Erivajadustega laps lasteaias (0)

PROBLEMAATILISE KÄITUMISEGA LAPSE ANALÜÜS



ERIVAJADUSEGA LAPSE ANALÜÜS 1. Kasvukeskkond Steven on 7aastene poiss. Ta on üksiklaps. Poisi ema ja isa on noored ja elavad juba kolm aastat lahus. Enne lahku minekut sai poiss pidevat tähelepanu. Steven sai alati kõik need mänguasjad, mida ta tahtis. Teda võeti palju reisidele kaasa ja puudust ei pidanud ta tundma mitte millestki. Isa ja ema tegelesid tema arendamisega iga päev. Kuna noor pere elas koos oma vanemate ühes majas siis tegelesid ka vanavanemad aktiivselt lapsega. Perel oli suur maja ja aed ja Stevenil oli palju ruumi mängimiseks ja jooksmiseks. Tal oli ka oma lemmikloom kass, keda ta väga armastas. Kahjuks purunes noore pere kooselu ning peale lahutust kolis ema poisiga teise linna korterisse elama. Korteris on kaks pisikest tuba ja ruumi vähe. Steven pidi ka loobuma oma   lemmikloomast.   Ema   tegeleb   poisi   kasvatamisega   üksi   kuigi   ta   elab   juba   uue elukaaslasega. Oma isaga kohtub Steven harva, sest ka isal on uus pere ja ta elab teises linnas see tõttu   kohtuvad nad paar korda aastas. Isal on ka uue naisega tütar, keda Steven absoluutselt oma õeks ei pea. Lasteaeda läks Steven kolme aastaselt siis elasid vanemad veel koos ja probleeme ei olnud. Steven kohanes lasteaias väga hästi ja tundis suurt rõõmu teiste  lastega mängimisest.  Probleemid  algasid, kui vanemad  lahutasid, kuna Steven oli väga kiindunud oma isasse. Peale vanemate lahutust ei tundnud Steven ennast   enam   turvaliselt.   Emal   oli   poisi   korralekutsumisega   suured   raskused,   millest tingituna tekkis ka emal suur stress, kuna tundis, et ei saa lapsest enam jagu. Steven ei aktsepteerinud   ka   kasuisa   ning   oli   tema   vastu   väga   ebaviisakas.   Ta   peksis   teda jalgadega, valetas ta peale ning sõimas teda ebatsensuursete sõnadega. Stevenil oli väga suur tähelepanu vajadus, seega tegi ta kõike võimaliku, et ka seda saada. Ta saadeti tihti arvutimänge mängima, sest see oli talle ainuke huvipakkuv asi. Ja siis ta ei tüüdanud ka ema ega jooksnud korteris sihitult ringi. Ema käis tihti Steveniga psühholoogi juures ja talle pandi diagnoosiks “hüperaktiivne”. 1


2. Käitumiseraskuse kirjeldus Stevenil tekkisid probleemid lasteaias teiste laste ja õpetajaga. Ta oli iga päev ärritunud olekus ja rahutu. Ta ei püsinud paigal ning jooksis rühmas sihitult ringi ja lärmas, tihti kurtis, et tal on igavuse üle. Õpetaja korraldustele ta ei allunud ning oli ka õpetaja suhtes   agressiivne   ja   vägivaldne.   Ta   hammustada   ja   lõi   teisi   lapsi,   ta   segas   teisi mängimise juures ning sekkus ilma, et oleks luba küsinud. Talle meeldis teistelt lastelt asju ära võtta, et neid ärritada ja et jällegi olla tähelepanu keskpunktis. Ühtegi tegevust rühmas ta ei viinud kunagi lõpule. Steven oli tähelepanematu ja vähese kontsentratsioonivõimega.  Rühma  reeglitest  ta kinni  ei  pidanud. Õpetaja  ei  jõudnud küsimust   lõpuni   veel   küsidagi,   kui   tema   juba   vastas.   Kui   õpetaja   palus   rühmas joonistada, siis Steven vastas, et see on nõme. Ka lõunauinakut keeldus ta magamast. Õpetajal oli raskusi tema korralekutsumisega. 3. Oletatav põhjus Lapse halva käitumisega on võimalik mõistlikul moel toime tulla, kui seda mõistetakse ühe või mitme eesmärgi nimel neljast. Neljast   käitumise   eesmärgist   on   Stevenil   tähelepanu   vajadus.   Kindlasti   oli   suureks mõjutajaks isa ja ema lahutus. Kuna Steven armastas väga oma isa, siis nüüd puudub tal võimalus temaga iga päev koos olla ja teha seda, mis neile koos meeldis teha. Kodusel kasvatusel puudusid reeglid ja piirid. Ta sai alati kõik, mida ta tahtis ja ühtäkki oli ilma oma   nii   isast   kui   ka   kõikidest   privileegidest.   Kindlasti   oli   tema   käitumise suurmõjutamiseks ka armukadedus õe vastu, sest Steven tunneb, et tema pole enam number üks isale. 4. Võimalik abi Hüperaktiivsus   on   üldlevinud   nimetus,   millega   tähistatakse   aktiivsus-   ja tähelepanuhäiret. Mida varem lapsevanemad endale hüperaktiivsest lapsest aru annavad, seda kergem on neil hiljem temaga hakkama saada. Kui vähegi võimalik, ignoreerida halba käitumist. Laps peab tunnetama, et õpetaja rühmas on teadlik tema käitumisest. Hüperaktiivne   laps   vajab   psühholoogilist   toetust.   Tähtis   on   armastus,   hoolitsus   ja mõistmine. Iga laps on individuaalne ning väga oluline on lasteaia ja kodu koostöö. Hüperaktiivsus   on   eelkõige   psühholoogiliste,   meditsiiniliste   ja   pedagoogiliste probleemide   koosesinemine.   Lapsevanem   peaks   mõtlema   oma   lapse   tugevatele 2


külgedele.   Abi   saab   kindlasti   tugirühmadest   ja   koolitustelt.   Oluline   on   koostöö lastepsühhiaatriga.   Rühmas   on   oluline   meeskonnatöö   ja   lapsele   individuaalne lähenemine. Kui lapse probleemi teadvustada ja sellega tegeleda, siis võib hüperaktiivse lapse tähelepanuhäire õigeid meetodeid kasutades kontrolli alla saada. Steveni vanemad peaks   läbima   koolituse   ning   nõustamise,   saama   abi   kasvamisel   ning   pedagoogilist toetust   vajadusel   eripedagoogidelt.   Abiks   oleks   kindlasti   ka   psühhoteraapia.   Tuleks uurida,   kas   Steven   vajab   ka   ravimeid.     Ema   peaks   lapsega   välja   töötama   kodused käitumisreeglid     ja   päevakava   ning   ka   sellest   kinni   pidama.   Kui   tuleb   muutusi päevaplaanis, siis tuleb lapsele ka sellest teada anda ja muutusi selgitada. Steven vajab stabiilsust. Vanemad peaksid ühel nõul olema selles, mis on keelatud ja mis lubatud. Igasugune normidest kõrvalekaldumine suurendab lapse ärrituvust. Lapsele tuleks anda selgeid käsklusi, et laps neist aru saaks. Rühmas olles peaks õpetaja lapse kriisi ajal eraldi ruumi viima, et ta seal maha rahuneks. Last ei tohi mitte mingil juhul süüdistada ja temasse ebaõiglaselt suhtuda. Õpetaja peab jääma rahulikuks ja valitsema olukorra üle.   Hüperaktiivsele   lapsele   tuleb   alati   ette   öelda,   mis   nüüd   järgmisena   tegema hakatakse. Mängimiseks anda korraga paar mänguasja, sest mida rohkem tal asju käes, seda  suuremasse   segadusse  ta   satub   ja   seda   püsimatum   on.  Sellisele   lapsele   sobiks õppimine väikeses rühmas, kus nad tajuvad paremini isiklikku kontakti õpetajaga. Tuleb olla ka kindel, kas laps sai ikka ülesandest aru, vastasel juhul hakkab ta häirima teisi. Kui laps ignoreerib, tuleb talle öelda, mida te tunnete ja kuidas suhtute lapse tegevusse. Täiskasvanu peab samas oma tunnete väljendamisel põhjendama, mida ta tunneb. Et ei tekiks vastumeelsust kooli ees, peaks hüperaktiivne laps võimalusel õppima väiksemas klassis. Lapse laual võiks olla vähem asju, mis võiksid ta tähelepanu hajutada. 3


Veel nõuandeid Seveniga toimetulekuks: 1) Lapsevanemad  peaksid kriitiliselt  üle vaatama  oma käitumise  ja reaktsioonid lapse ettearvamatul käitumisel. 2) On vaja määrata kindlad reeglid, mida, millal, kus ja kuidas midagi tehakse. 3) Kindel päevaplaan. Laps peab teadma, mis teda ees ootab. 4) Palju tähelepanu ja tegelemist näiteks: mõne meeldiva loo ettelugemine, koos valmistada isaga midagi või meisterdada, sportida koos jne. 5) Lasteaiast tulles ei tasu hakata Stevenit kohe üle kuulama-mis sa tegid, kuidas sul läks? Kõik see tuleb veidi hiljem lapse enda käest ja vabalt. 6) Aidata lapsel uusi käitumisviise harjutada ja sobivas situatsioonis. 7) Steven vajab samuti tunnustust ja kiitust. 8) Isa võiks lapsel tihedamini külas käia ja koos Steveniga midagi vahvat ette võtta. 9) Kasuisa peaks lapsele rohkem tähelepanu pöörama-sõbrasuhted looma! 10) Vanemad peaksid olema järjekindlad ja rahulikud. 11) Koostöö   lasteaia   ja   koduga   on   väga   tähtis,   samuti   lastepsühhiaatriga, logopeediga ja eripedagoogiga. 12) Ema peaks lapsele selgitama, et ta on peres kõige tähtsam! 13) Vanemad peaksid teadma lapse erivajadusi. Osalema koolitustel! 14) Kodu   ja   lasteaia   koostöö   ja   tagasiside.   Väga   olulised   on   lasteaiaõpetaja suhtlemis- ja nõustamisoskused. 4

Document Outline

• ERIVAJADUSEGA LAPSE ANALÜÜS
  • 1. Kasvukeskkond
  • 2. Käitumiseraskuse kirjeldus
  • 3. Oletatav põhjus
  • 4. Võimalik abi