Kenno Mardi 10.C Isamaa, see on koht, kus avasin silmad ja koht, kus sulen silmad Juhan Liiv „Sinuga ja Sinuta“ Isamaalineluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tuge- vaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. “Sinuga ja Sinuta”- “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”. Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates
Juhan Liivi isamaaline luule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Tema vormilt lihtne, kuid tugeva sisendusjõuga lüürika on järjest enam hindamist leidnud. Juhan Liiv tõi Eesti luulesse realistliku ja rahvaliku elutunnetuse. Ta oli imeline luuletalent, kelles oli lüürilist tundeküllust, tänu millele ta luuletused inimestele nii väga meeldivadki. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Tema realiteeditunne ajendas teda isamaa saatust mõistma ja kujutama teisiti, kui olid teinud varasemad lüürikud. Ta tõi luulesse isamaa ja rahva reaalse olukorra tunnetuse. Tema lüürika avab lugejale väikerahva õigusetuse ja rõhutuse tsaaririigis. Luuletuses "Sinuga ja Sinuta" väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Tema patriootlikus on sellega tõestatud
Sinuga ja Sinuta Juhan Liiv on üks Eesti luuleklassika suurnimesid. Liiv oli üks esimesi luuletajaid, kes nähtut äärmiselt detailselt ning reaalselt kirjeldas. Luuletustes puudus liialdatud pateetika, ilutsemine ja paisutatud tunded. Eriti hingelähedased olid luuletajale loodus-, isamaa- ja mõtteluule. Liiv armastas loodust. Tema loodusluule on ühteaegu nukker ja luuleline, mis suudab anda edasi reaalsuslähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Enim armastas
Juhan Liiv (1864-1913) Luule ja elulugu Juhan Liivi luuletusi „Sina ja mina“ „Mets kohas...“ „Eile nägin ma Eestimaad“ „Rändaja“ „Ta lendab lillest lillesse“ „Mine, mine, lumekene“ „Küll on lainte hiilgus ilus“ Teemad Kõige enam saab Juhan Liivi luules eristada: Loodusluulet Isamaaluulet Armastusluulet Mõtteluulet Luuletuste meeleolu Juhan Liivi luule oli erineva meeleoluga. Enamus luuletusi olid negatiivsed, sügavamõttelised, üksildased, masendavad ja kurvad. Osad oli jällegi vaimukamad ja rõõmsamad. Haigusaastatel oli Liiv kodutu ja Liiv luuletas ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja – tunnetatu põhjal. Paljudes luuletustes oli Juhan Liiv kirjutanud oma muredest ja igapäevasest kurbusest. Kodus, pere ja sugulaste juures elades ning haiguse käes vaeveldes kirjutas Juhan Liiv oma elu parimad luuletused.
· "Rukkivihud rehe all" (1964) · "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" (1964) · "Väike luuleraamat" (1969) · "Sinuga ja sinuta" (1989) · "Tuulehoog lõi vetesse"(2007)koost.J.Talvet · "Meel paremat ei kannata. The Mind Would Bear No Better"(TÜ,2007)koost.J.Talvet · "Ööl on üheksa poega"(1996) · "Mu kallis Liisi"(2000) · "Kümme lugu" (1893) Luule Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis, ta peegel säras kuldses värvivoos
Juhan Liivi luule kui Eesti kirjanduse ja kultuuri üks alustaladest Ilmselt ei kahtle tänaseks päevaks Juhan Liivi loomingu mõjus keegi ja kindlasti on iga eestlane vähemalt mõne tema luuletusega kokku puutunud. Seda siis kas kirjanduse kooliõpikute kaudu või heliloojate seadetega luuletaja tekstidele, millest paljud ka laulupidude repertuaari kuulunud on ja mis kindlasti ka suure hulga inimeste südameid on puudutanud. Pean tunnistama, et ka mind on Liivi poeetika väga tugevalt mõjutanud ja kuigi tegu on kirjamehega, kelle elu ja
Juhan Liivi isamaaline luule Kõigi süda otsib midagi, ihkab midagi kättesaamatut. Soovide ja mõtete avaldamine läbi luulevormi on võimalus viia need laia avalikkuseni. Juhan Liiv on kirja pannud palju teemasid ja probleeme, mis olid omased tollasele ajajärgule. Liivile oli südamelähedane isamaa luule kirjutamine läbi kaunite sõnapaaride. Mitte igaühele Mitte igaühele õnneks ei antud selgesti näha, mitte kõigile õnneks ei antud selgestu kuulda, armastada palavalt isamaad, kannatada temaga.
püha on, ta on meie kindel side, ta on meie õnn. ,,Sinuga ja sinuta"- ... Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta. Usub, et Eestist saab riik ,,Kas näitad"- ... ja nõnda on lugu ka Eestis ja nõnda on elu kiik: ükskord- kui terve mõte- ükskord on Eesti riik! Kas aasta tuhandeid mingu- siis vast see haiget ei tee, et suurte rahvaste kõrval on vaba ka väikene. ,,Sügisene kodu"- kirjutab kõike positiivselt ,,Vanemuise lapsed"- Eesti kultuur 2. Isikliku saatuse luule ,,Noor- Eestile"- ... mind ärge austage- ei iial iganes! ... nad hirmsad on, kui laulud ja hirmus on mu süda sees. ... te austage mehi, kes kasvavad valguses, kes teaduse krooni saanud, kes tööl on selguses. ,,Emale"- räägib õnnetust saatusest ... vaene oli meie talu, vaene ilma otsata. Pilgata sain palju, palju- vahest mõnda lugeda. ... rehkendada ma ei mõistnud, koolis ega eluski. ,,Mine ära"- ..
Kõik kommentaarid