2. Loodusluule

Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luuležanrit – loodusluulet – tahan siinkohal ka põhjaliku- malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest.
 
Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või- malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvas-tas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste.
 
Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen -davaid ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesaju-ga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu.
 
Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele . Sellest kirjutab oma mälestustes Konstantin Lepp : “See oli alles mõni aasta tagasi, kui Juhan Liiviga tuttavaks sain.
Olin nii palju tema kurvast seisukorrast kuulnud , tema töid lugenud, aukartuses kui pühadust.
Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin. Ta oli hiljuti Tallinna tulnud, oli merest ülivaimustatud ning ihkas merele minna, kuhu ta veel kunagi ei olnud saanud. Mäletan, kuidas ta ütles, kui keegi meist tema ettepanekust merele minna suuremat ei hoolinud: “Võõrastele ehitate teie auväravaid, aga kui teie oma luuletaja tuleb, siis ei taha teie temaga merelegi minna!”
Läksime merele. Sõudsime tükike aega ringi. Ümbruse luulelikkus – ühel pool kõrged vanad gooti stiilis katuserägad, sirged tornid, kui taeva poole näitavad Jumala sõrmed, teisel pool haljen-dama löövad kaldad , ning see meri ise, vaikne,