Juhan Liivi (0)

Juhan Liiv
Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega( skisofreenia , jälitusmaaniad).
Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse. Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused . Juhan Liiv armastas lihtsust , tema luuletustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus.
Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas. Ta oli oma peres kuues laps. Juhan Liivi isa, Benjamin Liiv, oli oma naise ja vanemate lastega Veskirahva perest asunud Riidmale, kuna veskikoha maad mõisastati. Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus
Juhan Liivi hariduskäik oli üsna kesine, mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari-duskäigust. 10-aastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust oman -dama kolmeaastase õppeajaga Naelavere kooli. Edasi saatsid haridushuvilise poisi vanemad lap-se 1879 . aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884. aasta sügiseni. Liivi silmaringi avardas koolmeistrist venna asetäitjana töötamine aastatel 1882-1883. Kodavere päevil sai Liivist ka C. R. Jakobsoni demokraatliku maailmavaate pooldaja . Kui Liiv oli seni unistanud muusikukarjäärist, siis nüüd pühendus ta luuletamisele ja sel ajal tekkisid tal ka esimesed värsikatsetused.
Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus "Maikuu öö". See avaldati "Virulases", mille toi-metuse liikmena tegi Liiv sama aasta sügisel katset alustada iseseisva eluga. Toimetuses puutus ta kokku ka Eduard Vildega.
1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari" ning uue luulekogu käsikiri. Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmuma tõsisema vaimse häire tunnused: Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Sellises olukorras suundus kirjanik 1893. aastal Alatskivile, kus lõpetas oma jutustuse "Käkimäe kägu" ja kirjutas "Nõia tütre".
 
Järjest enam hakkasid ilmnema Juhan Liivi vaimsed ebatabiilsused. 1894. aastal põletas ta oma käsikirju. Sama aasta märtsis toodi Liiv Tartu närvihaiglasse, kus kirjanik põdes läbi vaimuhaiguse(katatoonia) kõige raskema järgu
Järgnevad 8 aastat elas Liiv algul vanemate talus , hiljem aga vaheldumisi mitmel pool sugulaste juures, rännates pikki vahemaid viletsas riietuses, ükskõik, millise ilmaga. Juhan Liivi vaimuhaigus süvenes ning ta kannatas teadmise all, et ei suuda end ise ülal pidada.
 
Alles 1903. aastal hakati Liivi luuletusi taas trükis avaldama. 1904 . aastal ilmus "Kirjatööde kogu", mis leidis sooja vastuvõttu. 1904-1905 elas kirjanik Tartus, samuti elas ta Tallinnas, Laiusel, Raplas jm. 1909. aastal andis Noor-Eesti, kes oli juba varem puudnud kirjanikku ma-janduslikult toetada, välja tema "Luuletused". See kogu aga ei jõudnud peaaegu üldse müügile. Samal aastal ilmus ka Juhan Liivi miniatuuride kogu "Elu sügavusest".
 
Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest, lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913. aastal suri. Juhan Liiv maeti Alatskivi kalmistule.
 
Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene-sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma .
Ta palus kodumaalt andeks, et ta vaene on ja suurt ei suuda anda.
Jah, ta oli vaene. Ta oli oma kõige kallima varanduse - tervise - juba kodumaale ohverdanud. Aga tal oli veel midagi anda.
Ta võttis kuue seljast.
"Ma annan, mis mul on...""