L.Koidula ja J.Liivi luule analüüs ja võrdlus (0)

Lydia Koidula ja Juhan Liivi luule
Igal ajastul on oma võrdkuju, keegi kes tõuseb ikooni seisusesse ja on kogu ajastu võrdnäoks tulevastele põlvedele. Klassikalise suurkujuna tõusis esile Lydia Koidula – ta oli ikoon juba oma eluajal, ta oli eeskujuks oma kaasaegsetele. Tema oli ajastu näoks – ta luule kajastas sügavat patriotismi ning oli tihedalt läbipõimunud ärkamisaja mõjutustest. Teine suurkuju , kes väärib nimetamist, on Juhan Liiv. Tema oli ikoon tulevastele põlvedele, nimelt - ta oli oma ajast ees. Liivi loomingut hakkasid tõeliselt hindama talle järgnenud põlvkond, ning ta läks hinge just noorpõlvele. Koidula, keda peetakse romantismi esindajaks Eesti luules, oli sügavalt romantiline lembelaulik. Seevastu Liiv, realismi teerajaja – sünge ja päris. Ehkki esmapilgul nii ei tundu, ühendab neid kaht peale luulevirtuoosiks olemise veel paljugi.
Lydia Koidula on Eesti luules romantismi esindaja. Ta on luuletajana äärmiselt romantiline, klassikaline ja vormis pidulik. Üks lahutamatu teema, mis Koidulal sügaval hinges oli, on isamaa-armastus ja – igatsus . Ta oli silmapaistvalt hea haridusega, ning tänu oma isale oli ta juba varakult tööl ajalehes – oli ka esimene naisajakirjanik. Kõik see on mõjutanud ka tema luulet – ta põhiteemaks oli isamaa ja rahvuslik ärkamine, mitte sügavad isiklikud intriigid või mured. Koidula esimeseks luulekoguks, mis avaldati, oli „Waino-lilled“, 1866 – läbivateks teemadeks olid loodus, Jumal ja kodu (mis on võrdlemisi lihtsad ja intriigidevabad). Näide kogumikust „Waino-lilled“:
Miks sa nutad ?
Miks sa nutad, lillekene,
nupud sul täis pisaraid?
kas sa rasket hingevalu,
hellake, ka tunda said?
On sull’ Eesti pind ka rääkind,
vaikne öö sull’ teada ann’d
ennemuistsest rõõmupõlvest?
Kadund õnnest pajatand?
Tõsta pead, õiekene!
Koit on saanud isandaks !
Oma terad hiilgavalt saadab ,
et nad nutu kuivataks!
Kui ta lõunavalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tall ’ tänu,
õis, siis vastu õhata!
Luuletus „Miks sa nutad?“ on üks Koidula varasemaid luuletusi, milles leidub isamaa-motiiv. Seda võib võrrelda Liivi poeemiga „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“, mis on samuti justkui ennustus eesti rahvale. Siin luules on Koidula kujutanud Eesti tulevikuõnne, tuues välja, et kunagi valitses muistne rõõmupilv, seejärel tuli tume aeg ja valuperiood, ning lõpuks tuli Koit uut õnne tooma – jättes lõpu veidi lahtiseks ja lootusrikkaks. Ehkki seda poeemi annab võrrelda Liivi omaga, siis on „Miks sa nutad?“ rohkem lootustandev ja unistav, kui reaalne ja sünge. Käesolev poeem pani aluse mitmetele teistele sarnastele, kus kujutatakse Eesti ajalugu metafooridena – muistne rõõmupilv, pisarad ja hingevalu, uus hommik, Koit on saabunud isandaks.
Sellele järgnes koheselt „Emajõe Ööbik“ luulekogu , mille tõttu ta ka kuulsaks sai. Seda kogu avaldades seisis ta dilemma ees – kas avaldada oma isa heameeleks kogu teos vanas kirjaviisis või kuulata Kreutzwaldi nõu ja kirjutada see uues vormis. Koidula tegi mõlemat – „Emajõe ööbik“ sisaldab endas nii vana, kui ka uut kirjaviisi. Säärase uuenduse sissetoomine eesti toonasesse luulemaailma näitab tema uuendusmeelsust, ning veidi lõhub idülli üdini klassikalisest ja vanamoelisest romantik-poeedist.
Näide kogumikust „Emajõe ööbik“:
Ja õues on kevade
Ma seisan kasepuu varjul -
üks üksik leheke
ta ladvalt närtsides langeb -
ja õues on kevade.
Miks, süda, nii valjult tuksud?
Vait, vait, ära värise!
Nad leinalaulu sull’ laulavad -
ja õues on kevade.
Läbi selle poeemi on näha luulekunsti iseloomu – öelda, kuid jätta ütlemata. Ta esitab, ent siiski varjab . Selle omaduse võib tuua võrdluseks Liivile , kelle luule üheks põhiideeks oli öelda suuri sõnu ülima lihtsusega. Antud poeem „Ja õues on kevade“ jätab lugejale üüratu mänguruumi – suur osa luule sõnumist on tõlgendamise teha, kus lugeja ise otsustab poeemi põhiidee, mis on tehtud äärmuslikuks, kuna esile on toodud vastandid – lein ja kevad.
Pärast abiellumist Eduard Michelsoniga, kolis Koidula Kroonlinna, kus ta luule muutus. Ta hakkas kirjutama peamiselt igatsusest ja vabaduseihast. Ta ei olnud rahul vaikse pereeluga, ning tundis end pärsituna. Looming muutus endisest klassikalisest ja pühalikust isamaaluulest kordi isiklikumaks – andis edasi oma tunded, igatsused ja pihtimused. Isegi isamaast kirjutades, pöördus selle poole isikulisemalt. Ta hakkas kirjutama realistlikumalt, lihtsamas vormis ja kasutas peidus sõnu – andis sõnumi edasi kasutades võimalikult vähe sõnu. Seda võib lugeda ilmselgeks sarnasuseks Liivile, kelle puhul säärane luuleviis on justkui kogu tema loomingu ühtne kirjeldus. Koidula loomingu sünniajal oli eesti kirjakeel alles välja kujunemas, seetõttu on tema luules leida ka kohmakamaid vorme ja üleliigseid kunstlikke väljendeid. Ent selle kõige peidab asjaolu, et ta looming oli äärmiselt ehe ja isiklik, mis andis edasi lugejale päris tundeid – ärkamisaja inimesed oskasid edasiantud sõnumiga samastuda.
Enne surma – Eestimaale!
Issand , surres jätan maha
sinu hoolde isamaa -
lahkuda ei süda taha
raske hirmuohaga!
Piiravad su ümber paelu ,
Taara pind, et jälle nad
tagudes su kirstunaelu
mullale sind matavad!
Ära lahku, ära lange,
eesti ühendatud hulk!
Ühenduses oled kange !
Tõde sinu sõjatulk!
Vennad! Õed! Meie põrmus
sirgugu teil tegevus!
isamaale saagu sõrmus:
lootus, arm ja usaldus!
Raske tegu maha rusus
tugevamaid enne mind:
nüüdki mina vaikses usus
koju lendan, väsind lind!
Hinge pisaratest sulle
pärga püüdsin kududa:
hõlmad lahti hoia mulle,
hinge ilu – Eestimaa!
See luuletus on justkui testament Eestimaale. Selle kirjutas ta oma surivoodil – tal ei olnud surmatunnil muud mõtetes, kui kodumaa ja isamaaarmastus. Selles poeemis põimuvad üleskutse rahvale, kõrgromantilised kujundid ja nendele vaatamata säilinud sügavalt isiklik sisu ja tundepuhang.
Juhan Liivi päritolu vaesest paljulapselisest perest on ilmselgelt suuresti mõjutanud ka tema luulet. Sarnaselt Koidulale, oli ka tema esimeseks tööks ajakirjanikuks olemine, ning seda tööd jätkas ta mitmetes väljaannetes. Töötades ajalehtede juures, ilmnesid esimesed haigusnähud, pärast mida ta oli 1894 aastal Tartu närvikliinikus. Sealt vabanedes saatis vaimuhaigus teda surmatunnini. Ta elas vanematekodus või sugulaste juures, olles peamiselt avalikkuse eest peidus. Alles elu viimasel kümnendil hakkas ta end rohkem näitama, ning avaldas rohkem luuletusi. Ta kannatas äärmuslike luulumõtete all kuni surmani, mis kindlasti mõjutas ka tema loomingut. Liiv kirjutas luulet juba töötades ajalehtede juures, ent enne haigestumist oli ta looming heal juhul keskpärane. Ta kirjutas vastavalt aja nõudele postromantistlikke valme , ta oli piiritletud inimeste ootustega. Teda peeti vaevalt keskpäraseks poeediks, kelle loomingut ei austatud, ent lähemal vaatlemisel leidub ka haigestumiseelsest luulest jälgi vapustavast luuleandest. Vahetult enne haigestumist ja pärast seda tuli ta oma loomingulisest piiritletusest välja – ta justkui vabanes ja tema looming luulevallas muutus kirjeldamatult heaks. Arvestades kogu tema eluaja loomingut, võib väita, et tegu on kõige eestlaslikuma luuletajaga, ta oli äärmiselt omapärane, ent siiski kuulus klassikute sekka. Ta jõudis massideni, ta läks rahvale hinge, eriti pakkus ta huvi noorpõlvele, kuna kirjutas oma ajast ette. Ta tõi Eesti luule uude ajajärku, ta oli uusromantiline – omal ajal ainuke. Ta pakkus sedavõrd huvi tänu tema traagilisele isikukäsitlusele ja looduse intiimselt reaalsele kujutamisele.
Järgnevas poeemis on näha Liivile omane looduse realistlik kujutamine, mille taga võib seista meeleolu või hingeseisund . Luule on kirjutatud äärmiselt lihtsas vormis, ning Liivile omaselt on kasutanud korduseid, mis loovad tasase rütmi.
Lumehelbeke
Lumehelbeke
tasa, tasa
liugleb aknale,
tasa... tasa...
Nagu viibiks ta
tasa, tasa,
mõtleks tulles ka:
tasa, tasa!
Miks nii tuksud, rind?
Tasa, tasa!
Rahu otsib sind -
tasa, tasa...
Liivi haigestumises ajast on säilinud ainukesena poeem „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“, mis on justkui suure tähtsusega pärand ja tulevikukuulutus. Luulevorm on pidulik, mis ei ole Liivi luulele omane. Poeem on kirjutatud justkui ühe lausena, mis ütleb kõik ja on lõplik.
Kui tume veel kauaks ka sinu maa
Kui tume veel kauaks ka sinu maa
ja raske su koorem kanda,
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
sa soovide siniranda,
Täht süttib ehk taevas su üle veel,
lill tärkab su haua pinnast
ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast –
Ja liigub ja loob ja lehvitab
ja kauneid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni kajab.
Luuletus „Sügis“ avaldati 1903 ajalehes „ Postimees “, see luuletus on justkui tunnistus Liivi tõeliselt kordumatust andest . See poeem pani aluse ta tähelennule. Pärast „Sügise“ avaldamist tuli ta peidust välja, pärast mida on säilinud 80 luuletust. Spekuleeritud on tema teoste koguarvuks 1000 luuletust, millest suurem osa ei ole säilinud, kuna Liiv hävitas oma töid haigushoogude all kannatades.
Liivi poolt armastatud oli lisaks muule ka isamaaline luule. Ta samastab tihti luuletajat ja isamaad, seega luulet saab tõlgendada mitmeti – mis on samuti üks Liivi luuleloomingu omapära. Liivi jaoks tähendas isamaast kirjutada muud, kui Koidulale. Liivi jaoks ei olnud isamaa ülim armastatu , vaid armetu ja õnnetu, kui siiski valusalt armas kannataja. Tihti leidub ta luules ka lootust Eesti tuleviku kuninglikust õnnest.
Kas näitad?
Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik :
ükskord – kui terve mõte -,
ükskord on Eesti riik!
[...]
Liivi viimaste aastate loomingust suurema osa hõivas enesekohane luule enda saatusest – see oli justkui pihtimus või eneseselgitus. Ta väljendas läbi luule oma sügavamaid hirme ja isiklikemaid mõtteid, meeleolusid, tundeid ja ängi. Ta justkui rääkis seda kõike iseendale , elas seeläbi välja oma sisemise valu.
Tule, öö pimedus!
Tule, öö pimedus,
võta mind sülle!
Minu päike ei tunne mind,
öö jäänd mulle.
Ainust tähte sääl pole,
minul on kole .
Varja mu üle.
Väiksem osa Liivi luulest on armastusluule , millest on säilinud väga väheseid poeeme. (Üks neist näiteks poeem „Üle vee“). Need olid kindlasti osa tema helgemast luuleperioodist, kus ta viljeles lembelüürikat, kus kasutas romantismi kujundeid, sidudes neid Liivile omaselt lühikese värsi, korduste, loomuliku rütmi ja väheste sõnadega.
Siiski kõige rohkem kirjeldab Liivi luulet realistlik loodusluule, mida ta edastas äärmiselt eluliste piltide kaudu, ta ei kasutanud kohmakaid metafoore, vaid tõi päris looduse ilu edasi lihtsate sõnadega. Ta kasutab tihti ka rahvaluulevõtteid, peamiselt kordusi, mis muudab ta luule veelgi lihtsamaks. Ta luule on kõneline ja ei ole piiritletud range värsimõõduga, seepärast on ta sedavõrd loomulik. Suuremat tähelepanu on pööratud rõhkudele, mitte silpide korrapärasusele. Peamiselt pärast haigestumist, kus teda ei piiranud mitte miski, on ta luule nii puhas ja aus. Ta ei olnud kärbitud ei lugeja, ega kirjastaja poolt. Ta lõi luulet loomise pärast, eneseväljenduseks, ning sellest sündis puhas kunst . Juhan Liivi luule on lahknev – olles samal ajal absoluutselt tüüpiline ja eesti kirjandusele omane, ent teisalt täiesti erakordne ja kordumatu. Liivi peetakse üheks austatumaks ja armastatumaks eesti luulekujuks.
Sarnaselt Koidulale, oli Liiv murrangulise muutuse tooja eesti luulesse. Koidula oli rahva ja eesti luule ärataja. Liiv oli selle edasiviija. Mõlema poeedi puhul on tegu asendamatute suurkujudega, kelleta oleks eesti luule tundmatuseni erinev. Nad olid äärmiselt austatud juba oma eluajal. Nende loomingu rada oli kohati sarnane, kulmineerudes elu lõpuaastatega, kui nad andsid edasistele põlvedele ülesande oma luulet edasi viia (ühel puhul tahtlikult, teisel tahtmatult). Nad on jätnud eesti luulesse kustutamatu jälje ja sõnumi. Leides vastuse küsimusele, kas kaks nii erinevat isiksust võivad olla milleski ka sarnased – nii Lydia Koidula, kui ka Juhan Liiv on austustväärivalt suured poeedid, kes on andnud asendamatult suure osa eesti luule kujunemisele.
Lydia Koidula ja Juhan Liivi luule
Igal ajastul on oma võrdkuju, keegi kes tõuseb ikooni seisusesse ja on kogu ajastu võrdnäoks tulevastele põlvedele. Klassikalise suurkujuna tõusis esile Lydia Koidula – ta oli ikoon juba oma eluajal, ta oli eeskujuks oma kaasaegsetele. Tema oli ajastu näoks – ta luule kajastas sügavat patriotismi ning oli tihedalt läbipõimunud ärkamisaja mõjutustest. Teine suurkuju, kes väärib nimetamist, on Juhan Liiv. Tema oli ikoon klassikalises mõttes seepärast, et ta oli oma ajast ees. Liivi loomingut hakkasid tõeliselt hindama talle järgnenud põlvkond, ning ta läks hinge just noorpõlvele. Koidula, keda peetakse romantismi esindajaks Eesti luules, oli sügavalt romantiline luuletaja. Seevastu Liiv, realismi teerajaja – sünge ja päris. Ehkki esmapilgul nii ei tundu, ühendab neid kaht peale luulevirtuoosiks olemise veel paljugi.
Lydia Koidula on Eesti luules romantismi esindaja. Ta on luuletajana äärmiselt romantiline, klassikaline ja vormis pidulik. Üks lahutamatu teema, mis Koidulal sügaval hinges oli, on isamaa-armastus ja –igatsus. Ta oli silmapaistvalt hea haridusega, ning tänu oma isale oli ta juba varakult tööl ajalehes – oli ka esimene naisajakirjanik. Kõik see on mõjutanud ka tema luulet – ta põhiteemaks oli isamaa ja rahvuslik ärkamine, mitte sügavad isiklikud intriigid või mured. Koidula esimeseks luulekoguks, mis avaldati, oli „Waino-lilled“, 1866 – läbivateks teemadeks olid loodus, Jumal ja kodu (mis on võrdlemisi lihtsad ja intriigidevabad). Näide kogumikust „Waino-lilled“:
Miks sa nutad?
Miks sa nutad, lillekene,
nupud sul täis pisaraid?
kas sa rasket hingevalu,
hellake, ka tunda said?
On sull’ Eesti pind ka rääkind,
vaikne öö sull’ teada ann’d
ennemuistsest rõõmupõlvest?
Kadund õnnest pajatand?
Tõsta pead, õiekene!
Koit on saanud isandaks!
Oma terad hiilgavalt saadab,
et nad nutu kuivataks!
Kui ta lõunavalgust puistab
üle õitsva Eestimaa,
oh, kuis tahame tall’ tänu,
õis, siis vastu õhata!
Luuletus „Miks sa nutad?“ on üks Koidula varasemaid luuletusi, milles leidub isamaa-motiiv. Seda võib võrrelda Liivi poeemiga „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“, mis on samuti justkui ennustus eesti rahvale. Siin luules on Koidula kujutanud Eesti tulevikuõnne, tuues välja, et kunagi valitses muistne rõõmupilv, seejärel tuli tume aeg ja valuperiood, ning lõpuks tuli Koit uut õnne tooma – jättes lõpu veidi lahtiseks ja lootusrikkaks. Ehkki seda poeemi annab võrrelda Liivi omaga, siis on „Miks sa nutad?“ rohkem lootustandev ja unistav, kui reaalne. Käesolev poeem pani aluse mitmetele teistele sarnastele, kus kujutatakse Eesti ajalugu metafooridena – muistne rõõmupilv, pisarad ja hingevalu, uus hommik, Koit on saabunud isandaks.
Sellele järgnes koheselt „Emajõe Ööbik“ luulekogu, mille tõttu ta ka kuulsaks sai. Seda kogu avaldades seisis ta dilemma ees – kas avaldada oma isa heameeleks kogu teos vanas kirjaviisis või kuulata Kreutzwaldi nõu ja kirjutada see uues vormis. Koidula tegi mõlemat – „Emajõe ööbik“ sisaldab endas nii vana, kui ka uut kirjaviisi. Säärase uuenduse sissetoomine klassikalisesse luulemaailma näitab tema uuendusmeelsust, ning veidi lõhub idülli üdini klassikalisest ja vanamoelisest romantik-poeedist.
Näide kogumikust „Emajõe ööbik“:
Ja õues on kevade
Ma seisan kasepuu varjul -
üks üksik leheke
ta ladvalt närtsides langeb -
ja õues on kevade.
Miks, süda, nii valjult tuksud?
Vait, vait, ära värise!
Nad leinalaulu sull’ laulavad -
ja õues on kevade.
Läbi selle poeemi on näha luulekunsti iseloomu – öelda, kuid jätta ütlemata. Ta esitab, ent siiski varjab. Selle omaduse võib tuua võrdluseks Liivile, kelle luule üheks põhiideeks oli öelda suuri sõnu ülima lihtsusega. Antud poeem „Ja õues on kevade“ jätab lugejale üüratu mänguruumi – suur osa luule sõnumist on tõlgendamise teha, kus lugeja ise otsustab poeemi põhiidee, mis on tehtud äärmuslikuks, kuna esile on toodud vastandid – lein ja kevad.
Pärast abiellumist Eduard Michelsoniga, ta kolis Kroonlinna, kus ta luule muutus. Ta hakkas kirjutama peamiselt igatsusest ja vabaduseihast. Ta ei olnud rahul vaikse pereeluga, ning tundis end pärsituna. Ta luule muutus endisest klassikalisest ja pühalikust isamaaluulest kordi isiklikumaks – ta andis edasi oma tunded, igatsused ja pihtimused. Isegi isamaast kirjutades, pöördus ta selle poole isikulisemalt. Ta hakkas kirjutama realistlikumalt, lihtsamas vormis ja kasutas peidus sõnu – andis sõnumi edasi kasutades võimalikult vähe sõnu. Seda võib lugeda ilmselgeks sarnasuseks Liivile, kelle puhul säärane luuleviis on justkui kogu tema loomingu ühtne kirjeldus. Koidula loomingu sünniajal oli eesti kirjakeel alles välja kujunemas, seetõttu on tema luules leida ka kohmakamaid vorme ja üleliigseid kunstlikke väljendeid. Ent selle kõige peidab asjaolu, et ta looming oli äärmiselt ehe ja isiklik, mis andis edasi lugejale päris tundeid – ärkamisaja inimesed oskasid edasiantud sõnumiga samastuda.
Enne surma – Eestimaale!
Issand, surres jätan maha
sinu hoolde isamaa -
lahkuda ei süda taha
raske hirmuohaga!
Piiravad su ümber paelu,
Taara pind, et jälle nad
tagudes su kirstunaelu
mullale sind matavad!
Ära lahku, ära lange,
eesti ühendatud hulk!
Ühenduses oled kange!
Tõde sinu sõjatulk!
Vennad! Õed! Meie põrmus
sirgugu teil tegevus!
isamaale saagu sõrmus:
lootus, arm ja usaldus!
Raske tegu maha rusus
tugevamaid enne mind:
nüüdki mina vaikses usus
koju lendan, väsind lind!
Hinge pisaratest sulle
pärga püüdsin kududa:
hõlmad lahti hoia mulle,
hinge ilu – Eestimaa!
See luuletus on justkui testament Eestimaale. Selle kirjutas ta oma surivoodil – tal ei olnud surmatunnil muud mõtetes, kui kodumaa ja isamaaarmastus. Selles poeemis põimuvad üleskutse rahvale, kõrgromantilised kujundid ja nendele vaatamata säilinud sügavalt isiklik sisu ja tundepuhang.
Juhan Liivi päritolu vaesest paljulapselisest perest on ilmselgelt suuresti mõjutanud ka tema luulet. Sarnaselt Koidulale, oli ka tema esimeseks tööks ajakirjanikuks olemine, ning seda tööd jätkas ta mitmetes väljaannetes. Töötades ajalehtede juures, ilmnesid esimesed haigusnähud, pärast mida ta oli 1894 aastal Tartu närvikliinikus. Sealt vabanedes saatis vaimuhaigus teda surmatunnini. Ta elas vanematekodus või sugulaste juures, olles peamiselt avalikkuse eest peidus. Alles elu viimasel kümnendil hakkas ta end rohkem näitama, ning avaldas rohkem luuletusi. Ta kannatas äärmuslike luulumõtete all, kuni surmani. Liiv kirjutas luulet juba töötades ajalehtede juures, ent enne haigestumist oli ta looming heal juhul keskpärane. Ta kirjutas vastavalt aja nõudele postromantistlikke valme, ta oli piiritletud inimeste ootustega. Teda peeti vaevalt keskpäraseks poeediks, kelle loomingut ei austatud, ent lähemal vaatlemisel leidub ka haigestumiseelsest luulest jälgi vapustavast luuleandest. Vahetult enne haigestumist ja pärast seda tuli ta oma loomingulisest piiritletusest välja – ta justkui vabanes ja tema looming luulevallas muutus kirjeldamatult heaks. Arvestades kogu tema loomingut, saab väita, et tegu on kõige eestlaslikuma luuletajaga, ta oli äärmiselt omapärane, ent siiski kuulus klassikute sekka. Ta jõudis massideni, ta läks rahvale hinge, eriti pakkus ta huvi noorpõlvele, kuna kirjutas oma ajast ette. Ta tõi Eesti luule uude ajajärku, ta oli uusromantiline – omal ajal ainuke. Ta pakkus sedavõrd huvi tänu tema traagilisele isikukäsitlusele ja looduse intiimselt reaalsele kujutamisele.
Järgnevas poeemis on näha Liivile omane looduse realistlik kujutamine, mille taga võib seista meeleolu või hingeseisund. Luule on kirjutatud äärmiselt lihtsas vormis, ning Liivile omaselt on kasutanud korduseid, mis loovad tasase rütmi.
Lumehelbeke
Lumehelbeke
tasa, tasa
liugleb aknale,
tasa... tasa...
Nagu viibiks ta
tasa, tasa,
mõtleks tulles ka:
tasa, tasa!
Miks nii tuksud, rind?
Tasa, tasa!
Rahu otsib sind -
tasa, tasa...
Liivi haigestumises ajast on säilinud ainukesena poeem „Kui tume veel kauaks ka sinu maa“, mis on justkui suure tähtsusega pärand ja tulevikukuulutus. Luulevorm on pidulik, mis ei ole Liivi luulele omane. Poeem on kirjutatud justkui ühe lausena, mis ütleb kõik ja on lõplik.
Kui tume veel kauaks ka sinu maa
Kui tume veel kauaks ka sinu maa
ja raske su koorem kanda,
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
sa soovide siniranda,
Täht süttib ehk taevas su üle veel,
lill tärkab su haua pinnast
ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast –
Ja liigub ja loob ja lehvitab
ja kauneid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni kajab.
Luuletus „Sügis“ avaldati 1903 ajalehes „Postimees“, see luuletus on justkui tunnistus Liivi tõeliselt kordumatust andest. See poeem pani aluse ta tähelennule. Pärast „Sügise“ avaldamist tuli ta peidust välja, pärast mida on säilinud 80 luuletust. Spekuleeritud on tema teoste koguarvuks 1000 luuletust, millest suurem osa ei ole säilinud, kuna Liiv hävitas oma töid haigushoogudel.
Liivi armastatud teema luules on ka isamaa. Ta samastab tihti luuletajat ja isamaad, seega luulet saab tõlgendada mitmeti – mis on samuti üks Liivi luuleloomingu omapära. Liivi jaoks tähendas isamaast kirjutada muud, kui Koidulale. Liivi jaoks ei olnud isamaa ülim armastatu, vaid armetu ja õnnetu, kui siiski valusalt armas. Tihti leidub ta luules ka lootust Eesti tuleviku kuninglikust õnnest.
Kas näitad?
Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord – kui terve mõte -,
ükskord on Eesti riik!
[...]
Liivi viimaste aastate loomingust suurema osa hõivas enesekohane luule enda saatusest – see oli justkui pihtimus või eneseselgitus. Ta väljendas läbi luule oma sügavamaid hirme ja isiklikemaid mõtteid, meeleolusid, tundeid ja ängi. Ta justkui rääkis seda kõike iseendale, elas seeläbi välja oma sisemise valu.
Tule, öö pimedus!
Tule, öö pimedus,
võta mind sülle!
Minu päike ei tunne mind,
öö jäänd mulle.
Ainust tähte sääl pole,
minul on kole.
Varja mu üle.
Väiksem osa Liivi luulest on armastusluule, millest on säilinud väga väheseid poeeme. (Üks neist näiteks poeem „Üle vee“). Need olid kindlasti osa tema helgemast luuleperioodist, kus ta viljeles lembelüürikat, kus kasutas romantismi kujundeid, sidudes neid Liivile omaselt lühikese värsi, korduste, loomuliku rütmi ja väheste sõnadega.
Siiski kõige rohkem kirjeldab Liivi luulet realistlik loodusluule, mida ta edastas äärmiselt eluliste piltide kaudu, ta ei kasutanud kohmakaid metafoore, vaid tõi päris looduse ilu edasi lihtsate sõnadega. Ta kasutab tihti ka rahvaluulevõtteid, peamiselt kordusi, mis muudab ta luule veelgi lihtsamaks. Ta luule on kõneline ja ei ole piiritletud range värsimõõduga, seepärast on ta sedavõrd loomulik. Suuremat tähelepanu on pööratud rõhkudele, mitte silpide korrapärasusele. Peamiselt pärast haigestumist, kus teda ei piiranud mitte miski, on ta luule nii puhas ja aus. Ta ei olnud kärbitud ei lugeja, ega kirjastaja poolt. Ta lõi luulet loomise pärast, eneseväljenduseks, ning sellest sündis puhas kunst. Juhan Liivi luule on lahknev – olles samal ajal absoluutselt tüüpiline ja eesti kirjandusele omane, ent teisalt täiesti erakordne ja kordumatu. Liivi peetakse üheks austatumaks ja armastatumaks eesti luulekujuks.
Sarnaselt Koidulale, oli Liiv murrangulise muutuse tooja eesti luulesse. Koidula oli rahva ja eesti luule ärataja. Liiv oli selle edasiviija. Mõlema poeedi puhul on tegu asendamatute suurkujudega, kelleta oleks eesti luule tundmatuseni erinev. Nad olid äärmiselt austatud juba oma eluajal. Nende loomingu rada oli kohati sarnane, kulmineerudes elu lõpuaastatega, kui nad andsid edasistele põlvedele ülesande oma luulet edasi viia. Nad on jätnud eesti luulesse kustutamatu jälje ja sõnumi. Leides vastuse küsimusele, kas kaks nii erinevat isiksust võivad olla milleski ka sarnased – nii Lydia Koidula, kui ka Juhan Liiv on austustväärivalt suured poeedid, kes on andnud asendamatult suure osa eesti luule kujunemisele.