Juhan Liiv (0)

XII c klass
JUHAN LIIV
Referaat
Tallinn 2009

Juhan Liivi elukäigu algusaastad

Eesti XIX ja XX sajandi vahetuse kirjanduses on koos Eduard Vilde ja E. Peterson -Särgavaga tähtis koht ka Juhan Liivil , kelle proosalooming oli tähendusrikkaks sammuks kriitilise realismi suunas ja kelle hilisem meisterlik lüürika kuulub eesti kirjandusklassika tippsaavutuste hulka.
Juhan Liivi looming, mis on kantud sügavast armastusest rahva, töötava inimese vastu, on tihedasti seoud kirjaniku raske eluvõitlusega XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse olustikus.
Juhan Liiv sündis 30. aprill 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Alatskivi mõisa teoorja-kandimehe pojana . Praegu kuuluvad Liivi sünnikoht Riidma ja kasvukoht Rupsi külas Kallaste rajooni piirkonda. Rupsi küla väljamäed, karjametsad, ojad ja soosaared on lugejatele tuttavad Liivi loomingu kaudu: meenutatagu ta „Varju” ja „Käkimäe käo” maastikke, ta loodusluuletusi, näiteks „Sügisest kodu”, kus kirjanik maalib heldimusega päikesest säravat väikest kodu mäel, haljendavaid puid, kaske oja kaldal , seljakaid välju, laulust kõlisevat metsa ja karjamaalt saabuvat karja.
Lapsepõlves oli Liiv üksildust armastav haiglane laps, kes kasvas küll kiiresti pikkuses , kuid oli erakordselt kõhn. Seetõttu osutas ta mängudes ja ka töös saamatuks. Palju alandusi tekitasid Liivile , eriti koolipõlves, ka ta kehvad riided ja jalanõud, mida jõukamatest peredest pärinevad lapsed pilkasid. Varakult kujunes tal intensiivne siseelu; Liiv hoidis eemale teiste laste elurõõmsast seltsist ja tegeles ning unistas loodusüksilduses omaette .
Looduse ja raamatute kõrval mõjutasid tulevast kirjanikku ühiskondliku elu nähtused. Liivi lapsepõlves olid mälestused teoorjusest alles elavad. Kahtlemata tuli poisi elav kujutlusvõime kasuks tulevikus tema teostes.
Kihelkonnakoolis huvitus Liiv Eesti poliitilisest elust, kus toimus äge võitlus rahvusliku liikumise demokraatliku ja konseervatiiv-klerikaalse suuna vahel.
Liivil oli ka kavatsus õppida vahepeal klaverikunstnikuks. Avispeal teeb katset sellel alal edasi jõuda. Kuid Liivil tärkavad nüüd teist laadi huvid, nimelt kirjandusliku loomingu alal.
Ta kirjutab 1882. a. oma esimesed luulekatsetused, millega kujuvenad välja tema tahe , tema „kindlad ja tulised püüdmised ükskord selle ärarõhurud ja põlatud rahva eest tööd tegema hakata”.
Liiv oli Avispeal 1883. a. veebruarini, millal ta haigestus rõugeisse ja seejäärel pöördus tagasi Alatskivile vanemate juurde. Seal jätkas ta õppimist Kodavere kihelkonnakoolis.
Liiv unistab oma ajalehe asutamisest, kuid majnduslikel põhjustel ei tule sellest midagi välja.

J. Liivi töökäik ja tema teoseid

Hoolimata kõigest saab Liiv hakata „Sakala” ajalehes toimetstööd tegema, kus ta kirjutas juhtkirju, artikleid, luuletusi ja proosat ; samuti esines ta ka tõlkijana.
1888. a. algusest esineb Liiv jutuajakirjanikuna: nimelt ilmub „Sakala” lisa 1. numbris väikekodanluse elu käsitlev „Päästetud”, millele kahe aasta jooksul järgneb ka rida teisi.
Suure töökoormuse juures olid Liivi elu- ja palgaolud Viljandis halvad: toimetustuba, kus ta ka elas, asetses kuuritaolises majalogus, mis oli kütmta ja niiske; sealjuures oli Liivi palk 10 rubla kuus, samal ajal sõit posthobusega Viljandist Tartu maksis 20 rubla. Kõik see oli põhjus Liivi lahkumiseks „Sakalast”.
1890. a. asus ta Tartusse „Oleviku” ajakirjanikuna – seal oli Liivi töökoormus väiksem, sest seal töötas palju ka teisi ajakirjanikke. Tal tuli peamiselt hoolitseda ilukirjandusliku osa eest.
Sellest ajajärgust pärineb fotodokument Juhan Liivist, mis kujutab saledat, meeldiva näoga noormeest.
Ulatuslikuma teosena oli Liivil 1890. a. suvel käsil jutustus „Vastu voolu”, mille peategelane – arglik Joosep – kõigist ebaõnnestumistest hoolimata edasi püüab ning loodab kunagi oma eesmärgile jõuda, kuid kahjuks see teos pole säilinud.
1892. a. sündis „Vari”, mis avalikkuse ette ilmus alles 1894. a.
1892. a. novembris valib Liiv oma varem ilmunud lühijuttudest välja viis: „Onupojad”, „Pahased naabrid”, „Muldmäe Mats”, „Algupärane mõte”, ja „Aias” ning lisaks nendele kirjutab ta viis uut: „Esimesed kirjaniku tundmused”, „”Peipsi peal”, „Saaniga sõitsin ma sohinal”, „Ootajad”, „Igapäevane lugu”. Need kümme lugu müüb ta maha kirjastajale 10 rublaga. Teos ilmub 1893. a. „Kümne loo” novelle tõlgitaks samal aastal soome ja saksa keelde enne sajandi vahetust ka vene ja läti keelde.
Liivil valmis 4-5 kuu jooksul neli teost, kuid pingeline kirjanduslik tegevus, majanduslik puudus, tuleviku kindlusetus ja ebasoodsad olud töötamiseks olid hävitanud kirjaniku vaimse tervise. Ta hakkab kannatama hallunisatsioonide all – see väljendub 1894. a. kui ta põletab oma käsikirjad. Kui olukord on juba kriitiline, otsustatakse ta viia 1894. a. märtsis Tartu närvikliinikusse. Seal viibis ta kolm ja pool kuud ning pärast seda viidi ta vanemate koju, kes pidid vallalt abi paluma, et nad elada saaksid. Juhan Liiv unustati 7-8 aastaks, kus tema kirjutisi ei avalikustatud ning kuuldus isegi jutt, et Liiv on surnud. Hoolimata sellest oli Liiv ühiskonnaga kursis ning juba varsti 1904 . a. ilmuvad ta kirjatööd, mis sisaldavad 33 proosateost ja 53 luuletust, kaasandena ajalehes „Uus aeg”. Teos leiab lugejate hulgas sooja vastuvõtu. 1903. a. ilmub Liivi uuest loomingust luuletus „Sügis”.

Juhan Liivi teekonna lõpuaastad

1904. a. suvest kuni järgmise aasta lõpuni elas Liiv Tartu närvikliinikus, kus kirjutas ta luuletusi ning proosaminiatuure. Peale närvikliinikust lahkumist elas Liiv 1906-1908 Rupsi Ojal, käies aga vahetevahel Tartus. Sel perioodil kirjutas ta vähem. Nüüd lisandus tema haigustele ka megalomaania. 1908. a. Kärneri Kopli talu rehe lakas elades kirjutas Liiv üsna agarasti. Teine viljakam ajajärk Liivi elu lõpuosas oli 1910 . a., mil ta elas Laiusel. Sellest ajast on pärit ka Liivi kirjanduslikud „Ääremärkused”. Liivile oli arusaamatu Enno luule ja ka mitmed „Noor-Eesti” autorid. Ta ründab uusromantilise kirjanduse ebaühiskondlikkust ja psühholoogiliselt vääri pilte eriti V Ridala luules, mis on lugejale arusaamatu. Liiv nõuab, et kirjanikul tuleb kasutada keelt, mida „kõik mõistavad ja kirjutavad”, nõuab, et eesti keel tuleb
„rahvale arusaadavaks hoida”.
Sel perioodil ilmub Liivi teoseid eri raamatutena – nimelt antakse 1909. a. välja „Elu sügavusest”, mis sisaldab 38 miniatuuri. Samal aastal ilmub Liivi teise loominguperioodi toodangut sisaldav „Luuletused”. Liiv soovib omale uut kirjastajat, kuna Noor-Eesti muutis tema loomingut muutes omavoliliselt luuletustes sõnu – „Valik on nulli väärt ja nullidega seal ka esitatakse mind.” 1910. a. ilmus teos sama koostisega uuesti – ka selle väljaandega polnud Liiv rahul, kuid see jäi ka ühtlasi tema viimaseks teoseks.
Järgnevail aastail rändas Liiv mitmel pool rahutult ringi, peatudes pikemalt Raplas oma lellepoja juures ja 1911. a.lühemat aega Tallinnas kirjaniku Tikerpuu perekonnas. Ta põhiliseks elukohaks saab elu lõpul Plakso-Madise talu Kavastu Koosal. Liiv ei suuda enam loominguliselt tegutseda, kuid jälgib ikka veel ajakirjandust, tundes muret imperialistide üha jultunuma relvatäristamise pärast: „Liiga palju kapitali on riigid pannud sõjavarustutesse; militarism on arenenud viimase võimaluseni. Nii ei või enam jätkuda.”
1913. a. algul haigestub Liiv külmetuse tagajärjel kopsutiisikusse, mis saab talle saatuslikuks. Saamata mingisugust arstiabi , sureb ta 1. detsembril 1913. a. 49-aastase vallavaesena. Ta maetakse 7. detsembril Alatskivi kalmistule.
4