LEHT (0)

Põllumajandustaimed. Kordamine eksamiks
3.osa vegetatiivsed taimeorganid
LEHT
Lehte võib iseloomustada kui taime vegetatiivset organit, mille kasv on piiratud( meristeem talitleb teatud aja vältel) ning mis harilikult ei kanna endal teisi taime organeid.
Lehe ülesanded:
*peamiseks fotosünteesi(süsiniku assimilatsoon) ja transpiratsiooni(ehk taimauramine on vee aurumine aimedest) organiks
*taimede säilituselund
*kaitsevahend
*putukate püüdmise organ (putukoidulisetele)
*kinnitusvahend( ronitaimedele )
Lehe osad:
*kõige suurem ja peamine lehe osa on lehelaba .
*lehelaba kinnitub taime varrele leherootsu abil. selle kaudu toimub ainete vahetus lehe ja ülejäänud taime vahel. Osal taimeliikidest leheroots puudub ja lehed kinnituvad varrele laba alumise osaga.
*leheroots võib alumises osas laieneda nng ümbritseda vart ,moodustades lehetupe. Lehetuped kaitsevad kaenlapungi või toetavad nõrka vart. Need on tugevasti välja arenenud sarikalistel ja kõrrelistel. Viimastel on lehelaba ja tupe piiril veel kilejas lise- keeleke või karvakeste ring.
*lehelabal eristatakse tipmist osa –lehetippu
*ja alumis basaalset osa-lehelaba alust
Peale nn pärislehtede tuntakse:
*alalehti - välja arenemata või muundunud kujuga eriülesannet täitvad lehed (näiteks idulehed ja pungasoomused).
*kõrglehti - lihtsa ehitusega pärislehtedest kõrgemal (eriti õite piirkonnas) asuvad lehed. Tihti eredalt värvunud ja sarnanevad seetõttu õiekattelehtedega.
*abilehti - harilikult paarilised väikesed lehed sõlmekohtades leherootsu alusel. Mõnedel taimedel on varisevad nad varakult, teistel on suured ja säilivad kogu elu. Abilehed võivad olla muundunud asteldeks, näärmeteks või köitraagudeks.
*idulehed- õistaimedel esimesed üks või kaks lehte, mis seemne idanedes maapinnale tulevad, harvem jäävad seemnesse peitu. Tekib diferentseerumata idukoest, mitte kasvukuhikust nagu kõik teised lehed.Võivad olla ühtlasi varuainete säilitamise paigaks .
*Esilehed-pärast idulehti arenevad taimel esilehed . Need on kujult lihtsamad ja harilikult ka väiksemad , kui hiljem arenevad järglehed.
Veenõudluse alusel liigitatakse soontaimed neljaks :
*mesofüüdid, taimed, kes on kohastunud kasvama humiidsetel aladel, kus temperatuur on mõõdukas ja mullaniiskus piisav, aga mitte liiga suur. Enamik Eesti taimeliike on mesofüüdid;
* kserofüüdid ehk kuivustaimed, kelle ehituslikud ja talitluslikud kohastumused võimaldavad pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust. Neil on kujunenud mitmesuguseid kohastumusi veevarude säilitamiseks ja säästlikuks kasutamiseks;
* hügrofüüdid ehk niiskustaimed, kohastunud kasvama aladel, kus vett on mullas piisavalt ja veekulu suure õhuniiskuse tõttu väike;
* hüdrofüüdid ehk veetaimed , kohastunud eluks vesikeskkonnas.
Lehtede tüübid:
*liigestumata labadega lehed on lihtlehed
*selliseid lehti kus ühisele rootsule kinnitub iseseisvate rootsukeste abil kaks või enam lehelaba , nimetatakse liitleheks.
Leherood ja roodumine :
Leherood moodustuvad lehelaba põhikoes kulgevatest juhtkimpudest, mille kaudu toimub vee, mineraal - ja orgaaniliste ainete vool lehes. Pearoost hargnevad külgrood, nendest mõnikord veel kõrgemat järku rood , moodustades roodude võrgu .
Lehtede roodumine toimub teatud korrapärasusega:
*dihhotoomne leht – primitiivne roodumisviis ,leherood hargnevad korduvalt kaheks ega ühine omavahel.
*sulgroodne leht – lehel on üks pearood ja sellest teatava vahekauguse järel väljuvad külgrood.
*sõrmroodne leht – lehel on üks pearood koos aluselt kiirtena lähtuvate külgroodudega. Nt vahtraleht
*rööproodne leht – ühesugused rood suunduvad lehelaba aluselt tipuni.
*kaarroodne leht – lehelaba aluselt kulgevad lehetippu mitu enamvähem ühetugevust kaarjat leheroodu.
*võrkroodne leht – rood moodustavad võrgustiku.
Leheseis :
Taimel lehed moodustavad lehestiku. Lehed asetsevad varrel korrapäraselt. Seda asetust nimetatakse leheseisuks. Igasse sõlmekohta võib kinnituda üks,kaks või rohkem lehte:
*vahelduv leheseis e. spiraalne leheseis – lehed kinnituvad võrsele ükshaaval.
* vastak leheseis – lehed kinnituvad paarikaupa võrse vastaskülgedele.
*männaseline leheseis – lehed kinnituvad võrsele vähemalt kolme kaupa ühes punktis.
*lehekodarik – lehed kinnituvad tihedalt maapinnal suvale lühivõrsele.

Lehe muudendid :
* Lehe muudendid tekivad, kui leht võtab endale uue ülesande: vähendada aurumist, aidata taimel kinnituda, putuktoidulistel taimedel hankida toitu või kaitsta taime herbivooride eest. Muundunud võivad olla kas terve leht või lehe erinevad osad: roots või laba.
*Leheastel-teravaks ogakujuliseks muundunud leht , mis on kaitseks herbivooride vastu. Astel pole vastupidiselt ogale lihtsasti ära murtav. Astel tekib võrse sõlmel olevast pungast.
*Leheväänel- nõrgavarreliste ja ronitaimede harunenud või harunemata väänduv niitjas kinnitus - ja ronivahend. Talitleb ronimis-ja kinnitusvahendina. Köitraoks võib muunduda terve leht või isa sellest: osa liitlehe lehekesi , kogu lehelaba, abilehed, leherootsud.
*Füllood-muundunud leht , mille leheroots on lamenenud ja talitab assimilatsiooniorganina. Lehelaba on vähearenenud või täielikult redutseerunud.
*Veekoguja leht-muundunud lehed epifüütidel,mis on kohastunud vee kogumiseks või ammutamiseks atmosfäärist.
*Õhukoguja leht- ...
*Püünislehed-putuktoriduliste taimede leht , mis on muundunud putukate püüdmise vahendiks . Püünisesse sattunud putukate pehmed kehaosad lahustuvad ensüümide toimel, muutudes taimele omastatavateks.
Lehe siseehitus : Mesofüütse lehe ehitus
*Lehelaba on kaetud elusatest rakkudest koosneva primaarse kattekoe -- epidermiga. Sõltuvalt asukohast eristatakse alumist (abaksiaalne ehk dorsaalne ) ning ülemist (adaksiaalne ehk ventraalne ) epidermi . Enamikul liikidest jääb epiderm ühekihiliseks, kuid esineb ka kahe-, kolme- ja enamakihilist epidermi. Epidermi lahutamatuks komponendiks on karvad (trihhoomid) ja õhulõhed
Enamasti jäävad epidermirakkude kestad tselluloosseteks ja rakud ise läbipaistvateks.
*Kloroplastid esinevad sõnajalgtaimede ja mõnede varjuliste kasvukohtade õistaimede epidermis ning enamusel taimedest õhulõhede sulgrakkudes. Viimastes võib leida ka värvituid ümaraid leukoplaste.
*Epidermirakud eritavad väljapoole vaha ning kutiini - moodustub värvitu kile, kutiikula (cuticula). Kui vaha koguneb kutiikula pinnale (epikutikulaarne vaha), räägitakse vahakihist. Enamasti on see sinakashall kirme, nagu näiteks aednelgi (Dianthus caryophyllus) ja kapsa (Brassica oleracea) lehtedel. Mõnel taimel võib vahakiht olla õige paks, näiteks andi vahapalmil (Ceroxylon andicola) tüsedusega kuni 5 mm.
*Epidermist võivad välja ulatuda väga mitmesuguse kuju ja suurusega, ühe- või mitmerakulised karvad ehk trihhoomid. Noored karvad on elusad, vanad, väljakujunenud karvad aga enamasti surnud.
*Kui väljakasved jäävad madalateks väikesteks kühmudeks, nimetatakse neid papillideks ehk näsadeks. Papillid esinevad sagedasti õite kroonlehtedel, andes neile sametja välimuse.
Kattekarvad kaitsevad lehte intensiivse päikesekiirguse ja liigse transpiratsiooni eest. Täiskasvanult on need surnud, õhuga täitunud ja paistavad seetõttu valgete või hallidena.
*Lihtsamad kattekarvad on üherakulised liht- ja tähtkarvad, viimastel on karva ülaosa tähtjalt harunenud.
*Mitmerakulised karvad jagatakse:
-üherealisteks
- harunenuteks
- soomuskarvadeks- Soomuskarv koosneb lühikesest jalast ja sellele kilpjalt kinnituvatest kitsastest rakkudest.
- sammaskarvadeks. Sammaskarv kujutab endast tihedasti üksteise vastu liibunud peente karvade kimpu.
*Olenevalt sellest, millise ilme annavad kattekarvad taimeosale, eristatakse siid -, ude-, taker -, vilt- ja karekarvu.
*Haakekarvad on ühe- või mitmerakulised, tugevate rakukestadega. Neid leidub näiteks viljadel ja toele haakuvatel nõrkadel vartel.
*Näärmekarvad koosnevad ühe- või mitmerakulisest jalast ja peast . Karvapea toodab mitmesuguseid eritusaineid.
*Kõrvekarvad on enamasti üherakulised, kuid mitmerakulise alusega - subepidermaalsetest kudedest tekkinud emergentsi ehk väljakasvuga.
*Gaasivahetuseks on lehtedel erilised moodustised -- õhulõhed ( stomata , ainsuses stoma). Harilikult paiknevad õhulõhed lehel korrapäratult, harvem ridadena, näiteks kitsaste lehtedega üheidulehelistel ja okaspuudel.
*Õhulõhe koosneb kahest sulgrakust, nende vahele jäävast õhupilust ning enamasti ka õhulõhe kaasrakkudest. Õhupilu välimist, laienenud osa nimetatakse esiõueks, sisemist tagaõueks, viimane laieneb õhukambriks -- õhulõhe all olevaks rakuvaheruumiks.
*Õhulõhe on enamasti epidermiga ühes tasapinnas, aga võib ka eenduda (põhiliselt hüdrofüütidel) või paikneda epidermist sügavamal, süvendis (kserofüütidel). Kui ühte süvendisse avaneb mitu õhulõhet, nimetatakse seda koopaks ehk krüptiks.
*Õhulõhed võivad asuda lehe mõlemal pinnal (amfistomaatiline leht) või ainult ühel. Kui õhulõhed esinevad ainult pealmisel pinnal, nimetatakse lehte epistomaatiliseks (näiteks veetaimede ujulehed), kui aga ainult alumisel pinnal, siis hüpostomaatiliseks (mitmed kserofüüdid).
*Kahe epidermi vahel olevat lehe põhikude nimetatakse mesofülliks. Kuna enamik lehe kloroplastidest paikneb mesofüllis, nimetatakse seda ka klorenhüümiks.
*Mesofüll diferentseerub harilikult ühe või mitmekihiliseks sammaskoeks (palissaadkoeks) ning kobekoeks (tohlkoeks)
*Sammaskoe rakud asetsevad lehe välispinnaga risti. Enamasti koosneb sammaskude tihedalt asetunud piklikest rakkudest, mille vahele jäävad kitsad rakuvaheruumid. Vähediferentseerunud sammaskude ei tarvitse olla rangelt korrapärane. Parasvöötme taimedel areneb sammaskude reeglina ainult lehe ülemisel pinnal (dorsiventraalne leht). Kui sammaskude esineb lehe mõlemal pool, öeldakse, et leht on isolateraalne.
*Sammas- ja kobekoe vahel on enamasti selge piir. Sisemised sammaskoe rakud toetuvad mõnekaupa kobekoe rakkudele, mida nimetatakse kogujarakkudeks.
*Kobekoe rakkude suurus ja kuju on varieeruv , rakkude vahele jäävad mitmesuunalised rakuvaheruumid. Kobekude sisaldab tunduvalt vähem kloroplaste kui sammaskude, seepärast on enamik lehti pealt tumedamad kui alt.
*Üheidulehelistel taimedel ja okaspuudel on lehe tugikoeks ainult sklerenhüüm, kaheidulehelistel sklerenhüüm ja kollenhümiseerunud põhikude. Tugikudede asetus lehes võib olla väga mitmekesine .
*Mesofülli struktuur sõltub taime fotosünteesi tüübist:
-Enamik taimi on C3 tüüpi, nende lehe ehitus vastab ülalkirjeldatule.
-Soojematel aladel kasvab sageli C4 taimi . Nende morfoloogiliseks iseärasuseks on mesofüllirakkude paiknemine tihedalt ümber juhtkimbu , selle tagajärjel moodustub nn. pärg-mesofüll .
*Enamikul liikidel leidub mesofüllis erineva suurusega juhtkimpe, mida lehe puhul nimetatakse roodudeks.
*Lehe juhtkimbud on enamasti kinnised (kambium esineb lühiajaliselt vaid arenevates lehtedes), harvem avatud (mõnedel igihaljastel taimedel, kuid kambium töötab neil nõrgalt ning sekundaarseid elemente juhtkimbus peaaegu ei ole).
*Kõik juhtkimbud on ümbritsetud kimbutupega, mis koosneb põhikoelistest või sklerenhüümsetest rakkudest, harvem mõlemast korraga. Sarnaselt varte endodermile võivad mõne liigi kimbutupe rakud korgistuda.
*Kimbutupe olemasolu tõttu ei puutu juhtkimbud rakuvaheruumidega vahetult kokku.
*Kollateraalses lehe juhtkimbus asetseb ksüleem ülal ja floeem allpool. Juhtkimbu lõpp koosneb enamasti vaid ksüleemist, harvem ka floeemist. Peenemad juhtkimbud moodustavad lehes tavaliselt võrgustiku.
* "Võrgu silma", s.o. juhtkimpudega piiratud mesofülli osa nimetatakse areooliks. Areoolis võib leiduda juhtkimpude otsi.
*Ka üheiduleheliste lineaalselt roodunud lehel moodustub mikroskoopilistest roodudest võrgustik. Niisuguste lehtede suuremaid paralleelselt paiknevaid juhtkimpe ühendavaid juhtkimbukesi nimetatakse kommissuurideks.
*Leherootsu ehitus meenutab primaarse ehitusega vart. Juhtkimbud asetsevad selles kas ringina, laialipillatult või keskossa koondunult.
*Heitlehiste puude igasügisesele lehelangemisele eelneb leherootsu ja oksa piiri kudedes rida anatoomilisi ja biokeemilisi muutusi, mille tulemusena lehe äralangemine ei kahjusta varre kudesid .
*Leherootsu ja varre piiril tekib eralduskiht, mille rakukestade lagunemine soodustab lehe eraldumist.
*Eralduskihist varre poole jääb korgistunud rakkudest moodustunud kaitsekiht, mis takistab transpiratsiooni ja parasiitide sissetungi.
*Varem või hiljem areneb kaitsekihist sügavamal periderm ning oks kattub ühtlase peridermikihiga.
*Lehtede varisemise juures torkab enim silma lehtede värvi muutus, mis on tingitud klorofülli lagunemisest .
*enne lehtede langemist liigub osa orgaanilisi aineid lehest oskstesse ja üvesse(või varde).peaaegu täielikult eemalduvad tärklis ja suhkur.
Lehe siseehitus. Kserofüütse lehe ehitus
Kserofüütide (kuivustaimede) ehituslikud ja talitluslikud kohastumused võimaldavad neil aktiivsel elujärgul pikka aega taluda õhu ja mulla kuivust. Kuivustaimed kasvavad liivikutel, nõmmedel, kõrbetes jt. ariidsetel aladel. Kserofüüdid jaotatakse kolme rühma:
* kseromorfsed taimed, kelle anatoomilised iseärasused, nagu paks kutiikula, tihe karvastik, lehtede kokkurullumine või reduktsioon jne. vähendavad transpiratsiooni. Sarnased kohastumused võivad kujuneda ka teiste ebasoodsate välistegurite (lämmastikuvaegus, ülemäärane kiirgus) toimel;
* eukserofüüdid ehk päriskuivustaimed, nendel taimedel võib rakkude veesisaldus suurtes piirides kõikuda (tsütoplasma talub 50-80 % veekaotust), vee kerge kättesaadavuse korral tarbitakse seda ohtrasti;
* turdtaimed ehk sukulendid , näiteks liigid sugukondadest kaktuselised ,piimalillelised , agaavilised jt. Nende lihakad , paksu kutiikula või vahakihiga kaetud varred on kohastunud vee säilitamiseks. Mesofüll on enamasti homogeenne , varre keskosa täidavad õhukesekestalised rakud, mis moodustavad veesäilituskoe.
*Kserofüütide lehed on sageli pealt kurrulised, kaetud epidermi ja paksu kutiikulaga, viimast võib katta vahakiht. Mesofüütidega võrreldes on kserofüütidel reeglina rohkem õhulõhesid, kuid need on väiksemad. Karvadega kaitstud õhulõhed asuvad süvendites või lehe kurdude sisekülgedel. Veepuudusel rullub leht ülespoole kokku. Niimoodi on võimalik vähendada transpiratsiooni õhulõhesid päriselt sulgemata.
*Kserofüütide mesofüll koosneb harilikult ühesuguse ehitusega võrdlemisi tihedalt asetunud rakkudest.
*Selgelt eristunud sammaskude esineb harva
*Kserofüütide mesofüllis leidub suhteliselt rohkem tugikudet, mis muudab lehe jäigaks. Seda nähtust nimetatakse sklerofülliaks.
*Kserofüütidele on iseloomulik juhtkimbust kahele poole ulatuv sklerenhüümsammas.
*Okkad on tugevasti muundunud
*Kseromorfse ehitusega lehed.
*Läbilõikes on need kaarjad, rombjad või lamedad.
* Epidermirakkude paksenenud kestad on väljaspoolt kutiniseerunud.
*Epidermi all asub sklerenhüümist või põhikoelistest rakkudest koosnev hüpoderm, mis vähendab kutikulaarset transpiratsiooni.
*Õhulõhed paiknevad kaasrakkudest moodustunud süvendites.
*Mesofüll on harilikult sammas- ja kobekoeks diferentseerumata. Selles esinevad vaigukäigud, mille arv ja pikkus erinevad perekonniti.
*Okka keskel asuv steel on ümbritsetud paksukestalise endodermiga. Selle rakkudesse koguneb mõnikord tärklist ning kestades esineb Caspary jooni.
*Juhtkimpude naabruses paiknevad sklerenhüümirakud.
*Ülejäänud osa okka steelist on täidetud ülekande- ehk transfusioonkoega, mis koosneb koobaspooridega varustatud surnud ning üksikutest elusatest rakkudest. Surnud rakkude ülesanne on vee ja mineraalainete transport ksüleemist mesofülli, elusad rakud aitavad juhtida orgaanilisi aineid mesofüllist floeemi.
*Okka juhtkimbu sekundaarne kasv toimub väheaktiivse kambiumi talitlusel.