Soolinnud (0)

SOOKURG
Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad . Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal. Nii see ongi: meile saabuvad sookured kevadel juba aprilli algul, salkadena. Kuni paaride moodustumiseni võib neid siin ja seal kohata.
Kui isalind on endale kaasa leidnud, siis jätab ta rännukaaslased ja lendab inimkaugetele soodele pesitsema. Siiski lendab paariga tavaliselt kaasa ka mõni noorlind, kes ei ole veel suguküps ja peab suvel niisama ringi uitama . Enne pesitsemist toimuvad huvitavad kurgede pulmatantsud.
Pesaehituseks valivad nad kuivema lageda ala, et oleks poegadel soe ja vanematel hea hädaohtu märgata. Ehitusmeister sookurg pole ja nii piirdub ta lihtsalt pinnalohu vooderdamisega kõrte abil või kogub enne väikese risuhunniku. Pärast munemist haub sookurg umbes kuu aega, seda teeb peamiselt emalind. Mune on tal kaks. Pojad on pesahülgajad, kaetud pruunika udusulestikuga. Pärissulstik kujuneb 40 päevaga, aga vanalinnu suuruseni jõudmiseks kulub pool aastat. Kui pojad lendama õpivad, siis hakkavad nad ise endale koos vanematega toitu otsimas käima, aga ööseks kogunevad ikka veel oma kaitsvale pesapaigale.
Toit on sookurel peamiselt taimne: kõikvõimalikud marjad , rohukõrred, aga tarvitab ka väikesi loomi: konnad, maod , putukad jms. Sügisel rändab ta Põhja-Aafrikasse talvitama, siis on tihti kuulda kurgede iseloomulikku kluugutamist ja kui üles vaadata, paistab ilus kolmnurka koondunud suurte lindude parv. Tõesti - sookure tiibade siruulatus on kuni kaks ja pool meetrit. Öeldakse ka: kured lähvad, kurjad ilmad . Nii see ongi, sest meilt lahkuvad nad septembris- oktoobris , et kevadel taas oma tuttavasse pesapaika tagasi pöörduda. Kõik nähtavad kureparved ei ole aga siinpesitsejad, sest Eestis on neist suvel vaid umbes 350 paari, aga läbirändajaid 30 tuhat .
Kuna sookurg on meil nii vähearvukas ja teda söödava liha pärast ka rohke küttimise oht hirmutab, siis on ta looduskaitse all.
RABAPISTRIK
Rabapistrik on varesest veidi suurem kontrastse sulestikuga röövlind. Pistriku kurgualune on valkjas , kõht, jalgade ülaosa ("püksid") ning saba alumine pool on triibulised. Taustavärvuseks on seal valge, mille peal on pruunidest ristvöötidest madrusesärki meenutav muster. Puguala võib olla ka kollaka tooniga. Rabapistriku ülapool on kas kiltkivihall või tumedam , kuni pruunini välja ning see sõltub linnu vanusest , noorlind on tumedam. Eriti kontrastne on pea, nokast alates on see tume, altpoolt aga sama värvi, mis kurgualunegi - valkjas. Silmast allapoole kulgeb lai tume pikivööt, mida nimetatakse haberibaks. Linnu nokk on must. Jookse on sulistunud vähem kui poole pikkuseni, keskvarvas jooksme pikkune või pikem. Saba on tipust ahenev .
Rabapistrik on üldiselt rändlind, kes saabub meile märtsi teisel poolel ning lahkub enamasti septembri teisel poolel. Mõnel harval juhtumil on nähtud rabapistrikku meil ka talvel, ent kas sellisel juhul on tegu meil ka suvel elanutega, seda ei teata. Rõngastusandmete kohaselt talvituvad meie pistrikud Edela-Euroopas.
Rabapistrik on meil väga haruldane lind. Veel käesoleva sajandi keskpaigas arvati teda olevat 40 paari, kuid kümmekond aastat hiljem algas rabapistriku arvukuse katastroofiline langus, seitsmekümnendatel tehtud vaatluste tulemusena arvati, et meil pesitseb vaid 5 paari. Selline tendents pole omane ainult Eestile, kogu Euroopas on linnu arvukus tohutult langenud.
Saaki jälitab ja tabab rabapistrik alati õhus, seega on tema saakobjektideks vaid linnud . Kui linde meil veel enam oli ja neid uurida sai, tehti kindlaks, et esineb ka toiduspetsialiste, kes toituvad näiteks vaid tuvidest, varestest või partidest.
Rabapistrik on looduskaitse all.
SOOKIUR
Sookiur on väike hallikas linnuke . Tema ülapool on pruunikarva, tumeda mustriga, alapool hele, tumedate triipudega. Laul on sookiurul lühikeste tiksuvate silpidena, mis muutuvad laulu lõpul järjest kiiremateks.
Sookiuru levila jääb vaid Euraasia tundra - ja metsavööndi piiridesse , ainult talvitudes suureneb maailma inimestel võimalus teda kohata: talvitab sookiur Põhja-Ameerikas, Vahemeremaadel, Ees- ja Kesk-Aasias ning Krimmi poolsaarel. Eestis on see soovästriku, soopiuksuja, soosiisikese ja kadakalinnu nime all tuntud lind kõikjal levinud, ehkki tema arvukus viimase paarikümne aastaga umbes kolmandiku võrra vähenenud on.
Elupaigaks on sookiurule märja või vesise pinnasega päris lagedad või väheste puudega alad: mitmesugused lagendikud, puisniidud , karjamaad , luhad , madalsood, rabad, vahetevahel ka loopealsed . Enamasti tegutseb ta maapinnal, kuid eriti pesitsusajal võime näha ka tema huvitavat mängulendu: lind tõuseb maapinnalt astmeliste järkudena ning laulab laskumiseni oma katkendlikku laulu. Vahepeal võib sookiuru laulu kuulda ka maapinnalt, harukordadel isegi puuokstelt. Lend on tal madal, järguline ja kiirete tiivalöökidega. Ärevusse sattunud sookiur istub tihti põõsa otsa.
Pesa rajab ta rohttaimede ja eelmise aasta kulu varju, sageli isegi kulu alla. Seejuures eelistab ta enamasti ümbritsevast maapinnast veidi kõrgemal asuvaid kuivemaid kohti. Munad poetab sookiur pessa juba maikuu alguses, neid on tal 4...6, harukordadel isegi kuni seitse . Tavaliselt on sel linnul kaks pesakonda ühel aastal, sel juhul võime me munadega pesi leida kuni juulikuu alguseni.
Esimesed pojad õpivad aga lennuoskuse selgeks kas juba mai lõpul või siis juunikuus. Sookiurupered lahkuvad Eestist oktoobrikuus, mõnedel andmetel ka juba septembris. Oma talvekorterist tagasi pesitsusaladele jõuavad nad aga kevadel juba varakult, peaaegu koos esimeste saabujatega: märtsi lõpul või aprilli alguses. Kogu aprillis toimub aga nende ulatuslik läbiränne põhjapoolsematele aladele .
SOOTIHANE
Sootihane on pisike pruunikashall linnuke valkja alapoole ja musta lagipeaga. Väliselt sugupooled teineteisest ei erine. Ta on nagu teisedki tihased väga liikuv lind. Tema lend on kiire ja lainjas, toiduotsingul ripub ta tihti oksal, pea allapoole. Sageli hakkab sootihane lindude toidulauda külastama ja on inimese suhtes väga julge, nii et visa harjutamisega võib teda peagi õpetada inimese peopesalt toitu võtma.
Kirjanduses leidub tihti viiteid sootihaste suurele ühtekuuluvustundele. Sageli tegutsevad nad kahe- või kolmekaupa, mis jätab mulje, nagu hoiduksid paarid kokku aastaringi.
Sootihase laul on ühetooniline hele "dip-dip-dip...". Sootihaseid võib meil kohata nii suvel kui ka talvel. Sügisel rändab osa sootihaseid (arvatavasti peamiselt samasuvised noorlinnud ) meilt ära, kuid on teadmata, kui kaugele nad siirduvad.
Paarilise leidmisel annab isaslind emaslinnule seemnekese või mõne muu toiduiva. Kui emaslind selle vastu võtab, tähendab see nõusolekut ja siit peale jäävad linnud kokku. Pesamaterjali kannab kohale ja pesa ehitab emaslind üksi. Pesa ehitatakse puuõõnsusesse ja selle kõrgus oleneb sobiva puuõõne kõrgusest. Pesa koosneb peamiselt samblast ja rohukõrtest, pesalohk on vooderdatud taimevilla ja karvadega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide pisilaikudega. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Poegi toidavad väikeste putukatega mõlemad vanalinnud. Peale poegade pesast lahkumist hulguvad sootihased pesakonniti ringi ja ühinevad ajuti teiste tihaste segasalkadega.
METSKIUR
Metskiur on väike varblasesuurune, aga viimasest sihvakam lind. Tema ülapool on pruun tumeda mustriga, alapool hele, tumedate triipudega. Erinevalt teistest kiurudest on metskiurul tugevasti kõverdunud tagavarba küünis. Saba on tal nõrga väljalõikega. Kuna ta on rändlind ja saabub meile kui kaskedel mahl parajasti jooksma hakkab, siis tuntakse vanarahva hulgas teda sageli ka mahlalinnu nime all.
Levinud on metskiur kogu Euroopas ja Aasias, Eestiski on ta üldlevinud ja arvukas metsaelanik. Oma elupaigaks sobivad talle erinevad maastikud : hõredad puistud , metsaservad, sood puude ja põõsastega, rabad, raiesmikud. Askeldamas võime teda näha nii maapinnal kui puude otsas.
Metskiuru toidulaud on maapinnal: väledalt joostes otsib ta mitmesuguseid putukaid. Et ta neid paremini näeks, siis eelistab ta valgusrikkaid jahimaid: metsasihte, lagendikke. Samas on ta pidevalt valvsalt jälgimas, ega kuskilt mõni oht ei lähene, sest teatavasti on metskiur väga kartlik lind.
Eriti huvitav on tema laulu ja lennu kombinatsioon: kiur tõuseb puuoksalt, enamasti ladvalt, õhku järjest kõrgemale ja kui ta on peaaegu kõrgpunkti jõudnud või hakkab just allapoole laskuma, siis alustab laulu. See laul aga on väga katkeline just nagu ta lendki, sageli kaasneb veel saba vibutamine.
Oma pesa hakkab kiurupaar ehitama maikuu keskel, see on ligi kuu peale tema saabumist talvitusaladelt Eestisse. Pesa ehitatakse maapinnale rohttaimede varju kuivadest taimevartest, rohulibledest. Oma kujult on see küll lihtne, aga seejuures väga hästi viimistletud . Emaslind muneb mai lõpupoolel 4...6 muna, mida peab 10...12 päeva hauduma. Seejärel kooruvad pojad, kes istuvad vaikselt süüa oodates veel 10...12 päeva. Sel ajal ei tohi metskiuru pesakonda mingil juhul häirima minna, sest muidu võib vanalind selle maha jätta. Kui lõpuks linnupojad siiski pesast välja ukerdavad, siis ei oska nad veel kohe lennata ja nii veedavad nad mõne päeva kõrgesse rohtu peitunult. Lendamise saavad metskiurupojad selgeks juunikuu teisel poolel. Metskiur ei ole looduskaitse all.
 
 
SISUKORD
2-3 lk Sookurg
4 lk Rabapistrik
5 lk Sookiur
6 lk Sootihane
7 lk Metskiur
8 lk Sookure pilt
9 lk Rabapistriku pilt
10 lk Sookiuri pilt
11 lk Sootihase pilt
12 lk Metskiuri pilt
13 lk Luuletus
Pildid ja tutvustavjutt on võetud leheküljelt
hppt://bio.edu.ee/loomad/Linnud/liindex.htm