Juhan liivi referaat (1)

Referaat
Juhan Liiv (1864-1913)
Nimi: Klass:
2008
Sissejuhatus
Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik. Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi . Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega ( skisofreenia , jälitusmaaniad). Kurb-naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises?
Elulugu
Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi luuletaja – vanem vend Jakob Liiv. Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks olemisi on ta ise meenutanud kui oma elu kõige õnnelikumat aega. Talviti käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis, kus õppis vaheaegadega 1884. aastani.
1882. aastal kutsus haigestunud vend Jakob Liiv Juhani enda asendajaks Triigi-Avispea kooliõpetaja kohale Väike-Maarjas. Juhan Liiv veetis seal poolteist aastat. Kuna vend Jakob ja ta sõbrad olid kirjanduslike ja rahvuspoliitiliste huvidega , siis mõjus nendega läbikäimine Juhanile arendavalt. Senise muusikahuvi (Liiv oli harjutanud viiuli- ja klaverimängu) asemele tuli luule. Sel ajal kujunes välja ka pikaajaline vastastikune kiindumussuhe Pandivere mõisa kutsari tütre Liis Goldinguga. Liisale on suunatud ka mitmed Liivi armastusluuletused ja säilinud on üle saja Liivi kirja L.G-le.
Nagu teisedki 19. sajandi eesti kirjanikud tuli Liiv kirjandusse ajakirjanduse kaudu. 1885. aastal ilmus ajalehes Virulane Liivi luuletus “ Maikuu öö”. Samal aastal sai ta selle lehe toimetuses Tallinnas esimese töökoha.
1886 . aastal püüdis Liiv oma haridust täiendada Tartus H. Treffneri eragümnaasiumis, kuid ei suutnud seal kohaneda. Elas seejärel omaste juures ja tegi kaastööd ajakirjandusele, pani kokku luulekogu , mida ei õnnestunud avaldada.
Hiljem töötas paar aastat Viljandis ajalehe Sakala juures ja 1890 leidis koha Tartus ajalehe Olevik juures. Oleviku toimetaja oli A. Grenzstein ja toimetusse kuulus rida kirjanduslikult võimekaid noori mehi. Ajalehetöö kõrval tegi Liiv edusamme kirjanduslikus loomingus, avaldas jutte ja luuletusi.
1882 sügisel otsustas Liiv täielikult loomingule pühenduda ja vabakutseliseks hakata. Üüris Tartus toa. Ta töötas väga pingeliselt, nt kirjutas üheksa päevaga valmis pikema jutustuse “Vari”. Seadis trükivalmis jutukogu “Kümme lugu” ja uue luulekogu käsikirja, kuid kirjastaja leidmine oli vaevarikas ja lootusetu. Ülepingutuse ja füüsilise kurnatuse tõttu murdus Liivi vaimne tervis. Hakkasid ilmnema kuulmishallutsinatsioonid ja jälitusluulud.
1883 lõpetas ta kodus Alatskivil jutustuse “Käkimäe kägu” ja külajutu “Nõia tütar”. Vaimsed häired läksid aga järjest tõsisemaks. 1894 põletas ta meeltesegadushoos oma luulekogu ja muid käsikirju. Samal aastal viidi ta Tartu närvikliinikusse, kus põdes läbi skisofreenia ägedama järgu, lahkus mõne kuu pärast rahunenuna, kuid parandamatu haigena. Seejärel Liiv pikki aastaid avalikkusele midagi ei kirjutanud. Elas kodus, sugulaste ja tuttavate juures. Oli vallavaese seisuses – pere oli talle vallalt toetuse muretsenud. Siiski kirjutas Liiv edasi ja tema luule parim osa sündis just sellel perioodil.
1902 . aastal ilmus Liivi nimi jälle ajakirjandusse. Ta liikus Tartus ja Tallinnas. Avaldati mõned luuletused.
1904 ilmus Junan Liivi “Kirjatööde kogu”. mis koondas suurema osa enne haigust ilmunud proosateostest ja luuletustest. Psühhiaater ja kirjamees Juhan Luiga võimaldas Liivile eluaseme Tartu närvikliinikus, kus luuletaja sai töötada ja vabalt linnas käia. Noor-Eesti liikmed püüdsid korjanduste abil kirjanikku toetada.
1909 ilmus Gustav Suitsu toimetusel Liivi valikkogu “Luuletused”, mis sisaldas ka hilisemat luulet. Samal aastal tuli välja ka proosaminiatuuride ja marginaalide kogu “Elu sügavusest”
Elu lõpul halvenes Liivi tervis uuesti, tekkisid suurusluulud kuninglikust päritolust. Peale selle hakkas arenema tiisikus. Liiv suri ränga külmetuse järel 1913. Ta on maetud Alatskivi kalmistule.

JUTULOOMING

Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja . Tema esimene raamat “Kümme lugu” (1893) sisaldab realistlikke pilte külaelust, karakterportreesid ja pajatusi Kodavere murrakus: “Peipsi peal”, “Pahased naabrid”, “Igapäevane lugu”, Jutustus “Vari” (1894; esialgse pealkirjaga “Kui seda metsa ees ei oleks”) jälgib andeka ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve ja kujunemist. Villu kaotab mõisniku määratud peksunuhtluse tõttu mõistuse. Villu kasvukodu, Kukulinna-nimelise vaesteküla kirjeldus on eesti varase realismi paremaid näiteid. Liiv suutis nappide sõnadega luua ilmekaid portreesid (nt teomehed Räpsi- Rein ja Veni- Villem ). Samas on Murumäe mõisaga seotud tekstiosa puhul märgata veel romantilist kujutamislaadi, Liiv ei tundnud mõisaolustikku nii hästi, et seda tõetruult kujutada.
Jutustus “Käkimäe kägu” (1883) kujutab üht Villu omale sarnast elusaatust.
Külajutt “Nõia tütar” näitab ebausu raskeid tagajärgi, kuid peategelane, rahvaarsti tütar Leena leiab siiski oma õnne. Ilmekas kõrvaltegelane selles jutus on küla keelekandja Pärälärä-Leenu.

LUULE

Juhan Liiv on üks eesti luuleklassika suuri nimesid . Ta ületas 19. sajandi lõpu epigonismi (jäljendamise) ja temast sai 20. sajandi luuleuuenduse eelkäija.
Liiv hakkas luuletusi avaldama 1880. aastatel tol ajal levinud järelromantilises, epigoonlikus laadis.
Luuletajakuulsuse tagasid talle aga eeskätt hilisemad , haigusaastail valminud luuletused. Liivi luule paremik on ehe ja sundimatu eneseavaldus, siiras ja vaba oma aja kirjanduslikest tavadest.
Tuglas on öelnud, et Liiv pole oma luuletusi kirjutanud, vaid on need kannatanud.
Liivi luule on realistlik, lihtne, täpne. Selles puudub liialdatud pateetika, ilutsemine paisutatud tunded. Oma looduslüürikas on ta kujutanud kõiki aastaaegu, aga kõige hingelähedasem aastaaeg tundub Liivile olevat sügis. Kujunditest eelistas Liiv isikustamist, metafoori, võrdlust. Kasutas palju kordusi ja rahvaluulepärast algriimi.
Juhan Liivi luule hilisematesse väljaannetesse on koondatud kokku üle 300 luuletuse ja luulekatkendi.
Aastaaja luuletused
Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.Üheks näiteks võib tuua katkendi luuletusest “Mai hommik”. Esimeses salmis loob kirjanik pildi tärkavast maast kogu selle lihtsuses ja kauniduses. Teises salmis jätkab kirjanik seda teemat, kuid luuletusse põimitakse igatsev alatoon .
Õrn maikuu hommik imeilul koitis.
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos
ja kastekullal hiilgas iga roos,
mis mururinda rikkalikult toitis.
 Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis,
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme ohu hoos ,
– mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.
Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses “Üks suvepäev”.
 
Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb,
kui öödevari maha jääb!
Ju tulnud, päike, üles ta,
ja vaata – põrm lööb elama!
Veel vaevalt öö siit põgeneb –
ja tuhat elu jõgeneb:
Liirila, liirila!
Kas nägid tõusjat päikest sa?
Käib tuhatkordselt läbi maa:
Liirila!
                                                                                                            (“Päikese tõus”)
Kuis lõunapäike iluga
pann'd roosilille põlema!
Ja vili lookas palaval
löönd längu lõunapäikse all.
Ja palava käes peab ta
ka ükskord valmis küpsema!
Jah, soojust ahmib loomurind
ja eluks muutub mullapind!
                                                                                                            (“Lõuna”)
 
 
Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik , kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga. Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved , udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid.
Esimene osa:
Aga üle oru,
sääl kus põllupind,
sügissuve päiksest
hiilgab mäerind
                                                                                                            (“Sügise päike”)
Eemal meie akna kohal
valendab üks söödike,
kullalise päikse paistel
ise kulla sarnane.
                                                                                                            (“Sööt”)
Teine osa:
Pilved sõudvad, kase kohin,
lepad leinaviisides;
lehed puudelt pudenevad,
sügise on metsa ees.
 
Pilved kiirelt kihutavad,
oksad keevad tuuledes.
Tuule mühin, metsa kohin,
lehed puru, sambla sees.
                                                                                                (“Pilved sõudvad, kase kohin”)
Üle kahvatanud,
väsind väljade,
üle halli kõrre
tume sügise.
 
Kajakate kisa
rannaäärsel veel –
osa neist on lennus,
teine kaljudel.
                                                                                                            (“Sügisene rand”)
Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses  langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Nendesse luuletustesse on põimitud ka luuletaja enese hingeelu seoses rahuliku või tormitseva loodusega. Eriti elavalt on kirjanik kirjeldanud loomade, iseäranis lindude kannatusi talvel.
 
Mänd praksateleb külma käes,
kuusk naksub, unes väriseb...
Õhk kristallisid piserdab,
koit idas veripunane...
Lehk põhjast – tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab!
Hunt, põder, metskits ägavad
ja päiksetõusu ootavad .
Kord-korralt külm, ta plaksatab,
mets härmatises surnuvaik...
Koit idas veripunane...
                                                                                                            (“Külm”)
Need lumelained väljal,
nad on nii armsad , hääd,
kui süda on tusas ja palav ,
nad jahutavad pääd.
 
Ja põhjatuul on nii lahe,
nii lahedaks läheb pää;
jah, isegi surm on nüüd mahe
ja isegi hukatus hää.
                                                                                                            (“Tuisk”)
Juhan Liivi Raamatud

• "Kümme lugu" (1893)
  
• "Vari" (1894)
  
• "Luuletused" (1909, 1910 , 1919, 1926)
  
• "Kogutud teosed" I-VIII (1921-1935)
  
• "Valitud luuletused" (1949)
  
• "Teosed" (1954, 1956)
  
• "Rukkivihud rehe all" (1964)
  
• "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" (1964)
  
• "Väike luuleraamat " (1969)
  
• "Sinuga ja sinuta" (1989)
  
• "Tuulehoog lõi vetesse"(2007) koost .J. Talvet
  
• "Meel paremat ei kannata. The Mind Would Bear No Better"(TÜ,2007)koost.J.Talvet
  
• "Ööl on üheksa poega "(1996)
  
• "Mu kallis Liisi"(2000)
  

Kasutatud allikad

• http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Liiv
  
• http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/Juhanliiv_ja_loodusluule_mariliisneubauer.ht m
  
• http://74.125.77.132/search?q=cache:BQ3IOh0yYpAJ:www.tg.tln.edu.ee/oppematerjalid/Kirjandus10kl_Juhan_Liiv.rtf+juhan+liiv&hl=et&ct=clnk&cd=5&gl=ee
  
• Õpik „Vanem eesti kirjandus“ lk 111-117, 124, 128.