Juhan Liiv (0)

Juhan Liiv
Elulugu ja esimene loominguperiood
Juhan Liiv sündis Tartumaal , Alatskivi vallas. Ta sündis 30. Aprillil 1864. aastal, Benjamini ja Marianne Liivi seitsmenda lapsena. Ta kasvas üles koos nelja vanema vennaga, kelle hulgas oli ka teine tulevane kirjanik Jakob Liiv (1859-1938). Benjamin ja Marianne üritasid oma lapsi jõudumööda koolitada , saates oma nooremad pojad kihelkonnakooli. Samal ajal nägi Marianne kõige rohkem vaeva Juhani kasvatamisel . Juhan oli nõrga tervisega , enesesse pöördunud ja teiste lastega vähe seltsiv.
Karjas ja koolis hakkas Juhan Liiv käima umbes 10- aastaselt. Karjas- suved Alatskivi vahelduva looduse rüpes pakkusid poisile unustamatuid muljeid. Kirjatarkusega oli Juhan Liiv esimest tutvust teinud juba kodus vanemate vendade kõrval. Sellele järgnes 3 õppetalve Naelavere külakoolis. Tema vaimsele arengule avaldas olulist mõju Kodavere kihelkonnakool, kus ta õppis vaheaegadega aastail 1879 – 1884. Seal kujunes Juhan Liivist C. R. Jakobsoni tuline pooldaja . Olulise tähtsusega Juhani arengule oli ka Väike-Maarja Avispeal veedetud 1882.aasta. Siis haigestus seal kooli-meistrina töödanud Jakob Liiv ning Juhan läks teda asendama. Avispeal puutus viimane kokku hoogsa seltsieluga ja kirjanduslikul alale tegutsevate inimestega. Nende tingimustes hakkasid selguma Liivi tulevikukavatsused. Kui ta varem oli unistanud klaverikuntsnikuks saada, siis nüüd tõi ta vennale näha oma värsikatsetusi, mis olid aga esialgu üsna väheütlevad.
1885 aasta septembris ilmus trükis Juhan Liivi esimene luuletus „Mai kuu öö“. Selle avaldas Tallinna ajaleht „Virulane“, mille toimetuses leidis tulevane kirjanik sama aasta oktoobris oma esimese teenistuskoha. „ Virulase “ juurde jäi J. Liiv ainult aasta lõpuni. 1886 aasta algul siirdus Liiv Tartu H. Treffneri eragümnaasiumi, kus ta tahtis oma puudulikku haridust täiendada. Eelteadmiste lünklikus ning haigused sundisid 22-aastase õpilase siiski juba kevadel koolist lahkuma . Järgneva poolteise aasta jooksul elas Liiv vaheldumisi vanematekodus ja Avispeal, püüdes oma silmaringi laiendada lugemise teel. Samal ajal avaldas noormees ajakirjanduses luuletusi ja võttis sõnakirjanduselu küsimustes. 1887 aasta lõpus koostas Liiv luuletuskogu „Õied ja Okkad“, mis aga trükkijat ei leidnud.
1888 aasta algusest oli Liiv jälle ajalehetööl, seekord Viljandis Jüri Peedi „Sakala“ toimetuses. Selle ajalehe alla hakkas ta avaldama ka oma jutte ja proosatõlkeid. 1889 aastal hakkas Liivi vaevama tüdimus, sest tema töökoormus „Sakala“ juures oli suur ning tekkisid lahkarvamused Peediga.
Seetõttu lahkus Liiv „Sakalast“ ning leidis uue töökoha Tartus „ Oleviku “ toimetuses. Siin osutus Liivi töökoormus mõõdukamaks kuigi eluolulised tingimused polnud palju paremad kui Viljandis. „Olevikus“ avaldas Liiv oma jutte ja luuletusi ning kirjutas vesteid ja arvustusi.
Osavõtt Tartu kultuurielust mõjus Liivile arendavalt. Kuid varsti läks ta ka sealt ära.
1892.aasta oktoobri algupoolel üüris ta endale Hezeli ( praeguse Juhan Liivi )
tänavas väikese korteri. Siin kirjutas liiv 8-9 päeva jooksul palavikulises loominguhoos valmis „Varju“. Samuti koostas ta ka oma luuletuskogu ja jutuvalmiku „Kümme lugu“ käsikirja. Selle müüs ta kirjanik Schakenburgile, kelle kirjastusel ilmus esimene Liivi raamat 1893 aastal. Hoopis raskem oli, aga leida kirjastajat „Varjule“ ja luuletuskogule.
Selles olukorras hakkasid Liivi juuures ilmnema vaimsed häired: tal tekkis ebaloomulikke kahtlusi oma ümbruse suhtes, kirjanik hakkas kujutlema, et teda jälitatakse. Aasta lõpul andis Liiv Tartu korteri käest ning sõitis Avispeale. 1893 aasta veebruari algupoolel asus ta tagasi Alatskivile, kus lõpetas „Käkimäe käo“ ja kirjutas „Nõia tütre“. Peale pikka otsimist oli ka „Vari“ leidnud kirjastaja-see ilmus 1894 aastal Tallinnas G. Pihlaka juures. Siitpeale eemaldas raske haigus Liivi pikemaks ajaks kirjanduselust.
Teine loominguperiood
Kaks viimast aastakümmet oma elust veetis Liiv eelnevatega võrreldes muutunud psüühilises olukorras, mis vajutas pitseri ka tema hilisemale loomingule. 1984 aasta märtsis toodi kirjanik Tartu närvikliinikusse, kus ta põdes läbi oma haiguse ägedama järgu. Liivi haigusloos leiame diagnoosina katatoonia, mis kujutab endast üht skisofreenia kliinilist vormi.
Kliinikust lahkus Liiv rahulikumana, kuid haigus oli tema teadvuse terviklikkuse lõhkunud, mida näitab kirjaniku kogu järgnev elu ja tegevus. Mõnikord tajus ja hindas haige Liiv ümbruse üksikasju omaette võttes õigesti, samuti võisid tema väited elunähtuste kohta olla küllalt tabavad , kuid vahekorda enese ja ümbruse vahel seletas ta valesti. Kohati võis ta üsna mõistlikku juttu ajada, langedes siis jälle oma kujutelmade küüsi. Kirjanik tundis vimma pere vastu, sest isa ja vend olid käinud vallalt haige ülalpidamiseks toetust palumas. Teadmine oma vallavaese seisundist tekitas Liivile palju meelehärmi.
Kõigi nende aastate jooksul polnud Liivil mingit kontakti kirjanduslike ringkondadega. Mõnel poolpeeti teda koguni surnuks. Ometi ei soikunud Liivi vaimne elu täielikult. Ta luges ajalehte ning mõlgutas mõtteid poliitilise ja kirjandusliku elu kohta. Veel enam Liiv jätkas ka luuletamist. Nii kandis kirjanik 1896 aasta suvel, kui ta elas oma lelle juures Pujanil, kaasas käsikirjapakk, mis sisaldas peamiselt värsse. Oma hilisemates üleskirjutustes on ta 1890-ndate aastate teise poolega dateerinud hulga luuletusi.
1902 aastal avastas Juhan Liivi Ojal ülikooli närvikliiniku assistent Juhan Luiga , kes kogus Põhja-Tartumaal andmeid vaimuhaiguste leviku kohta. Kohe märkas arst, et Liiv polnud ühiskondliku ja kirjandusliku elu vastu täiesti tuimaks muutunud. Hakati jälle avaldama Liivi luuletusi, 1903 aastal ilmusid tema „Varju“ ja „Käkimäe käo“ uued trükid. Järgmisel aastal andis ajaleht „Uus aeg“ oma kaasadena välja J. Liivi „Kirjatööde kogu“, mis aitas laiemalt tutvustada haiguse eelset proosat ja luulet. Liivile pühendas tähelepanu ka „Postimehe“ ja „Linda“ ringkond : nendes väljaannetes ilmus tema uusi luuletusi.
1904 aastal muretses Luiga Liivile elamisvõimaluse ülikooli närvikliinikus, kust ta sai osa võtta Tartu kultuurielust. Samal ajal tundis kirjaniku vastu huvi tolleaegne ärksam noorsugu, kes juba enne Liivi närvikliinikusse sattumist oli tema toetamiseks raha kogunud. Kontakt tihenes veelgi 1904-1905 aastal, kui valmistati ette „Noor Eesti“ uut albumit.
Samal ajal luges ja kirjutas Liiv intensiivselt. 1909-nda aasta lõpul ilmus tema väike kogumik „Elu sügavustest“, mille enamik materjal oli valminud närvikliinikus. 1905 aasta lõpul pidi kirjanik jälle Alatskivi maile asuma. Samas kasvas tema hingeline rahutus. 1908 aasta kevadel lahkus Liiv lõplikult kodunt. Surmaeelseil aastail oli tema põhiliseks elukohaks Koosa küla Plakso-Madise talu. Isegi nüüd ei katkenud Liivi kontakt kultuuriringkondadega, kes kirjaniku jaoks majanduslikku abi hankisid ning temale soodsamaid korterivõimalusi otsisid. Nii peatus Liiv 1910 aastal pikemalt Laiusel ja Tartus. 1909 aastal ilmus „Noor Eesti“ kirjastusel J. Liivi „Luuletused“, mis sisaldas 45 värsi pala.
Neil aastail halvenes kirjaniku tervis ikka enam. Elu lõpuosas kannatas ta suurusluulu all, rääkides oma kuninglikust päritolust. Ühtlasi pidas ta ennast Poola troonipärijaks. Ühel katsel piletita reisijana Varssavisse sõita tõukasid konduktorid Liivi rongist sohu, kus ta sai rängasti külmetada. 1913 aasta esimesel detsembril suri kirjanik Koosal tiisikusse. Ta maeti Alatskivi kalmistule, kuhu Tartu „Teguri“ vabriku töölised püstitasid 1924 aastal mälestusmärgiobeliski kunstnik V. Melliku bareljeefiga.