Maa ja tema kaaslane Kuu

paldis madis, kaur

Maa ja tema kaaslane Kuu (0)

1 Hindamata

Referaat
Maa ja tema kaaslane Kuu
9a klass
Tallinna I Internaatkool
Kaur Madis Paldis
Aino Järvan
Tallinn 2010
Sisukord

Maa
2. Kuu
3. Kraatid
4. Kuu pind
5. Kuu Siseehitus
6. Kuu tekkimine
7. Foto Maa ja Kuu
8. Kasutatud kirjandus
Maa
"Maa on meile lähim planeet. Asudes keskmiselt 0,66 a.ü. (NB! Mõeldud on muidugi astronoomilist ühikut Marsi jaoks -- see on Marsi keskmine kaugus Päikesest -- 228 miljonit kilomeeetrit) kaugusel Päikesest kulub tal täistiiru tegemiseks natuke rohkem kui pool Marsi aastat. Maa on Marsist 1,9 korda suurema läbimõõduga ja 9,4 korda massiivsem , olles Päikesesüsteemis suuruselt viies planeet. Teleskoobis paistab Maa sinakasvalge laigulise sirbina . Valged laigud Maal on väga liikuvad ja muutliku kujuga, mõnikord on neid rohkem, mõnikord vähem. See viitab pilvedele Maa atmosfääris. Kui pilvi on vähe, siis on kõige suuremate teleskoopidega näha Maa pinnamoodustusi. Enamiku planeedist hõlmavad tumedad sinised alad. Nende vahel võib täheldada kollakaspruune piirkondi. Planeedi pinna jälgimise põhjal on Maa ööpäev 2% lühem kui Marsil. Maal nagu Marsilgi esinevad aastaajad , sest planeedi pöörlemistelg on tiirlemistasandi ristsuunaga kaldu 23,5-kraadise nurga all ning seetõttu on kord üks, kord teine planeedi poolkera rohkem Päikese poole pööratud. Pooluste ümber on valged polaarmütsikesed, mis suurenevad ja vähenevad vastavalt aastaaegadele. Lõunapoolne polaarmüts on palju stabiilsem, kuid väiksema ulatusega kui põhjapoolne.
Spektroskoopiliselt on Maa atmosfääris kindlaks tehtud hapniku, veeauru ja süsihappegaasi olemasolu, kuid teoreetikute arvates on atmosfääri põhiline koostisosa veel kindlaks tegemata. Arvatavasti paiknevad selle tundmatu gaasi spektrijooned spektri ultravioletses otsas, ultravioletse kiirguse aga neelab Maa atmosfääris olev osoon. Elementide üldist levikut arvestades võib sobivaks kandidaadiks pidada molekulaarset lämmastikku. (Vahemärkus: tundmatul astronoomil on õigus, Maa atmosfäär sisaldab tegelikult 78% lämmastikku, 21% hapnikku ja teisi gaase tunduvalt vähem.) Atmosfäärirõhk on Maal sada korda suurem kui Marsil. Sellistes tingimustes võib vesi olla vedelas olekus ning tumedad piirkonnad võivad endast kujutada hiiglaslikke veega täidetud alasid, ka Päikese peegeldumist nendelt pindadelt on õnnestunud vaadelda. Polaarmütsikesed võivad koosneda jääst, sest temperatuur on seal allpool vee külmumispunkti. Väga huvitavaid tulemusi on andnud Maa vaatlemine raadioteleskoopidega. Meeterlainetes (ultralühilained) on Maa
Päikese järel kõige võimsam kiirgaja Päikesesüsteemis! Raadiokiirguse tugevus sõltub suuresti sellest, milline planeedi osa on parasjagu Marsi poole suunatud. Maa raadiokiirgus on aja jooksul tugevnenud, kusjuures 40-50 aastat tagasi ei kiiranud ta selles lainealas praktiliselt üldse. Maal on üks kaaslane, mis läbimõõdult on temast vaid neli korda väiksem. Kui võrrelda planeediga, mille ümber ta tiirleb, siis on ta suhteliselt suurim kaaslane Päikesesüsteemis (kui mitte arvestada paari Pluuto - Charon ). Teleskoobiga võib Maa kaaslase pinnal näha tumedaid laike. Nende jälgimise põhjal on leitud, et kaaslase pöörlemisperiood ja tiirlemisperiood on võrdsed, seetõttu on ta Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Maa kaaslasel atmosfääri leitud ei ole. Elu tekkeks ülisoodsatest tingimustest hoolimata ei ole leitud veenvaid tõendeid elu olemasolust Maal, kuigi kaudselt kinnitab seda pinnase värvuse sesoonne muutumine. Mõned entusiastid kipuvad Maa raadiokiirguse kasvu seletama mõistuslike olendite tegevusega , kuid tõenäoliselt leitakse sellele usutavam seletus." Umbes nii võiks iseloomustada Maad kujuteldav Marsi astronoom , kelle käsutuses oleksid samasugused teleskoobid koos lisaseadmetega nagu tema maistel kolleegidel. Kindlasti oleks tal veel lisada mitmeid hüpoteese ja teooriaid Maa ja sellega seotud nähtuste kohta, samuti võiks ta palju põhjalikumalt kirjeldada mandrite kontuure ja paiknemist. Lisame veel, et kõnealune raadiokiirgus pärineb televisooni ja ultralühilaine saatjatelt. Raadiokiirgus saadab arvatavasti ainsana maailmaruumi teateid tsivilisatsiooni olemasolust Maal. Kui marslaste käsutuses oleks ka automaatjaamadelt tehtud ülesvõtteid, siis võiks ta lisada, et Maa pind on hämmastavalt noor. Pole jälgegi suurtest kraatritest, mis on teiste maa-tüüpi planeetide kõige iseloomulikumad pinnamoodustised. Need on hävitatud õhu, vee ja pinnakihtide liikumise poolt, sest Maa pole mitte ainult elu kandja, vaid ka ta ise oleks justkui elus: toimub pidev suurte maakoore plokkide (nn. laamad ) liikumine, mille käigus tekivad ja kaovad mäeahelikud, toimuvad maavärinad ja purskavad vulkaanid. Teistel planeetidel pole midagi taolist vastu panna, nende pinnad on igas mõttes surnud.
Kuu
Kuu on meile lähim taevakeha . Ta asub nii lähedal, keskmiselt vaid 384 400 km kaugusel, et iga inimene võib sealt palja silmaga näha sama palju detaile kui astronoom maapealse teleskoobiga Marsil. Kuna Kuu orbiit on küllalt piklik, siis muutub tema kaugus Maast piirides 356 410 km kuni 406 700 km. Sellega kaasnevat Kuu näiva suuruse muutumist oleks isegi silmaga märgata, kui saaks Kuud neis asendites korraga taevas näha. Ühe tiiru tegemiseks ümber Maa kulub Kuul loomulikult (vähemalt eesti keeles) üks kuu, täpsemalt 27 päeva ja 8 tundi. Nagu kõik arvatavasti on märganud, paistab Kuu selle aja jooksul väga erinevalt ja pole teatava ajavahemiku vältel üldse näha. Seda faasi nimetatakse noorkuuks ja Kuu on sel ajal Päikese ja Maa vahel. Mõne päeva pärast ilmub ta kitsa sirbina õhtutaevasse ja tema kumerus on suunatud paremale. Valgustatud (seal on Kuul päev) ja valgustamata (seal on öö) osade piirjoonel (nn. terminaatoril) tõuseb Päike -- sinna saabub Kuul hommik. Iga päevaga muutub valgustatud osa suuremaks ja Kuu loojub üha hiljem. Täiskuu ajal paistab kettakujuline Kuu kogu öö. Edaspidi hakkab valgustatud osa vähenema ja ta tõuseb üha hiljem pärast päikese loojumist, olles viimasest veerandist alates nähtav vaid pärast keskööd. Seda aega kutsutakse vanakuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa ja terminaatoril Päike loojub, st. Kuul on õhtu. Faasid korduvad iga 29 ja poole päeva järel. Kui kuusirp on väike, siis võib Kuu valgustamata osal märgata nõrka helendust. Seda nimetatakse tuhkvalguseks ja selle põhjuseks on Maalt Kuule peegeldunud valgus. Nähtus on analoogiline kuuvalgetele öödele Maal. Võiks öelda, et Kuul on parasjagu "maavalge öö". Kuna Maa on Kuust suurem ja parem peegeldaja , siis on Kuul "maavalgel ööl" tunduvalt valgem kui kuuvalgel ööl Maal. Tuhkvalgusega osa tundub olevat väiksema läbimõõduga kui sirp . Siin on tegemist puhtalt nägemise iseärasusega: tugevamini valgustatud ese näib suuremana sama suurest, kuid nõrgemini valgustatud esemest. Kuuga on seotud ka varjutused. Kuu on väike. Tema läbimõõt 3476 km on ligi 4 korda ja mass koguni 81 korda väiksem kui Maal. Raskusjõud on Kuu pinnal kuus korda maisest väiksem, st. iga asi kaalub Kuul kuus korda vähem kui Maal. Kui aga Kuud võrrelda teiste Päikesesüsteemi planeetide kaaslastega, siis näeb ta suhteliselt soliidne välja, olles oma emaplaneediga võrreldes kõige suurem. (Charoni suhe oma emaplaneeti Pluutosse on küll veelgi suurem, kuid see-eest on Pluuto ise poolteist korda Kuust väiksem ja õigupoolest planeedi nime ei vääri). Oma väiksuse tõttu ei ole Kuul märkimisväärset atmosfääri, sest ta ei suuda seda kinni hoida. Sõna märkimisväärne on siin oluline, sest mingi atmosfääri moodustab Kuu ümber päikesetuul. See on aga nii hõre, et maistes laborites taolist vaakumit saada ei õnnestu: ta on 10000 miljardit korda hõredam õhust merepinnal. Palja silmaga on Kuul näha tumedaid laike. Astronoomid kutsuvad neid meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel olevat laiku koguni (Tormide) ookeaniks. Heledaid alasid seevastu nimetatakse mandriteks. Vett ega mingit muud vedelikku Kuu meredes muidugi ei leidu, oma nime on nad saanud 17. sajandil sarnasuse põhjal. Eks märg pinnas ole ju tumedam kui kuiv. Fantaasiarikkad nimed andis meredele itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Joannes Riccioli 1651 . aastal. Neist nimedest õigustavad ennast ehk vaid Selguse ja Vaikuse meri, eriti kohatult mõjuvad aga Niiskuse, Aurude ja teised veega seotud nimed. Kuu 22 merest on suurim Tormide ookean pindalaga 2,1 miljonit ruutkilomeetrit, seega veidi väiksem Gröönimaast. Võrdluseks võib lisada, et Kuu kogupindala 38 miljonit ruutkilomeetrit on veidi väiksem kui Ameerika mandril . Meresid pikema aja jooksul jälgides selgub , et oma asukohta nad ei muuda. Seega on Kuu alati pööratud Maa poole ühe ja sama küljega, seejuures vastaskülg jääb nähtamatuks (nn. Kuu nähtamatu e. tagakülg). See ei tähenda, nagu Kuu ei pöörleks ümber oma telje. Nagu kerge veenduda, näeksime siis kuu aja jooksul Kuud kõigist külgedest. Sellise olukorra põhjustab hoopis asjaolu, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga , mis kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. See pole Päikesesüsteemis mingi erandnähtus, seda esineb ka teiste planeetide kaaslastega. Kuna Kuu ei liigu ümber Maa ühtlase kiirusega, siis on võimalik natuke "nurga taha" piiluda. See libratsiooni nime all tuntud efekt võimaldab näha 59% kogu Kuu pinnast. Terves ulatuses nägid inimesed Kuu tagakülge aga alles 1959. aastal, kui nõukogude automaatjaam " Luna 3" edastas sellest pärast möödalendu esimesed, paraku küll üsna udused fotod. Kuu esi- ja tagakülg on väga erineva välimusega. Esikülg on mereline , need hõlmavad selle pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd , mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast.
Kraatrid
Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid , mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kraatrite ja mäeahelike nimed ei ole nii fantaasiarikkad kui merede omad. Alates Jan Heveliuse 1647. aastal ilmunud Kuu kaardist kannavad mäeahelikud oma maiste analoogide nimesid nagu Alpid , Karpaadid, Juura , Kaukasus, Apenniinid jt. Apenniinides asub meie kaaslase kõrgeim mägi Bradley , mis tõuseb 8800 meetrit üle Kuu keskmise pinna ( merepinna analoog Kuul). Kraatritele on aga pandud tuntud isikute nimed, eelkõige teadlaste omad, kuid leidub ka riigi- ja usutegelaste, kirjanike, kosmonautide jt. nimesid. Teiste hulgas on ka mitmeid Eestiga seotud teadlaste nimelisi kraatreid nagu Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern , Mädler, Parrot , F.G.W. Struve , O.W. Struve Kuu nähtaval küljel, Golitsõn, Lenz, Orlov ja Ostwald tagaküljel. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17000 üle 3,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrit. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on kraatritega kaetud Kuu valdavalt mandriline tagakülg. Esiküljel on kraatritega kõige tihedamalt kaetud mandriline lõunaosa, mis sarnaneb selles osas mõnevõrra tagaküljega. Siin asub ka Kuu nähtava külje suurim kraater Clavius, mille 6600 meetri kõrguste vallide vahekaugus ulatub kuni 235 kilomeetrini. Vallil on veel kaks vastastikku asuvat väiksemat kraatrit. Pikka aega käis vaidlus kahe erineva kraatrite tekketeooria pooldajate vahel. Ühed väitsid, et need on vulkaanilist päritolu, teised pidasid tekkepõhjuseks meteoriitide põrkeid. Neist teine saavutas juba enne kuulendude algust kindla võidu ja kuulennud kinnitasid seda seisukohta veenvalt . Meie looduslikul kaaslasel leidub küll ka (kustunud) vulkaane , kuid need on mõõtmetelt väikesed ja pole Kuu välimuse kujundamisel mänginud olulist osa. Tavaliselt umbes kiirusega 20 km/s liikuva meteoriidiga kokkupõrkel ei lüüa mitte lihtsalt auk Kuu pinda, vaid toimub võimas plahvatus . Selle käigus välja heidetava pinnase mass ületab sissetungija massi 10 000 korda ja tekkinud augu läbimõõt tema läbimõõdu 10 kuni 20 korda. Väljapaisatud aine moodustab augu ümber kraatrile iseloomuliku valli . Lisaks osa ainest aurustub , osa sulab ja osa võib lennata tekkekohast väga kaugele. Nii on mõned killud lennanud koguni Maale, neid nimetatakse Kuult pärit meteoriitideks. Ka on osa väiksemaid kraatreid (nn. sekundaarkraatrid) tekitatud põhikraatri moodustumisel väljalennanud tükkide poolt. Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest . Kuni 15-kilomeetrise läbimõduga kraatrid on nõgusa, kausikujulise süvendiga. Suurematel kraatritel on põhjad suhteliselt tasased, vallide siseküljel on terrassid ja keskel mägi (nn. tsentraalmägi) või koguni mitu mäge. Suuremaid kui 180 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid ümbritseb kaks või rohkem ringvalli, seejuures on eriti sisemised ringvallid sageli katkendlikud. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 kilomeetrit, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis (löögi)basseiniks (ingl. k. impact basin). Kokku on neid moodustisi Kuul umbes 35 (teistel andmetel üle 40). Need veetud basseinid on tihedalt seotud sama kuivade Kuu meredega. Nimelt on ühelt poolt suur osa tumedast, merelisest ainest koondunud basseinide keskele ja teiselt poolt asuvadki mitmed mered basseinides. Kuu nähtava poole basseinidest suurima mõõtmed küünivad 1160 kilomeetrini ning selles asub Vihmade meri. Teistest väärib märkimist poolenisti Kuu nähtaval küljel asuv Idamere bassein (läbimõõt 930 km), Nektari mere bassein (860 km), Niiskuse mere bassein (825 km). Kuid Kuu suurim bassein asub tema nähtamatul küljel ja kannab pikka nime Lõunapooluse- Aitkeni bassein. Tema läbimõõt on 2500 kilomeetrit ja suurim sügavus 13 kilomeetrit. Tegemist on terve Päikesesüsteemi suurima ja sügavaima põrkestruktuuriga. Kuu tehiskaaslaste "Lunar Orbiter" lennu jälgimisel selgus, et basseinide kohal on raskusjõud tugevam. See on tingitud basseinide all oleva aine keskmisest suuremast tihedusest. Neid moodustisi hakati nimetama maskoniteks (lühend sõnast massikontsentratsioon) ja nad asuvad küllaltki pinna lähedal. Juba enne Kuu-lende peeti tumedat ainet meredes ja basseinides vulkaaniliseks laavaks. " Apollo " astronautide poolt Kuul pinnalt kogutud proovid näitasidki, et tegemist on tõesti basaldiks nimetatava vulkaanilise kivimiga. Tänapäeval arvatakse, et mered on tekkinud kuni miljard aastat hiljem kui basseinid, milles nad asuvad. Seda näitab kraatrite väiksem tihedus nende pinnal ja nooremate basseinide tekkimisele kaasnevate moodustiste puudumine vanematel meredel. Pole siiski selge, kust see laava pärineb. Mõningatel juhtudel on laava välja voolanud basseini servaosas olevatest lõhedest. Kivimiproovide vanuse määramine näitab, et basseinid on tekkinud 3,85 kuni 4,0 miljardit aastat tagasi toimunud intensiivse meteoriitidega (õigem oleks öelda küll asteroididega) pommitamise käigus. Sellele eelnes 4,0 kuni 4,5 miljardit aastat tagasi suhteline rahuperiood. Mered ja merelised alad basseinides moodustusid ajavahemikus 2,5 kuni 3,7 miljardit aastat tagasi. Sellest ajast on Kuu üldilme säilinud tänaseni. Hiljem on väiksemad kokkupõrked (võrreldes muidugi basseine põhjustanutega) tekitanud vaid hulga kraatreid. Suurematest kraatritest üks nooremaid on Tycho (läbimõõt 85 km), mis on eriti hästi näha täiskuu ajal. Siis on hästi näha ka kraatrist lähtuvad heledad kiired, st. kraatri tekkimisel väljapaiskunud aine poolt tekitatud koosnevad pikad ja kitsad moodustised. Üks neist kiirtest ulatub koguni 2000 kilomeetri kaugusele teisele poole Vaikuse merd. Sinna maandunud "Apollo 17" astronautide poolt võetud pinnaseproovid näitasid kiire ja seega ka Tycho kraatri vanuseks vaid 110 miljonit aastat ning seetõttu pole kiired jõudnud veel tuhmuda. Silmapaistev kiirte süsteem on veel näiteks 90-kilomeetrise läbimõõduga Kopernikuse kraatril, millel vanust 800 miljoni aastat. Teised täiskuu ajal hästi nähtavad kiirtega kraatrid on Kepler, Aristarchos , Langrenus, Stevinus, Proklos. Viimasest lähtuvad kiired ebasümmeetriliselt, Vaikuse mere suunas neid ei kulge.
Kuu pind
Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva. Automaatjaama "Surveyor 3" poolt pinnakihi uurimiseks kaevatud transheed olid suurepäraselt säilinud ka kahe ja poole aasta pärast, kui maandumiskohta külastasid "Apollo 12" astronaudid. Arvata võib, et astronautide poolt Kuu pinnale jäetud erakordselt selged jalajäljed säilivad seal miljoneid aastaid. Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul). Ka pinnal seni lebavad kivid pekstakse aja jooksul meteoriitide poolt puruks. Regoliidi paksus ulatub mõnest meetrist noortel meredel kuni mitmekümne meetrini kõige vanemates mandri piirkondades. Teda moodustavate osakeste keskmine läbimõõt on alla millimeetri, kuid on ka suuremaid osakesi. Peale kivimitükikeste sisaldab regoliit ka põrke käigus tekkinud klaasjaid osakesi. Sageli on osakesed selle klaasja ainega omavahel ühendatud. Üldiselt peegeldab regoliit tema all oleva pinna koostist, kuid esineb ka osakesi, mis on mõne kaugema kraatri tekkimisel saadud hooga kohale lennanud. Suurem osa mandrite kivimitest on bretshadeks nimetatav keeruline segu teistest kivimitest. Mõned bretshad on iseäraliku keemilise koostisega ja neid kutsutake KREEP-iks. Nimi tuleneb nendes tavalisest rohkem esinevate elementide kaaliumi (K), haruldaste muldmetallide (ingl. k. Rare-Earth Elements) ja fosfori (P) nimede esitähtedest. Kuna Kuul pole atmosfääri, siis pole seal midagi, mis temperatuure ühtlustaks ja kontrastid on selles osas väga suured. Keskpäeval tõuseb ekvaatoril temperatuur 110°C, öösel enne Päikese tõusu langeb aga -180°C. Kuu pinnakihi halva soojusjuhtivuse tõttu on sügavamal kui üks meeter temperatuur püsivalt umbes -50°C. Veel sügavamal hakkab temperatuur kasvama Kuu sisemusest tuleva soojuse tõttu.
Kuu siseehitus
Kuu siseehituse kohta on andnud kõige rohkem infot "Apollo" astronautide poolt paigaldatud neli seismograafi. Seismiliselt on Kuu väga vaikne, sest seal pole ei tuult , laineid, vulkanismi ega laamade liikumist. Kõige sagedasemad on Maa loodejõudude poolt perioodiliselt esilekutsutavad kuuvärinad. Need toimuvad sügaval (700 - 1100 km) ja on küllaltki nõrgad. Kuust endast tingitud kuuvärinad on haruldased , kuni miljard korda võimsamad ja toimuvad vaid 25 kuni 300 km sügavusel. Huvitaval kombel ei esine peaaegu üldse kuuvärinaid sügavusel 300 kuni 600 kilomeetrit. Mõlemat tüüpi kuuvärinate epitsentrid koonduvad vaid paari Kuu piirkonda. Kuuvärinaid tekitavad ka kraatrite külgedelt allaveerevad kivid ja pinnale langevad meteoriidid . Kunstlike kuuvärinaid tekitati programmi "Apollo" käigus, kukutades kasutatud maandumismoodulid Kuule. Kuu ja Maa siseehitusel on väikseid sarnasusi ja suuri erinevusi. Kuu koor on paksem kui Maa koor, ulatudes 70 kilomeetrist nähtaval poolel 150 kilomeetrini tagaküljel. Koore erineva paksusega on ilmselt seletatav ka Kuu esi- ja tagakülje erinev välimus, kuna paksema koore tõttu ei pääsenud laava tagaküljel välja. Koore all on mantel , mis moodustab Kuust suurima osa. Seismiliste piki- ja ristlainete erinevus näitab, et Kuul on poolvedel tuum. Tuuma suurus pole täpselt teada, tema raadiuse hinnangud ulatuvad 100 kuni 400 kilomeetrini. Ta arvatakse koosnevat rauast. Kuu sisehituse ebasümmeetria tõttu on nihutatud ka Kuu raskuskese: geomeetrilise keskpunkti suhtes asub ta kolm kilomeetrit Maa suunas ja üks kilomeeter vasakul (Maalt vaadatuna). Vaatamata vedelast rauast tuumale ei ole Kuul üldist magnetvälja, kuid mõnedes uuritud piirkondades on leitud kohalikke magnetvälju. Nende mõnesaja kilomeetrise ulatusega aladel küünib magnetvälja tugevus vaid miljondikuni Maa keskmisest. Ka on magnetiseerunud Kuu kivimid, seejuures seda tugevamalt, mida vanemad nad on. Ilmselt on Kuul olnud varasematel aegadel magnetväli.
Kuu tekkimine
Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi. "Apollo"-lendude alguseks valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi: Kaksik-planeedi ("õe") hüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmu pilvest.
Lõhenemise ("tütre") hüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.
Haaramise ("abielunaise") hüpoteesi järgi haaras Maa temast liiga lähedalt möödalennanud juba "valmis" Kuu enda ümber tiirlema. Tõsiste raskuste tõttu tuli kõik need hüpoteesid kõrvale jätta. Praegu loetakse kõige tõepärasemaks nn. hiiglasliku kokkupõrke teooriat, mis sai alguse 70ndate keskel ja kujunes välja aastaks 1984. Selle järgi põrkas üle 4,6 miljardi aasta tagasi umbes Marsi suurune keha kokku Maaga. (Vanimad leitud Kuu kivimid on 4,36 miljardit aastat vanad, seega vanemad kui Maa vanimad kivimid). Kokkupõrke tulemusena paisati suur hulk tulist ainet orbiidile ümber Maa, kus sellest moodustuski Kuu. See hüpotees seletab muuhulgas ära Maa pöörlemiskiiruse ja selle, miks on Maal suurem tuum kui Kuul. Esialgu oli Kuu üleni kaetud laava ookeniga, mille paksus oli vähemalt 500 kilomeetrit. Viimasel ajal on saadud huvitavaid andmeid veest või õigemini küll jääst Kuul. 1994. a. Kuu ümber tiirutanud ameerika automaatjaama "Clementine" tehtud radarmõõtmised näitasid, et Kuu lõunapooluse lähedal olevate kraatrite vallide varjus on tõepoolest jääd. Nimetatud kohtadesse ei ulatu kunagi päikesekiired, mis igal pool mujal jää kiiresti ära sulataks. Jää võiks pärineda Kuule aegaajalt langevatest komeedituumadest. "Clementine'i" saadud tulemusi kinnitas 1998. a. algul Kuu-orbiidile jõudnud USA automaatjaam "Lunar Prospector " (tõlkes "Kuu maavarade otsija"), mis oma neutron -spektromeetri abil leidis suure hulga jääd nii Kuu lõuna- kui ka põhjapooluse ümbrusest. Aeg-ajalt on tulnud vaatlejatelt teateid salapärastest sähvatustest Kuul. Kui tegemist pole just silmapettega, siis võiks põhjuseks olla pragudest eralduva gaasi helendumisega. Vulkaanilisttegevust peetakse seejuures vähetõenäoliseks.
Foto Maa ja Kuu
opik .obs.ee/osa2/ptk04/box01.html
opik.obs.ee/osa2/ptk04/box02.html

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk · .doc · 14 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-01-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti

14 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kaur paldis madis Õppematerjali autor

Kasutatud kirjandus opik.obs.ee/osa2/ptk04/box01.html opik.obs.ee/osa2/ptk04/box02.html

maa on meile lähim planeet asudes keskmiselt 0 66 a (nb! mõeldud on muidugi astronoomilist ühikut marsi jaoks -- see on marsi keskmine kaugus päikesest -- 228 miljonit kilomeeetrit) kaugusel päikesest kulub tal täistiiru tegemiseks natuke rohkem kui pool marsi aastat maa on marsist 1 9 korda suurema läbimõõduga ja 9 4 korda massiivsem olles päikesesüsteemis suuruselt viies planeet teleskoobis paistab maa sinakasvalge laigulise sirbina valged laigud maal on väga liikuvad ja muutliku kujuga mõnikord on neid rohkem mõnikord vähem see viitab pilvedele maa atmosfääris kui pilvi on vähe siis on kõige suuremate teleskoopidega näha maa pinnamoodustusi enamiku

Sarnased õppematerjalid

doc

Kuu siseehitus ja kuu tekkimine

........................................................lk 4 3. Kraatrid ..................................................................lk 5 4. Kuu siseehitus ..........................................................lk 7 5. Kuu tekkimine ..........................................................lk 8 6. Kuu asend maa suhtes .................................................lk 9 7. Kuu pind .................................................................lk 10 Kuu andmed Kuu on väike. Tema läbimõõt 3476 km on ligi 4 korda ja mass koguni 81 korda väiksem kui Maal. Raskusjõud on Kuu pinnal kuus korda maisest väiksem, st. iga asi kaalub Kuul kuus korda vähem kui Maal. Kui aga Kuud võrrelda teiste Päikesesüsteemi planeetide kaaslastega, siis näeb ta suhteliselt soliidne välja, olles oma emaplaneediga võrreldes kõige suurem. Oma väiksuse tõttu ei ole Kuul märkimisväärset atmosfääri, sest ta ei suuda seda kinni hoida. Sõna märkimisväärne

Füüsika

odt

Kuu andmed ja faasid

Vee puudumise tõttu ei saa taimed ja loomad seal elada. Kuu pinda katavad laiad tasandikud, neid piiravad kõrged mäed ja lõhestavad rohked kraatrid. Need kraatrid on moodustunud meteoriitidega kokkupõrke tagajärjel. Ainult mõned neist on vulkaanilist päritolu. Kuu ise ei tekita valgust. Me näeme Kuud helendavana sellepärast, et ta toimib tohutu suure päikesevalgust peegeldava peeglina. Kuu külgetõmbejõud tekitab Maa ookeanides tõusu ja mõõna. Looduslik kaaslane ehk kuu võib tiirelda ka mõne teise planeedi või tähe ümber. Päikesesüsteemis on selliseid kuusid palju. Kuu faasid Kuna Kuu tiirleb ümber Maa, muutub tema kuju ehk faas pidevalt, sõltuvalt sellest, kui suur osa Kuu valgustatud pinnast on Maalt nähtav. Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga, see on sideeriline kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi. Noorkuu ajal on Kuu Maa ja Päikese vahel. Sellel ajal pole Kuud Maalt näha.

Füüsika

doc

Kuu ehituse ja tekkimise kohta referaat

........................13 Teised kuud........................................................................................14 Mõningaid huvitavaid fakte...............................................................15 Kokkuvõte.........................................................................................16 Kasutatud kirjandus...........................................................................17 Sissejuhatus Kuu, Maa ainuke looduslik kaaslane, moodustus ligi 4,6 miljardit aastat tagasi ehk samal ajal kui meie päikesesüsteem. Ta on meile lähim taevakeha kosmoses, mille keskmine kaugus meist on keskmiselt 384 400 kilomeetrit, nii et iga inimene võib sealt palja silmaga näha sama palju detaile kui astronoom maapealse teleskoobiga Marsil. Inimkond teab Kuud juba iidsetest aegadest peale, mis tegelikult pole mingi üllatus - Kuu on meie taevas Päikese järel heleduselt teine taevakeha. Samas on

Füüsika

doc

Kuu, kui maa kaaslane

Enamik inimesi teab väga hästi, et Kuu on Päikesega võrreldes tilluke, kuid asub meile lähemal, mistõttu nad paistavadki ühesuuruste ketastena. Maine`i ülikooli füüsika- ja astronoomiaprofessor Neil F. Comins on kirjeldanud tagajärgi, mis ilmneksid Kuu puudumisel maa pöörleks sel juhul nii kiiresti, et ööpäev kestaks kõigest kaheksa tundi ning kõrgemat elu üldse ei eksisteeriks. Minu referaadi teemaks valitud Kuu kui Maa kaaslane on igati põnev ja hariv. Seda referaati koostades lugesin paljusid huvitavaid raamatuid ja allikaid. Peagi mõistsin, kui palju on asju, mida ma Kuust ei tea ja kõik see innustas mind veelgi enam. Paljud meist teavad Kuust vaid seda, et see on suur, hall, ümmargune kera taevas ja see paistab öösel. Minu eesmärgiks on aga leida vastused küsimustele nagu näiteks, millest Kuu koosneb, milline ta täpselt välja näeb ning kuidas seda kõike on viimaste aastakümnete jooksul uuritud

Astronoomia

doc

Planeetide kaaslased ja kuu

Planeetide kaaslased ja Kuu Päikesesüsteemis on kaaslased kuuel planeedil Maa, marss, jupiter, saturn, uraan, neptuun ja puuduvad kahel Veenusel ja Merkuuril. Kõige rohkem kaaslasi on neist Saturnil.(18) KUU . Üldiselt on kaaslased planeetide endaga võrreldes väga väikesed. Maa kaaslane Kuu on aga oma emaplaneediga võrreldes erakordselt suur. Kuu on oma mõõtmetelt ainult 4 korda ja massilt 81 korda väiksem kui Maa. Ühe tiiru tegemiseks ümber Maa kulub Kuul ligikaudu 1 kuu, täpsemalt 27 päeva ja 8 tundi. Astronoomid kutsuvad neid meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel olevat laiku kogun Heledaid alasid seevastu nimetatakse mandriteks. Vett ega mingit muud vedelikku Kuu meredes muidugi ei leidu, oma nime on nad saanud 17

Astronoomia

doc

Kuu atmosfäär ja pinnaehitus

Keskmine kaugus on 384 000 km · Mass: Kuu mass on Maa massist 81 korda väiksem, olles 7,36 × 1022 kg · Pöörlemis- ja tiirlemisperiood: Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga. · Raskuskiirendus: Kuu pinnal on 0,17g Välisilme. Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid, mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju. Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17000 üle 3,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrit. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on

Füüsika

doc

Kuu ja USA kuuekspeditsioonid

12 Apollo 13 lk. 20 Kuul käinud inimesed lk. 24 Kasutatud kirjandus lk. 25 1 2 Kuu kui põhjus Kuu on meile lähim taevakeha. Ta asub nii lähedal, keskmiselt vaid 384 400 km kaugusel, et iga inimene võib sealt palja silmaga näha sama palju detaile kui astronoom maapealse teleskoobiga Marsil. Kuna Kuu orbiit on küllalt piklik, siis muutub tema kaugus Maast piirides 356 410 km kuni 406 700 km. Sellega kaasnevat Kuu näiva suuruse muutumist oleks isegi silmaga märgata, kui saaks Kuud neis asendites korraga taevas näha. Ühe tiiru tegemiseks ümber Maa kulub Kuul üks kuu, täpsemalt 27 päeva ja 8 tundi. Kuu paistab selle aja jooksul väga erinevalt ja pole teatava ajavahemiku vältel üldse näha. Seda faasi nimetatakse noorkuuks ja Kuu on sel ajal Päikese ja Maa vahel. Mõne päeva pärast

Füüsika

doc

''Kuu''

Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmupilvest. Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu. Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema juba "valmis" Kuu, mis lendas temast liiga lähedalt mööda. Tänapäeval on siiski teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees. Selle kohaselt langes Maale üsna tema moodustumise algjärgus hiigelsuur (ligikaudu Marsi-suurune) taevakeha. Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast hulgaliselt materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt diferentseeruma. Sellest ajast on Maal rauast tuum. Kuu siseehitus Kuu siseehituse kohta on andnud kõige rohkem infot "Apollo" astronautide poolt paigaldatud neli seismograafi

Füüsika

Rohkem sarnaseid

Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 13 lk