Eesti keel ( referaat) (1)

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 2
Eesti keele kõnelejad. 2
Eesti keele ajalugu 2
Murded 3
Murrete erinevused 4
Eesti keele Grammatika 5
Fakte eesti keele grammatika kohta : 5
Eesti keele uurimine 6
Eesti kirjakeele norm 6
Kasutatud kirjandus 7

Sissejuhatus

Eesti keel on läänemeresoome lõunarühma kuuluv keel.Eesti keele lähimad sugulased on samuti läänemeresoome keeled vadja ja liivi keel. Eesti keele varam nimetus oli maakeel.

Eesti keele kõnelejad.

Eesti keelt kõnelevad maailmas umbes 1,1 miljonit inimest. Enamik neist umbes 950 000 inimest elab elab Eestis, kus on ametlikuk riigikeeleks eesti keel.

Eesti keele ajalugu

Eesti keele ajalugu on eesti keele kujunemise, arenemise ja muutumise protsess.
Eesti keele ajalooks nimetatakse ka eesti keelt uurivat teadusaru.
Eesti keel kujunes välja ligikaudu muinasaja lõpul kahe kuni kolme läänemeresoome hõimumurde lähenemise tulemusena. Teistest läänemeresoome algkeele murretest olid need arvatavasti eristuma hakanud ajaarvamise paiku. Keeleajaloolaste arvates oli ühtse eesti keele kujunemise üheks ajendiks germaani ja ka balti keelte kasvav mõju.

Murded

Eesti keele kõnelejate seas on ka neid , kes kõnelevad eesti keele murdeid .
Eesti keeles on kaks suuremat murderühma- põhjaeesti ja lõunaeesti murded. Nende erinevused ajalooliselt ulatuvad arvatavasti läänemeresoome keelte ühisest algkeelest eraldumise perioodi. Seoses sunnismaisuse tekkega 14. - 15. sajandil vähenesid inimeste liikumis - ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkonna piirides vastavate murrakutena. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega. Kohalikke murrakuid on nimetatud ka vastavateks keelteks , laiema paikkonna, kihelkonna või koguni küla nime järgi.
Kirjakeelest kõige enam erinev on Võru murre, sh Setu murrakud. Alates 1990. aastatest on Võrumaalt pärit aktivistid levitanud seisukohta, et lõunaeesti murdeid tuleks nimetada lõunaeesti keeleks või vastavalt eraldi võru (võro), tartu ( tarto ), setu ( seto ) ja mulgi keelteks. Traditsiooniliselt on jaotatud eesti murdeid järgmiselt :
1)Põhjaeesti murderühm: saarte, lääne-, kesk- ja idamurre . 2)Lõunaeesti murderühm: Mulgi, Tartu ja Võru murre. 3)Kirderannkumurre
Karl Pajusalu , Ellen Niidu ja Tiit Hennoste murdeliigendus on mõnevõrra erinev:
1.põhjaeesti murded
1.1. südaeesti murded
1.1.1. keskmurre
1.1.2. läänemurre
1.1.3. saarte murre
1.1.4. idamurre
1.2. kirderannikumurded
1.2.1. rannamurre
1.2.2. Alutaguse murre
2. lõunaeesti murded
2.2. Tartu murre
2.3. Võru murre
On kasutatud ka muid liigitusi ja nimetusi lisaks eelpool nimetatutele.

Murrete erinevused

Eesti murded erinevad nii sõnavara, fonoloogia, morfoloogia kui lauseehituse poolest. Lõunaeesti murretes on varasem häälikuühend *pts ja *kti muutunud ts-iks, põhjaeesti murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b.

Eesti keele Grammatika

Erinevalt paljudest teistest keeltest puudub eesti keelel grammatiline sugu.
Eesti tähestik : Aa, Bb, Cc, Dd, Ee, Ff, Gg, Hh, Ii, Jj, Kk, Ll, Mm, Nn, Oo, Pp, Qq, Rr, Ss, Šš, Zz, Žž, Tt, Uu, Vv, Ww, Õõ, Ää, Öö, Üü, Xx, Yy
Eesti keele käänded : nimetav, omastav, osastav , sisseütlev, sesütlev, seestütlev, alaleütlev, alalütlev, alaltütlev, saav, rajav , olev, ilmaütlev, kaasaütlev.
Eesti keeles puudub akusatiiv ehk sihitav kääne, selle asemel kasutatakse nimetavat, omastavat ja osastavat käänet.
Mõnedel omasõnadel on võimalik moodustada sisseütleva käände lühivormi

Fakte eesti keele grammatika kohta :

• Eesti keeles on 14 käänet.
  
• Eesti omasõnadel ja eestipärastel laen- ning võõrsõnadel on põhirõhk esimesel silbil . Võõrapärastel võõr- ja laensõnadel on rõhk vastavalt lähtekeelsele sõnale.
  
• Eesti keeles on enamikul häälikuist kolm väldet — I, II ja III ehk lühike, pikk ja ülipikk.On ka erandeid!
  
• Sõna sisehäälikuteks on häälikud alates pearõhulise silbi esimesest vokaalist kuni järgmise silbi esimese vokaalini (viimane välja arvatud). Eesti keeles on pearõhk tavaliselt esimesel silbil, võõrsõnades võib rõhk langeda ka järgsilbile. Sisehäälikute hulka ei arvestata käände- ning pöördelõppe ja liite -gi, -ki häälikuid.
  
• Eesti keeles on ka astme-,välte- ja laadivaheldus .
  
• Muutumisviisi järgi jaotatakse sõnad muutuvaiks ja muutumatuiks. Muutuvad sõnad jagunevad omakorda käänd- ja pöördsõnadeks.
  
• Käändsõnad jagunevad – nimi-, omadus- ja arvsõnadeks.
  
• Muutsumatud sõnad eesti keeles on määrsõnad, kaassõna, sidesõnad ja hüüdsõnad.
  

Eesti keele uurimine

Eesti keele uurimine on keeleteaduse haru, mis uurib eesti keele ehitust, grammatikat, sõnavara, ajalugu, kasutamist jm aspekte
Esimesed katsed eesti keelt teaduslikult kirjeldada tehti juba 17. Sajandil, kuna koos valgustusideede levikuga tekkis baltisakslastest estofiilidel huvi kohaliku keele ja kultuuri vastu. Esimese eesti keele grammatika avaldas Heinrich Stahl aastal 1637. 1648. Aastal ilmus ka Johann Gutslaffi lõuna-eesti keele grammatika.
Tänapäeval uuritakse eesti keelr Eesti Keele Instituudis Tallinnas, Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ja mitmes teises teadusasutuses üle maailma.

Eesti kirjakeele norm

Eesti kirjakeele norm on eesti keele õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteem, mille ülesandeks on tagada ametliku keelekasutuse ühtlus ja selgus ning suunata avalikku keelekasutust. Eesti kirjakeele norm on määratud õigekirjutuse, häälduse, sõnavara ja grammatika osas Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatu, Emakeele Seltsi keeletoimkonna normingute ja otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.
Oskussõnavara osas täiendavad ja täpsustavad eesti kirjakeele normi terministandardid ja oskussõnastikud, mis on koostatud Eesti Terminoloogia Ühingus, Eesti Keele Instituudis või terminoloogiakomisjonides kooskõlastatult Eesti Keele Instituudiga.
Eesti kirjakeele normi alal annab nõu Eesti Keele Instituut.
Alates 1. detsembrist 2006 on kirjakeele normi alus "Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006"

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_kirjakeele_nor m
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_keele_ajalugu
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_keele_grammatika
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_keele_uurimine
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_kirjakeele_nor m
7