Planeetide kaaslased ja kuu (0)

Planeetide kaaslased ja Kuu
Päikesesüsteemis on kaaslased kuuel planeedil – Maa, marss, jupiter, saturn , uraan, neptuun ja puuduvad kahel – Veenusel ja Merkuuril. Kõige rohkem kaaslasi on neist Saturnil.(18)
KUU
. Üldiselt on kaaslased planeetide endaga võrreldes väga väikesed. Maa kaaslane Kuu on
aga oma emaplaneediga võrreldes erakordselt suur. Kuu on oma mõõtmetelt ainult 4 korda ja massilt 81 korda väiksem kui Maa.
Ühe tiiru tegemiseks ümber Maa kulub Kuul ligikaudu 1 kuu, täpsemalt 27 päeva ja 8 tundi.
Astronoomid kutsuvad neid meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel olevat laiku kogun Heledaid alasid seevastu nimetatakse mandriteks.
Vett ega mingit muud vedelikku Kuu meredes muidugi ei leidu, oma nime on nad saanud 17. sajandil sarnasuse põhjal.
Maa pealt vaadetes on Kuul juba palja silmaga näha tumedaid laike, neid kutsutakse juba 17.sajandist Kuu meredes. Kuul on 22 merd , neist suurima nimi on Tormide Ookean. (2,1 miljonit ruutkilomeetrit). ((( Selguse Meri, Vaikuse Meri, Tormide )
Meresid pikema aja jooksul jälgides selgub , et oma asukohta nad ei muuda. Seega on Kuu alati pööratud Maa poole ühe ja sama küljega, seejuures vastaskülg jääb nähtamatuks (nn. Kuu nähtamatu e. tagakülg). See ei tähenda, nagu Kuu ei pöörleks ümber oma telje. Nagu kerge veenduda, näeksime siis kuu aja jooksul Kuud kõigist külgedest. Sellise olukorra põhjustab hoopis asjaolu, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga , mis kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. See pole Päikesesüsteemis mingi erandnähtus, seda esineb ka teiste planeetide kaaslastega.
Kuna Kuu ei liigu ümber Maa ühtlase kiirusega, siis on võimalik natuke "nurga taha" piiluda. See libratsiooni nime all tuntud efekt võimaldab näha 59% kogu Kuu pinnast. Terves ulatuses nägid inimesed Kuu tagakülge aga alles 1959 . aastal, kui nõukogude automaatjaam " Luna 3" edastas sellest pärast möödalendu esimesed, paraku küll üsna udused fotod. Kuu esi- ja tagakülg on väga erineva välimusega. Esikülg on mereline , need hõlmavad selle pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd, mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast.
Kuu esikülg on väga mereline ja tagakülg palju tasapinnalisem, seal on ainult kaks merd.
Kuul lähimal vaatlusel on näha seal mitmeid mäeahelikke, orge, lõhesid ja kraatreid. Mägedele on nimed pandud Maal asuvate mägede järgi, nt Alpid , Kaukasus jms. Kraatritel on eelkõige teadlaste kuid ka mõnede muude tuntud isikute nimed
.( Banachiewicz, Hartwig, Krusenstern, Mädler, Parrot, F.G.W. Struve , O.W. Struve)
Kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on väga palju.
Meredes hõredamalt, mandri osas tihedamalt .
Kraatrite põhjuseks on meteoriidid .
Kui kraatri läbimõõt ületab 300 km siis ei nimetata seda neid enam kraatriks vaid basseiniks.
Oma väiksuse tõttu Kuul praktiliselt puudub atmosfäär. sest ta ei suuda seda kinni hoida. mis kaitseks teda elusorganismidele kahjulike päikese kiirte, kosmilise kiirguse või pisimeteoriitide voogude eest. Mingi õrna atmosfääri moodustab Kuu ümber päikesetuul../( See on nii hõre. 10 000 kümmetuhat miljardit hõredam õhtust merepinnal.)
Päeva ja öö vaheldumisega kaasnevadseal suured temperatuuri muutused. Päev ja öö kestavad kuul kaks Maa nädalat.
Õhu puudumise tõttu pole kuul helisid . Kuu on vaikuse maailm. Tal ole ei pilvi, udu, vikerkaart, koitu ega eha. Pole atmosfääri mis pehmendaks põletavaid päikesekiiri ja ei laseks kuu
Raskusjõud on Kuul kuus korda väiksem järelikult kaalub iga asi kuul 6 korda vähem kui Maal.
Kuu pind on kaetud pudeda puudritaolise ainega mida nimetatakse EGOLIIDIKS ja mitmete erinevate kivimite segudega. Regoliit meenutab märga liiva. Regoliidi paksus ulatub nooremates meredes mõnest meetrist kuni mitmekümne meetrini vanemates piirkondades.
Kuna kuul puudub atmosfäär tõuseb seal keskpäval temp 110 kraadini ja öösel langeb alla -180 kraadi.
Kuu siseehitus
Seismiselt on kuu väga vaikne. Seal pole tuult, lained ega laamade liikumist. Sagedased on Maa (loode)jõududest tekitatud Kuuvärinad. Need toimuvad 700-1100 km sügavusel ja on üsna nõrgad. Kuust endast tingitud värinad on haruldased ja väga võimasad 25-300 km sügavusel. Kuuvärinaid põhjustavad kraatrite külgedelt allaveerevad kivid või pinnale langevad meteoriidid.
Noorkuu vanakuu
Kuu faasid
Nagu kõik arvatavasti on märganud, paistab Kuu selle aja jooksul väga erinevalt ja pole teatava ajavahemiku vältel üldse näha. Seda faasi nimetatakse noorkuuks ja Kuu on sel ajal Päikese ja Maa vahel. Mõne päeva pärast ilmub ta kitsa sirbina õhtutaevasse ja tema kumerus on suunatud paremale. Valgustatud (seal on Kuul päev) ja valgustamata (seal on öö) osade piirjoonel (nn. terminaatoril) tõuseb Päike -- sinna saabub Kuul hommik. Iga päevaga muutub valgustatud osa suuremaks ja Kuu loojub üha hiljem. Täiskuu ajal paistab kettakujuline Kuu kogu öö. Edaspidi hakkab valgustatud osa vähenema ja ta tõuseb üha hiljem pärast päikese loojumist, olles viimasest veerandist alates nähtav vaid pärast keskööd. Seda aega kutsutakse vanakuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa ja terminaatoril Päike loojub, st. Kuul on õhtu. Faasid korduvad iga 29 ja poole päeva järel.
Noorkuu ajal on kuu kumerus suunatud paremale. Valgustatud(seal on päev) ja valgustama osade(seal on kuul öö) piirjoonel(terminaatoril) tõuseb kuul päike. Iga päevaga muutub valgustatud osa aina suuremaks ja kuu loojub üha hiljem. Täiskuu ajal paistab kettakujuline Kuu kogu öö. Edaspidi hakkab valgustatud osa vähenema ja ta tõuseb ühe hiljem olles viimasest veerandist nähtav ainult peale keskööd. Nüüd on valgustatud vasakpoolne osa ja terminaatoril päike loojub. Kuul on õhtu.
Kuuga on seotud ka varjutused . Noorkuu ajal võib mõnikord kuu vari langeda Maale, kus siis toimub päikesevarjutus. Täiskuu ajal langeb aga mõnikord Maa vari kuule ja toimub kuu varjutus , kuu ei muutu täiesti nähtamatuks vaid valguskiirte hajumise tõttu maa atmosfääris varju sisse omandab ta vaskpunase varjundi.
Tuhkvalgus, maavalged ööd
Kui kuusirp on väike, siis võib Kuu valgustamata osal märgata nõrka helendust. Seda nimetatakse tuhkvalguseks ja selle põhjuseks on Maalt Kuule peegeldunud valgus. Nähtus on analoogiline kuuvalgetele öödele Maal. Võiks öelda, et Kuul on parasjagu "maavalge öö". Kuna Maa on Kuust suurem ja parem peegeldaja, siis on Kuul "maavalgel ööl" tunduvalt valgem kui kuuvalgel ööl Maal. Tuhkvalgusega osa tundub olevat väiksema läbimõõduga kui sirp . Siin on tegemist puhtalt nägemise iseärasusega: tugevamini valgustatud ese näib suuremana sama suurest, kuid nõrgemini valgustatud esemest.

Kuu tekkimine

Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi. "Apollo"-lendude alguseks valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi:

Kaksik-planeedi ("õe") hüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmu pilvest.

Lõhenemise ("tütre") hüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.

Haaramise (" abielunaise ") hüpoteesi järgi haaras Maa temast liiga lähedalt möödalennanud juba "valmis" Kuu enda ümber tiirlema.
Tõsiste raskuste tõttu tuli kõik need hüpoteesid kõrvale jätta. Praegu loetakse kõige tõepärasemaks nn. hiiglasliku kokkupõrke teooriat, mis sai alguse 70ndate keskel ja kujunes välja aastaks 1984. Selle järgi põrkas üle 4,6 miljardi aasta tagasi umbes Marsi suurune keha kokku Maaga. (Vanimad leitud Kuu kivimid on 4,36 miljardit aastat vanad, seega vanemad kui Maa vanimad kivimid). Kokkupõrke tulemusena paisati suur hulk tulist ainet orbiidile ümber Maa, kus sellest moodustuski Kuu. See hüpotees seletab muuhulgas ära Maa pöörlemiskiiruse ja selle, miks on Maal suurem tuum kui Kuul. Esialgu oli Kuu üleni kaetud laava ookeniga, mille paksus oli vähemalt 500 kilomeetrit.
Viimasel ajal on saadud huvitavaid andmeid veest või õigemini küll jääst Kuul. 1994. a. Kuu ümber tiirutanud ameerika automaatjaama "Clementine" tehtud radarmõõtmised näitasid, et Kuu lõunapooluse lähedal olevate kraatrite vallide varjus on tõepoolest jääd. Nimetatud kohtadesse ei ulatu kunagi päikesekiired, mis igal pool mujal jää kiiresti ära sulataks. Jää võiks pärineda Kuule aegaajalt langevatest komeedituumadest. "Clementine'i" saadud tulemusi kinnitas 1998. a. algul Kuu-orbiidile jõudnud USA automaatjaam "Lunar Prospector " (tõlkes "Kuu maavarade otsija"), mis oma neutron -spektromeetri abil leidis suure hulga jääd nii Kuu lõuna- kui ka põhjapooluse ümbrusest.
Aeg-ajalt on tulnud vaatlejatelt teateid salapärastest sähvatustest Kuul. Kui tegemist pole just silmapettega, siis võiks põhjuseks olla pragudest eralduva gaasi helendumisega. Vulkaanilist tegevust peetakse seejuures vähetõenäoliseks.
Tänaseks on kuud külastanud 6 ekspeditsiooni ja palju automaatjaamu.