Juhan Liivi autobiograafiline luule (0)

Valu, mis jälitab terve elu
Juhan Liivi autobiograafiline luule
Liivi autobiograafilist luulet võib leida nii armastus-, isamaa- kui ka loodusluules. See on kunst , mida peab oskama ridade vahel lugeda. Sõnasepa poolt kirja pandud read on tõetruud ja realitlikud, maalides niimoodi lugejatele pildi tema elust.
Liiv on paljud oma luuletused kirjutanud ja pühandanud just oma armsamale, Liisa Goldingule. Samuti on suur roll luuletustes tema emal. Sõnasepa luuletustes on palju viiteid kurva lõpuga armastusloole.
Mu mõte teise külge lendab,
tee viib mind ära teisel’ pool’;
kõik õrnad ihad langevad põrmu,
ja südant puudutab surma nool.
Liiv oli ajast ees olev geenius, keda sel hetkel ei mõistetud ega toetatud. Sõnameister on läbi elanud valusaid aegu, mil ta polnud kedagi, ta oli lihtsalt üks vallasant, keda teised pidid ülal kandma. Tal on häbi enda elu üle ning tema sooviks kujuneb, et Liivi “ärge austage- ei iial iganes! Üks valus vale mõistus on liikvel aja sees.“ Kirjanik ei soovinud, et noored peaksid teda eeskujuks.
Austust väärib see, et isegi skisofreeniahoogudele vaatamata, suutis ta kirja panna suurepärast luulet. Ma arvan, et just see aitaski tal kirjutada siiraid, kuid realistlikke luuletusi. Haigusele, mis viis ta depressiooni, vaatamata kirjutas ta oma parimad read just sel ajal. Kahjuks vaevasid sõnaseppa märatsushood, mille jooksul ta suutis põletada oma kirglikke ning realistlikke luuletusi. Hiljem küll taipas , et oli teinud suure vea.
Minu mõttekangas
Katki kärisend,
tuhat korda temas
Süda värisend.
„Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt . – Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane.“ Tuttav probleem Liivile kui ka tänapäeval elavatele inimestele. Just need read annavad edasi geeniuse elukäigu. Luuletajal oli väikesest peale tervisehädad , mis vanemas eas ei lasknud kaua töötada. Tänu sellele leidis ta end mitmeid kordi kinnilöödud uste taga, sest kes keegi ei tahtnud tööle santi. Rahata jäänud, kuid usku kaotamata üritas Liiv edasi. Kahjuks tema otsimised vilja ei kandnud ning pidi olema pikka aega näljas.
Luule aitas Liivil üle elada raskeid aegu, kirjutades tundis ta end vabalt. Siiani hinnatakse kõrgelt Liivi luule loomulikkust, ükski sõna ega riim ei jäta võltsi muljet. Tolle aja kohta ebasobilikke luuletusi kirjutades sattus ta kriitikute halvustamise alla, kuid Liiv kartis ülekõige oma luule üle hindamist, sest „Nad hirmsad on, mu laulud ja hirmus mu süda sees, nii hirmus nagu mu saatus- ei, mind mitte iganes!“
Depressiooni sügavaimal ja masendavaimal perioodil ilmus tema luuletustesse aina rohkem viiteid „tal kitsaks on jäänud maapäälne hing“ ning „ees on surm, ma tunnen ta vina “. Sõnameister teadis, et surm on lähedal, ta oli juba liiga haige. Suurimaks katsumuseks loeksin Liivi luules just selle, et ta suudab ennast arvustada „Andke andeks nõdrameelsele, kellel paremat ei olnud teha- vaeva teistel’, häbi endal“
Raudtee
Noor-Eestile
Kangas
Rändaja
Helin
Sina ja mina
Ärge küsige mult luuletusi