Luuleanalüüs: Juhan Liiv ja Lydia Koidula (13)

Mis mu süda otsima läinud
Lydia Koidula ja Juhan Liivi südamelähedaste teemade luule võrdlus
Kõigi süda otsib midagi, ihkab midagi kättesaamatut. Soovide ja mõtete avaldamine läbi luulevormi on võimalus viia need laia avalikkuseni. Kahe suurkirjaniku ühised eluaastad võimaldasid tuua esile mitmeid ühised teemasid ja probleeme, mis olid omased sellele ajajärgule. Mõlemale kirjanikule oli südamelähedane looduse kirjeldamine läbi kaunite ilutsevate sõnapaaride. Arutlust leiavad põhiteemadena ka tasane armastus ja rikkalik isamaa.
Liivi luules leiavad kirjeldusi kõik aastaajad , kuid eriline tähelepanu on koondatud sügisteemalistele luuletustele. Need samastuvad vahel tema õnneküllaste kui ka kaeblike tunnetega: „Siin istun kase alla, / kuis enne istunud ma; / kui enne, tuul kisub puist lehti / ja keerutab nendega.” Koidula käsitleb sügist vastandlikult Liivile . Sügis on kui kurb olevus , kes võtab üle sooja suve ilu: „Ei sa teadnud tänada / suve sooja! / Kui ta ilud tulid tooma sind.” Kevadet kiidab Koidula mitmetes teostes, tuues ülistavalt esile kevadele iseloomulikke , kuid inimlikke tunnuseid: „Noor kevade ju jälle tulnud, / hulk õisi sulle kaasa toonud - / tal läki vastu õhinal! / ... / Et veel nii palju õnne näeksin, / nii palju õisi näha saaksin - / kes oleks seda uskunud!” Koidula laseb kevadet paista oma luules hea inimesena , kes ootamatult igal aastal koputab uksele, samas tuues kaasa sületäis lilli. Kevade on ärkamisaeg kogu elusloodusele, mis tirib oma veetlevusega kaasa Koidulat luuletama. Liivi sügisluule on sügavamõttelisem, mis ei hõlma ainult looduse välist ilu. Ta laskub ka väikseimasse detaili, luues talle oma mõtte- ja tundemaailm. „Siin iga leheke räägib / neist kadunud lehtedest, / mis kõledad sügistormid / on kiskunud südamest.” Väliselt paistev kurbus Liivi luules võib osutuda kauniks kujutluseks sügisest.
„Tuul rabistab lehti maha,
pilv kihutab rutuga,
ja sügav sügisekaha
käib üle karjamaa.
Siin istun ma kase alla,
kuis enne istunud ma;
kui enne, tuul kisub puist lehti
ja keerutab nendega.
Need kadunud kevade keeled,
mis hõisanud kevade aul;
neis helisend ööbiku hääled,
olnd iga lehe all laul.
Nüüd iga lehega langeb
laul maha murule-
siin iga lehega langeb
laul mulle südame.
Siin iga leheke räägib
neist kadunud lehtedest,
mis kõledad sügistormid
on kiskunud südamest.”
„Ütle, kus sa siis nii kaua käinud
oma kuldse kodupinnalta?
Mis su süda otsima sealt läinud
võõralt maalt ja võõralt linnalta?
Kas ehk mõni läikivam sul leidus
langes rüppe rändamise teest,
mis sa sala oma põue peidus
paigal hoiad meie silma eest?
Nõnda isamaised hellad tuuled,
päike, linnud , helde emapind, / ... /
võtvad imestledes vastu mind.”
Isamaaline luule saab suure osakaalu Koidula luules pärast naise lahkumist Kroonlinna(1873). „Isamaa mul seisab põue peidus, / isamaa mu ülem varandus ” on Koidula sõnad luulest „Jälle isamaal”. Koidula kodumaaline luule on sügavamalt pühendunud Eestimaa „hoidmisele südame lähedal”, samuti ka looduse veetluse esiletoomisele. Eestimaalt lahkumine tõi Koidulale piinava tunde südames, mis väljendub tema luules. Luules väljendub südantlõhestav soov naasta kallile kodumaale . See tunne areneb pideva hooga ajal, kui naine viibis võõral maal. Juhan Liiv kaasab tihti isamaalisse luulesse peale kodumaa ka väliseid teemasid. „Ma neidu armastasin ” on Juhan Liiv võrrelnud neiu armastust isamaaga, kus mõlemail „ polnudki midagi kosta , vist vaikisid lootuseta”. Nendes ridades andis Liiv vähe lootust oma armastusele, olles otsesõnaliselt pettunud oma isamaaski. Kurbus ja meeleheitlikkust leiab Liivi luules veelgi: „ Jätke mind, jätke mind, / ei mul rahu leia rind , / olen õnnetuse-lind, / isamaa, pean kalliks sind. / ... / olen õnnetuse lind. / ... / ei mul rahu leia rind!” Siin peab Liiv isamaad kalliks, olles pettunud hoopiski iseendas .
„Ma neidu armastasin,
ei kostnud ta ei, ei jaa –
vist polnudki tal kosta –
vist vaikis lootuseta.
Ma isamaad armastasin.
Ja see ei kostnud ka.
Vist polnudki tal kosta,
vist vaikis lootuseta.
Isamaaga seoses on mõlemad kirjanikud toonud sisse tugevaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. „Sinuga olen lainetel lõhkuvail, / ... / sinuta hommik , kel pole koidukiirt, / sinuta öö, kel polegi piirt, / ... / Sinuta pisar olen, mida valu pole toond, / sinuta loom olen, mida keegi pole loond. / Isamaa! / Sinuga olen õnnetu ma, / õnnetum ilma sinuta!” Luuletaja väidab endas olevat tugevalt vastandlikke tundeid, mis mõlemad rõhuvad neid ridu kirja panema . Ülesehituselt on need nagu ütlus: „Naised- nendega koos ei saa elada, ilma nendeta ka ei saa.” Luuletaja ei ole otseselt välja toonud, mis on pannud teda pettuma kodumaas, kuigi see on läbiv teema mitmes luules.
Ärkamisajale tunnuslikke üleskutseid leiab Koidula ridades mitmeid: „Soovivad sind võrku püüda, / valevõrku, isamaa? / Teid ma tahan appi hüüda, Eesti pojad ühena! / ... / Valevõrgust liikmed lahti / kisume sul, Eestimaa! / Jälle saagu sulle mahti / omal hingel hingata !”
Liivile kohati iseloomulik kriitika isamaalises luules nii kodumaa kui enda vastu, on väga suureks erinevuseks Koidula luulele. Koidula on andnud oma kogu hinge, pühendudes täielikult kalli kodumaa edendamisele. Puhta ja kriitikavaba kiindumuse tunnistuseks on Koidula „Sinu külge”.
„Südame ma kinni köitnud
sinu külge, isamaa!
Sinu surmal tahan surra,
sinu elul ’ elada!
Kus ma käinud, mida näinud,
mida õppind kuskil pool:
sulle kõike kasvatanud
kasuks seda hinge hool !
Südame ma kinni köitnud
sinu külge, emakeel !
Ikka sinu hõbehelin
heliseb mu kõrva eel! / ... /
sinu mulda luba panna
väsind jalad puhkele!”
Armastus on olnud teemaks ka väljaspool isamaalist luulet. Armastuse lembusse on lihtne sattuda, raske on hiljem kallimat unustada – see on mõte, mis põimub mitme Liivi luuletusega („Sa tulid”, „Arm tuli ...”). Mitmeid kordi kirjutab Liiv armumise algfaasidest: „Üksainus kord mu süda tervelt tuksus – / mu vere ringjooks vigane – / üksainus kord mu süda tervelt tuksus, / ja siis ta tuksus sinule! / Mu oma süda ju ei toida mind, / eks sinu päralt olnud rind.” „Ma olin vaevalt noormees , / sa alles plikake / ja ühes suve sisse / käsikäes läksime. / Ja päikene taevas säras / ja säras me südames ka, / kuldselge oli taevas, / kuldselge meil südameis ka.” Armastusluules toob kirjanik sisse võrdlusi looduse ja armastatute vahel. Ta käsitleb armastust üleloomuliku jõuna, mis seletab armastajate südamete rahutut peksmist. Arvatavasti on kirjanikku sellised tunded haaranud elus palju, mis pani teda neid mõtteid nii kirjutama. Liiv on ridadesse märkinud pigem oma vastuolu armastusele, kartes, et armastus on hiljem kui lahtipääsematu tunne, mis halvab inimese südame täielikult. Tunne, mis on kerge tulema , kuid millest on raske loobuda . Luules on ta välja toonud ka mõtte, et mõistmaks armastuse olemust, pead olema ise armunud: „Ja kui sul arm ei iialgi / veel õitsend südames, / siis räägid nagu päikesest / üks vaene pime mees!” Liivile on iseloomulik armastusluulesse tuua sisse naiste veetlus. „Ei sinu iludus, su õitsvad palged, / ei sinu kuldsed lokid , väiksed õrnad käed, / ei sinu roosihuuled, / kael nii valge / ... / Ei sinu rinnaehe, sinisilmad, / ei sinu kerge aste, vaikne ilus käik / ... / ei võita võinud, neiu, mind see kõik.” Silmadele on Liiv tähelepanu pööranud teisteski luuletustes, tuues sisse ka kaunistavaid võrdlusi: „Minu kullakese silmad / ilusamad enam veel / kui see tähehiilgus kõrgel, / kui see hiilgus mere teel.” Silmad on tähtsad Liivi luules just neiu ilu esile toomises. Liiv ei ole kordagi maininud, miks leidub tema luules ebatavalist kiindumust silmadesse . Põhjenduseks võib olla inimese silmade väljendlikkus, mis tihtipeale reedab väiksemagi mõtte. „Mu ilus kullakene, / mis teen ma sinuga? / Sul nii ilusad silmad – / ja mehele tahad sa?”
Kirjanike mõttemaailm on kirev , kuid neil on omadus peita ka kõige raskemalt seletatavaid mõtteid lihtsasse luulevormi. Et mõista kõike luuletajapoolsetest ridadest, on vaja eelnevalt tutvuda antud kirjaniku paljude värssidega, sisenedes nii luuletaja mõttemaailma. Vastasel korral jääb palju luuletajalt lugejale edasi andmata. Liiv ja Koidula on kaks suurepärast kirjanikku Eesti ajaloos. Minu arvamuse kohaselt on Liivi luule sügavamõttelisem, mis teeb selle huvitavamaks. Samas ei saa jätta tahaplaanile Koidulat, kes oli oma pühendumust isamaale näidanud kordades rohkemates luuletustes, kui Liiv. Koidulat pani kirjutama suur igatsus kodumaa vastu, mis saigi valdavaks teemaks ajal, kui ta viibis välismaal.
Kasutatud luuletused:
Juhan Liiv „Tuul rabistab lehti maha!”
„Ma neidu armastasin”
„Sa tulid”
„Arm tuli ...”
„Sinuga ja Sinuta”
„***”
„Ma lillesideme võtaks”
„Elust ja valust”
Lydia Koidula „Kevade and”
„Armastus”
„Sinu külge”
„Kevade on sala tulnud”
„Kevade meilt mööda läinud”
„Jälle isamaal”
„Igatsus”