Linnud (1)

Siia pane koolinimi
Linnud
(Referaat)
Koostaja :
Juhendaja :
Koht, aasta
Sisukord

• Leevike
  
• Kiivitaja
  
• Jäälind
  
• Musttihane
  
• Rohevint
  
• Vesipapp
  
• Ööbik
  
• Urvalind
  
• Pöialpoiss
  
• Nurmkana
  

Leevike
Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas värvuline. Isaslind hiilgab oma kauni sulestikuga. Tema helepunane rind on nii silmatorkav, et looduses teda tähele panna ja ära tunda ei ole raske. Emaslind roosakashalli värvusega on tagasihoidlikum.
Leevike on levinud kogu Euraasias . Eestis on ta tavaline, kuid ta levik on hajus. Leevikest võib kohata kuusikutes , parkides, elamute ümbruses. Põhitoiduks on seemned, võrsed ja pungad. Putukate ja röövikutega toidetakse vaid poegi. Põnev on tema käitumist jälgida lindude talvisel toidulaual, kus ta "esineb" tõelise ainuvalitsejana. Emaslinde isaslinnud ei puutu, kuid ülejäänud liigiesindajad peletatakse järjekindlalt eemale. Seetõttu võib ise sageli jääda tühja kõhuga. Need toiduotsijad leevikesed on paiksed . Talveks nad ära ei lenda. Osa leevikesi lahkub oktoobris -novembris lähipiirkondadesse talvitama. Tagasi saabuvad märtsis- aprillis ning alustavad paaride moodustumist. Enamik paare püsib koos vaid pesitsusaja.
Pesa ehitatakse raagudest ja kõrtest. Mais muneb leevike 4...7 muna. Haudumine kestab 12...14 päeva ning haub vaid emalind. isaslind toidab teda. Pojad viibivad pesas 15...16 päeva ning neid toidavad mõlemad vanalinnud.
Leevike rõõmustab inimest oma kauni välimuse ja flöötiva lauluga.
 

Kiivitaja

Kiivitaja äratab möödakäija tähelepanu oma erakordse emotsionaalsusega. Ta on elav, liikuv ja häälekas lind.
Pea, kael ja puguala on mustad sinirohelise helgiga, rind, kõhualune ja pea küljed valged. Kuklal mitmest ahtast sulest koosneva tuti ja väljapaistva käitumise tõttu on ta äratuntav kõigile.
Ta jookseb osavalt ja kiiresti rohus , samuti mööda ebatasast mätlikku pinnast, aeg-ajalt ootamatult peatudes ja ringi vaadates. Seejärel jookseb aga edasi, vahel mõnd ettesattunud putukat oma lühikese nokaga haarates. Häirituna tõuseb lendu ja annab oma kohalolekust märku töötult kõlvate ja kaeblike, tihti korduvate "kii-vit" hüüetega. Rahvapärimus pajatab, et muiste olnud kiivitaja vaenukukk, kes oma lennu ja kisaga andis põgeneva orja ära. Ta laulvat "Siin üks! Siin üks!"
Kiivitaja on levinud kogu Euroopas. Eestisse enamasti kiivitaja talveks ei jää, ent kaugele siit ta ka ei rända, vaid talvitub Inglismaal, Prantsusmaal ja mujal Kesk- ja Lääne-Euroopas.
Ta võib elutseda nii üksikpaaridena kui ka kolooniatena. Toitub peamiselt putukatest. Pärast saabumist ja isegi läbirände ajal võib näha kiivitaja mängulendu, mida saadav "kii-vit" hüüde rida ja omapärane tiivavuhin.
Pesa on kiivitajal küllaltki primitiivne, peentest kõrtest koosnev ja vähese vooderdisega. Kurnas on 4 pirnikujulist pruuni-musta laigulist muna. 33 päeva vanuselt hakkavad noored linnud lendama ning koonduvad järk-järgult salkadesse.
Kiivitaja äraränne toimub üsna vara. Enamjaolt kaovad nad kuidagi märkamatult juba augusti lõpuks või septembri esimesel poolel.
Putuktoidulise linnuna piirab kiivitaja kahjurputukate levikut. Kiivitaja ei kuulu looduskaitse alla.

Jäälind

Jäälind on eredavärvilise sulestikuga varblasest pisut suurem lind. Sulestikus on eredat sinist, punast, rohelist ja valget tooni.
Eestis on levinud kohati Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mujal maailmas on ta laialt levinud Euraasia mandril . Meile saabub märtsis või aprilli algul ja lahkub veekogude külmumise eel, osa jääb ka talvituma lahtiste vooluvete äärde.
Elutseb põõsaste ja puudega kaetud järskude kallastega jõgede, ojade, järvede ja kraavide läheduses, kus on puhas läbipaistev vesi ja vaikne vool. Jäälind toitub peamiselt kaladest, kelle pikkus ei ületa 6 cm, ei põlga ära ka putukaid ja teisi veeloomi. Toitu varitsedes istub liikumatult veeäärsetel okstel, risul või kividel. Toitu märganud, sukeldub ta selle järele vette.
Pesa teeb jäälind urgu, mille kraabivad nokaga nii isas - kui emaslind koos. Lahtikaabitud pinnas heidetakse jalgadega eemale. Uuristatud käigu pikkuseks on 0,3...1 meeter ja selle uuristamiseks kulub aega sõltuvalt pinnasest 7...12 päeva. Uru lõpus olevasse pessa munetakse 6...7 muna. Neid hautakse kordamööda ja 21 päeva möödudes kooruvad pojad. Poegi toidab ainult emalind. Poegadega epsaurud on väga räpased, kihavad kärbestest ja lõhnavad ebameeldivalt. Soodsatel aastatel kasvatavad vanalinnud üles 2...3 pesakonda . Olles küllalt haruldane , on jäälind looduskaitse all.

Musttihane

Musttihane on üks meie väiksemaid tihaseid. Looduses tunneb ta hästi ära laia valge kuklalaigu järgi. Eluviisilt sarnaneb musttihane teiste tihastega: on niisama vilgas ja ripub tihti oksakesel, pea ja selg allapoole. Eriti eelistab ta tegutseda kuuskede oksastikus. Väljaspool pesitsusaega on ta kõige seltsivam tihane , kes sügisel moodustab vahel isegi tuhandepealisi parvi.
Putukate kõrval toitub ta olulisel määral ka okaspuude seemneist, mida kogub koorepiludesse tagavaraks. Eestis on musttihane levinud ebaühtlaselt ning teda võib kohata nii suvel kui ka talvel. Pesitsemiskohaks on kuusikud või kuuse- segametsad . Väljaspool pesitsusaega, eriti sügisel läbirände ajal, võib esineda ka igat laadi puistutes. Talveks meile jäänud musttihased tegutsevad okas- ja segametsades, sageli koos tutt - ja põhjatihasega. Segaparvedes on musttihane üks liikuvamaid, eemaldub sageli ühe- või mitme kaupa parvest lühemaks või pikemaks ajaks, jäädes aga kutsehüüdude varal teistega kontakti. Kui aga mõni isend juhtumisi liiga kaugele eemaldub ja oma parvega kontakti kaotab, siis käitub ta otsekui hüsteeriliselt, lenneldes närviliselt häälitsedes siia-sinna, kuni saab uuesti ühenduse teiste tihastega.
Jaanuaris tärkab isaslindudes juba lauluhimu. Veebruaris jäävad nad paiksemaks ja märtsis liituvad paarideks. Sel ajal sagenevad isaslindude vahel tülid ja võitlused.
Musttihane pesitseb igasugustes puuõõnsustes ning ka puujuurte vahel, kivide all koopakestes ja pehkinud kändudes. Pesakoobast ei uurista ta kunagi ise. Pesa ehitab emaslind kuivadest taimekõrtest, samblast ja taimevillast. Pesalohu vooderdab sulgedega. Pesas olevad munad on valged, roostjate täppidega ja väga väikesed.
Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Poegade eest hoolitsemisega tegelevad mõlemad vanalinnud. Peale pesast väljumist jäävad pojad tegutsema koos pesakonnaga pesa lähimas ümbruses. Arvatavasti võtavad noored musttihased varsti seejärel ette pikemaid liikumisi , vanad jäävad aga enamasti paigale, hulkudes talvepoolaastal laialt ringi ning liitudes teiste tihastega segasalkadeks.
 

Rohevint

Rohevint on varblasest veidi suurem rohekaskollane (isaslind) või hallikaskollane (emaslind) tüseda koonilise nokaga laululind . Vaatamata pisut jässakale kehakujule on rohevindi liigutused osavad ja lend kiire. Rahuliku iseloomu tõttu võib ta õige kaua ühel kohal püsida ja ümbrust silmitseda. Talvises lindude toidumajakeses aga on ta sageli riiakas, tõrjudes sealt eemale oma liigikaaslasi. Rohevint toitub mitmesugustest seemnetest.
Rohevindi laul koosneb peamiselt kutsehüüdudest, mis vahelduvad õrnade vileliste, kuristavate häälitsustega. Kuigi rohevint ei ole meil talvitajana haruldane, märkame kevadel tema arvukuse järsku tõusu. Tema arvukus suureneb lõunapoolsematelt aladelt tagasisiirdujate arvel.
Pesitsusterritooriumi hõivab rohevint omale juba märtsi lõpul. Varsti algab mäng, mille kestel isaslind sageli emaslinnu kõrval oksal laulab . Aegajalt tõuseb ta lauldes õhku ja teeb pesapaiga kohal kaare, tiibadega omapäraselt veheldes ja küljelt küljele viskudes, et lõpuks samale või teisele oksale tagasi laskuda.
Pesapuuna eelistab rohevint kuuske . Pesa ehitab emaslind. Väljastpoolt koosneb pesa kuivadest kõrtest, raagudest, samblast ja samblikust, sisevooderduses leidub aga villa ja karvu. Vormilt ja ehitusviisilt sarnaneb pesa üldjoontes metsvindi pesaga , välisviimistluselt jääb sellele aga alla. Pesas olevad munad on sinakad kuni valkjad, hele- ja tumepruunide tähnide ning laikudega.
Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast umbes kahenädalastena. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud. Häirimise korral käituvad rohevindid pesa juures võrdlemisi rahulikult , ainult mõnikord viskub emaslind pesalt maha ning eemaldub aeglaselt vigast teeseldes, et häirijat pesast eemale juhtida.
Septembris ja oktoobris rändab enamik meil pesitsenud rohevinte soojematele aladele .

Vesipapp

Vesipapp on jässaka kehaga ja väga huvitavate elukommetega lind. Tema jässakus tuleneb osalt paksust sulestikust, mis võimaldab tal väga külmas kliimas isegi jäise veega mäestikujõgedes tegutseda. Vesipapp on ühtlaselt tumepruun lind, aga kontrastselt tõusevad esile tema valged rind, kurgualune ja puguala.
Eestis on ta vaid vähearvukas talikülaline, kes saabub oktoobri lõpul või novembri alguses ja lendab taas oma pesitsusaladele aprillikuus. Vaid haruharva on ta pesitsenud ka Eestis, enamasti teeb ta seda aga mägismaadel kiirevooluliste jõgede ja ojade kallastel. Eestis võime teda näha kinnikülmumata kiirevoolulistel jõgedel. Vesipapid jooksevad, ujuvad ja sukelduvad väga hästi. Lend jätab neil jässaka keha tõttu jõulise ja hoogsa mulje. Tavaliselt lendavad nad madalal kas veepinna või maapinna kohal mööda jõesängi üles- või allavoolu . Sageli võib vesipappi näha ka niisama vee kohal mõnel oksatüükal, lepajuurel või veest välja ulatuval kivitipul istumas. Kui teda ka samaaegselt ärritada, siis jätab ta suuresti kirikhärra mulje: tema valge lapp rinnal ja must ülejäänud sulestik moodustavad kirikuõpetaja rüü ja ärritamise korral tehtavad kummardusedki on kirikule omased . Veel enam, ka enne ja pärast sukeldumist või õhulendu teeb ta hulka kummardusi. Kõik see on aluseks tema rohketele kirikuteemalistele nimetustele: jõekirikisand, jõekirikhärra, jõeköster, veeköster jt.
Massiivne pesa rajatakse kaljudele, kivide vahele või päris järsaku seinale samblast. See on külgavaga. Aprilli lõpul muneb emaslind 4...6 muna ja ka pojad haub välja peamiselt tema. Sageli peab pessa pääsemiseks lipsama eelnevalt läbi veejoa.
Eriti huvitav on aga vesipapi toitumine. Nimelt sööb ta väikeseid veeputukaid või teisi veeselgrootuid, ka kalu, keda püüab veest või vee ligidalt, jõepõhja kruusa seest ja kivide alt. Vapustav on aga see, et ta võib toitu otsides pikka maad mööda jäise veega jõe põhja joosta ning seejuures ei tee ta külmast üldse mitte välja. Nii on pandud talle vanarahva hulgas nimed: jääpura, jäälind jt. Siiski on vesipapil olemas ka teatavad kaitsemehhanismid nahklappide näol, mis katavad tema kõrvaalasid ja nokal olevaid ninasõõrmeid.
Väga huvitava eluviisiga haruldase linnuna on vesipapp võetud looduskaitse alla.

Ööbik

Ööbik on umbes varblasesuurune seljalt oliivpruuni ja kõhupoolt helehalli värvi linnuke .
Eluviisilt on ööbik väga varjatud. Ta hoidub tihedasse põõsastikku maapinna lähedale, otsides alumistelt okstelt ja lehtedelt ning ka lehekõdust putukaid, ämblike ja sipelgaid.
Vastupidiselt oma välimusele on selle väikese linnukese laul aga väga kaunis ja mitmekesine. Laulus vahelduvad viled laksutamisega, valjud toonid mahedatega ja kurvad rõõmsatega. Inimkeeles ei olegi võimalik tema laulu kirjeldada. Mõnel pool kutsutakse ööbikut ka laulu jumalaks ja lauljate kuningaks, kes suve algul öösel ja vahel ka päeval vahet pidamata laulab.
Eestis on ööbik tavaline haudelind ning ta on levinud veel Ida-Euroopas ja Aasia kesk- ja lõunapiirkondades. Meile saabub ööbik mai algul.
Ta ehitab pesa jõgede ja järvede äärsetesse põõsastikesse, hõredamatesse lehtpuumetsadesse, suuretesse parkidesse ja kalmistutele. Emaslind valmistab pesa kuivanud puulehtedest, kõrtest, samblast ja taimejuurtest ja peidab selle väga osavasti maapinnale põõsajuurte vahele, nii et möödaminejale ta silma ei hakka. Juuni teisel poolel on pesas 4…5 pruunikat-rohekat muna, mida emas- ja isaslind hoolega valvavad.
Pojad kooruvad juuli algul ning vanemate päevad mööduvad nüüd poegadega toimetades ja laulmiseks enam aega ei jäägi. Augusti algul oskavad noored ööbikud juba lennata ning kuu aja pärast võetakse ette reis Ida- või Lõuna-Aafrikasse.

Urvalind

Urvalind sarnaneb kujult siisikesega, kuid on veidi suurem. Urvalind kuulub meie kaunimate laululindude hulka. Eriti äratab tähelepanu tema tume-karmiinpunane laup ja isaslinnu roosa varjundiga rind.
Väga seltsiva linnuna esineb urvalind peaaegu alati salkadena, mille suurus võib rändeaegadel ulatuda sadade ja tuhandete isenditeni. Eriti rahutud ja häälekad on kevadised rändesalgad, sügisel paneme neid aga vähem tähele. Inimest lubab urvalind mõnikord läheneda paari-kolme meetri kauguseni. Salkades näib lindude omavaheline side olevat tugev, sest on esinenud juhtumeid, kus mõne isendi sattumisel püünisesse teised tema hääle peale tagasi pöörduvad ning samuti püünisesse satuvad. Omavahelisi tülisid ei näi urvalinnul esinevat ja arvatavasti hoiavad paarid kokku aasta läbi.
Väljaspool pesitsusaega tarvitab urvalind peaaegu ainult taimset toitu. Kõige sagedamini nokitseb ta kaseurbadest seemneid, kuid otsib toitu ka lepaurbadest ja kõrgetelt umbrohtudelt. Eks sellisest toitumisviisist on tulnud ka tema nimi - urvalind.
Urvalinnu lihtne ja vuristav laul koosneb paljudest kutsehäälitsustest ja on enamasti tasane ja kõlatu. Meie kuuleme seda vaid hilistelt läbirändajatelt kevadel ja õnnekombel ka suvise hulkumise ajal. Eestis urvalind ei pesitse, vaid on rohkearvuline läbirändaja. Sügisel nähakse esimesi linde juba septembri teisel poolel, suuremad parved saabuvad aga oktoobris ja novembris, kellest väiksem või suurem osa jääb ka talveks kohale.
Oma põhjapoolsel kodumaal, taigas ja metsatundras, pesitseb urvalind mõnel pool hajusate kolooniatena. Paksuseinalise pesa ehitab emaslind põõsastele või puude alumistele okstele. Pessa muneb urvalind 3...7 muna. Pojad haub emaslind välja kiiresti, ainult 10...11 päevaga. Selline kiire pesitsemine on ilmselt tingitud vajadusest kiiresti ära kasutada kõige paremat toidukülluse perioodi, mis põhjamaa lühikese suve tingimustes ruttu möödub.

Pöialpoiss

Pisikest pöialpoissi on nimetatud ka Euroopa koolibriks, sest ta on Euroopa laululindudest kõige pisem, kaaludes ainult 5…6,5 g. Selle linnu ilu on kujutlematu: üle lagipea käib tal kitsa äärisega kuldkollane triip , tiibadel on kaks valget vööti ja selg on rohekas .
Seda väikest linnukest näeme alalises nobedas liikumises okaspuude võrades. Vahel ripub ta oksa küljes nagu tihane, teinekord rapleb paigallennul oksa kohal nagu lehelind, et napsata putukaid. Sügisel ja talvel liitub ta sageli tihaste segasalkadega. Inimeste suhtes on ta usaldav .
Nii nagu pöialpoiss ise on pisitilluke, on ka ta hääl ülipeenike, kuuldav ainult vilunud kõrvale. Seega võib tema laul olla kriteeriumiks kuulmisteravuse hindamisel. Vananevale inimesele muutub pöialpoisi häälitsus kuuldamatuks ühe esimese häälena looduses, sest vanaduses kõrv nii kõrgeid helisid lihtsalt enam ei taba. Elatanud inimene ei kuuleks pöialpoisi laulu ka siis, kui see laulaks otse tema kõrva ääres.
Pöialpoiss on meie looduses tavaline nii suvel kui ka talvel. Pesitseb pöialpoiss kõigis okas- ja segametsades. Pesa ehitab ta tavaliselt kuusele ja kinnitab selle allarippuva oksa tipuosas oksaharude vahele. Tavaliselt asub pesa üsna kõrgel, 4…17 m kõrgusel. Pesa on suhteliselt väike kerajas paksuseinaline ehitis. Lennuava asub ühel küljel. Kogu pesa on täiuslikult viimistletud ja jätab kunstipärase mulje.
Pesas olevad munad on pruunikaspunased ja üks muna kaalub 0,7 grammi. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Peale pesast lahkumist võivad pojad veel kauaks jääda pesa lähimasse ümbrusesse.
 

Nurmkana

Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi.
Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi .
Nurmkana tegutseb maapinnal. Toitu otsib ta kodukana kombel siblides. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad , lülijalgsed ja teod. Pojad söövad algul vaid loomset toitu.
Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud, samuti ka kultuurmaastiku lähedusse jäävad metsasihid, metsalagendikud ja ka aiad. Nurmkana muneb aprilli lõpul või mais. Kurnas on 10...26 ühevärvilist hallikas-, pruunikas- või rohekaskollast muna. Pesa paikneb tihedas rohus mõne puu või põõsa varjus ja see on lihtsalt üks suurem kuhi kuiva rohtu . Pojad kooruvad mõne nädala pärast ja on pesahülgajad. Sügisel kogunevad salkadesse, mis kevadel paaride moodustumisega laguneb.
Põldpüüde arvukus oleneb talvedest; karmide talvede järel kannatab kurna suurus ja talvel hukkub ka palju linde. Pehmed lumised talved mõjuvad olulise arvukuse tõstjana.
Nurmkana on jahilind, kes looduskaitse alla ei kuulu.
http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/LUSLUS3.htmhttp://bio.edu.ee/loomad/Linnud/VANVAN3.htmhttp://bio.edu.ee/loomad/Linnud/PYRPYR3.ht m