Juhan Liivi Loodusluule (2)

2. Loodusluule

Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luuležanrit – loodusluulet – tahan siinkohal ka põhjaliku- malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest.
 
Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või- malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvas-tas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste.
 
Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen -davaid ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesaju-ga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu.
 
Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele . Sellest kirjutab oma mälestustes Konstantin Lepp : “See oli alles mõni aasta tagasi, kui Juhan Liiviga tuttavaks sain.
Olin nii palju tema kurvast seisukorrast kuulnud , tema töid lugenud, aukartuses kui pühadust.
Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin. Ta oli hiljuti Tallinna tulnud, oli merest ülivaimustatud ning ihkas merele minna, kuhu ta veel kunagi ei olnud saanud. Mäletan, kuidas ta ütles, kui keegi meist tema ettepanekust merele minna suuremat ei hoolinud: “Võõrastele ehitate teie auväravaid, aga kui teie oma luuletaja tuleb, siis ei taha teie temaga merelegi minna!”
Läksime merele. Sõudsime tükike aega ringi. Ümbruse luulelikkus – ühel pool kõrged vanad gooti stiilis katuserägad, sirged tornid, kui taeva poole näitavad Jumala sõrmed, teisel pool haljen-dama löövad kaldad , ning see meri ise, vaikne, virvendav – avaldas ta peale nii suurt mõju, et see vist üheks selgemaks silmapilguks tema viimase aja elus sai. Ta oli rõõmus, kuid see, mis teda alatasa elus saatis ja mille ta võib-olla sündimisega oli pärinud – kurbus – ei lahkunud temast pilgukski. Ta oli täis vaimustust, ilujoovastust. Kuid see oli kurb vaimustus, kurb joovastus, sest tihtipeale tähendas ta: “Surmalik ilus”.”
 

2.1. Aastaajad

 2.1.1. Kevad
Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.Üheks näiteks võib tuua katkendi luuletusest “Mai hommik”. Esimeses salmis loob kirjanik pildi tärkavast maast kogu selle lihtsuses ja kauniduses. Teises salmis jätkab kirjanik seda teemat, kuid luuletusse põimitakse igatsev alatoon .
 
Õrn maikuu hommik imeilul koitis.
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos
ja kastekullal hiilgas iga roos,
mis mururinda rikkalikult toitis.
 
Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis,
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme ohu hoos , –
mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.

2.1.2. Suvi

Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses “Üks suvepäev”.
 
Vaat , kuidas ilm, ta valgeks läeb,
kui öödevari maha jääb!
Ju tulnud, päike, üles ta,
ja vaata – põrm lööb elama!
Veel vaevalt öö siit põgeneb –
ja tuhat elu jõgeneb:
Liirila, liirila!
Kas nägid tõusjat päikest sa?
Käib tuhatkordselt läbi maa:
Liirila!
(“Päikese tõus”)---
Kuis lõunapäike iluga
pann'd roosilille põlema!
Ja vili lookas palaval
löönd längu lõunapäikse all.
Ja palava käes peab ta
ka ükskord valmis küpsema!
Jah, soojust ahmib loomurind
ja eluks muutub mullapind!
(“Lõuna”)

 2.1.3. Sügis

Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik , kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga.
 
Aga üle oru,
sääl kus põllupind,
sügissuve päiksest
hiilgab mäerind
(“Sügise päike”)
Eemal meie akna kohal
valendab üks söödike,
kullalise päikse paistel
ise kulla sarnane.
(“Sööt”)
 
Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved , udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid.
 
Pilved sõudvad, kase kohin,
lepad leinaviisides;
lehed puudelt pudenevad,
sügise on metsa ees.
 
Pilved kiirelt kihutavad,
oksad keevad tuuledes.
Tuule mühin, metsa kohin,
lehed puru, sambla sees.
(“Pilved sõudvad, kase kohin”)
Üle kahvatanud,
väsind väljade,
üle halli kõrre
tume sügise.
 
Kajakate kisa
rannaäärsel veel –
osa neist on lennus,
teine kaljudel.
(“Sügisene rand ”)
 

2.1.4. Talv

Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Nendesse luuletustesse on põimitud ka luuletaja enese hingeelu seoses rahuliku või tormitseva loodusega. Eriti elavalt on kirjanik kirjeldanud loomade, iseäranis lindude kannatusi talvel.
 
Mänd praksateleb külma käes,
kuusk naksub, unes väriseb...
Õhk kristallisid piserdab,
koit idas veripunane...
Lehk põhjast – tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab!
Hunt, põder, metskits ägavad
ja päiksetõusu ootavad .
Kord-korralt külm, ta plaksatab,
mets härmatises surnuvaik...
Koit idas veripunane...
(“Külm”)
Need lumelained väljal,
nad on nii armsad , hääd,
kui süda on tusas ja palav ,
nad jahutavad pääd.
 
Ja põhjatuul on nii lahe,
nii lahedaks läheb pää;
jah, isegi surm on nüüd mahe
ja isegi hukatus hää.
(“Tuisk”)

2.2. Loodusdetailid

Juhan Liiv pööras palju tähelepanu loodusdetailidele. Ta kirjeldas üksikut lilleõit, pikse -eelset õhustikku, metsa puhkamist tormist, ka lihtsalt ükikut taime. Siin tuleb eriti välja ta eluaegne looduslähedus ning kodukandiarmastus. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi.
 
Raske, palav õhk –
hingekitsikus –,
väike pilveke eemal
taeva all.
/.../
Äkki raksatab.
Vihma kallatab,
tulekirev välk
läigib metsa pääl.
(“ Pikne ”)
Väike kuuseke ,
sõrmepikkune,
aias sambla seest
ajab ülesse.
(“Kuuseke”)
Tuul mängib pärna lehtega,
hall taevas, kahvatanud maa.
Ja puude lehed muru pääl,
kui haledalt nad seisvad sääl!
/.../
Nad ärkavad, et sureda,
et – kõik põrm! mul ütleda.
(“Tuul mängib pärna lehtega”)
 
 

2.3. Loomad ja linnud

Loomadel ja lindudel on Juhan Liivi luules oma koht. Tihtipeale võtab kirjanik neid kui omasu -guseid, võrdleb enda ja loomade-lindude kannatusi. Kuid on ka olukordi , kui Juhan Liiv kades-tab loomade vabadust ja võimalust minna või lennata sinna, kuhu hing ihaldab. Looma- ja linnu-luulel on omamoodi kurb alatoon Juhan Liivi lüürikas.
 
Pääsuke, kust sa need lidinad leidsid ?
Leidsin nad sinava taeva alt,
leidsin nad kevadepäikesest,
üle oru heljudes,
talupoja räästa alt,
vaeslapse laua päält.
(“Pääsuke”)
Ta lauluga tõusis ülesse
läbi hangede!
Poolkülmand tiib ta päästis veel
üle hangede!
 
Ja laul lõi tõustes kõlama
läbi hangede;
ja kindlamaks sai ja helises
üle hangede!
(“Lõoke”)
Ta lendab lillest lillesse,
ja lendab mesipuu poole;
kui kõuepilv tõuseb ülesse,
ta lendab mesipuu poole.
(“Ta lendab mesipuu poole”)
 

2.4. Vesi

Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses. Nii kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja ihkas kogu elu pääseda merele. Ka veekogude-teemalise luule võib piltlikult kaheks jaotada: üks grupp luuletusi kirjeldavad veekogu ilu ja kaunidust, teine grupp aga veekogude salakavalust ning süngust.
 
Vaikne, peegelsile järv,
kuis nii ilus oled sa!
Taevasinine su värv,
ühte sulab taevaga!
 
Armas on su voode vilu ,
aga sinu lainte ilu
kesse mõistab võrrelda!
(“Järv”)
Lained laial laheseljal
müürasivad, mässasivad,
lõivad uhkest' uperpalli,
karu kombel kukerkuuti.
(“Lained”)
Lained, kuhu te tõttate
ojakeses sulisedes,
päikese vastu hüpates,
lillelisel kaldal vulisedes?
(“Lained, kuhu te tõttate?“)
 
Eesti kirjanduse ajaloo ühe tähtsaima isiku – Juhan Liivi – elulugu on siin referaadis põhietappi-dele toetudes kirja pandud. Meelega ei ole tahetud muutuda detailseks ja üksikasjalikuks eluloo -kirjeldusel, sest autor ei tahtnud, et Juhan Liivi luule tema muserdava elu varju jääks. Teisalt ei saa täiesti mööda vaadata mõnedet seikadest kirjaniku elus, kui tahetakse mõista Liivi luulet. See-tõttu ongi püüdnud autor panna kirja olulisima, lisades üldisele tekstile detailseid mälestuslugusid ning mõningaid pisifakte.
 
Loodusluule valikul on autor lähtunud eelkõige isiklikest eelistustest ja arusaamadest. Juhan Liivi loomingus on vähe selliseid luuletusi, mis rangelt ühe žanri alla kuuluksid. Seetõttu osutus siinko-hal ainuõigete luuletuste leidmine, mis vastaksid täpselt teemale , pea võimatuks. Lisaks on autor arvesse võtnud erinevate allikmaterjalide soovitusi ja näiteid Juhan Liivi loodusluule teemade jaoks.
Loodusluules kirjeldab Eestile iseloomulikke maastikke.
Liivi luule paremik on ehe ja sundimatu eneseavaldus, siiras ja vaba oma aja kirjanduslikest tavadest.
( Tuglas on öelnud, et Liiv pole oma luuletusi kirjutanud, vaid on need kannatanud.)
Liivi luule on realistlik, lihtne, täpne. Selles puudub liialdatud pateetika, ilutsemine paisutatud tunded. Oma looduslüürikas on ta kujutanud kõiki aastaaegu, aga kõige hingelähedasem aastaaeg tundub Liivile olevat sügis. Kujunditest eelistas Liiv isikustamist, metafoori, võrdlust. Kasutas palju kordusi ja rahvaluulepärast algriimi.
Tema luule, eriti isamaa- ja loodusluule pakuvad suurt naudingut.