Juhan Liiv (0)

Juhan Liiv
Juhan Liiv (1864-1913) on sündinud Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Kuna elujärg oli kehv , piirdus ta haridus 3 aastaga Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Otsustavat mõju avaldas Liivi kujunemisele aasta Virumaal Triigi-Avisepeal: abistades oma kirjamehest venda õpetaja- ja vallakirjutajaametis, hakkas ta tundma huvi kirjanduse ja kirjanikukutse vastu. 1885.a. alustas tööd ajakirjanikuna (vahelduva eduga ajalehtede “Virulane”, “Sakala” ja “ Olevik ” juures). Neil aastail proovis täiendada oma poolikut haridust Hugo Treffneri gümnaasiumis, mis piirdus vaid ühe talvega tema püsimatuse tõttu. Loobunud 1892.a. ajakirjaniku tööst, kavatses Liiv hakata leiba teenima vabaajakirjanikuna. Üüris Tartus Hezeli (Juhan Liivi) tänavas toa ja pühendus kirjutamisele. Valmisid jutustus “Vari”, varasemat loomingut koondav juttude kogu “Kümme lugu” ja luuletuskogu käsikiri. Pingutav töö ja raskused süvendasid Liivi vaimset tasakaalustust. Ta jätkas mõnda aega kirjanikuna Alatskivil (jutustuse “Käkimäe kägu” ja “Nõia tütar”, mõlemad 1893), kuid siis tuli ta paigutada Tartu närvikliinikusse. Kadus 10ks aastaks avalikkuse silmist. Haigusaastad tähendasid Liivile kodutust, rändamist ulualuse ja hingerahu otsinguil ning läbielatu ja –tunnetatu luulendamist. Alles 1902 .a. jõudis teave Juhan Liivist ja tema loomingust taas üldsuseni. “Noor-Eesti” tärkav kirjanike põlv võttis ta omaks, hoolitses ta eest ning avaldas ta loomingut. See innustas teda uuesti aktiivsele kirjanikutööle, kuid oli hilja . Liiv suri 1.dets.1913. Liivi esimesed kirjanduslikud katsetused jäid 1880.aastatesse. Need olid tüüpilised oma aja romantilised värsistused. Luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel (1894-1913) ning jõudis Gustav Suitsu toimetamisel luulekogu kaante vahele 1909.a. Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas : realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust . Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Tema silmis kehastab armastus ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. On kirjutanud armastuslaule ka emast. Isamaa saatust tunnetas läbi enda elu traagika . Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus (Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast) ja lootus (helgemale tulevikule). Mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukas ja isikupärane vaatenurk. Enamasti käsitlevad tolle aja probleeme ning elunähtusi. Ta astus välja eetika ja moraali nurikülgede vastu, milleks olid omakasu, rahahimu , lipitsemine, hoolimatus . Liivi luule haaravuse ja tundesügavuse alus on välismaailma muljete ergas taju ja selle esitamine enda saatustraagika kaudu. Proosa peateos on jutustus “Vari”. Kirjaniku juhtmõte oli luua realistlik teos talupoegade ja mõisa suhetest. “ Varjus ” oli oluline koht autori lapsepõlvemälestustel ja tähelepanekutel, tema arusaamadel õnnest, armastusest, haridusest, tööst ja ühiskonnast. Jutustuse peategelase Villu romantilised unistused, igatsused ja nende kokkuvarisemine tegelikkuse raskuste all on suuresti sarnased Liivi enda saatusega. Vari saab teoses sümboli tähenduse, osutades inimese saatuse ettemäääratusele. Liivi tundeintensiivne luule avas uue lehekülje eesti lüürikas, näidates teed XX sajandisse.