamine jne). · Suhtlusvaldkond, teema, kõneaine: millest kõneldakse ja millises valdkonnas suhtlus toimub 2.1. Kohamurre ja dialektoloogia Keelegeograafia ehk dialektoloogia: · meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks · tekkis 19. sajandi lõpul, mil lingvistikas valitses võrdlev-ajalooline meetod. VA meetod väitis, et keel muutub rangelt häälikumuutuste reeglite alusel. · D sündis, et testida hüpoteesi häälikumuutuste regulaarsuse kohta · D leidis, et tegelik keel on väga varieeruv ja muutused pole reeglipärased · D eraldus kiiresti võrdlev-ajaloolisest lingvistikast ja hakkas liikuma omaenese teed mööda. · D tippaeg 20

Eesti keel

doc

EESTI HALDUSJAOTUS MUINASAJAST TÄNAPÄEVANI

Läänemaast, mis pidi alluma otse paavstile. Sellega püüdis paavst vahele astuda Ordu ja Taani tülile, kuigi tulemuseta. 13. sajandil kujunesid Vana-Liivimaa väikeriigid, mida juhtisid maahärrad: 1 1. Taani kuningas - "Eestimaa Hertsog" 2. Tartu piiskop 3. Saare-Lääne piiskop 4. Ordumeister LIIVI ORDU Liivi ordu oli Saksa ehk Deutoni ordu üks alam ordusid. Kõige tugevam eesti väikeriikidest. Pindala, umbes 16'000 km, jagunes foogtkondadeks ja kontuurkondadeks. Nende eesotsas olid vastavalt foogtid ja kontuurid. Keskusteks olid linnused. Need haldusüksused jagunesid omakorda väiksemateks ametkondadeks, millede keskused olid mõisad. Keskus oli Riia linnas. Hiljem Võnnus ehk Cesis'es. Ordu linnad olid eestis: Viljandi, Paide, Karksi, Uus-Pänu, Kursi, Lihula, Põltsamaa. TARTU PIISKOPKOND Keskus Tartu

Ajalugu

doc

Eesti sotsiolektide seisund

3. Sotsiaalne diferentseerumine ja keel 7 3.1. Keel ja sotsiaalne klass/kiht 7 3.2. Sotsiaalsed suhtlusvõrgustikud (Social networks) 11 3.3. Keel ja sugu (sex, gender) 12 3.4. Keel ja vanus 13 4. Keel ja aktsent 15 5. Normikeel ja sotsiolektid 16 II. Eesti sotsiolektid 17 1. Terminoloogia 17 2. Mõned eesti keele sotsiolektide kohta tehtud uurimused 18 3. Eesti sotsiolektide probleemid 22 3.1. Keel ja sotsiaalne klass 22 3.2. Keel ja sugu 24 3.3. Keel ja vanus 24 4. Eesti aktsendid 25 5

Geograafia

docx

Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid

Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram.tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin, mis uurib sõnavara põhiüksusi ehk lekseeme, nende moodustamist, struktuuri ja tähendust. Leksikoloogia on seotud leksikograafiaga, mis tegeleb sama info, eriti sõnade kasutusinfo kirjeldamisega. Leksikoloogias pole tehtud koondkäsitlusi, on uuritud vaid osa teemasid, nt oleks tarvis koostada koonduurimus eesti sõnavarast. Eesti keele leksikaalne andmebaas vajab pidevat keeletehnoloogilist ja arvutileksikoloogilist hooldamist ja arendamist. Leksikoloogia ehk sõnavarauurimine Eestis sai alguse 19.saj alguses ajakirjaga „Beiträge“, aga siis oli veel kaks eesti keelt (põhja ja lõuna). 3. Mis on ja millega tegeleb leksikograafia? Leksikoloogiat peetakse teoreetiliseks, leksikograafiat rakenduslikuks

Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid

Rohkem sarnaseid