“ Talveunest ärkamine”
Lydia Koidula ja Juhan Liivi loodusteemalise luule võrdlus
Kevadest ei saa loodusluules üle ega ümber, samuti kui ühel luuletajal näib võimatu ignoreerida täielikult loodust kui kõige
alust, algust ja tuge. Kevad on aastaaeg , kus loodus ärkab
talveunest. Lumi sulab, lilled hakkavad õitsema, mets läheb vaikselt rohelisemaks, lõunast saabuvad linnud . Pakane on möödas,
kuigi viimasel ajal on talved suhteliselt soojad olnud, võrreldes
varasemate aastatega. Päevad muutuvad pikemaks ja soojemaks.
Kevad on küllaltki oluline aastaaeg
paljude inimeste jaoks, sest mitmetes tegevusvaldkondades algab uus hooaeg . Talunikel tuleb hakata jälle põllutöödega pihta- vaja on
suvivili külvata. Kalurid lasevad paadid vette ja lähevad taas merele . Tänapäevamaailmas tähendab kevad ka paljude
võidusõidualade uut hooaega nagu näiteks vormel ja motosport .
Õpilastel hakkab kool lõppema, toimuvad eksamid ning ees on pikk
suvepuhkus.
Nii Koidulale kui ka Liivile on kevad looduse ja
ka inimeste taasärkamise ning alustamise aeg, vaid teema käsitlus
on veidi erinev. Kevadest on Juhan Liiv
kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust
ning selle kaunist ilu. Koidula stiilist tunneb ära piiritu
igatsuse, mis on sõnadesse pandud väga kaunilt ja voolavalt, samas
aga lihtsalt. Kirjanike luules on kevade
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 6 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-05-10
Kuupäev, millal dokument üles laeti
47 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
aret0412
Õppematerjali autor
Aastaaegade vaheldumise mitmekesisus Juhan Liiv ja Lydia Koidula aastaaegadest luuletuste võrdlus Aastaajad lähevad märkamatult teineteisest üle. Kõik juhtub kiirelt ja silmapaistmatult. Loodus tahaks end justkui salaja muuta, nii, et keegi sellest aru ei saaks. Tema maalilisust ja ilu tahavad kirjanikud oma luuletustes välja tuua võimalikult palju. Läbi luuleridade on looduse rikkalikkust ja võimu ning muutusi hea näidata. Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula on meie esimene
Siis ärkab loodus pikast talveunest, lumi sulab ja paistma hakkavad juba rohelised toonid. Ei pea kaua ootama, et esimesed arglikud lilled oma pea maa seest välja pistaksid. Eriti meeldib mulle see, kui kevadel lühikeste riietega õues olla, päike paistab juba soojalt, aga jahedad tuuleiilid tuletavad veel meelde äsjalahkunud talve. See tuul on nii värske, muudel aastaaegadel võib sellist mõnusat õhku tunda vaid avamere ääres, aga seegi pole täpselt sama. Juhan Liivi luuletuse põhjal on väga raske aru saada, kes kevad teda rõõmsaks või nukraks teeb. Luuletuse pikkust vaadates võib esialgu arvata, et ta kevadest eriti ei hoolinud, aga keegi ei tea, kui palju tundeid ja emotsioone ta nende sõnade sisse on pannud. -1- Paju otsast patsatas lobjakuda, lepa otsast latsatas sula lunda.
Juhan Liiv on sündinud 30. aprillil 1864. aastal Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Ta õppis algul Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere kihelkonnakoolis ning lõpuks lühikest aega H. Treffneri gümnaasiumis Tartus (1886. aastal). Liiv polnud veel lõpetanud kihelkonnakooli, kui ta ootamatult läks Väike- Maarjasse Triigi-Avispeale asetäitjaks õpetajaks. Ta vend Jakob oli haigestunud ja kutsus teda oma asemikuks. Kui seni oli Juhan Liivi pilgatud tema saamatuse pärast, siis tahtis ta Väike-Maarjas näidata, et ta midagi suudab korda saata. Kõigepealt ta katsetas muusika alal. Muusika alal ta edu ei saavutanud, nii otsustaski ta, e kui tast muusikameest ei saa, siis kirjanik kindlasti. Juhan Liivist saigi kirjanik, ta on tuntud nii luuletaja kui proosakirjanikuna. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1880. aastatel järelromantilises laadis keskpäraste värssidega. Alates 1885
Mis mu süda otsima läinud Lydia Koidula ja Juhan Liivi südamelähedaste teemade luule võrdlus Kõigi süda otsib midagi, ihkab midagi kättesaamatut. Soovide ja mõtete avaldamine läbi luulevormi on võimalus viia need laia avalikkuseni. Kahe suurkirjaniku ühised eluaastad võimaldasid tuua esile mitmeid ühised teemasid ja probleeme, mis olid omased sellele ajajärgule. Mõlemale kirjanikule oli südamelähedane looduse kirjeldamine läbi kaunite ilutsevate sõnapaaride
Lydia Koidula ja Juhan Liivi luule Igal ajastul on oma võrdkuju, keegi kes tõuseb ikooni seisusesse ja on kogu ajastu võrdnäoks tulevastele põlvedele. Klassikalise suurkujuna tõusis esile Lydia Koidula ta oli ikoon juba oma eluajal, ta oli eeskujuks oma kaasaegsetele. Tema oli ajastu näoks ta luule kajastas sügavat patriotismi ning oli tihedalt läbipõimunud ärkamisaja mõjutustest. Teine suurkuju, kes väärib nimetamist, on Juhan Liiv. Tema oli ikoon tulevastele põlvedele, nimelt - ta oli oma ajast ees. Liivi loomingut hakkasid tõeliselt hindama talle järgnenud põlvkond, ning ta läks hinge just noorpõlvele. Koidula, keda peetakse romantismi esindajaks Eesti luules, oli
2. Loodusluule Juhan Liivi elu ei olnud kerge, ometigi on eesti kirjandus saanud temalt hindamatu kultuuripäran-di luuletuste ja juttude näol. Ühte tema luulezanrit loodusluulet tahan siinkohal ka põhjaliku-malt käsitleda. Miks just loodusluulet? Nimelt seetõttu, et olen isegi kiindunud Eestimaa kaunisse loodusesse ning Juhan Liivi loodusluule, mis on ühtaegu nukker ja luuleline, suudab anda edasi reaalsuselähedast pilti Eestimaa looduse mitmekesisusest ja kaunidusest. Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu või-malus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasu-gustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti
Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb-naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt tuleb teist samasugust inimest kunagi veel. Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida. Referaadi teises osas on pikemalt lahatud Juhan Liivi loodusluulet ning keskendutud
Juhan Liivi luule kui Eesti kirjanduse ja kultuuri üks alustaladest Ilmselt ei kahtle tänaseks päevaks Juhan Liivi loomingu mõjus keegi ja kindlasti on iga eestlane vähemalt mõne tema luuletusega kokku puutunud. Seda siis kas kirjanduse kooliõpikute kaudu või heliloojate seadetega luuletaja tekstidele, millest paljud ka laulupidude repertuaari kuulunud on ja mis kindlasti ka suure hulga inimeste südameid on puudutanud. Pean tunnistama, et ka mind on Liivi poeetika väga tugevalt mõjutanud ja kuigi tegu on kirjamehega, kelle elu ja loomingut on läbi ja lõhki uuritud, tahtsin oma essees siiski just talle keskenduda, sest pean väga oluliseks tema oskust nii ajatult kirjutada. Paljud tema luuletused kõnetavad lugejat nii nagu oleks need kirja pandud silmas pidades hetke, milles praegu viibime. Liivi luulet iseloomustab lihtsus ja siirus, kuid oluline on, et oma lihtsuse juures jutustavad need siiski väga olulistest ja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid