Gustav Suits (6)

GUSTAV SUITS
Tuntuimad teosed: luulekogu „Elu tuli“
luulekogu „ Tuulemaa “
luulekogu „Kõik on kokku unenägu“
luulekogu „Tuli ja tuul“
Erilised teened : „Noor- Eesti“ osalus
„ELU TULI“
Ilmus 1905. Aastal ja koondab Suitsu luulet alates aastast 1900. Nimiluuletus „Elu tuli“ valmis viimaste hulgas ning on mõeldud mõtestavaks sissejuhatuseks esikraamatule ja Suitsu luulele tervikuna . Luuletuse keel on puhas ja jõuline, autori hoiak otsustuskindel.
Tuli sümboliseerib elu, mille sisuks on vaimustusest tiivustatud töö, võitlus ja looming igatsetu saavutamiseks. Kontrastina on kaasas paratamatusetaju, teadmine, et võitluses ammendatakse jõuvarud, kuni kõik põleb mälestuste tuhaks.
„Elu tuli“ on loodud noore inimese vaatekohast. Suits näeb noortes eelkõige jõudu ja valmisolekut elu uuendamiseks.
Las kasvame, me tõusev sugu,
ja ootame , et tuleb tund:
kord neile, kes veel näevad und,
me müristame kõrvu sõjalugu! Algab „Noorte laul“, mis lõpeb piibellikult karmi ähvardusega: „ja tulikirjal välkuval
maas viletsaile kuulutame kadu.
„Kevade laul“ seob noorte ülesandeid kodumaa teadmisega :
Sest tõuskem nüüd noored! Meid ootab see maa
ja küsib, kas tuleme juba.
Kõik tuled, mis on, pangem põlema,
et sära saaks kodune tuba.
Võitlusmeel, mida luuletustes õhutatakse on eeskätt vaimne. Selle konkreetne sisu jääb romantismipäraselt täpsemalt piiritlemata.
„Noored sepad“
Rauda taome,
terast taome,
teeme mõõga, teeme oda,
et võiks kaitsta oma koda.
„Mehed“
Tormi ees murduvad tammepuud,
kindlad on mehed aatele truud.
„Lõpp ja algus“ – seda pingestab mingi uue riigi- valgusriigi ootus.
Me seisame kahe riigi väraval:
see üks on pimedus ja teine valgus.
Me, noored, ootame pilgul säraval:
nüüd see ligineb: lõpp ja algus!
Viimaks ometi!
„Noorte laul“
Las kasvame, me tõusev sugu,
ja ootame, et tuleb tund:
kord neile, kes veel näevad und,
me müristame kõrvu sõjalugu!
Ka üksikisikule keskenduvas luules protestib Suits väljastpoolt tuleva surve vastu. Ilmekas näide selle kohta on trotslik „Pöörase laul“, mis on kirja pandud hullumeelse või selleks peetava vaatepunktilt. Tumedamaid jooni, aimatavat skepsist või edasipürgija väsimushetkede tunnistamist leidub luuletustes „Muremõtted käivad rinnas“, „Ma küdevasse ahju heitsin lehed“ ja „Käe naale viimaks toetasin pää“. Nii tagasihoidlikult kui need tundetoonid esinevadki, aitavad need varjundada muidu ühtlast võitlusmeelsust.
Uudsena omas ajas mõjus G. Suitsu armastuslüürika „Elu tule“ kolmandas tsüklis, mille avab kaunis igatsuslaul „Oma saar“.
„Oma saar“
Ma sõuan merel ja sõuan,
üht saart mina otsin sääl.
Seda kaua ju otsinud olen
laia lageda mere pääl.
Uus oli noore Suitsu luules seegi, et armastatu ei olnud üksnes imetletav ja ihaldatav, vaid tingimata ka tee- ja ideekaaslane. Ometi on „Elu tule“ armastuslüürika enamasti veel tundekuulutus, elamusavaldus üldse, ilma, et isikupäraselt kogetu sellest läbi kumaks.
Lauluisa Kreutzwaldi 100. Sünniaastapäeva puhul lõi Suits pikema mälestusluuletuse „Üks ennemuistne jutt“. See oli esimesi katseid regivärsi stiilis.
„Käkimäe kägu“ on pühendus Juhan Liivile
„Elu tule“ romantiliselt julge võitlusmeel ja uudne armastuslüürika tegid Suitsust korrapealt noorsoo lemmikpoeedi. Värskendavalt mõjusid „Elu tule“ rütmirikkus, mitmekesine stroofika, leidlik sõnavara ja kõlavad riimid.
„TUULEMAA“
Suitsu teine luulekogu, ilmus 1913. aastal muutunud oludes. Teisenenud ja kõrgema nõudlikkuseni jõudnud olid autori esteetilised tõekspidamised. See kogu esitab küpset meistrit.
Tule sümboli asemel on tuul, mis kustutab leegi.
Tuulemaa sümbol lubab erisuguseid tõlgendusi. See võiks olla kodumaa, kuid ilmselt poeedi ideaalidele vastav kodumaa. Aga ka eemaldumine argirähast ja ajastuängist- vaba vaimsuse unelmriik.
Teemadeks on:

• Inimese pettumised/ unistused
  
• Ideaalide ja tegelikkuse vastuolu
  
• Inimese suhe loodusesse („Värisevate haabade all“)
  
• Südamlikus kodumuredes ema mälestusele pühendatud luuletus „ Kerkokell “
  

Lisaks uutele teemadele leidub ka uusi väljendusvahendeid, luule on muutunud musikaalsemaks.
Luuletused on jagatud nelja aastaaja vahel:

• Sügis- kurvad muremõtted seoses kodumaaga
  
• Talv- külmad ja masendavad tulevikuväljavaated
  
• Kevad- masendus taandub, armastus saabub
  
• Suvi- armastus, mis suubub taas masendusse
  

Luuletuses „Tuulehaud“ tunnistas Suits noorusliku uljameelsuse taandumist. Mõndagi varasemast vaimustusest tundus naiivne .
„Vanad noored“ - kõlab kahetsev- irooniliselt
´Meil oli siis tuld küllalt, tuult küllalt
meil, katusekambritest tulijail,
meil, elu uranguisse minejail:
aateid, vaateid, ihasid, vihasid,
käärimisi, vaidlemisi, nägemisi, tegemisi
nende ärevate päevade sumeduses,
õhtute kumeduses-
ja suurist sõnust, suurist sõnust
ei olnud iial puudu.´
„Risti- rästi“ – kinnitab Suits, et ta on olnud ustav oma veendumustele ja tõrjunud välist survet, kuid küsib samas:
´Kas olen mees ma koidu?
Kas sütitan ma loidu,
Kas tuli ma või suits?´
Kordusmotiivina esineb äratundmine, et painajalikus ajas loodud luulegi ei ole saavutanud ootusärevat tulemust.
Reaktsiooniaastate masendust ilmutas Suitsu värss tundlikumalt kui kellelgi teisel. Vaenulik aeg oli halastamatult laastanud vabadustahtelist noorsugu ja kodumaad .
„Painaja“
´Uneks ka öö pole hää
kodumaad siin.
röövitud nooruse usk.
Pimedas vangis on maa,
painajast vabaks ei saa
uneski hing.´
Ühiskondlikku surutist sümboliseerivad sügise- ja soomotiivid.
„Laul Eestist“
´Õudne kui needmine ajalugu,
mahatallatud jõuetu sugu,
kõverad, küürakad vaevakased,
juurtega, juurteta mädasoo mülkas.
See on Eesti.´
Armastuslüürikas avaldub isikuline aspekt, mis on „Tuulemaas“ üksikasjadeni konkreetne. Elamused on sõnastatud varjundiküllaselt ja kogu oma keerukuses.
„Kohtamine“ – visandab Helsingi aprillipäeva muljeid ja Tähetorni mäe merelõhnalist parki, kus toimub noorte varglik kohtumine ja minek ´kevadele vastu´.
´Ei tea kas ainult ajaviiduks,
ei tea, kas õnne kestvaks liiduks.´
„Ootamatused“ – ei raatsi maiõhtul kohtujad niisama hõlpsasti lahkuda.
´Sääl äkki nool , ei tea kust, tabas meest
ja teine neidu : lõkendasid ihad
meil uuteks kallistusteks ootamatult.´
„Nebuloosa“ – oktoobrisajuses linnas ei suuda noored äratada kustuvat armastust.
´Nii unenägudeta tutval teel
üksteise kõrval kõndisime veel
ja rändasime jalad ainult rakku.´
„Valge käsi“ – tõrjub unevaevas noormees kiusavaid meelelisi ja kiitvaid kujutusi.
„ Maikellukesed “ - esiplaanile tõuseb ajaluuleline alge, armastusmotiivi käsitlus areneb meenusmuslikul foonil.
Mu tuba on küllastatud lõhnadega
Maikellukestest tillukestest.
„Inspiratsioon“ – kõneleb vahekorra hellast usaldavusest, selle puhastavast toimest ning loob armastatust madonnalikult vaigistava kujutuse.
´See on nii imelik, nii imelik ja hää!
Kui laps su sülle heita, peita tahaks pää
ja ainult kuulata su hääle tasast, pehmet kõla,
kui laps, kes tahab jälle hääks ja vagaks saada.´
„Kerkokell“ – ema mälestuseks loodud, avaldub hingehelluse teema. Kodumurdeline keelekuju , sõnastuse valitult maalähedane lihtsus ja meeleolu süvendavad kordused tunduvad selles luuletuses ainuvõimalikus. Elu ja surma lahutamatus, emahool, poja tänutunne ja kahjumeel, hilinemiselamus ja enesehinnang ühinevad siin kunstiliselt mõjuvaks tervikuks.
„Ühele lapsele“ – pöördub juhuslikult luuletaja teele sattunud tüdruku poole. See laps oli Suitsule üliõpilastoa üürinud leskproua tütar. Raskemeelse luuletaja ning süütult elurõõmsa lapse kontrast annab luuletusele sügavuse, tõstab esile tantsuliselt lennuka rütmi ja heldivalt heatahtliku suhtumise .
´Las´ tantsivad su kergemeelsed jalad,
las´ tantsivad-
oh oleks lahti neil kõik mängu alad
ja päikesemaad!´
„Elu tulega“ võrreldes on „Tuulemaas“ loodusmotiive tihedalt. Aga väga harva tõusevad need luuletust valitsema . Kirjeldavat loodusmaalingut Suitsu luules kuigivõrd polegi, sest aina põimub looduskujutus muude motiividega, valmistab ette meeleolu või mõttekäiku, toetab seda või on sellele kontrastiks.
„Värisevate haabade all“ – tähtsad on looduspildid, veelgi tähtsam on enesetunnetuslik mõtisklus, mis hingeseisundile loodusest tuge ja võrdkuju otsib. Tekib kujutlus üksildasest raamatuinimesest, kes pingutava töö järel loodusest lohutust leiab ja mõistvat sugulashinge igatseb.
´Ma kõnnin värisevate haabade all,
ma kõnnin ja mõtisklen vaiksena hurmast,
väsind lugemast kuulsaid unistusi.´

• „Tuulemaa“ ei lõkenda elutulelisest noorusvaimustusest. Kuid selle talitsetum, eleegiliste ja traagiliste toonidega luule on indiviidi elamus - ja mõttemaailma kujutades ning oma aega kunstiliselt peegeldades intensiivne ja isikupärane.
  
• Ühes ja samas luuletuses põimuvad eri motiivid tihendavad luulekujundit, mis on palju tähendusrikkam, kui varem.
  
• Sõnastus on täpne ja ilmutab juba hilisemale Suitsule omast raskepärasust.
  
• Vabalt kasutab Suits mitmesuguseid värsiehituse süsteeme, ta luulesse ilmuvad vormiranged sonetid ja tertsiinid.