Juhan Liiv (1)

JUHAN LIIV
(30. aprill 1864 Alatskivi – 1. detsember 1913 Kavastu-Koosa)
Referaat
Tallinn 2009
Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik.
Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi . Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega( skisofreenia , jälitusmaaniad). Kurb-naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises?
 On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt tuleb teist samasugust inimest kunagi veel. Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida.
 Siin referaadis on püütud kõigepealt panna kirja Juhan Liivi eluetapid, mis mõjutasid kirjaniku edasist käekäiku või loomingut. Kasutatud on erinevaid luulekogusid ning eluloomaterjale. Eraldi peaks välja tooma kogumiku „Sinuga ja sinuta“ ning raamatu „Juhan Liiv mälestustes“. Mõlemad raamatud on koostanud Aarne Vinkel. Raamatus „Juhan Liiv mälestustes“ on kirja pandud kuulsa kirjanikuga kokkupuutunute mälestused ning omapoolsed kommentaarid ja arvamused Juhan Liivi kohta. See on ääretult põnev allikmaterjal , sest mälestused oleks otsekui elustunud: need on uskumatult hästi ja tõetruult kirja pandud. Lisaks sisaldab raamat materjali, mida kooliõpikutes tavaliselt ära ei märgita.
Elulugu
Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse. Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused . Juhan Liiv armastas lihtsust , tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus.
 Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene-sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma.Ta palus kodumaalt andeks, et ta vaene on ja suurt ei suuda anda.Jah, ta oli vaene. Ta oli oma kõige kallima varanduse - tervise - juba kodumaale ohverdanud. Aga tal oli veel midagi anda.Ta võttis kuue seljast."Ma annan, mis mul on...""

Kodutalu

Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas. Ta oli oma peres kuues laps. Juhan Liivi isa, Benjamin Liiv, oli oma naise ja vanemate lastega Veskirahva perest asunud Riidmale, kuna veskikoha maad mõisastati. Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku kaest, et tedagi raharendile las-taks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad.

Lapsepõlv ja haridustee

Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu."
 Juhan Liivi hariduskäik oli üsna kesine, mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari-duskäigust. 10-aastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust oman -dama kolmeaastase õppeajaga Naelavere kooli. Edasi saatsid haridushuvilise poisi vanemad lap-se 1879 . aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884. aasta sügiseni. Selles koolis sai Juhan Liiv ka saksa keele baasteadmised , mis võimaldasid tulevasel kirjanikul rohkem tutvuda maailmakirjandusega. Kodavere päevil sai Liivist ka C. R. Jakobsoni demokraatliku maailmavaate pooldaja .
 Liivi silmaringi avardas koolmeistrist venna asetäitjana töötamine aastatel 1882-1883. Kui Liiv oli seni unistanud muusikukarjäärist, siis nüüd pühendus ta luuletamisele ja sel ajal tekkisid tal ka esimesed värsikatsetused.

Ajakirjaniku-aastad

Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus "Maikuu öö". See avaldati "Virulases", mille toi-metuse liikmena tegi Liiv sama aasta sügisel katset alustada iseseisva eluga. Toimetuses puutus ta kokku ka Eduard Vildega.
  1886 . aastal astus Liiv Tartu Hugo Treffneri eragümnaasiumisse. Siin püüdis noor kirjanik oma puudulikke teadmisi täiendada ning omandada keskharidus. Õppemaksu Liivilt esialgu ei võetud ning elamiskulude eest tasus teadaolevalt "Virulase" toimetaja J. Järv. Treffneri eragüm-naasiumis õppimine muutus Liivile aga vastumeelseks, kuna viimasele tundus kogu süsteem üksnes kuiva pähetuupimisena.
 Nüüd elas Liiv aastat-poolteist vanemate juures, tegi ajalehtedele kaastöid ning koostas 1887. aastal oma esimese luulekogu "Õied ja okkad" käsikirja.
1887-1889. aastatel töötas Liiv allakäinud ajalehe "Sakala" juures, kuid lahkus toimetusest peale seda, kui mõistis, et ajalehte ei anna enam päästa. 1890. aastal asus Liiv Tartusse " Oleviku " juurde töötama. Seal sai Liiv oluliselt arendada oma ilukirjanduslikku silmaringi ning sellel perioodil ilmus ka rida õnnestunud jutte . Liivile polnud aga eluolulised tingimused rahuldavad ja nii ta lahkus ka selle ajalehe toimetusest aastal 1892.

Kirjanikuna Tartus ja Alatskivil

1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari" ning uue luulekogu käsikiri. Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmuma tõsisema vaimse häire tunnused: Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Sellises olukorras suundus kirjanik 1893. aastal Alatskivile, kus lõpetas oma jutustuse "Käkimäe kägu" ja kirjutas "Nõia tütre".
 Järjest enam hakkasid ilmnema Juhan Liivi vaimsed ebatabiilsused. 1894. aastal põletas ta oma käsikirju. Sama aasta märtsis toodi Liiv Tartu närvihaiglasse, kus kirjanik põdes läbi vaimuhai-guse(katatoonia) kõige raskema järgu.

Viimased 20 eluaastat

Järgnevad 8 aastat elas Liiv algul vanemate talus , hiljem aga vaheldumisi mitmel pool sugulaste juures, rännates pikki vahemaid viletsas riietuses, ükskõik, millise ilmaga. Juhan Liivi vaimuhaigus süvenes ning ta kannatas teadmise all, et ei suuda end ise ülal pidada.
 Alles 1903. aastal hakati Liivi luuletusi taas trükis avaldama. 1904 . aastal ilmus "Kirjatööde kogu", mis leidis sooja vastuvõttu. 1904 -1905 elas kirjanik Tartus, samuti elas ta Tallinnas, Laiusel, Raplas jm. 1909. aastal andis Noor-Eesti, kes oli juba varem puudnud kirjanikku ma-janduslikult toetada, välja tema "Luuletused". See kogu aga ei jõudnud peaaegu üldse müügile. Samal aastal ilmus ka Juhan Liivi miniatuuride kogu "Elu sügavusest".
 Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest, lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913. aastal suri. Juhan Liiv maeti Alatskivi kalmistule.
 Kasutatud kirjandus:
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/Juhanliiv_ja_loodusluule_mariliisneubauer.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Liiv