Latikas - referaat (1)

Latikas
Liiginimi ladina keeles Abramis brama (L.)
Rahvapäraseid nimesid Latik, preeks, preks, prõks, lasn , lahn
Latikas on üks meie tähtsamaid ja hinnatumaid sisevete töönduskalu. Latikas on silmatorkavalt kõrge ja külgedelt tugevasti lamendunud kehaga, noorte kalade keha on tunduvalt madalam, kui suurematel. Seljauim paikneb selja keskel on kitsas ja kõrge, kõik uimed on hallid. Suuremate kalade selg on rohekaspruun, küljed pronksikarva, noored valkjashallid või hõbedased.
Ta on suur ja pikaealine. Täiskasvanud latika pikkus 20...30 cm, maksimaalselt 50 cm. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm.
Eestis elab latikas umbes 170 mandriosa järves ja suuremates jõgetes.
Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas - ainult päris Lõuna-Euroopas pole neid leitud. On peamiselt järvede ja aeglasevooluliste (0,3 m/s) jõgede kala, harvem leidub ka magestunud merelahtedes. Noorelt elab kaldalähedases rikkaliku taimestikuga vees, hiljem meeldib rohkem kaldast eemal olev ja taimestikuvaene paik mudase (vähem liivase) põhja lähedal. Eluviis võib olla nii liikuv, kui paikne. Aktiivsus on enam-vähem võrdne kogu ööpäeva jooksul. Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Noores eas sööb latikas küll põhiliselt zooplanktoneid, kuid peatselt läheb üle põhjas elavatele selgrootutele.
Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Toidu leidmisel on peamiseks meeleks nägemine, tähtis roll on ka kuulmisel. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul.
Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Kudemisperioodil moodustub isaste peal, kehal ja uimedel tugev helmeskate. Suguküpsuse saavutab suhteliselt hilja (isastel 5...9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane oma ala (tavaliselt vaatevälja suurune), mida kaitseb rivaalide eest. Kudemine toimub madalas kaldaäärses vees olevatele taimedele, millele emakala mari kleepub. Kehakaaluga võrreldes on latika marjaterade arv väike: 5...400 tuhat . Koetud marjatera suurus on 1,6...1,8 mm. Koevad sageli mitmes rühmas vastavalt isendite suurusele. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt.
Inkubatsiooni aeg 10 päeva. Koorunud vastse pikkus on 5 mm. Suguküpsus saabub ~6 aasta vanuselt. Kõrgeim teadaolev eluiga on ulatunud 32 aastani.
Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Sagedasemad vaenlased latikale on luts , koha ja haug . Kuna latikas on eelkõige põhjakala, siis röövlinnud talle olulisteks vaenlasteks ei ole. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele.Tal on maitsev valge liha, kuid palju luid. Parim on ta hautatud või ahjukalana koorekastmes ja kuum- või külmsuitsukalana. Looduskaitse alla ei kuulu. Ent Võrtsjärves, mõnes Vooremaa järves ja mujal, kus teda on ülearu palju, on alammõõdu nõue tühistatud ja seal võib seda kala püüda ükskõik missuguses mõõdus. Käsiõngega on lubatud püüda aastaringselt , teiste vahenditega kehtib keeld 1. maist 20. juunini .
Kasutatud materjal:
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ABRBRA2.ht m
http://www.hot.ee/kalandus/kalandus_files/kalad_files/latikas.ht m
http://www.looduskalender.ee/node/368