Juhan Liivi luule kui Eesti kirjanduse ja kultuuri üks alustaladest (0)

Juhan Liivi luule kui Eesti kirjanduse ja kultuuri üks alustaladest 
 
 
Ilmselt ei kahtle tänaseks päevaks Juhan Liivi  loomingu mõjus keegi ja kindlasti on iga 
eestlane vähemalt mõne tema luuletusega kokku puutunud. Seda siis kas kirjanduse kooliõpikute 
kaudu  või  heliloojate  seadetega  luuletaja  tekstidele,  millest  paljud  ka  laulupidude  repertuaari 
kuulunud on ja mis kindlasti ka suure hulga inimeste südameid on puudutanud. Pean tunnistama, 
et ka mind on Liivi  poeetika  väga tugevalt mõjutanud ja kuigi tegu on kirjamehega, kelle elu ja 
loomingut on läbi ja lõhki uuritud, tahtsin oma essees siiski just talle keskenduda, sest pean väga 
oluliseks  tema  oskust  nii  ajatult  kirjutada.  Paljud  tema  luuletused  kõnetavad   lugejat   nii  nagu 
oleks  need  kirja  pandud  silmas  pidades  hetke,  milles  praegu  viibime.  Liivi  luulet  iseloomustab 
lihtsus ja  siirus , kuid  oluline on, et oma lihtsuse  juures  jutustavad need siiski  väga olulistest  ja 
suurtest  teemadest  ning just see on põhjus, miks Juhan Liivi luule on eesti kirjanduse tüvitekst. 
Tõnu  Õnnepalu  on  Liivi  luuleloomingut  kirjeldanud  sõnadega  :  „Need  Liivi  paremad  laulud 
kasvavad välja otse keelest, mõttest ja hingest, ja lihtsalt on olemas.“ Luuletuste analüüsimiseks 
on välja toodud ka katked tema loomingust, kuid täies mahus need esitatud pole.  
 
Liivi  loomigut  käsitledes  ei  saa  jätta  puudutamata  tema  üsna  keerulist  elukäiku.  Seda 
teades ja mõistes, annab see meile ka võimaluse luuletajaga paremini suhestuda ja heita pilk kirja 
pandud  sõnade  taha.  Friedebert   Tuglas   kirjutab  Liivi  monograafias  muu  hulgas  ka  kirjamehe 
väga kehvast tervisest ja eluolust, mis tundub, et oleks temaga just kui kogu elu kaasas käinud. 
Luuletaja  elu  saatis  temasse  väga  tugevalt  juurdunud   kurvameelsus   ning  samuti  jälitas  teda 
vaesus . Vaimse tervise probleemid osutusid Liivi puhul aga nõnda tõsisteks, et eestlastest lugejad 
teavadki  teda  kui   hullu   geeniust,  keda  vaevas   vaimuhaigus ,  kuid  kelle  looming  on  äärmiselt 
tähelepanuväärne ja ei jäta kedagi külmaks. Oluline on ka see, et osa tema kirjatöid avaldati küll 
ka  Liivi  eluajal,  kuid  suur  osa  neist  ilmusid  surmajärgselt,  suuresti  tänu  eelnevalt   mainitud   F. 
Tuglasele,  kes  Liivi  töid  toimetas.  Temaatikalt  puudutab  Liiv  oma  luules  suuri   teemasid : 
armastust, kodumaad , loodust. Tema loomes on esindatud ka isiku- ja mõtteluule.  
 
Tema  armastusluules  tuleb  armastuse  mõistet  käsitleda  palju  laiemalt  kui  ainult  kahe 
inimese vaheline tundeküllane armastus. Ta seob armastuse  temaatika  ka teiste teemadega nagu 
kodumaa ja loodus ning armastus just nende vastu. Ka ei saa öelda, et Liiv on armastuspoeeme 
loonud  ainult  väga  positiivses  laadis,  siingi  paistab  silma  tema  kurvameelsus  ja  elus  kogetu. 
Tema armastus  Liisa  Goldingi vastu, mis neid paraku aga kunagi kokku ei viinud on samuti üsna 
läbinähtavalt  Liivi  luules  esindatud  ja  siinkohal  on  kirjeldused  sünged  ja  kurvameelsed,  kuid 
jällegi  Liivile  omaselt väga lihtsad ja lugejale mõistetavad.  
Mu viimne laul - ta kustub , 
ta kustub sinuga, 
ja sinuga kustub kõik elu 
ja sureb lauluga 
Luuletuses   „Üks  suu“  on  Liiv  temale  omases  laadis  kirjeldanud  emaarmastust,  millega  tänase 
päevani  lugejad  väga  kergesti  samastuda  saavad,  see  on  kindlasti  ka  üks  põhjus,  miks  tema 
looming on nii palju tähelepanu pävinud ja miks seda nii väga armastatakse.  
Nii aus, nii vaikne, 
nii mullane, 
nii selge ja õige 
ja  kullane . 
See on mu ema, 
mu mullake, 
see on mu ema, 
mu kullake! 
J.  Liivi  iseloomustamisel  on  teda  nimetatud  kõige  eestilikumaks  luuletajaks  ja  usun,  et  tema 
isamaalise sisuga luuletused annavad selleks ka põhjust. Võib ka öelda, et tema tõi eesti luulesse 
realistlikuma  vaate  ja rahvaliku elutunnetuse.  Liiv  armastas  oma isamaad ja kirjeldas seda oma 
luules  palju  reaalsemalt  (ei  idealiseerinud)  kui  varasemad  lüürikud  seda  teinud  olid.   Luuletus  
„Eile  nägin  ma   Eestimaad “,  mis  praegusel  hetkel  muudetud  (teksti)versioonina  meenub  meile 
kohe  ansambel Ruja lauluna, jutustab meile toonaste talupoegade eluolust ja olukorrast Eestis.   
Eile nägin ma Eestimaad! 
Lagunud talumajasid! 
Oh kui rammetuid rajasid! 
Kadaka - ja lepavõsasid! 
Eile nägin ma Eestimaad! 
Liivi  mõttemaailm  on  kirev,  kuid  tal  on  oskus   peita   ka  kõige  raskemalt  seletatavad  mõtted 
lihtsasse luulevormi.   
Näind palju pisaraid, nuttu, 
ja palju riidu ka, 
nii palju, palju valu, - 
oh issand, halasta! 
 
Must lagi on meie toal  
ja meie ajal ka: 
ta nagu ahelais väänleb, 
kui tema saaks kõnelda! 
Esimene  ärkamisaja  poeet  on  oma  isamaaluules  kajastanud  kõike,  mida  eesti  rahvas  on  läbi 
sajandite mõelnud nii iseendast, oma riigist kui ka rahvast. Sinna on peidetud palju nii kodumaa 
ilu kui ka igatsust ja valgusepüüdu.  
 
Erilist  tähelepanu  väärib  ka  Liivi  loodusluule,  ta  otsekui  elas  loodusega  ühte,  väljendas 
melanhooliat  kui   loodusel   oli  raske  ja  tundis  rõõmu  kui  valitses  päikesepaiste.   Taaskord   ei  ole 
Liiv liialdanud ja tema read  tunduvad  realistlikud ning ilma võltside kirjeldusteta. Liiv on ka ise 
öelnud, et teda inspireeris palju  Peipsi  järv ja koduküla lihtsad karjametsad. Seesugune lihtne pilt 
tekib  Liivi  luuletusi   lugedes   silme  ette  ja  sellest  leiab  igaüks  midagi  tuttavlikku  ja  kodust. 
Meelisteemaks  võib  pidada  ka  aastaaegu,  millest  Liiv  üsna  palju  kirjutas,  populaarseimaks 
ilmselt  sügis,  mille  mitmepalgelisus  lubab  kujunditega  mängida  ja  annab  võimaluse  luua 
värvikaid ning huvitavaid  tekste . Tema luuletused sügisest võibki  tinglikult  jagada kaheks, need, 
kus ta loob sügisest pildi kui millestki  säravast.  
 
Aga üle oru, 
sääl kus põllupind, 
sügissuve päiksest 
hiilgab mäerind 
Ja  teise  osa  sügisest  moodustavad  luuletused,  mis  oma  alatoonilt  on  pigem  nukrad.  Kirjeldab 
maastiku kohal lasuvaid tumedaid pilvi ja kujutab kahvatuid välju ning tugevaid tuulepuhanguid.  
Pilved sõudvad, kase  kohin , 
lepad leinaviisides; 
lehed puudelt pudenevad, 
sügise on metsa ees. 
  
Pilved kiirelt kihutavad, 
oksad keevad tuuledes. 
Tuule mühin, metsa kohin, 
lehed puru, sambla sees. 
 
Muidugi  ei  ole  puudutamata  jäänud  ka  teised  aastaajad,  kevade  saabumist  ja   kevadet   kirjeldas 
Liiv tundeküllaselt ja jutustas ka selle kaunidusest. 
                                                     Õrn maikuu hommik imeilul koitis. 
Kõik linnud hõiskasivad üheskoos 
ja kastekullal hiilgas iga roos, 
mis mururinda rikkalikult toitis. 
Suve  tulekut  ja  olemust  annab  Liiv  hästi  edasi  oma  mitmeosalises  luuletuses  „Üks  suvepäev“. 
Talveluuletustes  maalib  Liiv  meile  pidli  klassikalistest  Eesti  maastikest  sel  aastaajal  ja  oma 
tundeid  ja  mõtted  on  ta  samuti   neisse   luuletustesse  sisse  põiminud,  nukramatel  hetkedel 
valitsevad tuisud ja helgematel tasased pildid aeglaselt langevatest lumehelvestest.  
Need lumelained väljal, 
nad on nii  armsad , hääd, 
kui süda on tusas ja palav , 
nad jahutavad pääd. 
  
Ja põhjatuul on nii lahe, 
nii lahedaks läheb pää; 
jah, isegi surm on nüüd mahe  
ja isegi hukatus hää. 
 
Liiv  armastas  ka  veekogusid,  kirjutas  muidugi  palju  Peipsi  järvest,  kuid  ka  ojavulinast  ning 
mereteemadel.  
Vaikne, peegelsile järv, 
kuis nii ilus oled sa! 
Taevasinine su värv, 
ühte sulab taevaga! 
  
Armas on su voode  vilu , 
aga sinu lainte ilu 
kesse mõistab võrrelda! 
Tema loodusluulest lausa õhkab tema eluaegset looduslähedust ja erilist sidet, mis tal sellega oli. 
Ka  esineb  tema  loodusluules  loomade  ning  lindude   motiive ,  tihti  võtab  kirjanik  neid  kui 
omasuguseid, kuid teisalt  jällegi kadestab nende vabadust (just lindude motiivi puhul).  
 
Juba loodusluulesse oli Liiv ka ennast tinglikult ära peitnud ja kajastanud seda, mis tema 
enese sees toimus. Kõik see on aga eriti tugevalt kajastunud tema isikuluules. Erinevalt näiteks 
Liivi armastus- ja loodusluulest on tema autobiograafiline poeetika palju ühekülgsem, peamiselt 
jutustavad need te enese elust ja kannatustest. Sellest hakkab silma tema suhtumine iseendasse ja 
loomesse.  Ta  ei  väärtusta  ise  oma  luulet  ning  peab  seda  peaaegu  eimillekski  ning  pigem   jagab  
arvamist,  et  see  on  teistele  suisa  koormaks.  Seda  kasjastab  tema   luuletus   „Ärge  küsige  mult 
luuletusi“.    Luuletuses  „Noor-Eestile“  väljendab  ta  samuti  seda,  et  tema  arvates  ei  ole  oluline 
tema   luulest   lugu  pidada  ning  seda  austada.  Palju  on  ta  vihjanud  ka  oma  haigusele,  mis 
nähtavasti  tema  igapäevase  elu  väga  keeruliseks  muutis.  Paljudes  luuletustes  hakkab  silma  ka 
surma  ette   ennustamine   (eelaimdus  surmast).  Juhan  Liiv  oli  väga  üksik  inimene  ja  nagu  ennist 
armastusluule   juures  juba  mainitud  sai,  ei  saanud  ta  kunagi  ka  oma   armastatu   Liisaga  kunagi 
päriselt  koos  olla.  Ei  olnud  tal  ka  perekonda  ja  palju  lähedasi,  seega  paistab  tema 
autobiograafilises luules tugevalt silma üksinduse ja igatsuse teema.  
Nüüd oigad haledalt üksi 
all  pimedas tihnikus 
ja vaatad haledalt üles, 
kus lendab su igatsus! 
 
Eesti  ja  maailmakirjanduse  üheks  suureks  teemaks  on  rännak,  mõneti  julgen  öelda,  et 
meil  ongi  selle  maaletoojaks  Juhan  Liiv.  Järgnevalt  keskendume   pikemalt   Liivi  luuletusele 
„Rändaja“, mis juba üksiku luuletusena omab tüviteksti  staatust.  
Maailmakirjandusest  teame,  et  rännaku   motiiv   leidis   kasutust   juba  väga  varastes  teostes,  seda 
motiivi  on  kasutanud  nii  W.   Shakespeare   oma  „Hamletis“,  Sophokles  „ Kunigas   Oidipuses“,  J. 
W.   Goethe   „Noore   Wertheri   kannatustes“.  Mõne  teose  puhul  on  esindatud  ainult  füüsiline 
rännak,  teiste  puhul  aga  näiteks  inimese  sisemaailma  rännak.  L   Tolstoi   on  öelnud:  „Kogu  suur 
kirjandus jutustab üht lugu kahest: kas inimene võtab ette rännaku või võõras tuleb linna.“  
Rändaja 
Tulin linnast. Lumesadu . 
Tööd ei leidnud kusagilt. -- 
Lumesadu. Jalad väsind. 
Läbi, läbi näljane. 
 
Kuskil teed, ei tulekiiri, 
aeg ju hiline . 
Ennäe! tulukene siiski 
vilgub viimati. 
 
Koputan ja astun sisse -- 
lahkelt lahti tehakse. 
Tüdruk võtab ahjust leiba, 
sooja leiba -- mõtelge! 
 
Soe  saun ja lõhn nii armas. -- 
Tühi kõht. -- «Kas  soovite , 
külamees, vast sooja leiba?» 
Murdis tüki minule . 
 
Suure tüki sooja leiba! 
Oh küll  maitses magus see! 
Soe leib ja soe süda, 
perenaine tasane . 
 
«Kust sa tulid, kuhu lähed? 
Kas sul naine, võõras mees?» 
Sealt ma tulen, sinna lähen, 
olen vaene reisimees. 
 
«Mitu venda sul või õde? 
Isa, ema elavad?» 
Mina üksi! Kibe tõde, 
kõik nad ära surivad. 
 
« Tibi -tibi, tibi-tibi -- 
suurem neist on kukeke. 
Mul on neli kanapoega, 
jutt neid ajas ülesse...» 
„Rändaja“ on luuletus, mis sisaldab väga tähenduslikke ning mõjukaid kujundeid. Teelise motiiv 
peegeldab  siin  üksildase  isiku  kulgemist  looduse  keskel,  seda  rõhutab  tugevalt  ka   luuletuse  
eelviimane  stroof,  kus  näeme,  et  teelkäija  perekonnaliikmed  on  kõik  juba  surnud.  Rändaja 
päritolu  pole  samuti  luuletuses  selgelt  teada  (palju  jääb  siiski  teksti  taha),  ei  ole  vastust 
küsimusele,  kust  rändaja  tuleb  ja  kuhu  ta  teel  on,  teatav  salapära  rändaja  ümber  on  säilitatud. 
Samas  on  siia  luuletusse  sisse  põimitud  ka  Liivile  omane  looduskirjelduste  kasutus,  luuletus 
vihjab  ka  identiteediküsimusele,  talurahvale  ja  talukultuurile,  kus  olulised  on  majapidamine  ja 
hakkamasaamine  raskuste  kiuste  (ka  nälja  kiuste).  Oluline  kujund  antud  luuletuses  on  ka  leib, 
mida  rändajale  pakutakse.  Leival,  täpsemalt  mustal  leival  on  meie  kultuuris  alati  oluline  koht 
olnud ja sellega käivad kaasas teatavad tavad ja kombed. „Rändaja“ olulisus ei peitu seega ainult 
suures  rännaku  motiivis,  vaid  ka  kõiges  muus,  mis  Liiv  siia  juurde  on  sidunud  (kodumaa, 
identiteet , loodus) ja just seetõttu ongi luuletus nii tugevalt ka teisi kirjamehi võlunud.  Rändaja 
motiivi  on  hiljem  oma  teostes  palju  kasutanud  ka  näiteks  A.  H.   Tammsaare .   Romaanis   „Ma 
armastasin   sakslast“  käsitleb  ta  ajaloolist  rännakut,  kus  samuti  on  oluline  koht  eestlaseks 
olemisel,  teoses  on  kujutatud  eestlaseks  olemise  ja  kujunemise  lugu  ja  lõpetuseks  jõuab 
Tammsaare  järeldusele,  et  eestlased  on  siiski  üks  orjarahvas,  kes  küll  on  saanud  peremeesteks, 
aga  kes  ei  oska  oma  uue  rolliga  kuidagi  toime  tulla.  A.  Giliti  „Nipernaadi“  on  samuti  tugevalt 
Liivi  rännakumotiivi  mõjutustega,  mis  käsitlebki  ränduri  Toomas  Nipernaadi  seiklusi.  Ka 
Tuglase novellis „Maailma lõpus“ on äratuntav Liivi rännaku temaatika. Seesama rändaja motiiv 
on  lisaks  kirjandusele  leidnud  kasutust  ka  muusikas,  teatris  ja  filmis.  Juba  mainitud  Gailiti 
„Nipernaadi“, mille filmiformaadi peategelane on saanud üsna legendaarseks tegelaskujuks meie 
filmiklassikas.   Samast   filmist  on  pärit  ka  „Rändaja  õhtulaul“,  mis  käsitleb  samuti  teelolekut  ja 
üksindust, kuid sisaldab ka looduse kirjeldust.  
Ma kõnnin hallil lõpmata teel,  
kesk nurmi täis valmivat vilja.  
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed  
ju lapsena teesid armastas meel.  
 
Teed laulavad õhtul  hilja ,  
need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed .  
Need otsata kutsuvad jooned,  
ma kõnnin ja kõnnin teed kõvad kui keed.  
Nii pikad ja tolmused kõik need teed,  
need rändaja eluhooned . 
 
Viiteid  Liivile  ja  tema  luulele  leidub  nii   kaudselt   kui  ka  otseselt  väga  paljude  poeetide 
loomingus:  V.  Luik,  D.  Kareva,  P.  E.  Rummo.  Ka  E.  Mihkelsonil  on  luuletusi,  mis   viitavad  
kaudselt  Liivi  „Rändajale“  või  tema  luulepärandile   tervikuna .  Liivi  luule  üldiselt  mitte 
konkreetselt  just  „Rändaja“  on  olnud  aluseks  ka  NO99  teatris  lavastatud  etendusele  „Iga  eht 
südamelöök“.    Lavastuse  jaoks  on  olnud  väga  olulised  tunded,   emotsioonid ,  mõtted  ning 
kujundid , mida Liiv kasutas, kuid seda mitte konkreetselt luule pärast. Antud lavastuses on need 
emotsioonid ja kujundid asetatud tänapäeva konteksti. 
 
Jättes kõrvale „Rändaja“ ja tulles tagasi kogu Liivi luule kui tüviteksti juurde, siis näeme, 
et  ka  paljude  heliloojate  jaoks  on  Liivi  tekstid  olnud  suureks  inspiratsiooniks.   Anneli   Unt  toob 
oma   Sirbi   artiklis  välja,  et  tõenäoliselt  on  Liiv  heliloojate  poolt  kõige  enam  kasutust  leidnud 
luuletaja. Unt toob välja ka, et suur osa Liivi tekstidele loodud lauludest on pärit  aastatest  1920-
1930  ja  et  esimesed  neist  pärinevad  Mart  Saarelt.  Küllap  ei  jäta  Liivi  luule  kedagi  külmaks  ja 
selle  mitmekihilisust  ning  tundeehedust  märkavad  ka   heliloojad .  Muidugi  tuleb  aga  ka 
tunnistada,  et  Liivi  luule  üleüldiselt  on  väga   musikaalne   (F.  Tuglas  maininud  seda  Liivi 
monoloogis). See musikaalsus ja rütmilisus hakkab silma juba sellest, et Liivi luuletused jäävad 
üsna  kergesti  meelde  (kergesti  pähe  õpitavad).  Ajaloost  on  ka  teada,  et   Liivil   oli  muusikaga 
teatav suhe, on ka spekuleeritud, et Liiv hakkas luuletajaks just see tõttu, et muusikuks polnud tal 
võimalik saada.  Liiv olla endale hankinud  väikese harmooniumi,  kodus  olevat  aga  selgunud , et 
üle poolte häälte on sel üleüldse katki või sootuks puudu, see avastus murdis tundliku  noormehe  
sootuks. Ja kirjades Jakobile kirjutaski Juhan, et saatus nagu ei soosiks tema muusikuks saamist 
ja  seega   mattis   ta  selle  mõtte  maha.  Muidugi  ei  saa  seda  seika  sajaprotsendilise  tõena  võtta  ja 
võimegi  jääda  sepekuleerima,  et  kui  Liiv  oleks  elanud  paremates  elutingimustes  ja  saanuks 
endale lubada korralikku klaverit, kas siis oleks meil luulemeistri asemel olnud edukas  muusik - 
seda  ei  saagi  teada.  Olgugi,  et  Liivist  ei  saanud   muusikut ,  on  tema  tekstid  jõudnud 
muusikamaailma.  Sellel  on  suur  tänu  ka  Jüri  Talveti  näol,  kes  on  Liivi  luulet  tutvustanud  ka 
mujal kui vaid eestikeelses kultuuriruumis. J. Talveti Liivi inglisekeelseid tõlkeid on ilmunud nii 
ajakirjades kui ka raamatutena. 
 
Liivi luule on enda jaoks avastanud ka Jaak Sooäär, kes on kirjutanud  lugusid  just poeedi 
vähem  tuntud  tekstidele.  Ansambli  solisti   Riho    Sibula   erilise  hääletämbri  sünge  kõla  väljendab 
erakordselt hästi toonast ja praegus maailmavalu. Muidugi ei saa unustada kõiki neid tekste, mis 
on voolitud imelisteks muusikapaladeks, millest paljud on tänu laulupidudele meil kõigil meeles 
(„Ta lendab  mesipuu  poole“, „ Helin “, „Noor kevade“, „Hommik“, „Kui tume veel  kauaks “ jne). 
Ka leiab sotsiaalmeedias palju suhteliselt vähetuntud artiste, kes samuti J. Liivi tekste viisistanud 
on.  
 
Liivi  luulet  iseloomustab  siirus  ning  lihtsus,  kuid  samas  ka  erakordne  üldistusjõud  ja 
tundesügavus.  Usun,  et  Liiv  oli  üks  väga  fenomenaalseid  kirjamehi,  keda  eestlaste  südametest 
kuidagi välja ei juurita. Teda  saatev  klassiku staatus ei ole ilmselt ilmaaegu siiani kestma jäänud, 
tänini  tsiteeritakse  tema  tekste  ja  ta  on  eeskujuks   paljudele   praegustele  luuletajatele  ning 
inspiratsiooniks  kultuuriloomes.   Arvo   Pärt  on  öelnud:  “Tekstid  on  meist  sõltumatud  ja  nad 
ootavad  meid;  igal  inimesel  on oma  aeg, millal  ta nende tekstideni  jõuab. See  kohtumine  tuleb 
siis,  kui  neid  tekste  ei  peeta  enam  kirjanduseks  ega  kunstiteoseks,  vaid  toetuspunktiks  või 
mudeliks.” 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kasutatud allikad 
Liivi muuseumi kodulehekülg. http://muusa.ee kasutatud 24.01.2019 
Talvet , Jüri 2012. Juhan Liivi luule. Monograafia. Tänapäev 
Tuglas, Friedebert 1958. Juhan Liiv: Elu ja looming. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 
NO99 teatri kodulehekülg.  https://no99.ee/et kasutatud 23.01. 2019  
„Juhan Liiv“ A. Sang , Eesti Raamat, 1969 
Ajakiri  Sirp . „Ja sõna sai lauluks ” Anneli Unt 27.03.2015 
Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Looming. „Liivist ja endast“ Jüri Talvet. 12.2014 
Ajakiri Methis „Jüri Talvet Juhan Liivi radadel“ Tanar Kirs. 2016 nr 17/18 
 Sari „Armastus muusikas“  http://arhiiv.err.ee/guid/126140 kasutatud 26.01.2019