LASTE REHABILITATSIOONi ERISUSED 5-12 AASTA VANUSTE GRUPIS (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
Sotsiaaltöö korralduse osakond
LASTE REHABILITATSIOONi ERISUSED
5-12 AASTA VANUSTE GRUPIS
Referaat
Juhendaja : Dagmar Narusson
Pärnu 2015

Sisukord

SISSEJUHATUS 3
1.LAPSEPÕLV JA SELLE DEFINITSIOON 4
2.5-12 AASTASTE LASTE FÜÜSILINE ARENG 7
3.ÜLEMINEK ESIMESSE KLASSI 9
KOKKUVÕTE 12
Kasutatud kirjandus 13

SISSEJUHATUS

Enamik lapsi veedab koolis 13-17 aastat. Alustatakse väikeste lastena ja lõpetatakse kool noorte täiskasvanutena . See nõuab nii lastelt kui nende vanematelt suuri pingutusi. Igasugune takistus – olgu see majanduslikud raskused, ebasobiv keskkond või ka rehabiliteerimist nõudev seisund – on selles vanuses olulise tähtsusega ja seda ei saa jätta tähelepanuta. Julie Smart on oma raamatus raamatus „ Disability across the developmental life span .“ (273-282) käsitlenud seda teemat.
Eraldi vaatlen referaadis 5- 12 aastaseid lapsi. See vanus hõlmab endas kõige suuremaid erinevusi lapse arengus. Kuni selle vanuseni lastel reeglina puudub kokkupuude makrosüsteemidega. Ressursid , mis on saadaval makrosüsteemis mõjutavad otseselt inimeste elusid. Need ressursid ei ole alati jagatud õiglaselt. Kindlad grupid saavad ressursse kasutada nagu põhiõigust, samas kui teised peavad võitlema nende samade teenuste eest

1.LAPSEPÕLV JA SELLE DEFINITSIOON

Eriksoni arenguteooria järgi on sellel eal omad ülesanded ja arenguastmed : initsiatiiv versus süü ning edukus või alaväärsus.
Laps vanuses 4-6 a areneb kiiresti füüsiliselt ja vaimselt. Ta tahab palju tegutseda, proovida ja teada saada. Kui vanemad toetavad lapse tegutsemist ja vastavad tema küsimustele, areneb lapse algatusvõime ja eneseusk . Kui vanemad halvustavad, süüdistavad, tõrjuvad - tekib lapses süütunne . Lapsed küsivad palju miks – küsimusi ja saadavate vastuste kvaliteet määratleb paljuski lapse arengu.
Laps hakkab aru saama, et tema ei ole maailma keskpunkt. Sisenemine koolikeskkonda annab võimaluse arendada suhteid eakaaslastega, tekivad sõbrad või vaenlased. Väga oluline lapse arengus selles eas on mängul (rollimängud, fantaasiamängud)
Tekib sooidentiteet ja ettekujutus soorollidest. Eristuvad nn. poiste ja tüdrukute mängud ja tegevused. Ideaaliks muutub vastassooline vanem (tüdrukutel isa, poistel ema). ( Anu Leuska , Arengupsühholoogia 2010)
Lapse isiksuse areng koolieelses eas sisaldab kaks olulist aspekti:
1) laps hakkab üha enam mõistma ümbritsevat maailma ja teadvustab oma koha
selles - viimane põhjustab uute käitumismotiivide tekke;
2) tundmuste ja tahte areng, mis kindlustavad käitumise püsivuse.
See on iga, mil täiskasvanu esitab lapsele juba palju suuremaid nõudmisi kui varem.
Lapselt oodatakse nüüd kõigile kohustuslike käitumisnormide järgimist.
Kui nooremas eelkoolieas on lapse käitumine veel impulsiivne, ta käitub hetkel
tekkinud soovide ja tundmuste ajel, ta ei anna endale aru, mis sundis teda nii või teisiti käituma, siis eelkooliea lõpuks on lapse käitumine enamasti teadvustatud - ta võib üldjuhul oma käitumist arukalt selgitada.
Soov pälvida hellust, heakskiitu on selles vanuses lapse käitumise üks olulisemaid hoobasid. See ergutab last arvestama täiskasvanute arvamuste ja hinnangutega, täitma nende poolt kehtestatud reegleid, suruma maha oma vahetuid soove. Sisu järgi on kogu eelkoolieale iseloomulikud järgmised motiivid:

• motiivid, mis on seotud lapse huviga täiskasvanute maailma vastu, püüdlusega tegutseda nagu täiskasvanu;
  
• motiivid, mis on seotud huviga mänguprotsessi vastu;
  
• motiiv kehtestada ja säilitada positiivsed suhted täiskasvanu ja eakaaslasega.
  

Edukus või alaväärsus (7-11 a)
Algab kooliminekuga. Põhiline on õppimine - igakülgne enesetäiustamine ja arendamine. Laps vajab täiskasvanute toetust, kiitust ja aktsepteerimist, siis kujuneb tegutsemistahe ja töökus . Oluline eduelamus - igaüks on milleski hea! Kui laps ei saa eduelamust, teda kritiseeritakse ja halvustatakse pidevalt, kujuneb välja alaväärsustunne ja oskamatus /tahtmatus teha vaimset tööd.
Endiselt on oluline mäng. Õppimine toimub samuti läbi mängu. Suhted eakaaslastega tihenevad, kujunevad välja püsivad sõbrad (tavaliselt samasoolised). Õpib palju eakaaslastelt.( Anu Leuska, Arengupsühholoogia 2010)
Lapsepõlve põhiloomus on muutunud viimaste generatsiooniga. Minevikus oli lapsepõlv muretu, struktureerimata ja järelvalveta periood, mil enamus lastel lubati mängida terve päev. Enamus päevast pühenduti aktiivsele mängule. Sellises lapsepõlves tuli saavutada edu kas muusikas, spordis, tantsimises või karates . Koolijärgsed klaveritunnid ja ujumine oli nii laste kui vanemate jaoks ebaoluline ja koormav. Breggin kirjeldas eelmise generatsiooni tüüpilist lapsepõlve kui aega, kus lapsed ei veetnud suurt osa toas tegemas istuvaid tegevusi nagu videomängud, jututoad ja teleka vaatamine. Enamik tänapäeva laste aktiivsetest välistegevustest on täiskasvanute poolt planeeritud ja järelvalvatud. Eelmise lapspõlve definitsiooni järgi oli ratta äravõtmine terveks päevaks suur karistus, mis didstsiplineeris. Tänases mõistes on ratta selga sundimine samaväärne karistus.
18.sajandil oodati, et lapsed töötaksid. Tänapäeval nõutakse, et lapsed võtaksid professionaalidelt tunde või õpiksid võõrkeeli. Niisugused muutused leidsid aset 20.sajandi teisel poolel. Selliste muutuste tempo on jätkuvalt kiirenenud ja intensiivistunud. Näiteks Prantsusmaal on tavaline, et laps vanuses 5-12 a viibib koolimajas hommikust kuni õhtul 19 või 20-ni.
Toimub mõnede autorit arvates tagasiminek arvamustes 18 sajandisse – kus usuti , et laste mängimiseaeg on kulutatatud aeg. Samas vajavad lapsed maagiat ja fantaasiamänge oma arenguks.
Professor (Austrian 2002) kirjeldas muutusi laste riietumise osas, mis on seotud lapsepõlve muutustega . Varemalt lapsed riietusid mänguriietusse, mis oli kohandatud füüsiliseks tegevuseks, õues mängimiseks ja lubas erinevaid materjale kasutada loovalt. Tänapäeval riietatakse lapsed kallitesse disain rõivastesse ja jalatsitesse, mis tihti väljendavad endas lastele sobimatut seksuaalset provokatiivsust. Illustreerivaks näiteks on laste missivõistlused – mida üldjuhul taunitakse meie ühiskonnas. Kuid laste täiskasvanulik meikimine ja fotode panemine Facebooki on kujunenud normiks.
Thus Austrian usub, et ühiskondlikud vaated lapsepõlvele muudavad seda, kuidas lapsed riietuvad. Cook kirjutab aga vastupidist ja usub, et laste riietumine muudab ühiskonna vaateid lapsepõlvele. Oma raamatus „The Commodification of Childhood“ toob ta näite kuidas laste rõivatööstus on kujundanud lapsepõlve, eriti tüdrukute oma. 1920 aastal oli ainult kolm suurust tüdrukute rõivaid – vastsündinust kuni1,5 aastani; 1,5- 6 aastani ja 6-14 aastani. 1950 aastal oli seitse erinevat suurust imikutest kuni 16 aastani. Neidude kasvav eristumine tulenes osaliselt ka haridussüsteemi vanuseastmetest. Täpsem eristumine riiete suurustes ja stiilis aitab eristada tüdrukute vanust ja sotsiaalset kuuluvust.

2.5-12 AASTASTE LASTE FÜÜSILINE ARENG

Võrreldes imiku, mudilase ja eelkooli iga on varajane kooliiga füüsilise arengu seisukohalt kõige aeglasem . Kuue aastaselt kaalub keskmine laps 20,4kg ja on 107,95cm pikk. 6-12 eluaastani laps kasvab keskmiselt 5,08-7,62 cm pikkust ja võtab kaalus juurde 2,27 kg igal aastal. Keskmine 12-aastane laps kaalub umbes 40 kg. Tüdrukud on üldiselt pikemad kui poisid, sest tüdrukute kasvuspurt algab kaks aastat varem kui poistel.
Juhan Aulile pühendatud seminaril 2010 aastal kandsid Tartu ülikooli füüsilise antropoloogia instituudi teadlased Säde Koskel ja Helje Kaarma ning Tartu ülikooli matemaatilise statistika instituudi teadlane Ene-Margit Tiit ette oma uurimuse koolilaste pikkuse ja kaalu muutumisest viimasel kümnendil.
Uuriti 7–18-aastaseid õpilasi ja statistiliselt töödeldud mõõtmistulemusi võrreldi aastal 1998 korraldatud mõõtmise tulemustega. Selgus, et kümne aastaga on tütarlapsed kasvanud keskmiselt 3,94 sentimeetrit pikemaks, poisslapsed koguni 4,89 sentimeetrit. Kaal on suurenenud tüdrukutel 4,84 ja poistel 6,72 kilogrammi. (Papers of Antropolgy)
Selles arengufaasis on lapsed kohmakad, pikad ja peenikesed ning nende liigutused on koordineerimatud. Nende aastate jooksul muutuvad kehad proportsionaalsemaks. Pea ümbermõõt ja vööümbermõõt kasvavad koos keha kaaluga. Kaheksa aastaselt on aju lähedal oma küpsusele ja enam ei kasva. Küll aga toimuvad tähtsad muutused aju erinevates piirkondades ja struktuurides. Muutused toimuvad piirkonnas, mis on seotud laste tähelepanu, mõtlemise ja tunnete kontrolliga.
Lihasmass kasvab, luud pikenevad ja laienevad andes lastele hea painduvuse . Jalaluud kasvavad kiiremini kui käed ja kere, seepärast ongi 5-12 aastane laps nn. pikajalgne. Esimene jäävhammas lapse näos tundub suur, kuid pealuud , eriti lõualuu ja lõug kasvavad, laienevad ja kohanevad jäävhammaste järgi.
Poiste ja tüdrukute kehad erinevad füüsiliste omaduste poolest, kuid tüdrukutel ilmub rohkem keharasva ja nende kehad muutuvad ümaramaks ja reljeefsemaks, siis poiste kehad muutuvad lihaselisemaks. Lihaskasv muudab poiste motoorsed oskused paremaks viskamises ja löömises. Tüdrukutel on parem koordinatsioon ja nad on osavamad käsitöös. Seepärast on ka tüdrukute käekiri ilusam. Tüdrukud on vilunumad oskustes, mis nõuavad tasakaalu ja väledust. Paljud laste arenguspetsialistid arvavad , et sugutüüpide erinevused ei ole defineeritud niipalju füüsilistest aspektidest nagu arvati varemalt.
Suurema füüsilise vastupidavusega lapsed on võimelised selgeks õppima ülesandeid, mis sisaldavad jõudu, vastupidavust ja osavust. Paljud lapsed õpivad sõitma jalgrattaga , saavutades nii iseseisvuse. Enamus täiskasvanuid mäletab oma esimest jalgratast,sest jalgratas väljendab füüsilist saavutust ja suuremat iseseisvust. Paljud puudega inimesed mäletavad oma esimese ratastooli või abivahendi vastuvõtmist sest see suurendas nende iseseisvust.
Esimese kooliaasta jooksul paraneb koordinatsioon pidevalt, see võimaldab kirjutamist trükitähtedega ja numbrite kirjutamist 1-10-ni. Kuueaastane laps oskab paelu siduda, kääridega lõigata ja riietel nööpe kinni panna. Kirjutamiseks kasutavad lapsed liigutamisel kogu kätt ja käekiri on üsna suur. Kolmandas klassis enamus lapsi on saavutanud kontrolli ja nad kasutavad kirjutamisel ranneat ja sõrmi. 6-12 eluaasta vahel hakkavad paljud lapsed õppima muusikainsrumentidel mängima, see on võimalik kasvanud kognitiivsetele võimetele ja paranenud motoorsetele oskustele.

3.ÜLEMINEK ESIMESSE KLASSI

Lapsed alustavad liikumist läbi makrosüsteemi, institutsionaalsed struktuurid on loodud neid teenindama ja harima . Esimesse klassi astumist võib võrrelda kui kognitiivse purskega, mida läbib enamik 6 aastaseid lapsi.
Koolivalmidus on lapse tervislik, sotsiaalne, motivatsiooniline ja vaimne valmisolek minna mänguliselt põhitegevuselt üle suunatud õpitegevusele. Isiksuse arengus on olulisim, et motiiv „ma pean“ muutub valdavaks motiivi „tahan“ ees. Koolivalmiduse saavutamiseks on vaja: - soodsat kasvukeskkonda ja lapse enda aktiivset tegevust. Kas laps on valmis kooli poolt esitatavateks ülesanneteks, sõltub olulisel määral sellest, mida kool temalt ootab. Uurijad on täheldanud, et mida enam valmidusi antakse lapsele koolieelses eas, seda kõrgemad on kooli ootused- nii oodatakse täna kooli astuvalt lapselt valmidusi, mis varasematel aegadel omandati alles koolis.
Koolivalmiduse ilmingud on muutused lapse kehalises, sotsiaalses ning vaimses
arengus. Kui vanemad pööravad reeglina tähelepanu lapse vaimsele valmisolekule,
siis lapse toimetuleku seisukohalt osutub sotsiaalne ja isiksuse arenguga seotud aspekt samavõrd oluliseks või olulisemakski. (Lapse areng..)
Esimesse klassi üleminek on sotsiaalselt loomulik. See annab märku, et laps muutub „kodulapsest“ „koolilapseks“. See on suur muutus ka täiskasvanute vastutuse jagamises. Lasteaia päeva lõpus teavad vanemad kõikidest oma laste uinakutest, söökidest ja probleemidest. Esimene klassi laps pole enam sellisel viisil vanemate kontrolli all. Tekib õpetaja ja lapse vaheline süsteem – kuhu lapsevanemad saavad sekkuda ainult kriisihetkedel. Algkool on kohustuslik, atmosfäär on formaalne ja vanemaid ei oodata kooli külastama. Õpetajad on koolipäeva jooksul lastele autoriteedid ning kaitsevad kadedalt oma privileege. Otsene suhtlus vanemate ja õpetaja vahel toimub peamiselt kirjalikul viisil.
Kool nõuab eeskätt, et laspel areneksid mõlemad oskused, nii kognitiivne kui sotsiaalne. „Kooli mina-arusaam“ areneb just nendes varajastes kooli aastates ja kestab kuni keskkooli lõpetamiseni ja kaugemalegi. Lapsed avastavad endas ainulaadseid võimeid: olla pühendunud ja lõpetada koolitööd ja oskuse luua sõprussuhteid. Lastelt oodatakse ülesannete juures püsivust ja kodutööde esitamise tähtaegadest kinnipidamist. Seega oodatakse noortelt lastelt, et neil areneksid head tööharjumused.
Sotsiaalne võrdlus muutub esimeses klassis väga oluliseks. Lapsed võrdlevad oma koolisaavutusi, välimust, käitumist ja oskusi enda vanusekaaslastega. Teiste tagasiside muutub nn. mõõdupuuks, või veel täpsemalt, mõõdupuu muutub selleks, mida laps mõtleb (järeldab), et teised temast mõtlevad. Kui lapsed muutuvad vanemaks , omandavad nad loomult sõnumite mõistmise oskuse, mida nad teistelt saavad. Vanemaks saades ühinevad nad üha suurenevate sotsiaalsete gruppidega, nii koolis kui ka ühiskonnas. Seega mõnes mõttes algkooli õpilaste piiratud kognitiivsed oskused ühinevad pigem esimese klassi piiratud sotsiaalse grupiga ning muudab esimese klassi väga mõjutatavaks lapse mina-arusaamale.
Endast lugupidamine areneb kiirelt lastel algkoolis. Arenevad kognitiivsed võimed, suurem ring sotsiaalseid kontakte ja arenev võime valida endale läbilöögiks sobiv keskkond -kõik need omadused muudavad lapse enesest lugupidamise realistlikuks. Seega arendavad lapsed vanuses 8 kuni 11 oma mina-arusaama läbi inimestevaheliste suhete. Nende enesekirjeldus peegeldab seda, kui nad kirjeldavad ennast kui „tark“, „loll“, „kena“ või „õel“. Lapsed esimeses ja teises klassis ei oma selgelt negatiivset või positiivset minapilti, siis lapsed algkooli vanematest klassidest suudavad juba täiendada oma otsuseid nii positiivsest kui negatiivsest küljest ja saavad hinnata oma tugevusi ja nõrkusi palju tasakaalukama mina-arusaamaga. Kuuenda klassi laps teab, et kui ta ei ole tugev näiteks kirjutamises, on ta siiski väga hea sportlane, sõber või arvutaja.
Ühised suhted akadeemilise mina-arusaama ja akadeemiliste saavutuste vahel ilmnevad, kui lapsed kellel on kõrge akadeemiline mina-arusaam usuvad enda oskustesse ja seega näevad raskusi sellistena, mida nad suudavad ületada. Kuid lapsed kellel on madal akadeemiline mina-arusaam omastavad ebaõnnestumisi, kui fakte, mida nad muuta ei saa. Kogedes ebaõnnestumisi, pingutavad lapsed kellel on kõrge akadeemiline enesehinnang veelgi rohkem, sest nad usuvad, et nad suudavad ületada rasked ülesanded. Need kellel on madal akadeemiline mina-arusaam aga tunnetavad kaotust kontrolli üle ja lõpetavad üldse proovimise, arvates, et nende pingutused ei ole midagi väärt. Sellised lapsed võivad veel arvata, et nende ebaõnnestumised on seotud oskuste puudumisega.
Ka vanemad annavad oma lastele edasi ootused, mida nad nende koolisaavutustest ootavad . Noored koolilapsed mõistavad oma vanemate suhtumist kooli, koolis saavutatavasse ning hinnangusse võimetest ja potensiaalist. Sellises vanuses lapsed sisendavad endale oma vanemate uskumuste süsteemi, kaasaarvatud uskumuse akadeemilistest saavutustest ja millisel määral peaks see saavutatud olema. Teisalt , muutub koolis õpetaja oluliseks mõjutajaks ning lapsed soovivad innukalt olla õpetajale meelejärgi, nii sotsiaalselt kui akadeemiliselt. esimest korda võivad lapsed tulla koolist koju uskumustega , mis on vastuolus nende vanemate omadega.
Lapsed ei suuda täita ülesandeid kui neil ei ole põhilisi oskuseid. Ükski hulk julgustust proovimaks kõvemini, ei lõppe siis saavutustega. Seega, õpetajad ja teised kooli professionaalid on silmitsi rakse ülesandega aidata kõiki lapsi, saavutamaks nende potsensiaal, olles ise oma võimete piires suutelised üheaegselt abistama igat last eraldi, et arendada laspe akadeemiline mina-arusaam.
Äärmiselt oluline on jälgida lapse tervislikku seisundit - tema närvisüsteemi,
meeleelundite, tema tugiaparaadi valmisolekut suuremateks koormusteks, mida ta
kogeb koolis. Tähtis on, et lapse kõik erinevad erivajadused avastataks õigeaegselt
ja laps ei peaks kõigepealt kogema ebaedukogemust koolis ja alles seejärel, kui
asutakse ebaedu põhjusi otsima , jõutakse selleni, et laps kas ei kuule või ei näe
piisavalt hästi või esineb teisi terviseprobleeme.

KOKKUVÕTE

Lapsed vanuses 5- 12 aastat on mitmes mõttes erilised. Kõige enam muudabki neid kooliminek ja sellega kaasnev. Asjatundlik lapse arengu jälgimine, selle suunamine õigetel hetkedel ning vajalike oskuste arendamine peab olema kõikida spetsialistide koostöö, et kindlustada lapsele edukas algus.
Hirmutav on teadvustada -kuidas ühiskonna arusaam lapsepõlvest on muutunud ja veelgi enam hirmutab mõte – kuidas seda muudetakse. Loodame siiralt, et lapsepõlv ei kujune tulevikus treeninglaagriks ja annab ka tuleviku lastele aja olla perekonna liige ja omndada teadmisi ning oskusi endale sobivas tempos.

Kasutatud kirjandus

Leuska A., Arengupsühholoogia, Mõdriku, 2010
[ http://www.lvrkk.ee/kristiina/Anu_Leuska/oo/eriksoni_pshhosotsiaalse_arengu_teooria.html ] 12.05.2015

Smart, Julie F. Disability Across the Developmental Lifespan: For the Rehabilitation Counselor. New York : Springer, 2011.
[ http://www.amazon.com/Disability-Across-Developmental-Life-Span/dp/0826107346 ] 12.05.1015

Otik A., Lapse arengust ja selle jälgimisest. Sotsiaaltöö Instituut. 2009
[ https://www.tlu.ee/UserFiles/Sotsiaalt%C3%B6%C3%B6%20Instituut/%C3%95ppematerjalid/Anne%20Tiko/Lapse%20arengust%20ja%20selle%20j%C3%A4lgimisest ]

Kaarma, H.; Koskel, S.;Salm,E. The growth charts of Estonian schoolchildren. Comparative analysis Papers of Antropology 2010
[ https://ojs.utlib.ee/index.php/PoA/article/view/poa.2013.22.19 )] 20.05.2015
13