Luuleanalüüs: Juhan Liiv ja Lydia Koidula (13)

Mis mu süda otsima läinud
Lydia Koidula ja Juhan Liivi südamelähedaste teemade luule võrdlus

Kõigi süda otsib midagi, ihkab midagi kättesaamatut. Soovide ja mõtete avaldamine läbi luulevormi on võimalus viia need laia avalikkuseni. Kahe suurkirjaniku ühised eluaastad võimaldasid tuua esile mitmeid ühised teemasid ja probleeme, mis olid omased sellele ajajärgule. Mõlemale kirjanikule oli südamelähedane looduse kirjeldamine läbi kaunite ilutsevate sõnapaaride. Arutlust leiavad põhiteemadena ka tasane armastus ja rikkalik isamaa.
Liivi luules leiavad kirjeldusi kõik aastaajad , kuid eriline tähelepanu on koondatud sügisteemalistele luuletustele. Need samastuvad vahel tema õnneküllaste kui ka kaeblike tunnetega: „Siin istun kase alla, / kuis enne istunud ma; / kui enne, tuul kisub puist lehti / ja keerutab nendega.” Koidula käsitleb sügist vastandlikult Liivile . Sügis on kui kurb olevus , kes võtab üle sooja suve ilu: „Ei sa teadnud tänada / suve sooja! / Kui ta ilud tulid tooma sind.” Kevadet kiidab Koidula mitmetes teostes, tuues ülistavalt esile kevadele iseloomulikke , kuid inimlikke tunnuseid: „Noor kevade ju jälle tulnud, / hulk õisi sulle kaasa toonud - / tal läki vastu õhinal! / ... / Et veel nii palju õnne näeksin, / nii palju õisi näha saaksin - / kes oleks seda uskunud!” Koidula laseb kevadet paista oma luules hea inimesena , kes ootamatult igal aastal koputab uksele, samas tuues kaasa sületäis lilli. Kevade on ärkamisaeg kogu elusloodusele, mis tirib oma veetlevusega kaasa Koidulat luuletama. Liivi sügisluule on sügavamõttelisem, mis ei hõlma ainult looduse välist ilu. Ta laskub ka väikseimasse detaili, luues talle oma mõtte- ja tundemaailm. „Siin iga leheke räägib / neist kadunud lehtedest, / mis kõledad sügistormid / on kiskunud südamest.” Väliselt paistev kurbus Liivi luules võib osutuda kauniks kujutluseks sügisest.
„Tuul rabistab lehti maha,
pilv kihutab rutuga,
ja sügav sügisekaha
käib