Ernst Enno (1)

Ernst Enno
Kadi Triljärv
Sissejuhatus
Enno on sajandi alguskümnendite omapärasemaid luuletajaid . Ta loomingu olulisemaid lätteid ja objekte on indiviidi siseelu, elav ühendus loodusega ja koduelamustega. Poeetiliste eneseotsingute teel andis virgutusi sümbolism. Püüdes jõuda võimalikult sügavale iseenda äratundmises, kiindus Enno mitmetesse teosoofilistesse õpetustesse. Ta oli esimene, kes tõi eesti luulesse ida filosoofia sugemeid. Luule oluliseks ülesandeks pidas Enno inimese võitmist headusele, vastandudes nõnda estetistlikule vormi ületähtsustamisele.
Elukäik
Enno sündis 8. juunil 1875. aastal Tartumaal Valgutas. Juhan Liiv, Gustav Suits ja Ernst Enno kujundasid 20. sajandi esimese kümnendi jooksul aluse uuele, isikupärasele, moodsale luulele Eestis. Enno oli neist kõige seltsimatum, teme loominguline tee kulges üksi ja omaette ja professionaalse kirjanikuna ei käitunud ta õieti kunagi. Ta ei otsinud kokkusaamist kirjanikkudeperedega ja ka teda ei otsitud.
Ernst Enno koolid olid Treffner ja Tartu reaalkool, sealt edasi valis ta asjaolude sunnil Riia Polütehnikumi, Tartu ülikooli ei olnud Ennol võimalik astuda, kuna teda takistasid nõrgad tulemused matemaatikas. Riias õppis Enno 1896. aastast 1904 . aastani, töötades vahepeal , kui raha otsa lõppes, Tartus „Postimehe“ toimetuses. Jaan Tõnissoni kutsel toimetas ta aastatel 1904-1905 ajakirja „ Linda “ ja 1906. aastal mõnda aega ajalehte „Isamaa“. Enno trükiristsed avaldati juba tema reaalkooli ajal ajalehes „Olevik“ 1896. Tõeliselt avanes ta aga luuletajana „Lindas“, kus ta avaldas ka artikleid ja retsensioone. Tema luule sel ajal oli uudne ja moodne: ta oli vabavärsi esimene järjekindel rakendaja Eestis, ta värssides oli taotletud kõlalist ühtsust ja kujundilist individuaalsust.
Aastatel 1903-1905 avaldas Enno „Lindas“ ja „Postimehes“ üle poolesaja luuletuse . 1907.-1908. oli Enno peamiselt Soosaarel, ja kirjutas seal oma järgmised raamatud. Ta luule laad muutus mõnevõrra, ta loobus vabavärsist kindlama meetrumi kasuks ja tema luules võttis selgema kuju temale eriomane kujundikeel ( igatsus , öö, valgus, teed). On kirjutatud „valgustusmomendist“, mis olevat Ennot tabanud 1906. aasta paiku ja tema luule maailmavaatelist tausta otsustavalt muutnud. „Uued luuletused“ ilmus 1909. aastal.
Krediidiühingus töötamise kõrvalt hakkas Enno 1914. aastal Valga koolides tunde andma, peamiselt eesti keelt, aga ka usuõpetust. Juba Eesti Vabariigi ajal, 17. juulil 1918. aastal valiti ta Valga Eesti Rahvahariduse Seltsi esimeheks.
1920. aastal asus Enno tööle Läänemaa koolinõunikuna, mis tähendas kogu maakonna koolide regulaarset "katsumist", mis omakorda tähendas, et suurem osa ajast tuli veeta kodunt eemal või koguni ratastel . Kuna ta piirkonda kuulusid ka Läänemaa saared ühes rootsikeelsete elanikega, siis õppis ta ära rootsi keele nii hästi, et sai koolide revideerimisel ilma tõlgita hakkama. Iseäranis hindas ta rootsikeelset koolikirjandust, kavatsedes sellest koguni nii mõndagi eesti keelde tõlkida. Samal aastal ilmusid „Varraku“ kirjastusel veel kaks Enno raamatut – luulekogud „Kadunud kodu“ ja „Valge öö“. Rohkem Enno eluajal ei avaldanud.
1934. aasta algul halvenes Ernst Enno tervis järsult. Veel täielikult paranemata, saadeti ta taas koole "katsuma", teel ta aga külmetas ja see läks maksma elu. Haiglasse minemast ta keeldus, ehkki see oleks võinud ta elu päästa. 7. märtsil 1934 Ernst Enno suri.
Uued luuletused (1909)
„Uued luuletused” (1909) on Ernst Enno esikkogu, mille põhiideeks on laulmine igatsustules kangastuvast jumalarannast ja valgusest, mis maetud mulda võrsuma. Värssides on ära tunda Enno maailmapildi teosoofiline alus. Oma esikkogus olid tähtsal kohal igatsuslaulud. Väljaspool igatsusteemat jääb „Uute luuletuste” mõtteluule suures osas teosoofia kujutelmade värsistuseks. Loodust käsitleb Enno oma teosoofilise süsteemi järgi ning näiteks salmikud „Kuusk”, „ Haab ” sisaldavad endas puudesse peidetud teosoofilisi ideid. Kui aga Enno loodusele oma filosoofiat peale ei suru ning võtab aluseks lihtsuse ning metsataguse maise kodu, siis jõuab ta poeetiliste võitudeni. Selle näiteks on luuletus „Koju igatsuses”, mis sisaldab endas väikest, üksikut taime, mis sümboliseerib suve lapsepõlvekodus. Piiride kadumist inimese ja looduse vahel iseloomustab luuletus „Jutluse ajal”. Enno parimate luuletuste hulka kuulub „Õhtu kodutalus”, mis käsitleb endas talumaja .
Ma kuulan (1896)
Mets vaikne ja vaga kuuvalgel,
ma kõnnin sääl üksinda;
lind lauluga uinunud öö algel...
mu süda, mis ootad sa?
Ma kuulan ja ootan – ma kuulan.
Mis ilmutab mulle hiis ;
haab kohiseb tasaselt, kurvalt , -
kuid ööbikul rõõmuviis...
Luuletus on valminud Ernst Enno luuletajakarjääri algusaastatel. Ernst Enno luules aimab lugeja lähedust Juhan Liivile, teisal märkame rahvalaulu stiilisugemeid. Ta luulet kandvad põhikujundid on enamasti mitmekihilised ning vihjavad otsese tähenduse kõrval veel millelegi muule, enamasti olulisemalegi, mis otsesõnu kirjas.
Kodu sisendas Ennosse usulisi veendumisi. Ema ja eriti pimeda vanaema laulud ja jutuheietused juhatasid ta rahvaluule fantaasiamaailma.
Luuletus „Kojuigatsus“, mis on ta üks tuntumaid luuletusi tekitab igatsuse tunnet . See luuletus paneb mõtlema lapsepõlvele ja ilusale suveilmale. Luuletuses on tundelised ja intensiivsed looduspildid, mis vihjavad üksiku märksõnaga looja hingeseisundit. Enno luule paneb lugejat aktiivselt ette kujutama põhikujundeid.
Kojuigatsus
Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad,
tuul mängib lillelõhnaga -
mu ümber tasa laulavad vaiksed leinad.
Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune
viib sinimetsa poole kaugele,
sääl kasekõne loob kui pilvi teele,
et kabda kojukutset minu meelele.
Ja sala laulavad minu väiksed keinad,
et õitsvad kodus valged ristikheinad.
„Kojuigatsus“ ei ole ainult püüdlemine lapse- ja noorpõlves armsaks saanud kodutallu Soosaarele, vaid enamatki, sümboolset, mis jäänud lugeja aimamata. Riimikäsitlus võib tunduda isegi abitu (teed: keed ). Enno luulestiilile on tunnuslikud meeleolu loovad kordused ning meelsasti kasutatud märksõnad – sümbolid (kodu, tee, igatsus, meel jne...)
Hallid laulud( 1910 )
„Hallid laulud” (1910) on Ernst Enno teiseks luulekoguks. Samal aastal andis Enno välja ka oma autobiograafilise ning ainsa proosa „Minu sõbrad”. „Hallid laulud” luulekogumikus on pearikkuseks ballaadid , mis liituvad kogumiku kannatuste ja igatsuste teemaga . Ballaadide juures on märgata sarnasusi Maeterlinckiga. Ballaadidki pole jäänud puutumata teosoofilises dogmast ning palju esineb seoseid Ernst Enno vanaemaga. Parimateks ballaadideks on „Võiks otsast alata ...”. Lapselapse ja vanaema kahekõne sisaldab selles ballaadis palju südamesoojust ja eluarmastust. Omapäraste, sügavalt tundeküllaste ballaadide tõttu kujunes värsikogumik „Hallid laulud” Enno loomingu kõrgpunktiks .
Hall laul(1909)
Nad puuri mind kinni pandsid —
ei tea mispärast ehk kus —
nad puuri mind kinni pandsid
ja laulja nime mul andsid,
nüüd nutab mu igatsus.
O päike, miks kutsud ikka? —
mu laul on uiutav, hall —
o päike, miks kutsud ikka
teed üles otsata pikka?
Sest ees on varvadest vall.
Kesk helide halli sõudu —
las sääl kõik lõpmata läeb —
kesk helide halli sõudu,
täis sõnade mõttepõudu,
et uiutus üksi jäeb.
Igatsus(1910)
Rändavate vete ääres,
rändavate vete ääres,
palukmarja varte süles,
üksi karjapoisi pasun
laulu luikab pilvi üles -
ja nii kostab ikka tasa
metsast laulu suma:
vii mind ühes, vii mind ühes,
kauge meelitav kuma .
Ja ta luikab oma laulu
palukmarja varte süles,
ja nii ärdselt kuulab süda,
punub häältest rada üles
rändavate vete ääres,
rändavate vete ääres,
nagu karjapoisi pasun -
vii mind ühes, vii mind ühes,
kauge meelitav kuma.
Luuletus „Igatsus“ tekitab väga ilmeka pildi sellest, kuidas taevas kumab ja kuidas üksikud pilved on taevas. Seda luuletust lugedes tekib tahtmine näha päikese loojangut. Tekib soe ja värisev tunne sees, mis iseloomustab seda luuletust.
Rändaja õhtulaul(1910)
Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
ju lapsena teesid armastas meel -
teed laulavad õhtu hilja .
Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,
need otsata kutsuvad jooned, -
ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
nii hallid ja tolmused kõik need teed,
need rändaja eluhooned .
Ju lapsena teesid armastas meel,
ju lapsena kuulda tee juttu -
ju lapsena kõndi armastas meel,
oma laulu nii laulda hallil teel,
kui polekski ilmas ruttu.
Tund hiline nüüd, laulab lõpmata -
meel igatseb tolmuta randa ,
tund hiline, tee on kõva kui kee,
mind hoiab kui mõrsjaks enesele -
ei siiski saa pärale kanda.
Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
kui teede laul, tee helisev meel,
ja kõik on õhtu nii hilja.
Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast, mis lähtub teosoofiast. See on lihtsustatult kõneldes kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole. Ennot on aina kannustanud igatsus absoluudi järele, mille sümboliteks on valgus ja päike. Inimene, Enno isegi, on igavene rändur, Näiteks „Rändaja õhtulaul“ alatiseks määratud otsima oma kadunud kodu. Oma paremates luuletustes saavutab ta lummava sugestiivsuse, mis võib viia lugeja katarsiseni. Ta ise arvas alati, et missugune on inimene ise, tema hing ja vaim, seesugune on ka ta luule.
Kadunud kodu, Valge öö
(1920)
„Kadunud kodu” ja „Valge öö” (1920) sisaldavad luuletusi aastaist 1916-1918, mida on mõjutanud stagnatsioon . Need kogud kõnelevad paigalseisust ning isegi tagasiminekust. Vaadeldavas kogus on Enno pannud suuremat rõhku riimile ja stroofi mitmekülgsusele, kasutab sageli sonetivormi, kuid kahjuks need suurendavad sõnastuse kuivust. Luulekogusse „Kadunud kodu” sisaldab endas ka sotsiaalse suunaga luuletust „Tikk, takk ! ...”, milles väljendub kaastunne sõja ohvritele.
Ära küsi(1920)
Ära küsi, kus ma käisin;
ära päri, kust ma tulin;
käik ei olnud oma käia;
tulek polnud oma tulla:
takistusi oli tuhat ,
sada tõket sammudelle;
vanker alla vari raske,
hobu ette "hoia ennast",
ise pääl sa oma koorem .
Luuletus „Ära küsi“ räägib sellest, kuidas tegemised pole alati oma teha ja kuidas elus võib ette tulla väga palju takistusi. Alati ei saa ise takistusi ära hoida. Takistused on selleks, et neid ületada.
Kodu imelisem töö(1920)
Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö.
Sügav, valgemeelne, vaikne,
kodu imelisem töö.
Vaata vari, koduvari
mustav kulla põhja pääl,
kaevurakk ja metsaladvad,
põuapilved siin ja sääl.
Vaata, sügavuse siidis
kõige üle kesköö paar -
see on kodu, see on kodu,
soode taga oma saar...
Soode taga - sammal pehme,
sõnajalad, kitsas tee -
sine tegi hinge silla,
muinasjutt jõi ära vee...
Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö -
sääl on kuskil teiste keskel
vanemate kaunim töö.
Luuletuses „Kodu imelisem töö“ on kirjeldatud kodu ja kui imeline koht see on. Kodu läheduses asuvad kohad, mis meenuvad mõeldes sellele armsale kohale, mis on nii kallis. Hästi on kirjeldatud sammalt, sõnajalgu, teed. Väga ilmekalt on välja toodud see, et autor väga igatseb seda kohta, mida ta kirjeldab. Luuletuse lõpus on selgelt kirjas, et see koht, mis kunagi olnud on vanemate kätega valmis ehitatud. Ernst Enno igatses väga kodutalu Soosaarel, mis on ta luules selgelt nähtav.
Lastelaulud
Enno elujõulisema luulepärandi moodustavad lastelaulud, millest esimesed avaldati juba 1902 . aastal J. Bergmanni toimetatud „Lastelehes”. Lapsepõlves vanaemalt kuuldud rahvalaulud juhatasid Ennole kätte tee laste hinge. Nõnda ilmusid valmikud „Lastelehes” (1902 -1906) ja „Laste Rõõmus” (1907) esimesest marjuleminekust, tibukese unenäost, liivaaugus talupidavast peremehest jne. Viljakam periood lastelaulude loomingus oli 1923-1925, millal Enno oli ajakirja „Laste Rõõm” toimetaja . „Patsu, patsu kooki”, „Oi suvi, õnnis lastemaa”, „Uisutajad”, „Heinaaeg on ikka nii” on meeldejäävamad luuletused tollest ajast. 1957. aastal täitis Ellen Niit Enno kauaaegse soovi koondada lastelaulud ühiste kaante vahele. Valimik sai nimeks „Üks rohutirts läks kõndima”, algselt Valgas III algkooli 1. klassi õpilasele pühendatud luuletuse järgi. Ehtlapseliku kujundlikkuse, lihtsuse ja südamlikkusega jäi Ennol eesti lasteluulesse asendamatu koht.
Kahjuks ei leidnud Ernst Enno luule kohe laia üldsuse poolehoidu. Tõrjuv suhtumine kujundati enamasti uuendusmeelse „Noor-Eesti” poolt, kes rõhutas küll kirjaniku ja luuletaja individuaalsust, kuid seadsid siiski piirid neile, kes seisid väljaspool rühmitust. Ernst Enno alustas oma loominguga isegi enne nooreestlasi, kuid liigne isikupära ning sümbolism seadsid omad piirid. Eriti mahategev oli Friedebert Tuglase hinnang, millega läksid kaasa ka teised nooreestlased. Enno ei olnud nende arvates mingi intellektuaal ning teadlik luuleuuendaja, vaid kelle luule sisaldas vajakajäämisi. Esimesena mõistis Ennot Henrik Visnapuu, kes väitis, et Enno on Gustav Suitsu kõrval teise tee rajaja. Alles pärast surma, kui valgalane Bernard Kangro avaldas postuumselt Ernst Enno luulekogu „Valitud värsid” (1937), hakati mõistma Enno panust eesti luulesse.
Kokkuvõte
Enno lüürikat iseloomustavad pehmed toonid, kujutluspiltide sujuv seostumine, malbe tundelisus ja sundimatu häälikumuusika, mida toetavad elamuslikud kordused. Oma luule paremikus laulab Enno kodust, loodusest ja inimestest. Ta igatsuslaulude kodu on tihti ühtaegu lapsepõlvest mälestustesse sööbinud reaalne kodu ja unistuslikku humaanset täiust, rahu ning ilu sümboliseeriv hingekodu.
Enno ei leidnud omapärasele luulele mõistjaid - luuletaja oli oma ajast ees. Ernst Enno on mõjutanud eesti luulet, tuues lüürikasse teemasid, mis käsitlevad olemist ning filosoofiat. Ta süvendas luule sümboolikat ning rikastas luule kõlavahendeid. Enno oli üks esimesi eesti luuletajaid, kes hakkas järjekindlalt kasutama vabavärssi. Üldise tunnustuse sai Enno alles pärast surma.
Enno luule väärtusi taipas esimesena Henrik Visnapuu, esindava kogumiku „Valitud värsid“ koostas 1937. aastal Bernard Kangro, kelle saatesõna andis Enno lüürikale väärilise hinnangu eesti luuleloos.
Enno igatsusluulel on hingehoidev toime nii paguluses viibinud eestlastele kui ka okupeeritud kodumaale jäänuile. Inimlikud igatsused ei kao ja see hoiab Enno luule üha elavana.
Kasutatud kirjandus
http://www.google.ee/#hl=et&source=hp&q=ernst+enno&lr=&aq=f&aqi=g8&aql=&oq=&gs_rfai=&fp=d586f5f1a4363051
http://et.wikipedia.org/wiki/Ernst_Enno
Raamat- Ernst Enno „ Igatsuse laulud“
Raamat – Ernst Enno „Kadunud kodu“
http://www.geo.ut.ee/oudekki/enno.html
http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=3
Valge unistus
Ju valget vaske raskelt puistanud vahtra oksilt tuul,
ju mõndagi nii kurba sõna sõlmind iga huul .
Pilv avand põue, nõrgunud alla valget unistust
ning katnud kinni kaduvusse raugend armastust.
Et vaikne, valge rada saand sest saatjaks kaugele,
kus härmatiseks muutuv iga pisar laugele.
Mul on, kui oleksin ma ära käinud oma valge tee
ning ära joonud oma kibeduse vee.
Ju nägemata lõhnab nüüd mu hinge hiis -
ja sai sest minu elurände kõige õilsam viis.