Juhan Liiv (6)

Juhan Liiv
 

Sissejuhatus

Juhan Liiv on läinud Eesti ajalukku kui geniaalne kirjanik ja harukordselt kurva elulooga isik.
Vähemalt ühte tema luuletust oleme kõik kord õppinud, paljud rohkemgi . Teatakse ka tema rasket elukäiku, paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega( skisofreenia , jälitusmaaniad). Kurb-naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises?
On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt tuleb teist samasugust inimest kunagi veel. Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida.
Referaadi teises osas on pikemalt lahatud Juhan Liivi loodusluulet ning keskendutud omakorda aastaaegade, loomade-lindude, vee ning loodusdetailidele pühendatud luuletustele. Näiteks on toodud luuletusi, mis autori meelest iseloomustavad antud teemat kõige paremini.
Juhan Liiv oli, on ja jääb ainulaadseks kirjanikuks eesti kirjanduse ajaloos.
1. Elulugu
Juhan Liivil on eesti kirjanduses oma eriline koht. Ta eemaldus täielikult järelromantilisest luulest ning andis lüürikale uue sisu ja elutunnetuse. Suurele vaimuannile vastukaaluks saatis Juhan Liivi läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused . Juhan Liiv armastas lihtsust , tema luu-letustes pole keerukaid ning võltse lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus.
Oma mälestuses on Karl Kornel kirjutanud Juhan Liivist järgmiselt: "Ta seisis ja vaatles ene-sesse vaibunult "Estonia" kerkivaid müürisid. Nii nagu lapsepõlve "Käkimäe kägu" ei ulatunud kuuseladvast üle Peipsi vaatama, nii ei suutnud ta vahest nüüdki kerkiva kunstitempli tulevikku silmi nõiduda. Aga ta tundis, et ka tema peab templi ehitamiseks ohvri tooma .
Ta palus kodumaalt andeks, et ta vaene on ja suurt ei suuda anda.
Jah, ta oli vaene. Ta oli oma kõige kallima varanduse - tervise - juba kodumaale ohverdanud. Aga tal oli veel midagi anda.
Ta võttis kuue seljast.
"Ma annan, mis mul on...""

1.1 Kodutalu

Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas. Ta oli oma peres kuues laps. Juhan Liivi isa, Benjamin Liiv, oli oma naise ja vanemate lastega Veskirahva perest asunud Riidmale, kuna veskikoha maad mõisastati. Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku kaest, et tedagi raharendile las-taks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad.

1.2. Lapsepõlv ja haridustee

Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: " Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu."
Juhan Liivi hariduskäik oli üsna kesine, mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hari-duskäigust. 10-aastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust oman -dama kolmeaastase õppeajaga Naelavere kooli. Edasi saatsid haridushuvilise poisi vanemad lap-se 1879 . aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884. aasta sügiseni. Selles koolis sai Juhan Liiv ka saksa keele baasteadmised , mis võimaldasid tulevasel kirjanikul rohkem tutvuda maailmakirjandusega. Kodavere päevil sai Liivist ka C. R. Jakobsoni demokraatliku maailmavaate pooldaja .
Liivi silmaringi avardas koolmeistrist venna asetäitjana töötamine aastatel 1882-1883. Kui Liiv oli seni unistanud muusikukarjäärist, siis nüüd pühendus ta luuletamisele ja sel ajal tekkisid tal ka esimesed värsikatsetused.

1.3. Ajakirjaniku-aastad

Esimesena pääses trükki Juhan Liivi luuletus "Maikuu öö". See avaldati "Virulases", mille toi-metuse liikmena tegi Liiv sama aasta sügisel katset alustada iseseisva eluga. Toimetuses puutus ta kokku ka Eduard Vildega.
1886 . aastal astus Liiv Tartu Hugo Treffneri eragümnaasiumisse. Siin püüdis noor kirjanik oma puudulikke teadmisi täiendada ning omandada keskharidus. Õppemaksu Liivilt esialgu ei võetud ning elamiskulude eest tasus teadaolevalt "Virulase" toimetaja J. Järv. Treffneri eragüm-naasiumis õppimine muutus Liivile aga vastumeelseks, kuna viimasele tundus kogu süsteem üksnes kuiva pähetuupimisena.
Nüüd elas Liiv aastat-poolteist vanemate juures, tegi ajalehtedele kaastöid ning koostas 1887. aastal oma esimese luulekogu "Õied ja okkad" käsikirja.
1887-1889. aastatel töötas Liiv allakäinud ajalehe "Sakala" juures, kuid lahkus toimetusest peale seda, kui mõistis, et ajalehte ei anna enam päästa. 1890. aastal asus Liiv Tartusse "Oleviku" juurde töötama. Seal sai Liiv oluliselt arendada oma ilukirjanduslikku silmaringi ning sellel perioodil ilmus ka rida õnnestunud jutte . Liivile polnud aga eluolulised tingimused rahuldavad ja nii ta lahkus ka selle ajalehe toimetusest aastal 1892.

1.4. Kirjanikuna Tartus ja Alatskivil

1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari" ning uue luulekogu käsikiri. Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmuma tõsisema vaimse häire tunnused: Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Sellises olukorras suundus kirjanik 1893. aastal Alatskivile, kus lõpetas oma jutustuse "Käkimäe kägu" ja kirjutas "Nõia tütre".
Järjest enam hakkasid ilmnema Juhan Liivi vaimsed ebastabiilsused. 1894. aastal põletas ta oma käsikirju. Sama aasta märtsis toodi Liiv Tartu närvihaiglasse, kus kirjanik põdes läbi vaimuhai-guse(katatoonia) kõige raskema järgu.
Karl Korner meenutab Liivi omapärast vaimuhaigust: "Juhan Liiv astub laua aarde, kus kellegi teisega töötasin. Vaatab vaikselt pealt. Kõneleb vaiksel, mahedal häälel, enesesse vaibunud pilgul.
Korraga tuleb toimetusse tuntud närviarst.
"Sina siin, Liiv? Tere!"
"Tere! Ahhaa, nüüd sain ma su kord katte!" tähendab Liiv ja võtab arstil õrnalt kõrvalehest kin-ni. "Misparast sa mind Tartus nii kaua kinni pidasid ? Ja ma palusin sind ometi nii väga, et sa mind koju laseksid. Aga ma ei ole sinu peale enam kuri, - sa olid minu vastu ikka hea ka."
"Mis sa nüüd teed, Liiv?"
"Kas sa siis ei tea, et mind Poolamaale oodatakse ? Rahvas ootab mind trooni peale. Ega ma ometi nii ei või minna. Mul peavad vähemalt teised riided ja hobune olema. Teie peate mind aitama".
See kõlas vihaselt."

1.5. Viimased 20 eluaastat

Järgnevad 8 aastat elas Liiv algul vanemate talus, hiljem aga vaheldumisi mitmel pool sugulaste juures, rännates pikki vahemaid viletsas riietuses, ükskõik, millise ilmaga. Juhan Liivi vaimuhaigus süvenes ning ta kannatas teadmise all, et ei suuda end ise ülal pidada.
Alles 1903. aastal hakati Liivi luuletusi taas trükis avaldama. 1904 . aastal ilmus "Kirjatööde kogu", mis leidis sooja vastuvõttu. 1904-1905 elas kirjanik Tartus, samuti elas ta Tallinnas, Laiusel, Raplas jm. 1909. aastal andis Noor-Eesti, kes oli juba varem puudnud kirjanikku ma-janduslikult toetada, välja tema "Luuletused". See kogu aga ei jõudnud peaaegu üldse müügile. Samal aastal ilmus ka Juhan Liivi miniatuuride kogu "Elu sügavusest".
Kirjaniku vaimne seisund halvenes järjest, lisaks haigestus ta kopsutiisikusse, millesse ta ka 1. detsembril 1913. aastal suri. Juhan Liiv maeti Alatskivi kalmistule.

2. Loodusluule

Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripärandi luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luuležanrit – loodusluulet – tahan siinkohal ka põhjalikumalt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest.
Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või- malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste.
Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen -davaid ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesajuga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu.
Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele . Sellest kirjutab oma mälestustes Konstantin Lepp : “See oli alles mõni aasta tagasi, kui Juhan Liiviga tuttavaks sain.
Olin nii palju tema kurvast seisukorrast kuulnud , tema töid lugenud, aukartuses kui pühadust.
Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin. Ta oli hiljuti Tallinna tulnud, oli merest ülivaimustatud ning ihkas merele minna, kuhu ta veel kunagi ei olnud saanud. Mäletan, kuidas ta ütles, kui keegi meist tema ettepanekust merele minna suuremat ei hoolinud: “Võõrastele ehitate teie auväravaid, aga kui teie oma luuletaja tuleb, siis ei taha teie temaga merelegi minna!”
Läksime merele. Sõudsime tükike aega ringi. Ümbruse luulelikkus – ühel pool kõrged vanad gooti stiilis katuserägad, sirged tornid, kui taeva poole näitavad Jumala sõrmed, teisel pool haljen-dama löövad kaldad , ning see meri ise, vaikne, virvendav – avaldas ta peale nii suurt mõju, et see vist üheks selgemaks silmapilguks tema viimase aja elus sai. Ta oli rõõmus, kuid see, mis teda alatasa elus saatis ja mille ta võib-olla sündimisega oli pärinud – kurbus – ei lahkunud temast pilgukski. Ta oli täis vaimustust, ilujoovastust. Kuid see oli kurb vaimustus , kurb joovastus, sest tihtipeale tähendas ta: “Surmalik ilus”.”
Loodusluule valikul on autor lähtunud eelkõige isiklikest eelistustest ja arusaamadest. Juhan Liivi loomingus on vähe selliseid luuletusi, mis rangelt ühe žanri alla kuuluksid. Seetõttu osutus siinko-hal ainuõigete luuletuste leidmine, mis vastaksid täpselt teemale , pea võimatuks. Lisaks on autor arvesse võtnud erinevate allikmaterjalide soovitusi ja näiteid Juhan Liivi loodusluule teemade jaoks.

2.1. Aastaajad

2.1.1. Kevad

Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu.Üheks näiteks võib tuua katkendi luuletusest “Mai hommik”. Esimeses salmis loob kirjanik pildi tärkavast maast kogu selle lihtsuses ja kauniduses. Teises salmis jätkab kirjanik seda teemat, kuid luuletusse põimitakse igatsev alatoon .
Õrn maikuu hommik imeilul koitis.
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos
ja kastekullal hiilgas iga roos,
mis mururinda rikkalikult toitis.
Sääl jarve pinnal tõusev päike loitis,
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme ohu hoos , –
mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.

2.1.2. Suvi

Suvest on Juhan Liiv palju luuletusi kirjutanud. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust mitmeosalises luuletuses “Üks suvepäev”.
Vaat , kuidas ilm, ta valgeks läeb,
kui öödevari maha jääb!
Ju tulnud, päike, üles ta,
ja vaata – põrm lööb elama!
Veel vaevalt öö siit põgeneb –
ja tuhat elu jõgeneb:
Liirila, liirila!
Kas nägid tõusjat päikest sa?
Käib tuhatkordselt läbi maa:
Liirila!
(“Päikese tõus”)

2.1.3. Sügis

Oma iseloomult jagunevad Liivi sügisluuletused kahte rühma. Üks rühm näitab sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ning päikesepaistelistena, kus kanarbik , kulu ja hilised sügislilled ehivad väljad ja nõmmed kauni, karge iluga.
Aga üle oru,
sääl kus põllupind,
sügissuve päiksest
hiilgab mäerind
(“Sügise päike”)
Sügisluuletuste teises rühmas annavad maastikule ilmet selle kohal lasuvad pilved , udu, tuhakarva lained, kahvatanud, väsinud väljad või tormis kihutavad pilved ja tuules kohisevad puud, mis tekitavad luuletajas nukruse meeleolusid.
Pilved sõudvad, kase kohin,
lepad leinaviisides;
lehed puudelt pudenevad,
sügise on metsa ees.
Pilved kiirelt kihutavad,
oksad keevad tuuledes.
Tuule mühin, metsa kohin,
lehed puru, sambla sees.
(“Pilved sõudvad, kase kohin”)
---
Üle kahvatanud,
väsind väljade,
üle halli kõrre
tume sügise.
Kajakate kisa
rannaäärsel veel –
osa neist on lennus,
teine kaljudel.
(“Sügisene rand ”)

2.1.4. Talv

Luuletustega talvest maalib Juhan Liiv meile iseloomuliku pildi Eesti talvemaastikust selle vaikuses langevate lumehelvestega või väljal tormavate tuisulainetega. Nendesse luuletustesse on põimitud ka luuletaja enese hingeelu seoses rahuliku või tormitseva loodusega. Eriti elavalt on kirjanik kirjeldanud loomade, iseäranis lindude kannatusi talvel.
 
Mänd praksateleb külma käes,
kuusk naksub, unes väriseb...
Õhk kristallisid piserdab,
koit idas veripunane...
Lehk põhjast – tuleleil on see!
Loom koiduvalgel kisendab!
Hunt, põder, metskits ägavad
ja päiksetõusu ootavad .
Kord-korralt külm, ta plaksatab,
mets härmatises surnuvaik...
Koit idas veripunane...
(“Külm”)
---
Need lumelained väljal,
nad on nii armsad , hääd,
kui süda on tusas ja palav,
nad jahutavad pääd.
Ja põhjatuul on nii lahe,
nii lahedaks läheb pää;
jah, isegi surm on nüüd mahe
ja isegi hukatus hää.
(“Tuisk”)

2.2. Loodusdetailid

Juhan Liiv pööras palju tähelepanu loodusdetailidele. Ta kirjeldas üksikut lilleõit, pikse -eelset õhustikku, metsa puhkamist tormist, ka lihtsalt ükikut taime. Siin tuleb eriti välja ta eluaegne looduslähedus ning kodukandiarmastus. Kirjanik kohtleb loodust kui võrdset, elab sellesse sisse ning märkab kõigi pisiasju, mis võivad tähendada suuri muutusi.
Raske, palav õhk –
hingekitsikus –,
väike pilveke eemal
taeva all.
/.../
Äkki raksatab.
Vihma kallatab,
tulekirev välk
läigib metsa pääl.
(“ Pikne ”)
---
Väike kuuseke ,
sõrmepikkune,
aias sambla seest
ajab ülesse.
(“Kuuseke”)

2.3. Loomad ja linnud

Loomadel ja lindudel on Juhan Liivi luules oma koht. Tihtipeale võtab kirjanik neid kui omasu -guseid, võrdleb enda ja loomade-lindude kannatusi. Kuid on ka olukordi , kui Juhan Liiv kades-tab loomade vabadust ja võimalust minna või lennata sinna, kuhu hing ihaldab. Looma- ja linnu-luulel on omamoodi kurb alatoon Juhan Liivi lüürikas.
Ta lauluga tõusis ülesse
läbi hangede!
Poolkülmand tiib ta päästis veel
üle hangede!
Ja laul lõi tõustes kõlama
läbi hangede;
ja kindlamaks sai ja helises
üle hangede!
(“Lõoke”)

2.4. Vesi

Juhan Liivi lapsepõlv möödus Peipsi-äärses külakeses. Nii kiindus ta juba varakult maalilisse Peipsi järve ja ihkas kogu elu pääseda merele. Ka veekogude-teemalise luule võib piltlikult kaheks jaotada: üks grupp luuletusi kirjeldavad veekogu ilu ja kaunidust, teine grupp aga veekogude salakavalust ning süngust.
 
Vaikne, peegelsile järv,
kuis nii ilus oled sa!
Taevasinine su värv,
ühte sulab taevaga!
Armas on su voode vilu ,
aga sinu lainte ilu
kesse mõistab võrrelda!
(“Järv”)
---
Lained laial laheseljal
müürasivad, mässasivad,
lõivad uhkest' uperpalli,
karu kombel kukerkuuti.
(“Lained”)

Kasutatud kirjandus
1. Intrenett
1.1. http://www.miksike.ee/docs/Juhanliiv_ja_loodusluule_mariliisneubauer.ht m
2. Eneke 2, 1983 a., lk 251 - 252
Sisukord
Sissejuhatus

Elulugu
1.1. Kodutalu
1.2. Lapsepõlv ja haridustee
1.3. Ajakirjaniku-aastad
1.4. Kirjanikuna Tartus ja Alatskivil
1.5. Viimased 20 eluaastat

Loodusluule
2.1. Aastaajad
2.1.1. Kevad
2.1.2. Suvi
2.1.3. Sügis
2.1.4. Talv
2.2. Loodusdetailid
2.3. Loomad ja linnud
2.4. Vesi
3. Kasutatud kirjandus