''Kuu'' (0)

Pärnumaa Kutsehariduskeskus
Kuu
(lühireferaat)
Jane Õigus
K-08b
Pärnu 2009
Kuu
Kuu tiirleb ümber Maa mööda elliptilist orbiiti, mille ekstsentrilisus on 0,0549.
Orbiidi kalle ekliptika suhtes on 5,1454°.
Kuu vähim kaugus Maast on 356 410 km ja suurim kaugus 406 700 km. Keskmine kaugus on 384 000 km.
Kuu kiirus orbiidil on 1,03 km/s.
Kuu teeb ühe tiiru ümber Maa 27 ööpäeva ja 8 tunniga, see on sideeriline kuu. Sünoodilise kuu pikkus on aga 29 ööpäeva ja 12 tundi.
Noorkuu ajal on Kuu Maa ja Päikese vahel. Sellel ajal pole Kuud Maalt näha.
Paari päeva pärast ilmub õhtutaevasse kitsas kuusirp , mille kaar on suunatud paremale.
Täiskuu ajal paistab Kuu ümmargusena.
Pärast täiskuud hakkab Maale valgustatuna paistev piirkond Kuul vähenema ning Päikese loojumise ja Kuu tõusu vahele hakkab jääma üha pikem ajavahemik. Seda aega kutsutakse vanaks kuuks. Nüüd on valgustatud Kuu vasakpoolne osa.
Kuu faasid korduvad iga 29,5 ööpäeva tagant.
Mõõtmed:
Kuu läbimõõt on 3476 km, mis on ligi 4 korda väiksem kui Maa läbimõõt.
Suurim näiv nurkdiameeter on 33'40.
Kuu mass on Maa massist 81 korda väiksem, olles 7,36 × 1022 kg.
Keskmine tihedus on 3,3 g/cm3.
Raskusjõud on Kuu pinnal kuus korda väiksem kui Maa pinnal.
Esimene kosmiline kiirus on 1,7 km/s
Teine kosmiline kiirus on 2,4 km/s.
"Mered"" ja " mandrid
Tumedaid laike Kuu pinnal kutsutakse meredeks, kõige suuremat, täiskuu ajal selle vasakul poolel näha olevat laiku koguni ookeaniks (Tormide ookean; 2,1 miljonit km²). Heledaid alasid nimetatakse mandriteks. Merede pind koosneb põhiliselt basaldist, mandritel domineerib anortosiit. Topograafilisemalt madalamad mered on moodustunud 4...3,2 miljardit aastat tagasi, kõrgemad nn mandrid aga 4,5 miljardit aastat tagasi.
Meredele andis nimed itaalia astronoom Francesco Grimaldi ja esmakordselt avaldas need tema kaasmaalane Giovanni Riccioli 1651. aastal.
Asend Maa suhtes
Kuu on Maa poole pööratud alati ühe ja sama küljega. Põhjus on selles, et Kuu teeb täispöörde ümber oma telje sama ajaga , mis tal kulub ühe tiiru tegemiseks ümber Maa.
Kuid seejuures esineb teataval määral libratsiooni – optilist ja füüsikalist. Optilise libratsiooni põhjuseks on Kuu orbiidi elliptilisus ja orbiidi tasandi võrdlemisi suur nurk ekliptika suhtes, samuti Maa mõõtmete olemasolu. Nii on Kuu näiv pöörlemine Maa suhtes kiirem, kui Kuu Maale lähemale tulles tiirleb kiiremini, ja aeglasem, kui Kuu on Maast kaugemal, kuna aga tegelik pöörlemine on ühtlasem. Optilise libratsiooni tõttu on Kuu pinnast näha 59%. Füüsikaline libratsioon on võimalik Kuu ebasümmeetrilisuse tõttu: kui Kuu kaldub kõrvale oma orientatsioonist, pööravad tõusu-mõõnajõud ta tagasi ja ta hakkab võnkuma. Selle amplituud on siiski palju väiksem optilise libratsiooni omast.
Esimesed fotod Kuu tagaküljest edastas Nõukogude automaatjaam Luna 3.
"Igavese päikese tipp"
Astronoomid on avastanud Kuul "igavese päikese tipu" – piirkonna, kus Päike kunagi ei looju. See avastus tehti kosmoseaparaadi Clementine poolt tehtud piltide põhjal. Uurijad võrdlesid erinevate piirkondade valgustatust Kuu erinevate päevaaegade jooksul. 73-kilomeetrise Peary kraatri serv on päikese käes terve Kuu ööpäeva, st alati. Selles piirkonnas kõigub temperatuur vaid 20 kraadi võrra. See piirkond on soodne tulevastele kosmoseoperatsioonidele, sest mujal võib temperatuur muutuda päeva jooksul 250 kraadi
Päritolu
Kuu tekke kohta on aegade jooksul esitatud mitmeid oletusi.
Apollo -lendude alguseks valitsesid selles küsimuses kolm hüpoteesi:
Kaksikplaneedi- ehk õehüpoteesi järgi moodustusid Maa ja Kuu korraga ühest ja samast gaasi-tolmupilvest.
Lõhenemis- ehk tütrehüpoteesi järgi pöörles Maa kunagi nii kiiresti, et temast eraldus tükk, millest moodustuski Kuu.
Haaramise- ehk abikaasahüpoteesi järgi haaras Maa enda ümber tiirlema juba "valmis" Kuu, mis lendas temast liiga lähedalt mööda.
Tänapäeval on siiski teadlaste seas kõige soositum nn katastroofihüpotees. Selle kohaselt langes Maale üsna tema moodustumise algjärgus hiigelsuur (ligikaudu Marsi-suurune) taevakeha . Kokkupõrke tagajärjel eraldus Maast hulgaliselt materjali, millest moodustus Maa kaaslane Kuu. Selle plahvatuse energia pani muuhulgas aluse Maa kihilisele ehitusele. Maa sulas ning koostiselemendid hakkasid gravitatsiooniliselt diferentseeruma. Sellest ajast on Maal rauast tuum.
Kuu siseehitus
Kuu siseehituse kohta on andnud kõige rohkem infot "Apollo" astronautide poolt paigaldatud neli seismograafi. Seismiliselt on Kuu väga vaikne, sest seal pole ei tuult , laineid, vulkanismi ega laamade liikumist. Kõige sagedasemad on Maa loodejõudude poolt perioodiliselt esilekutsutavad kuuvärinad. Need toimuvad sügaval (700 - 1100 km) ja on küllaltki nõrgad. Kuust endast tingitud kuuvärinad on haruldased , kuni miljard korda võimsamad ja toimuvad vaid 25 kuni 300 km sügavusel. Huvitaval kombel ei esine peaaegu üldse kuuvärinaid sügavusel 300 kuni 600 kilomeetrit. Mõlemat tüüpi kuuvärinate epitsentrid koonduvad vaid paari Kuu piirkonda. Kuuvärinaid tekitavad ka kraatrite külgedelt allaveerevad kivid ja pinnale langevad meteoriidid . Kunstlike kuuvärinaid tekitati programmi "Apollo" käigus, kukutades kasutatud maandumismoodulid Kuule.
Kuu ja Maa siseehitusel on väikseid sarnasusi ja suuri erinevusi. Kuu koor on paksem kui Maa koor, ulatudes 70 kilomeetrist nähtaval poolel 150 kilomeetrini tagaküljel. Koore erineva paksusega on ilmselt seletatav ka Kuu esi- ja tagakülje erinev välimus, kuna paksema koore tõttu ei pääsenud laava tagaküljel välja. Koore all on mantel , mis moodustab Kuust suurima osa. Seismiliste piki- ja ristlainete erinevus näitab, et Kuul on poolvedel tuum. Tuuma suurus pole täpselt teada, tema raadiuse hinnangud ulatuvad 100 kuni 400 kilomeetrini. Ta arvatakse koosnevat rauast. Kuu sisehituse ebasümmeetria tõttu on nihutatud ka Kuu raskuskese: geomeetrilise keskpunkti suhtes asub ta kolm kilomeetrit Maa suunas ja üks kilomeeter vasakul (Maalt vaadatuna).
Vaatamata vedelast rauast tuumale ei ole Kuul üldist magnetvälja, kuid mõnedes uuritud piirkondades on leitud kohalikke magnetvälju. Nende mõnesaja kilomeetrise ulatusega aladel küünib magnetvälja tugevus vaid miljondikuni Maa keskmisest. Ka on magnetiseerunud Kuu kivimid, seejuures seda tugevamalt, mida vanemad nad on. Ilmselt on Kuul olnud varasematel aegadel magnetväli.