Mina ja Juhan Liiv (2)

Mina ja Juhan Liiv
Elu on täis tõuse ja mõõnu. Nagu ka J.W.Goethe oma eluajal ütles, et üksnes eluraskused õpetavad elu hüvesid hindama. Mind puudutas Juhan Liiv oma traagilise elusaatuse poolest väga, samuti ei jätnud külmaks ka tema luuletused, mis olid nõnda siirad.
Minule jääb mõistatuseks, miks peavad head inimesed alati kannatama , nagu Liiv pidi seda tegema, oma rusuva vaimuhaiguse pärast. Ta ju õnnistas meid oma luulega , kuhu pani oma ihu ja hinge. Lugesin raamatut “Juhan Liiv mälestustes”, mis oli koostatud paljude inimeste kirjutiste põhjal. Karl Kornel rääkis loo Liivist, et ta oli ühel päeval seisnud Eesti teatrimaja ehitusplatsi juures ja vaadanud pealt müüride rajamist . Juhan langenud siis hetkega põlvili ja hakanud endalt riideid seljast ära võtma, sest see pidi olema vähim, mida ta oma isamaa hüvanguks teha sai. Liivi käitumine näitas mulle seda, et ta on võimeline endast kõike andma, seejuures mitte midagi vastu tahtes ja see tekitas minus sügavat sümpaatiat Juhani vastu.
Juhan Liivile meeldis kirjutada peamiselt loodus-, armastus- ja isamaa teemadel . Minu arvates peegeldus tema luuletustes lihtsust , realismi ja sügavust. Kõige rohkem meeldisid mulle Liivi isamaalised luuletused, kuna ta oskas oma traagilist elu suurepäraselt ühitada raskustes vaevleva kodumaaga. Väga hästi tuli see välja luuletustes: “Emale”, “Kui tume veel kauaks ka sinu maa”, “Jätke mind”, “Kas näitad?”, “Mis meil kaunis, mis meil kallis” jne. Need luuletused räägivad peamiselt Liivi ääretust murest Eestimaa pärast. Lembeluuletustest kaunimad ja erilisemad olid minu jaoks “Sina ja mina” ning “Ei sinu iludus”. Kirjanik kirjeldas tegevustikku stroofides vägagi kirglikult, suure andumuse ja jäägitu pühendusega. Loodusluuletused nagu “Sügisene kodu”, “Lilled” ja “Lumehelbeke” minule suurt mõju ei avaldanud, võib olla sellepärast, et ma ei ole seda tüüpi inimene, kes suudab unistada looduskirjeldust lugedes ja minna kaasa selle vooluga.
Kogu oma elu oli Liiv olnud vaesevõitu ja kehval elujärjel. Ta oli sügavalt armunud Liisi Goldingusse, kellega pidas pikka kirjavahetust. Oma kitsikusest tingituna , ei olnud ta nõus kosima Liisit. Ma arvan, et Liiv ei käitunud õigesti, sest kui ta oleks Liisit tõeliselt armastanud oleks ta teadnud , et tugevad tunded oma armastatu vastu on tähtsamad kui raha. Vaesusest tingituna polnud tal oma kodu. Juhan elas kuni 1908. aastani vanemate talus , seejärel sugulaste ja tuttavate juures. Kolm aastat ennem oma surma kirjutas ta luuletuse “Helin”, kus ta kirjeldab oma haiguse algusaastaid, tõve süvenemist ja hukatuslikku lõppu. Minu arvates on see luuletus vägagi mõtlema panev ja kurb. Juhan Liiv suri tuberkuloosi tagajärjel 1. detsembril 1913. aastal. Ta on maetud Alatskivi kalmistule.
Juhan Liiv on üks Eesti parimaid kirjanikke, kes jagas meiega kilde oma elust ja tegemistest, luuletuste ning kirjutiste näol. Mälestus temast jääb igavesti Eesti rahva südamesse.