Luulevõrdlus. (0)

Aastaaegade vaheldumise mitmekesisus
Juhan Liiv ja Lydia Koidula aastaaegadest luuletuste võrdlus
Aastaajad lähevad märkamatult teineteisest üle. Kõik juhtub kiirelt ja silmapaistmatult. Loodus tahaks end justkui salaja muuta, nii, et keegi sellest aru ei saaks. Tema maalilisust ja ilu tahavad kirjanikud oma luuletustes välja tuua võimalikult palju. Läbi luuleridade on looduse rikkalikkust ja võimu ning muutusi hea näidata.
Lydia Emilie Florentine Jannsen , kirjanikunimega Lydia Koidula on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva biograafiaga isik. Mõlemad luuletajad on kirjutanud palju loodustemaatilist luulet. Liivi loodusluule on koondunud aastaaegadele, enamasti sügisele: „üle külmetanud / sügisese maa, / palja metsade, / tules nutvate…“. Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik , kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga.
Männi roheline samet,
Üksik metsatee:
Pedak heleroheline,
Kask kuldkollane
Pedak heleroheline,
Kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
Langend kaenlasse.
Liivi sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved , udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad valged vatid ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid. Kurbust on hästi tunda luuletuses „Pilved sõudvad, kase kohin“, kus Liiv kirjeldab lepapuude sahistamist justkui leinaviisi.
Tuulehoog lõi vetesse,
Lehed lang’sid laintesse:
Lained olid tuhakarva,
Taevas üle tinakarva,
Tuhakarva sügise.
…
Tuuleõhk tõi jahutuse,
Leinalained lahutuse:
Sügise ja sügise
Sõbrad teineteisele.
Koidula sügisluuletustes „Juba kase ladvalt lehed langevad, / kõle tuul käib üle kesamaa - / … / Kena päike, kas sa väsind oled?/ … / kurvalt oma laste peale vaatad - /sügise neid riisub armuta.“. Tema näeb sügist sellisena, nagu see välja paistab: lehtede langemine , puude kohisemine jms. Kuna Koidula armastas kirjutada rohkem isamaalisi luuletusi, loodusteemadest kirjeldas põhiliselt kevadet , seega on tema on loomingus sügisest vähe.
Lydia Koidula võrdleb puude kirjuksmuutumist ja lehtede langemist sel aastaajal surmaga: „… - tänada / oskab leinalaulu hüüd / kahevõrralta.“. Kevad on talle otsekui ärkamisaeg, kus lilled ärkavad ja puud lähevad uuesti lehte „…ja õues on kevade.“. Juhan Liiv on samuti kevadest kirjutanud heldimusega. See on rõõmsameelne aastaaeg, kus „…lahti iga lille silm ,/ järvel lained helendavad, / ilus päiksepaiste ilm.“. Liivile meeldib väga kirjeldada looduse ilu, lillede värve ja rohelust, mis metsadelt ja karjamaadelt vastu vaatab. Koidula näitab lugejatele kevadet kui inimest, kes külastab meid mitte ainult ootamatult vaid ka rõõmsalt ja kui „… / Noor kevade ju jälle tulnud, / hulk õisi sulle kaasa toonud - / tall’ läki vastu õhinal!“. Koidula toob kevades välja inimlikke omadusi võrreldes neid kevade enda iseloomulike joontega.
Kevade on sala tulnud,
Tulnud hoopis salaja:
Hiilgva’ toomingate ladvas
Aia ääres kiigub ta!
Lahkeil silmil seisab
Haljal orasel,
Liigub liblikate
Siidsiibadel –
Kevade, kevade
Jälle tuli tagasi!
…
Kevad on mõlemale luuletajale ilus aeg. Suvest pole väga palju juttu . Liivil on suvest küll palju luuletusi, kuid mulle on jäänud tunne, et see soe ja päikeseküllane aeg on mõlemal jäänud tahaplaanile. Koidula kaebab suvele sellest, mis on kaduma läinud. Kurdab , et „Suvi sammus , suvi sirgus: / „Kellel aega ohata? /…“. Juhan Liiv kirjeldab jälle suvepäikse soojust: „Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, / kui öödevari maha jääb! / Ju tulnud, päike, üles ta, / ja vaata – põrm lööb elama!“.
Kui suvi on jäänud kaugeks, siis talv on nii Liivil kui ka Koidulal suurelt , laialt ja valgelt kirjeldatud aastaaeg. Kui õues on vali tuul, siis Liiv ütleb oma luuletustes selle peale: „Tuisk jookseb tuisuga võidu, / ei teine teisest mööda saa…“. Talveluuletustesse on Liiv põiminud ka omaenda hingeelu rahulikkust ja tormilisust. Koidulale on talv kui sügiseilu lahkumine . Kui lilled närtsivad ja loodus tuhmub, küsiks Koidula justkui looduselt: „Eks talv kindlail paelul ju ära / teilt laulud viind?“. Liivi talveluuletused tunduvad rõõmsamad ja rohkem õnnega kirjutatud. Koidulal aga hoopis vastupidi, kelle read lumest ja külmast tunduvad karmid , ranged ja kurvad.
Külma lume all nad leidsid
Paiga sinule,
Kivi alla ära peitsid
Sooja südame.
…
Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Tema luuleridadest lugesin ma välja, et talv on pikk ja lumeküllane. Koidulal möödub see kiiresti.
…
Talve sammu viimaks võidab
Künkalt kevade,
Kuhu võidupärgi köidab
Endal’ päikene.