Kuu atmosfäär ja pinnaehitus (0)

Kuu üldandmed.

• Suurus: Kuu läbimõõt on 3476 km, mis on ligi 4 korda väiksem kui Maa läbimõõt
  
• Kaugus Maast: Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim kaugus 406 700 km. Keskmine kaugus on 384 000 km
  
• Mass: Kuu mass on Maa massist 81 korda väiksem, olles 7,36 × 1022  kg
  
• Pöörlemis- ja tiirlemisperiood : Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga , mis kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga.
  
• Raskuskiirendus: Kuu pinnal on 0,17g
  

Välisilme.
Juba väikese teleskoobiga vaadates avaneb Kuul hoopis mitmekesisem vaatepilt: näha on mäeahelikke, lõhesid, orge ja muidugi tema kuulsaid kraatreid , mille poolest Kuu nii tuntud on. Esimesena nägi neid pinnamoodustisi Galileo Galilei, kui ta 1609. aastal pikksilma Kuule suunas. Kuu kraatrite läbimõõdud ulatuvad mõnest meetrist mitmesaja kilomeetrini ja neid on tohutult palju.
Ainuüksi Kuu nähtavalt poolelt on leitud umbes 17000 üle 3,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatrit. Kraatrid ei paikne Kuul ühtlase tihedusega. Meredes on neid hõredamalt, mandritel aga tihedalt. Eriti tihedalt on kraatritega kaetud Kuu valdavalt mandriline tagakülg. Esiküljel on kraatritega kõige tihedamalt kaetud mandriline lõunaosa, mis sarnaneb selles osas mõnevõrra tagaküljega. Siin asub ka Kuu nähtava külje suurim kraater Clavius, mille 6600 meetri kõrguste vallide vahekaugus ulatub kuni 235 kilomeetrini. Vallil on veel kaks vastastikku asuvat väiksemat kraatrit.
Pikka aega käis vaidlus kahe erineva kraatrite tekketeooria pooldajate vahel. Ühed väitsid, et need on vulkaanilist päritolu, teised pidasid tekkepõhjuseks meteoriitide põrkeid. Neist teine saavutas juba enne kuulendude algust kindla võidu ja kuulennud kinnitasid seda seisukohta veenvalt . Meie looduslikul kaaslasel leidub küll ka (kustunud) vulkaane , kuid need on mõõtmetelt väikesed ja pole Kuu välimuse kujundamisel mänginud olulist osa. Tavaliselt umbes kiirusega 20 km/s liikuva meteoriidiga kokkupõrkel ei lüüa mitte lihtsalt auk Kuu pinda, vaid toimub võimas plahvatus . Selle käigus välja heidetava pinnase mass ületab sissetungija massi 10 000 korda ja tekkinud augu läbimõõt tema läbimõõdu 10 kuni 20 korda. Väljapaisatud aine moodustab augu ümber kraatrile iseloomuliku valli. Lisaks osa ainest aurustub , osa sulab ja osa võib lennata tekkekohast väga kaugele. Nii on mõned killud lennanud koguni Maale, neid nimetatakse Kuult pärit meteoriitideks. Ka on osa väiksemaid kraatreid (nn. sekundaarkraatrid) tekitatud põhikraatri moodustumisel väljalennanud tükkide poolt.
Kraatrite kuju ja ehitus sõltub nende läbimõõdust, seega siis ka neid tekitanud meteoriidi või asteroidi suurusest . Kuni 15-kilomeetrise läbimõduga kraatrid on nõgusa, kausikujulise süvendiga. Suurematel kraatritel on põhjad suhteliselt tasased, vallide siseküljel on terrassid ja keskel mägi (nn. tsentraalmägi) või koguni mitu mäge. Suuremaid kui 180 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid ümbritseb kaks või rohkem ringvalli, seejuures on eriti sisemised ringvallid sageli katkendlikud. Kui aga läbimõõt ületab juba 300 kilomeetrit, siis ei nimetata sellist ringstruktuuri enam mitte kraatriks, vaid hoopis (löögi)basseiniks (ingl. k. impact basin). Kokku on neid moodustisi Kuul umbes 35 (teistel andmetel üle 40).
Atmosfäär.
Kuul pole atmosfääri, siis pole seal midagi, mis temperatuure ühtlustaks ja kontrastid on selles osas väga suured. Keskpäeval tõuseb ekvaatoril temperatuur 110°C, öösel enne Päikese tõusu langeb aga -180°C.
Pinnaehitus .
Enne kosmoselendude ajastu algust arvati, et Kuu pind on kaetud paksu tolmukihiga. Juba esimeste automaatjaamade laskumine Kuule lükkas selle seisukoha ümber. Kuu pind osutus kaetuks pudeda, puudritaolise ainega, mida nimetatakse regoliidiks. Regoliit on hea paakuvusega, meenutades selles osas märga liiva.
Regoliidi on tekitanud Kuu pinna pommitamine pisimeteoriitide ja Päikeselt lähtuva laetud osakeste voo poolt (nn. päikesetuul). Ka pinnal seni lebavad kivid pekstakse aja jooksul meteoriitide poolt puruks. Regoliidi paksus ulatub mõnest meetrist noortel meredel kuni mitmekümne meetrini kõige vanemates mandri piirkondades. Teda moodustavate osakeste keskmine läbimõõt on alla millimeetri, kuid on ka suuremaid osakesi. Peale kivimitükikeste sisaldab regoliit ka põrke käigus tekkinud klaasjaid osakesi. Sageli on osakesed selle klaasja ainega omavahel ühendatud. Üldiselt peegeldab regoliit tema all oleva pinna koostist, kuid esineb ka osakesi, mis on mõne kaugema kraatri tekkimisel saadud hooga kohale lennanud.
Suurem osa mandrite kivimitest on bretshadeks nimetatav keeruline segu teistest kivimitest. Mõned bretshad on iseäraliku keemilise koostisega ja neid kutsutake KREEP-iks. Nimi tuleneb nendes tavalisest rohkem esinevate elementide kaaliumi (K), haruldaste muldmetallide (ingl. k. Rare-Earth Elements) ja fosfori (P) nimede esitähtedest.
Miks on Maale nähtav vaid üks külg?
Meresid pikema aja jooksul jälgides selgub , et oma asukohta nad ei muuda. Seega on Kuu alati pööratud Maa poole ühe ja sama küljega, seejuures vastaskülg jääb nähtamatuks (nn. Kuu nähtamatu e. tagakülg). See ei tähenda, nagu Kuu ei pöörleks ümber oma telje. Nagu kerge veenduda, näeksime siis kuu aja jooksul Kuud kõigist külgedest. Sellise olukorra põhjustab hoopis asjaolu, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga, mis kulub tal ühe tiiru tegemiseks ümber Maa. See pole Päikesesüsteemis mingi erandnähtus, seda esineb ka teiste planeetide kaaslastega.
Kuidas ja miks tekivad tõus ja mõõn?
Maailmamere looded ehk tõus ja mõõn on taevakeha kuju perioodilised moonutused, mille põhjustab teise taevakeha gravitatsiooniline külgetõmme. Peamiselt tekitavad Maal loodeid Kuu ja Päike, kusjuures Kuu osatähtsus on 2,17 korda suurem kui Päikesel. Kuu ja Päikese põhjustatud looded on perioodilised ja nende periood on kõikjal samasugune. Kuid looded kujutavad endast mitme erineva perioodiga võnkumise summat ja nende komponentide amplituudide suhe varieerub . Olenevalt komponentide suhtest võivad looded olla pooleööpäevased, ööpäevased ja korrapäratud. Kuu „tõmme“ ehk külgetõmbejõud mängib suurt osa Maal esinevate tõusude ja mõõnade puhul. Kuu tõmme mõjub kõige tugevamini otse Kuu vastas asuvale ookeaniveele ja põhjustab tõusu. Samal ajal esineb tõus ka Maa vastaspoolel, Kuust kõige kaugemas punktis. Seda seetõttu, et Maa ja Kuu liikumisel maailmaruumis tekib tsentrifugaaljõud. See jõud lükkab ookeanivett Maast eemal, nii nagu vesi ämbris surutakse väljapoole, kui ämbrit ringiratast keerutada. Eriti tugevad looded esinevad siis, kui Päike, Kuu ja Maa paiknevad enam-vähem ühel sirgel.
Kuu tekke teooriad.
Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi. "Apollo"-lendude alguseks valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi:
Kaksik-planeedi ("õe") hüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmu pilvest.
Lõhenemise ("tütre") hüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.
Haaramise ("abielunaise") hüpoteesi järgi haaras Maa temast liiga lähedalt möödalennanud juba "valmis" Kuu enda ümber tiirlema.
Tõsiste raskuste tõttu tuli kõik need hüpoteesid kõrvale jätta. Praegu loetakse kõige tõepärasemaks nn. hiiglasliku kokkupõrke teooriat, mis sai alguse 70ndate keskel ja kujunes välja aastaks 1984. Selle järgi põrkas üle 4,6 miljardi aasta tagasi umbes Marsi suurune keha kokku Maaga. (Vanimad leitud Kuu kivimid on 4,36 miljardit aastat vanad, seega vanemad kui Maa vanimad kivimid). Kokkupõrke tulemusena paisati suur hulk tulist ainet orbiidile ümber Maa, kus sellest moodustuski Kuu. See hüpotees seletab muuhulgas ära Maa pöörlemiskiiruse ja selle, miks on Maal suurem tuum kui Kuul. Esialgu oli Kuu üleni kaetud laava ookeniga, mille paksus oli vähemalt 500 kilomeetrit.
2