Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti
kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja
juttude näol. Ühte tema luuležanrit – loodusluulet – tahan
siinkohal ka põhjaliku-
malt käsitleda. Miks just loodusluulet?
Nimelt seetõttu, et olen isegi
kiindunud Eestimaa kaunisse
loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu
nukker ja
luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa
looduse mitmekesisusest ja kaunidusest.
Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve
Peipsi kalda äääres. Tema
nukrasse argipäeva tõi rõõmu või-
malus viibida
maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus
neisse kui
endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid
kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda
loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas
looduses: kurvas-tas, kui
loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui
valitses päikesepaiste.
Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud
aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on
Juhan
Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka
masen -davaid
ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord
puistab üle kullase lehesaju-ga, kord hukutab oma salakavalate
tuultega merel laevu.
Kirjanik
armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest,
merest. On teada, et Juhan Liiv
ihkas minna
merele . Sellest kirjutab
oma mälestustes
Konstantin Lepp : “See oli alles mõni aasta
tagasi, kui Juhan Liiviga tuttavaks sain.
Olin nii palju tema kurvast seisukorrast
kuulnud , tema töid
lugenud, aukartuses kui pühadust.
Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin. Ta oli
hiljuti Tallinna tulnud, oli merest ülivaimustatud ning ihkas merele minna,
kuhu ta veel kunagi ei olnud saanud. Mäletan, kuidas ta ütles, kui
keegi meist tema ettepanekust merele minna suuremat ei hoolinud:
“Võõrastele ehitate teie auväravaid, aga kui teie oma luuletaja
tuleb, siis ei taha teie temaga merelegi minna!”
Läksime merele. Sõudsime tükike aega ringi. Ümbruse luulelikkus
– ühel pool kõrged vanad
gooti stiilis katuserägad,
sirged tornid, kui taeva poole näitavad Jumala sõrmed, teisel pool
haljen-dama löövad
kaldad , ning see meri ise, vaikne,
Kõik kommentaarid