Isamaalineluule Juhan Liiv (0)

Kenno Mardi 10.C
Isamaa, see on koht, kus avasin silmad ja koht, kus sulen silmad
Juhan Liiv „Sinuga ja Sinuta“
Isamaalineluule
Juhan  Liiv on  Eesti tuntumaid  luuleklassikuid.  Juhan Liiv  armastas  oma isamaad. Ta tegi seda nii 
suure  tõsidusega,  et kirjutas sellest palju  isamaaluulet.  Isamaaga seoses on Liiv  toonud  sisse tuge-vaid tundeid kodumaa vastu  õnnetu  ja haigettekitava armastuse näol.
“Sinuga ja Sinuta”-  “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”.  Selles  luuletuses  väljendab  ta oma  rohket 
armastust isamaa vastu.  Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline,  iseenda   tõukamine  pimedusse ja  lootusetusse. Juhan  Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma  kodumaalt  lahkuma.
„Noor-Eestile“- Luule aitas Liivil üle elada raskeid hetki elus. Ta tundis end kirjutades vabalt. Siiani hinnatakse kõrgelt Liivi luule loomulikkust, ükski sõna ega riim ei jäta võltsi muljet. Tolle aja kohta ebasobilik luule leidis tänu Noor-Eesti loomeseltsi trükistele siiski laiema rahva tähelepanu. „Nad hirmsad on, mu laulud,/ ja hirmus mu süda sees,/ nii hirmus nagu mu saatus-/ ei, mind mitte iganes!“ Mees kartis üle kõige oma luule üle hindamist ja suurmehe staatust.
“Eile  nägin  ma  Eestimaad ”  jutustab Eesti talupoegade  lagunenud talumajadest,  hurtsikutest ja sau-nadest- ” Nägin hurtsikuid, saunasid, lagunud talumajasid, põõsastikud ja võsad kõik”. Juhan Liiv ei 
ilustanud oma   kodumaad , vaid kirjutas sellest nii nagu  tegelikkuses oli. Tema kindlaks sooviks oli, 
et inimesed mõistaksid, kui tähtis on oma kodumaa eest hoolitseda ja seda ka kaitsta. Teda kurvasta-sid ka  asjaolud , et kõikjal Eestis polegi  imeline , vaid on ka paiku, kuhu minna ei tahaks.
Juhan  Liivi  luuletus  “Hommik” räägib Eesti  karjalase  tööpäevast  ja ka Eestimaa looduslikust  ilust . Liivile  meeldis tema  isamaaline maapind ja   mullastik , tänu  millele said  inimesed ikka kõhu täis, 
sooja ja muid vajalike materjale. Õrn maikuu hommik  imeilul koitis. Kõik   linnud   hõiskasid  ühes-koos ja  kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis.
„Must  lagi  on meie  toal !“ Selles luuletuses räägib ta isamaa vaesusest, kus oli kõik väga raske. Palju on  juttu  Eestimaa läbielamistest, missugune oli olukord siin veel mitmeid aastaid tagasi. On üle ela-tud   pärisorjus , mitmeid sõdasid ja Liiv  kardab , et midagi taolist on taas tulekul. „Näinud palju pisa-raid, nuttu, ja palju riidu ka, nii palju, palju valu.“
Mees tundis terve elu jooksul ennast üsna üksikuna ja pidevalt otsis ta enda kohta maailmas. Tema elus polnud midagi püsivat ega  kindlat. Niisamuti kannatas meie isamaa. Nii palju sõdu on pidanud me kodumaa  kannatama . Luuletuses „Kui tume veel   kauaks  ka  sinu maa“ on aru saada, kuidas luu-letaja on püüdnud  samastada  ennast isamaaga ja püüdnud mõista kodumaa muret ja kannatusi. Tundub nagu ta  hinges  oleks suur ängistus, ta tunneb ennast väga rõhutud ja teda vaevab suur mure. Aga kas ta suudab sellest tundest vabaneda ja eluga edasi minna, ei tea ta isegi.
Juhan  Liivil on  veel  palju muud  isamaalist  lüürikat, näiteks  luuletus  “Isamaale” ja “Rukkivihud reheall”. Tema loomingute eesmärgiks on rahva parema tuleviku püstitamine. Tänu temale said inimesed targemaks oma isamaa kohta ja inimesed hakkasid oma isamaad armastama, kuid kindlasti mitte rohkem, kui seda tegi Liiv. Ta oli üks märkimisväärne luuletaja Eestimaal.
Liiv väidab endas olevat tugevalt vastandlikke tundeid, mis mõlemad rõhuvad neid ridu kirja
panema. Ülesehituselt on need nagu ütlus: „Naised- nendega koos ei saa elada, ilma nendeta
ka ei saa.” Luuletaja ei ole otseselt välja toonud, mis on pannud teda pettuma kodumaas, kuigi
see on läbiv teema mitmes luules.
„Sinuga ja Sinuta“
„Eile nägin ma Eestimaad“
„Hommik“
„Must lagi on meie toal!“
„ Kui tume veel kauaks ka sinu maa“
„Isamaale“
“Rukkivihud rehe all”