Gustav Suits Eesti luules (0)

GUSTAV SUITS EESTI LUULES

Referaat

SISUKORD

1. Sissejuhatus
2. Elulugu
3. Gustav Suitsu sidemed teiste Eesti kirjanikega
3.1 Juhan Liiv
3.2 F. R. Kreutzwald
3.3 K. J. Peterson
4. Gustav Suitsu looming
5. Gustav Suitsu osa Eesti luules
6. Kokkuvõte
7. Kasutatud kirjandus

SISSEJUHATUS

Käesolevas referaadis räägin ma luuletajast Gustav Suitsust ning tema rollist eesti luules. Gustav Suits on üks eesti läbi aegade suurimaid lüürikuid, kelle loominguga on tuttav ilmselt iga eestlane. Luuletaja on elanud ajal, kus ühiskond oli pidevas muutumises ning põrutavaid sündmusi toimus üksteise järel. Neid segaseid aegu suutis ta väga tabavalt ja jõuliselt väljendada oma luules. Ilma Gustav Suitsu loominguta oleks tema aegne periood eestis luules küllalt hõre. Lisaks oma loodud luuletustele, tõi ta eesti luulesse ka palju novaatorlikke luulestiile ja väljendusviise.

ELULUGU

Gustav Suits sündis 1883.a Tartumaal Võnnus. Kooliteed alustas ta Võnnu külakoolis, millele järgnes Tartu Aleksandri gümnaasium. Juba gümnaasiumi ajal töötas ta Soomes koduõpetajana. 1904 . Aastal astus ta Tartu Ülikooli ning aastal 1905 jätkas õpinguid Helsingi Ülikoolis, mille ta lõpetas aastal 1910 . Järgmisel aastal abiellus ta oma ülikoolikaaslase Aino Thauvoniga. Sel ajal töötas ta Helsingis ülikooli raamatukogus ning pärast seda kuni 1917. aastani Helsingi Vene Gümnaasiumi soome keele õpetajana. Vene 1917. aasta revolutsiooni ajal lülitus Suits aktiivselt poliitikasse. 1921–1944 töötas Suits Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna. Aastal 1944 põgenes Gustav Suits koos perega Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli Instituudi stipendiaadina. G. Suits suri 1956 aastal Stockholmis pärast rasket haigust. Ta on maetud Stockholmi Metsakalmistule.

GUSTAV SUITSU SIDEMED TEISTE EESTI KIRJANIKEGA

Gustav Suits oli väga eriline ja omanäoline kirjanik, kuid tal oli siiski mõningaid sarnaseid jooni teiste Eesti kirjanikega. Samuti oli ta seotud mitmete kirjanike tööde avaldamisega ja nende loomingu kallal töötamisega.

F. R. Kreutzwald

On alust arvata, et Kreutzwald oli üheks Gustav Suitsu teelejuhatajaks. Suitsul oli Lauluisaga palju ühist. Mitte ainult väliselt, selles, et ka Suits saavutas varakult tunnustuse ja oli väga austatud juhtvaim oma ajas. Leidub ka olemuslikumat sarnasust : suurt kohusetunnet, vastutust sõna ees, raskepärasust sõnastuses, irooniat ja sarkasmi poeemilistes teostes. Samuti austas Suits Kreutzwaldi väga. Seda dokumenteerib ka värsspühendus „Üks ennemuistne jutt“ mille Suits kirjutas Lauluisa sajanda sünniaastapäeva puhul.
Ülikooli õppejõuna kirjutas Gustav Suits Kreutzwaldi noorusest sarja lühiuurimusi ja aastal 1953 avaldas soomekeelse monograafia „Nuori Kreutzwald“.

Juhan Liiv

Gustav Suits austas ka väga Juhan Liivi luulet. Seda tõendab luuletus „Käkimäe kägu “. Salajandivahetusel olidki noored kirjandusinimesed need, kes Juhan Liivi luuletajana taas esile tõid ja tema luule publitseerimise eest hoolt kandsid.
Kuigi loojanatuurilt olid nad väga erinevad, on mõnes Gustav Suitsu luuletuses tema kirjutamisstiil Juhan Liivile väga sarnane.

K. J. Peterson

XIX sajandi alguses tõusis esile noor kirjanik K. J. Peterson, kelle luulet küll kahjuks selle ajal ei mõistetud ning kuni 1901. aastani jäigi see täiesti tundmatuks. Mainitud aastal oli aga Gustav Suits see, kes esmakordselt tunnustas K. J. Petersoni poeeditalenti oma artiklis „Meie esimene luuletaja“ ning pärast seda avaldas tema loomingut „Noor Eesti“ väljaannetes.
GUSTAV SUITSU LOOMING
Gustav Suitsu esimene luuletus „ Vesiroosid “ ilmus aastal 1899 ajakirjas Uus Aeg. Tema esikkogu „Elu tuli“ (1905) ei olnud vaid kirjanduslik debüüt, vaid ka ühiskondlik sündmus, kuna kajastas hästi sajandi alguse revolutsioonimeeleolu. Suitsu teine kogu „ Tuulemaa “, mis ilmus aastal 1913, on jäädavalt Eesti luuleraamatute tippude hulgas. 1922. Aastal jõudis lugejateni Suitsu kõige mahukam ja komplitseeritum luuleraamat , mis hõlmas luulet aastaist 1913-1921. Kirjaniku neljas põhikogu „Tuli ja tuul“ ilmus 1950. a. Stockholmis.
Gustav Suitsu tulekul oli Eesti värsikultuur väga arenenud ja oli olemas väga mitmekülgne omakeelne kutuur. Rahvalaul, mida 19. sajandi kestel kasvava usinusega koguti, ei olnud enam pelk valgustuslik huvi, vaid oli jõutud taibata selle esteetilisi väärtusi. Gustav Suits oli üks nendest , kes regilaulu võimalusi ka luule praktikas läbi proovis.
Kõige suuremas üldistuses on Gustav Suitsu luules näha kaht põhialget: ühiskonnakeskne lüürika ja indiviidikeskne lüürika.
A. H. Tammsaare on märkinud, et Suitsu keelekasutuse uudsus ei peitunud niipalju uutes sõnades ja senini tundmata vormides , kui kõigile tuttavate sõnade omapärases tarvitamises. Tarvitamisviis oli sageli lihtsus ise. Niisugust süvenemist, mitmekülgsust, erinevate mõttealgete põimumist ja esituse tihedust Eesti varasem lüürikatraditsioon ühiskondliku ainestiku käsitlemisel ei tunne. Hiljemgi pole võrdväärse saavutamine olnud enesestmõistetav.
Tugev kaasaja- ja ühiskondliku õigluse tunne, humanistlikud veendumused ja poeetiline jõud, teevad Suitsu loomingu aegumatuks.
Gustav Suitsu naine Aino Suits on kirjas N. Andersenile öelnud : „Gustav Suitsu luule on tema elulugu palju suuremal määral kui üldse kellelgi aimu on“.

GUSTAV SUITSU ROLL EESTI LUULES

Gustav Suits on üks silmapaistvamaid isiksusi 20. sajandi esimese poole Eesti kultuuriajaloos, eriti kirjanduses. Ta elutöö on avaldanud tugevat mõju oma aja suundmustele. Temata oleks see ajaperiood meie luules küllaltki hõredalt ja kustiliselt nõrgalt esindatud .
Koos Gustav Suitsu ja teiste nooreestlastega tuli ka keele-Aavik ning keeleuuendus seisis ukse ees.
„Elu tule“ aegne Eesti luulemaastik on silmapaistvatest värsiraamatutest nii hõre, et ilma selle koguta oleks pilt sajandi esimese kümnendi luulest äärmiselt nukker. „Tuulemaa“ lähiümbrus on aga lüürikaraamatutest isegi vaesem , kui „Elu tule“ oma. Gustav Suitsu viimane ehk neljas põhikogu oli Eesti luule üldises arengus küllaltki vähem oluline kui tema varasemad luuleraamatud .
20. sajandi kahel esimesel aastakümnel suutis ta ajajärgu põhisuundmusi ja hoiakuid väljendada erksamalt, pidevamalt ja jõulisemalt , kui kes tahes muu kaasaegne eesti lüürik .
Kogu Gustav Suitsu loomingus, kuid eriti „Tuulemaa“ perioodist alates kirjutatud armastuslüürikas, tuleb selgesti esile isikulooline taust ja käsitlus saavutab eesti lüürikas varem olemata kontreetsuse.
KOKKUVÕTE
Kokkuvõtteks võime öelda, et Gustav Suits on Eesti luule üks suurimaid klassikuid. Ilma Suitsuta oleks Eesti luule märkimisväärselt igavam ja üksluisem. Tema looming on ta rahutu aja ja isiku ehe vastupeegeldus. Suitsu elav luulesõna on kirjandusloos suure tähenduslikkusega, selleski mõttes, et on juhtinud mitut luuletajate põlvonda leidma oma enda luuletaja minale vastavat stiili ja sõnumit. Nõudliku kunstnikuna andis Suits järeltulevatele põlvedele suurel määral novaatorlikku.
KASUTATUD KIRJANDUS
Muru, Karl 1983. Gustav Suits eesti luules. Keel ja Kirjandus nr.11, lk 593-601
http://www.slideshare.net/ailuj123/gustav-suits-1986257