Liivi ja Koidula luulevõrdlus (1)

“ Talveunest ärkamine”
Lydia Koidula ja Juhan Liivi loodusteemalise luule võrdlus
Kevadest ei saa loodusluules üle ega ümber, samuti kui ühel luuletajal näib võimatu ignoreerida täielikult loodust kui kõige alust, algust ja tuge. Kevad on aastaaeg , kus loodus ärkab talveunest. Lumi sulab, lilled hakkavad õitsema, mets läheb vaikselt rohelisemaks, lõunast saabuvad linnud . Pakane on möödas, kuigi viimasel ajal on talved suhteliselt soojad olnud, võrreldes varasemate aastatega. Päevad muutuvad pikemaks ja soojemaks.
Kevad on küllaltki oluline aastaaeg paljude inimeste jaoks, sest mitmetes tegevusvaldkondades algab uus hooaeg . Talunikel tuleb hakata jälle põllutöödega pihta- vaja on suvivili külvata. Kalurid lasevad paadid vette ja lähevad taas merele . Tänapäevamaailmas tähendab kevad ka paljude võidusõidualade uut hooaega nagu näiteks vormel ja motosport . Õpilastel hakkab kool lõppema, toimuvad eksamid ning ees on pikk suvepuhkus.
Nii Koidulale kui ka Liivile on kevad looduse ja ka inimeste taasärkamise ning alustamise aeg, vaid teema käsitlus on veidi erinev. Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu. Koidula stiilist tunneb ära piiritu igatsuse, mis on sõnadesse pandud väga kaunilt ja voolavalt, samas aga lihtsalt. Kirjanike luules on kevade saabumist kirjeldatud kui rõõmu ja lootuste aega.
“Siis kõik väljad valendavad , / lahti iga lille silm, / järvel lained helendavad, / ilus päiksepaisteilm. / Siis kõik kaua kannatavad / nupud rõõmu-silmavees, / eluvaimud lehvitavad: / kevade on meie ees.” Siin räägib Liiv, et kevad toob rõõmu ja eluvaimu. Ta suudab anda edasi reaalsuslähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest, mis loob endalegi hea kevadmeeleolu.
Lydia Koidula luuletus “Kuningas kevade” on eelnevale suhteliselt sarnane: “Päikseterad puistvad kulda / üle unest ärgand maa, / lilled muruema mulda / ehitavad õitega, / taevas hiilgab sinikattes - / kust see kõik? Ütelge! - / Kuningas ju jälle tulnud, / õitsev kuning kevade!” Uni sümboliseerib siinkohal pikka talve, mis on lõpuks mööda saanud. Kevade tulekut kirjeldatakse kui kuninga saabumist, kelle auks hakkab loodus tärkama. Sel ajal läheb ümbrus vaikselt roheliseks ja kõik nagu ärkaks uuesti unest. “Rohupõõsad teda võtvad / vastu halja ehtega, / linnukoorid kiitust tõtvad / tema vastu hõiskama, / viimne rohukõrs ka hüüab, / hiilgav kastetilgake: / “Kuningas on jälle tulnud, / õitsev kuning kevade!””
Mõlema autori luuletustes on kevade saabumist kirjeldatud vägagi kujundlikult. See annab luulele palju juurde ning kannab hästi kirjaniku tundeid edasi. Koidula kujutas kevadet kui saabuvat kuningat ja samamoodi kasutas Liiv isikustamist: “eluvaimud lehvitavad: / kevade on meie ees.” või näiteks “ lahti iga lille silm, / järvel lained helendavad,”.
Kevad ei tähenda alati ainult rõõmu ja õnne. Sel ajal võivad inimestes tekkida ka paljud teised tunded.
Mai hommik
Juhan Liiv
Õrn maikuu hommik imeilul koitis.
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos
ja kastekullal hiilgas iga roos,
mis mururinda rikkalikult toitis.
 
Sääl järve pinnal tõusev päike loitis,
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme õhu hoos, –
mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.
Üks magus soov säält tuli tasa rinda:
oh et nii kuldne seisaks armu tee
kui vesi oma hiilg’vas sinisaalis!
Sääl – tormid puutund järsku järve pinda
ja kiskund laintel lõhki vaikse vee:
oh süda, - nõnda arm end sulle maalis!
Siin räägib autor küll ilusast kevadhommikust, aga sellega seoses tekivad tal hoopis muud mõtted. Sileda pinnaga järvevesi sümboliseerib siin õnnelikku armastust. Viimane salm on aga hoopis vastupidine , mis tähendab, et kõik ei ole alati nii lihtne ja elu võib ka vahel väga raskeid keerdkäike meile ette sööta. Samamoodi on nukramaid tundeid edasi antud Koidula luuletuses “Ja õues on kevade”. “Miks, süda, nii valjusti tuksud? / Vait, vait, ära värise! / Nad leinalaulu sull’ laulvad, / Ja õues on kevade.”
Kevad tuleb tihti nii, et õieti ei saa arugi , kui see juba käes on. “Kevade on sala tulnud, / Tulnud hoopis salaja : / Hiilgavate puude ladvus / Aia ääres kiigub ta! / Lahkeil silmil seisab / haljal orasel, / Liigub liblikate / Siidtiibadel - / Kevade, kevade / Jälle tuli tagasi!”. Lihtsalt ühel hetkel märkame, kuidas mõned lilled on juba õitsema hakanud ja lumigi täielikult sulanud. Järsku on puud lehtes, ilm soe ning suvi saabumas. Samal teemal on ka Juhan Liivi luuletus “Tulen, tulen!”. “Paju otsast patsatas / lobjakuda, / lepa otsast latsatas / sula lunda . / Hüüti õhus üleval: / kuulen , kuulen! / Mina tulen – kevade - / tulen, tulen!” Temagi räägib siin sellest, et kõik tuleb nii ruttu, nagu kevad teataks oma tulekust ja oleks järgmisel hetkel juba kohal.
Seoses kevade saabumisega on Koidulal ka üks luuletus pealkirjaga “Kevade and”. “Noor pehme õhk mull’ kõrvu kostis : / “Oh tule, laps, kuis seista sündis / Su nukral meelel luku all! / Noor kevade on jälle tulnud, / Hulk õisi sulle kaasa toonud , / Tall’ läki vastu õhinal!”” Eks kevadet oodatakse ikka väga ja minnakse sellele kahel käel vastu nagu autor on kirjeldanud. “Ja kuhu nüüd end pean peitma? / Noor kevade mull’ õievihma / Täis kätel pähe kallanud. / Et veel nii palju õnne näeksin, / Nii palju õisi näha saaksin, / Ei eile seda uskunud.” Kevad toob endaga kaasa palju õnne, mida ei oskagi kohe oodata. Aga see ongi ju tähtis, et inimene õnnelik oleks. Igatahes süstib kevad meisse igati positiivsust.
Kahjuks ei jää kõik see rohelus ja värvideküllus siiski igaveseks püsima. Lõpuks saab ka suvi läbi ja saabub kõle sügis, kus kõik see, mis kevadel alguse sai, kaob taas. Puudelt langevad lehed, ilmad lähevad külmemaks ja tormisemaks, kõik viljad on valminud ning loodus on talve ootel . Nii nagu sügis on vastupidine aastaaeg kevadele, on ka luules räägitud hoopis teistest tunnetest. Minu jaoks tähendab sügis näiteks uue ja pika kooliaasta algust ning kosutava suvepuhkuse lõppu.
“Juba kase ladvalt lehti langeb / Kõle tuul käib üle kesamaa , - / Aastakellal rõõmuhääl on lõppend: / Viimseid tunde hakkab lööma ta.” Nendes sõnades peegelduvad rohkem nukrad tunded. Kaunis soe suvi on ju läbi ja mõtted samuti hoopis teised. Sel ajal on juba külm ning puudelt langevad lehed. Ka Liiv kujutab sügist kõleda ja kurvana. “Oh kanarbik, oh lilleke , / nii kõle, kõle sügise! / Nii väsinud, nii kurb on meel, / sa pehmelt , õrnalt õitsed veel / oh lilleke!” Kõik hea ja rõõmus, mis saabub kevadega, kaob samamoodi sügisel nagu ka loodusest rohelus.
Liiv kirjeldab ühes oma luuletuses detailselt sügisest nõmme. “Männi roheline samet, / üksik metsatee, / pedak heleroheline, / kask kuldkollane. / Pedak heleroheline, / kask kuldkollane! / Nõmm on sügisele / langend kaenlasse,” Sügisel muutub looduse välimus täielikult. Puude lehed muudavad värvi ja langevad maha. Roheluse säilitavad vaid okaspuud. Selles luuletuses on autor andnud hästi edasi pildi, mis avaneb sügisesel nõmmel. Liivi sügisluule on sügavamõttelisem, mis ei hõlma ainult looduse välist ilu. Ta laskub ka väikseimasse detaili, luues talle oma mõtte- ja tundemaailma. „Siin iga leheke räägib / neist kadunud lehtedest, / mis kõledad sügistormid / on kiskunud südamest.” Väliselt paistev kurbus Liivi luules võib osutuda kauniks kujutluseks sügisest.
Kirjanike mõttemaailm on kirev, kuid neil on omadus peita ka kõige raskemalt seletatavaid mõtteid lihtsasse luulevormi. Et mõista kõike luuletajapoolsetest ridadest, on vaja eelnevalt tutvuda antud kirjaniku paljude värssidega, sisenedes nii luuletaja mõttemaailma. Vastasel korral jääb palju luuletajalt lugejale edasi andmata. Liiv ja Koidula on kaks suurepärast kirjanikku Eesti ajaloos. Minu arvamuse kohaselt on Liivi luule sügavamõttelisem, mis teeb selle huvitavamaks. Samas ei saa jätta tahaplaanile Koidulat, kes oli oma pühendumust isamaale näidanud kordades rohkemates luuletustes kui Liiv.
Kasutatud luuletused:

• Juhan Liiv
  
  • “Kevade lähenemine”
    
  • “Mai hommik”
    
  • “Tulen, tulen!”
    
  • “Oh kanarbik, oh lilleke”
    
  • “Sügise”
    
  • “Tuul rabistab lehti maha!”
    

• Lydia Koidula
  

• “Kuningas kevade”
  
• “Ja õues on kevade”
  
• “Kevade on sala tulnud”
  
• “Kevade and”
  
• “Sügise mõtted”