Loodus – üks osa kirjaniku elust ja luulest (0)

Loodus – üks osa kirjaniku elust ja luulest
Minu arvates on loodus mitte ainult kirjaniku ja luuletaja elus väga tähtsal kohal vaid ka nn. „tavainimeste“ elus on see vägagi oluline osa igas päevas. Kuid võibolla on sellel loodusel lihtsalt suurem tähendus kirjanikele ja luuletajatele, näiteks luuletajad saavad tihti inspiratsiooni loodusest, selle ilust ja olemusest. Tean seda, sest kunagi väga väiksena proovisin ka ise kirjutada luuletusi ning need kõik rääkisid loomadest ja lindudest ja taimedest . Luuletaja ei kasuta loodust alati ka kui sellena mis ta on vaid kirjeldab mõndade loodusnähtuste abil näiteks inimesi, emotsioone, eluperioode jne. Näiteks, kui luuletaja on kirjutanud, et ta seilas tormistel vetel siis võib see tähendada tema elus olnud ebastabiilset või rasket aega mis on justkui laevasõit tormisel merel. Heaks näiteks luulest võiks siia tuua Juhan Liivi luuletuse „Sa tulid nagu päikene “ , mille esimene pool on järgmine:
Sa tulid nagu päikene,
kui hommik tulid sa,
sa tulid nagu päikene
ja ilm lõi särama.
See esimene pool sellest luuletusest räägib kellegi hea ilmumisest tema ellu, see inimene justkui tõi värskust ja rõõmu Liivi ellu, ning samas teine pool
Sa tulid nagu päikene,
ja paistsid südame,
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse!
Räägib sellest, et see inimene tõi tema ellu küll head ja rõõmu ning võibolla Liiv isegi armastas teda, kuid see inimene lahkus. Minu arvates püüab Liiv selle luuletusega seda öelda, et kõik hea saab kunagi otsa.
Luuletajad ja kirjanikud kirjutavad loodusest ka sellepärast, et sellega saab iga inimene ennast kuidagi siduda ja seda suudab igaüks endale lahti mõtestada sest ta teab mis see on ja mida see tema jaoks tähendab.
Juhan Liivile tähendab loodus väga palju ka kindlasti selle pärast, et ta on ise maal kasvanud ning ajal, mil tema oli noor ja elas väärtustati loodust rohkem ning see oli suur osa elust ja päevast, muidugi on ka tänapäeval loodus suur osa päevast, kui minu arvates ei ole see enam nii suur, sest tehnika ja ühiskond on nii palju arenenud, et loodus ei tekita enam meile nii palju muresi ja rõõme, kui ta kunagi tekitas.