Haid (0)

REFERAAT
HAID
Sissejuhatus
Haid on väga huvitavad kalad . Nad inimestele pakkunud kõneainet, sest nad on ka inimesele ohtlikud ja omapärased. Paljud hailiigid on suured ja ohtlikud kiskjad .
Selles referaadis kirjeldan huvitavamaid hailiike ning annan ülevaate nende paljunemisest. Hailaadsete ülemseltsi kuude seltsi kuulub 20 sugukonda.
Maailmas elab kokku 370 hailiiki, kellest igaühel on oma elupaik ja –viis. Aga enamikule neist on omane aeglane sigimine ja väike järeltulijate hulk. Seetõttu on need loomad eriti tundlikud hävitamisele ja arvukuse kõikumistele. Paraku satub päevas umbes 3000 haid juhuslikult kalapüünistesse, mitmesugustel eesmärkidel – toiduks, medikamentide valmistamiseks, aga ka lihtsalt spordiks või siis supelrandade ohutuse tagamiseks – püütakse neid ka otseselt. Olulisel määral on kannatada saanud haide sigimis- ja toitumispaigad. Paraku ei peeta püükide üle mingit korralikku arvestust , olemasolevaiski arvepidamistes on harva eristatud liike. Niiviisi pole midagi üllatavat, et mõnigi hailiik vajaks juba ammu ranget kaitset.
Erinevalt enamikust kaladest ei ole hai toes luine, vaid koosneb kõhrest ja on painduv . Suurem osa haisid on aktiivsed jahipidajad ja elavad hämaras veealuses maailmas üksikult. Tugevad lõuad ja kehakuju teevad neist kõige täiuslikumad röövkalad maakeral.
Haide iidsed sugulased elasid ookeanis 400 miljoni aasta eest.
Haide levik on väga laialdane. Enamus haisid on levinud soojades troopilistes ja lähistroopilistes ookeanides . Kuid mõned liigid asustavad ka jahedamaid alasid, näiteks atlandi heeringahai on eksinud isegi Läänemerre.
Haide seltsid
Härghailised (Heterodontidae)
Härghailastel on kaks seljauime, kummaski üks oga ja pärakuuim. Nende keha on lühike ja kohmakas , eespoolt tugevasti jämenenud ja kolmtahukakujuline. Pea on jäme ja kõrge tugevasti esilekerkivate silmapealsete harjadega. Hambad on suu eesosas peenikesed ja teravad , tagaosas aga suured, purihammaste sarnased mistõttu on neid haisid kutsutud ka erihambulisteks.
Sellesse seltsi kuulub üks sugukond ühe perekonnaga, kus on 7…10 liiki.
Perekonna härghai (Heterodontus) esindajad elavad peamiselt mõõdukalt soojades ja lähistroopilistes India ja Vaikse ookeani vetes. Perekonna esindajad on suhteliselt väikesed jaapani härghai kasvab 1,5 meetri pikkuseks . Nende toiduks on tugeva kesta või kojaga põhjaselgrootud ( krabid , merisiilikud , limused ), keda nad tugevate lõugadega purustavad .
Härghailased munevad põhjale koonilisi mune. Need on kaetud sarvkestaga, mille pinnal on teritunud tipuga sarvilised jätked.
Härghaid on täiesti söödavad, kuid neid püütakse vähe, sest neid ei leidu kuskil suurel hulgal.
Hulklõpushailised (Hexanchiformes)
Sellesse seltsi kuuluvad haid, kellel on primitiivse tunnusena säilinud 6…7 lõpusepilu. Seljakeelik pole liigendatud ja eristuvad selgroolülid puuduvad.
Siia kuuluvad kaks sugukonda: mantelhailased (Chlamydoselachidae) ja kammhailased (Hexanchidae). Esimesse kuulub vaid üks perekond ühe liigiga ja teisse kuulub kolm perekonda viie liigiga.
Kammhailased on ühed primitiivsemad hailaadsed. Selle sugukonna esindajad eksisteerisid juba 150 miljonit aastat tagasi.
Ogahailised (Squaliformes)
Sellesse seltsi kuuluvad haid, kellel on kaks ogadega või ilma seljauime ja puudub pärakuuim. Nad esinevad külmades ja soojades piirkondades, ranna läheduses ja avaookeanis, pinnakihis ja süvavees (Pihu, 1979).
Seltsi kuulub kolm sugukonda ogahailased (Squalidae), unihailased (Dalatiidae) ja tähishailaadsed (Echinorhinidae).
Saaghailised (Pristiophoriformes)
Sellesse seltsi kuulub üksainus sugukond – saaghailased (Pristiophoridae). Sellesse sugukonda kuulub kaks perekonda nelja liigiga. Saaghailastel on rida iseärasusi nii väliskujus kui siseehituses. Neile on väga iseloomulik mõõgakujuline pikenenud ja lamenenud ninamik , mille külgedel on suured hambad ja mis meenutab kahekülgset saagi.
Saaghailised on väikesed haid pikkusega kuni 1,5 meetrit, kes asustavad Vaikse ookeani lääneosa ja India ookeani sooje piirkondi. Need pikaldase olekuga põhjakalad toituvad väikestest kaladest ja põhjaorganismidest, keda nad põhjast oma ninamikuga välja kaevavad.
Emane saaghai sünnitab kuni 12 maimu . Juba emaüsas on maimudel olemas (sae)hambad, kuid vältimaks emaslooma vigastusi on need kaetud erilise kestaga.
Saaghaide liha on maitsev ja hinnatakse kõrgelt.
Ingelhailised (Squantiniformes)
Sellesse seltsi kuulub üks sugukond (ingelhailased – Squantinidae) ühe perekonna (ingelhaid) ja 11 liigiga.
Ingelhaidel on lai lamendunud keha ja tömp ümardunud ninamik poisetega sõõrmete juures. Rinnauimed on tugevasti suurenenud, mis nähtavasti ongi põhjustanud neile sellise nime andmise. Väliselt on ingelhaid väga sarnased raidega, kuid lõpusepilud on neil, nagu kõikidel teistel haidel, keha külgedel. Tunnused, mis lähendavad ingelhaisid railaadsetele, on lamendunud keha, eesosas laienevad rinnauimed ja seljauimede pikenemine keha tagaosal. See ei näita, et need kalarühmad on lähedalt sugulased. Nimetatud tunnused on üksteisest sõltumatult kujunenud kohastumisel sarnase elukeskkonnaga mere põhjas.
Ingelhaid esinevad kõikide ookeanide mõõdukalt soojades ja lähistroopilistes vetes. Suurim liik on Atlandi ookeanis Euroopa ranniku lähistel ja Vahemeres elunev euroopa ingelhai (Squantina squantina). See liik võib kasvada kuni 2,4 meetri pikkuseks ja 72 kg raskuseks. Kõik ingelhaid on põhjalähedase eluviisiga.
Ingelhaide toiduks on enamasti väikesed põhjakalad ja selgrootud. Kõik ingelhaid on munastpoegijad. Näiteks euroopa ingelhai toob ilmale kuni 25 umbes 30 cm pikku.
Paljunemine
Haid paljunevad kalade kohta küllaltki omapäraselt – enamik haisid on munastpoegijad või poegijad. Vaid üksikud haid munevad oma munad veekogu põhjale.. Enamikel kaladel on väline viljastumine – haidel on sisemine.
Osadel haidel esineb emakasisest kannibalismi see tähendab, et enamarenenud pojad õgivad juba emaüsas nõrgemaid õdesid-vendinemise, munastpoegimise või poegimise teel.
Ilmselt on osa haide sigimisbioloogiast selgitamata. Näiteks levis hiljuti uudis emasest haist , kes sünnitas poja vaatamata sellele, et elas basseinis vaid emaste haidega ning ise toodi sinna juba maimuna.
Enamus haisid on munastpoegijad, nagu näiteks mõrtsukhai, kammhai , matelhai ja palju veel. Kuid leidub ka lihtsalt munejaid liike nagu näiteks vaalhai .
Mõrtsukhai toob ilmale enamasti 9 täiesti välja arenenud poega .
Kammhai toob ilmale 50-100 maimu.
Mantelhai on madala viljakusega, kes toob ilmale 3-12 järglast. Loodete kandmine kestab kaua, võimalik et kuni kaks aastat.
Kuid leidub ka lihtsalt munejaid liike nagu näiteks vaalhai.
Siiani on leitud vaid üks vaalhai muna Mehhiko lahest. Muna asus 56 meetri sügavusel ja oli väga suur – pikkus 67 cm ja läbimõõt 40 cm. See sisaldas täielikult välja arenenud loodet.
Mõned väikesed haid, nagu kärphai, koerhaid, habehaid ja härghaid, munevad korraga 20-25 muna. Iga muna kaitseb eriline munakapsel, mis kinniatatkse merevetikale või peidetakse põhja. Hai järglane kasvab seal sees ja toitub oma keha külge kinnituvas rebukotist. Mõne kuu pärast ta koorub.
Hai ja inimene
Haisid on ligi 100 liiki. Ainult mõned neist (valge-, tiiger -, vasar -, liiv-, sini- ja makohai) võivad saada inimesele ohtlikuks. Näiteks võib hai paadiservalt vees sulistavat kätt või jalga pidada kalaks ja selle ära krahmata. Inimesele ohtlikke haisid elab kõige rohkem troopilistes meredes. Hai suus on mitmes reas kuni 400 nõelteravat hammast. Mõne hai hambad on kolm- või kuusnurksed, mille servad lõikavad nagu habemenuga. Kui hai hambad ära kuluvad, kasvavad nende asemele uued.
Heeringhai on 3 - 4 m pikk. Ta esineb peaaegu kõikides meredes. Mustas meres eluneb meetripikkune kahjutu ogahai. 5 - 8 m pikkune on polaarhai. Neid haisid püütakse, sest liha kõlbab süüa, maksast saab vitamiinirikast rasva ja nahka kasutatakse mitmesuguste esemete valmistamiseks. Haide nahk on kaetud tillukeste hammastega, seetõttu tarvitatakse nahka nagu liivapaberit kallihinnalise puidu poleerimiseks. Peadest, uimedest ja sabast keedetakse liimi.
Kõik haid ei ole inimesele ohtlikud. Ohtlike haide hulka kuulub alla 50 liigi. Vaalhaid kirjeldavad sukeldujad kui rahulikku ja sõbralikku looma, kes toitub planktonist. Kuid on olemas ka inimesele tõeliselt ohtlikke haisid, näiteks mõrtsukhai ja vasarhai , kelle rünnakud lõpevad tihti surmaga. Üldjuhul ei pea haid inimest söödavaks, vaid ründavad uudishimust. Teisest küljest on haid muutunud küllaltki haruldaseks ning vajavad hoopis ise kaitset inimese ees.
Kõige ohtlikum inimesele on 10 m pikkune valgehai. Aplalt saaki püüdes ründab ta ujuvat inimest. Tema nelja sentimeetri pikkuste teravate kolmnurksete hammaste eest ei ole pääsu. 5 - 10 m pikkune tiigerhai on nime saanud mitte niivõrd oma kiskjaliku iseloomu, kui just keha ülaosa värvuse tõttu, mis meenutab tiigrit. Vaatamata ülivõimsatele lõugadele ja suurtele teravtele hammastele, toitub tiigerhai tigudest, kalmaaridest ja tillukestest kaladest. Troopikameredes levinud sinihai omapäraks on see, et ta armastab ujuda laevade ümber ja neid ookeanis päevade kaupa saata. Ta ootab toidupalu , mis laevalt alla heidetakse.
Nii mõnigi sukelduja on ujunud hiidhai ümber, mõõtnud rahulikult tema suurust, hoidnud kinni tema sabauimest ja teinud veealust sõitu. Inglased on andnud hiidhaile pika omapärase nime - veepinnal päikese käes soojendav hai. Hiidhaid püütakse, sest ta liha on söödav ja maksast saadakse kalaõli.
MÕRTSUKHAI
Inimsööjaks ehk "valgeks surmaks" kutsutud mõrtsukhaid esineb kõikides piisavalt soojades meredes. Tema inimsööja kuulsus on liialdatud, aga pole siiski täiesti alusetu.
Mõrtsukhai on mereloom. Kõige paremini tunneb ta ennast soojades vetes. Ta peab koguaeg ujuma, et piisavalt hapnikku saada. Ta on üks maailma hirmuäratavamateas loomadest. Nad kuuluvad suurepäraste ujujate seltsi, mõnikord hüppavad nad koguni ka veepinna kohale. Mõrtsukhaid kogunevad heameelega saarte lähistele, kus leidub loivaliste või lindude kolooniaid.
Välimus:
Mõrtsukhaid kasvavad tavaliselt 6-8 meetri pikkuseks. Enamikul on süstjas keha ja äärmiselt tugev sabauim, mis võimaldab neil vees kiiresti edasi liikuda . Neil on pikk sile keha, samuti on ka nende nina pikk ja kooniline . Haidel on lisaks ühele sabauimele ka kaks seljauime, kaks rinnauime ja kaks kõhuime. Mõrtsukhaidel on suur pea. Suure pea külgedel on 5 kuni 7 lõpuseava. Eesmine seljauim paistab sageli veest välja, kui hai pinnavees ujub. Neil on ka äärmiselt suur suu, mis on täis teravatipulisi, nõelteravate hammaste ridu. Haidel kasvavad hambad koguaeg. Kui mõni hammas tal suus ära murdub, siis kasvab selle asemele kohe uus hammas. Värvuse järgi hüütakse teda ka valgeks haiks.
Paljud suured haid ujuvad saba küljesuunaliste liigutuste abil, millele järgneb graatsilibne libisemine, et säilitada energiat. Erinevalt enamikust haidest on mõtrsukhai kehatemperatuur kõrgem kui ümbritsevas vees. See võimaldab ujumislihastel efektiivsemalt töötada, seega saab kala pikka aega kiiremini ujuda.
Toitumine ja jahipidamine :
Tegelikult on kõik mereelukad hai jaoks poetnsiaalne saak.
Hai toitub peamiselt mereimetajatest, ent aga ei põlga ära ka kalu, alustades merepõhja asukatest ahvenatest kuni ookeanidel elutseva mõõkkalani. Hai peaülesandeks ongi mereimetajate, peamiselt hüljeste, arvukuse reguleerimine. Mõrtsukhai peab jahti alati üksi, kuid surnud saagi veri võib meelitada kohele mitmeid haisid.
Kui mõrtsukhai ründab, tõstab ta kõigepealt nina üles. Sel moel tõusevad esiplaanile hambad, mille ta lööb ohvrisse. Seejärel pöörab ta ümber ning rebib lahti suure tüki liha.
Pole teada kui suure hulga toitu mõrtsukhai päevas sööb. Toidukogus sõltub hai suurusest , toidu kättesaadavusest ning veetemperatuurist. Mida soojem vesi seda suurem isu hail on, sest siis on ta ainevahetus kiirem.
Oletatakse, et mõrtsukhai sööb siis kui selleks võimalus avaneb , isegi kui ta on just palju söönud. Olles suure koguse toitu ära söönud, suudab ta oletatavasti olla söömata päris pika aja.
Elupaik:
Haisid elab peaaegu kõikides meredes ja ookeanides, täpsustades küll soojas kliimas. Neid leidub enamasti ikkagi ulgumerel, kus nad ujuvad ka tihti rannikulähedasse murdlainetevööndisse. Mõnikord võib ta ka ilmuda Vahemerele.
Poegimine:
Mõrtsukhaid kuuluvad munaspoegijate hulka. Emased toovad korraga ilmale vähemalt 9 tervet ja väljaarenenud poega.
Harjumused:
Teadlased on arvamusel, et mõrtsukhai muudab oma harjumusi täielikult teatud pikkuse ning kaalu saavutamise järel.Paistab, et pealmistes veekihtides üles kasvanud hai lahkub sealt igaveseks ning tungib meresügavustesse.
On võimalik, et hai sugu võib muutuda isasest emaseks teatud mõõtmete saavutamise järel. Miks see nii toimub on teadmata.
Eluviis: Eraklik. Peab olema pidevas liikumises. Keskmise kiirusega 3,5 km tunnis.
Toitumine: Peamiselt erinevad kalad, mereimetajad.
Eluiga: Umbes 30-40 aastat.
Esinemine: Esineb kõigis meredes ja ookeanides
KAMMHAI
Kammhai kuulub kammhailaste (Hexanchidae) sugukonda. Sellesse sugukonda kuulub kolm perekonda viie liigiga.
Kammhai on võrdlemisi suur kala, kuni 4,8 meetrit pikk ja 800 kg raske. Tavaliselt jäävad selle hai mõõtmed 4 meetri juurde ja kaal 300…400 kg vahele. Peale 6 lõpusepilu iseloomustab seda kala veel lai pea, jäme raske kere ja väga pikk saba. Keha on tumehall või kohvivärvi.
Levik on väga laialdane. Ta esineb Atlandi ookeani ida- ja lääneranniku läheduses, aga ka Jaapani, Austraalia ja Lõuna-Aafrika rannavetes. Vahemeres ja Põhjameres on ta küllaltki tavaline ja mõnel pool ka tööndusliku tähtsusega.
Kammhai on küllaltki laisk ja väheliikuv kala, kes veedab päeva põhja läheduses, öösel aga tõuseb kõrgemasse veekihti. Selle hai toit koosneb mitmesugustest kaladest ja suurtest vähilaadsetest.
Kammhai kuulub munastpoegijate hulka ja toob ilmale 50…100 maimu.
VAALHAI
Vaalhai kuulub heeringahailaste seltsi ja vaalhailaste (Rhincodontidae) sugukonda olles selle sugukonna ainsa perekonna ainus esindaja.
Vaalhai on kaasajal elav suurim kala. Teatakse isendeid, kes olid peaaegu 18 meetri pikkused ja kaalusid kuni 40 tonni. Suurim usaldusväärselt mõõdetud isend oli 17,98 m pikkune ja kaalus 43 tonni. 1890. aastast pärinevad andmed 20,5 meetri pikkusest isendist.
Vaalhail on jändrik kere, lame pea ja iseloomulikult laiguline muster. Ta on kogu maailma troopiliste ja lähistroopiliste rannikuvete asukas. Eriti tavaline on see liik Filipiinide ümbruses, Kuuba ja Lõuna-Kalifornia vetes.
Vaatamata oma tähelepanuväärsetele mõõtmetele toitub see liik eranditult planktonist ja muudest pisiolevustest. Paiguti tegutsevad nad ka väikeste parvedena. Nende hiigelsuured, kuni 1,5 meetrised lõuad on varustatud hammaste ja sõelelunditega ( avade läbimõõt on 1…3 mm), mis ei lase jämedamal saagil koos veega suust välja minna.
Vaalhaidele meeldib veepinna lähedal jahti pidada, mis seletab ka suhteliselt sagedaid kokkupõrkeid veesõidukitega. Kuigi vaalhaid on sõbralikud ja rahumeelsed olevused, võivad nad oma pikkuse ja massiga väiksematele veesõidukitele ohtlikuks osutuda. Neid võib ka sügavamal kohata, kus nad merehoovustel end triivida lasevad. Sügavale sukelduvad vaalhaid püstloodis nagu mitmed vaalaliigid.
Sukeldujate sõnul on vaalhaid väga uudishimulikud ning lasevad sukeldujatel endal seljas sõita ilma, et seda takistada püüaksid.
Tänini pole päris selge, kas vaalhaid on munejad või munastpoegijad loomad. Siiani on leitud vaid üks vaalhai muna Mehhiko lahest. Muna asus 56 meetri sügavusel ja oli väga suur – pikkus 67 cm ja läbimõõt 40 cm. See sisaldas täielikult välja arenenud loodet.
LIIVHAI
Harilik liivhai kuulub liivhailaste sugukonda, kus on vaid üks perekond 6…7 omavahel väga sarnase liigiga.
Harilik liivhai on levinud Atlandi ookeani ja Vahemere rannikuvetes . Ameerika ranniku ääres esineb Maine´i lahest Brasiiliani. Aafrika ranniku ligiduses – Kanaari saartest Lõuna-Aafrikani.
Ameerika rannikuvetes kasvab see hai kuni kolme meetri pikkuseks. Lõuna-Aafrika vetes kuni 4,5 meetri pikkuseks. Liivhai on küllaltki aeglane ja kohmakas eriti päevasel ajal.
Harilik liivhai sigib munastpoegimise teel.
Selle erakordselt apla hai toiduks on mitmesugused kalad, krabid ja langustid. Sealjuures on mõne suure isendi maost leitud kuni 45 kg toitu. Mõnikord kogunevad liivhaid ühiseks parveks.
Kogu levila ulatuses loetakse seda haid kahjutuks ja inimesele ohutuks. Erandiks on Lõuna-Aafrika veed , kus liivhaid loetakse üheks ohtliikumaks haiks. On teada terve rida juhtumeid, kus selle hai rünnak inimesele on lõppenud surmaga. See võib tuleneda sellest, et Lõuna-Aafrika liivhaid on kõigesööjad ja valivad toitu vähem kui nende Ameerika ranniku sugulased.
HIID -VASARHAI
Hiid-vasarhai kuulub vasarhailaste sugukonda, kuhu kuulub kaks perekonda seitsme liigiga.
Vasarhailased on hiidhailaste lähedased sugulased kuid erinevad nendest (ja kõikidest teistest hailaadsetest) väga omapärase peakuju poolest. See on vertikaalsuunas tugevasti lamendunud ning ulatub külgedele kahe suure haruna , mille otsas asuvad silmad ning neist natuke eespool suured ninasõõrmed. Ilmselt kergendab selline peakuju hail manööverdamist vertikaaltasapinnas ja teineteisest kaugel asetsevad ninasõõrmed annavad vasarhaile võimaluse täpsemaks orienteerumiseks lõhnaallikate suhtes.
Hiid-vasarhai võib kasvada 4,5…6 meetri pikkuseks. Ta on laialt levinud Vaikse, Atlandi ja India ookeani troopilistel aladel, kuid pole kusagil eriti arvukas.
Hiid-vasarhai toitub põhjaselgrootutest (krabid, krevetid, limused), kaladest (heeringlased, makrellid) ja kalmaaridest. Suurte isendite magudest leitakse kõige sagedamini raisid ja haisid (sealhulgas liigikaaslaseid).
Vasarhaid sigivad munastpoegimise või poegimise teel. Sõltuvalt liigist toob emane ilmale 6…9 või 30…40 järglast. Vastsündinud on 45….50 cm pikkused ja igati sarnased oma vanematega.
Suured vasarhaid on vees viibivale inimesele väga ohtlikud, dokumenteeritud on mitmeid rünnakuid.
Mõnel pool püütakse vasarhaisid liha, naha ja maksas sisalduva rasva pärast.
Kokkuvõte
Hailaadsete hulka kuulub väga palju mitmesuguseid kalu kokku umbes 250 liiki. Mõned tänapäeva süstemaatikud ei loe hailaadseid enam kalade hulka, sest neil puudub luuline toes. Haide toestik koosneb kohati lubjastunud kõhrest.
Selle 250 liigi hulgas on väga erisuguseid loomi. Väiksemate haide mõõtmed jäävad alla poole meetri kääbushai on kõigest 20…25 cm pikkune kalake . Seevastu vaalhai mõõtmed on aukartustäratavad: pikkus üle 20 meetri ja kaalu üle 40 tonni – tegu on maailma suurima kalaga.
Kõik haid ei ole inimesele ohtlikud. Ohtlike haide hulka kuulub alla 50 liigi. Vaalhaid kirjeldavad sukeldujad kui rahulikku ja sõbralikku looma, kes toitub planktonist. Kuid on olemas ka inimesele tõeliselt ohtlikke haisid, näiteks mõrtsukhai ja vasarhai, kelle rünnakud lõpevad tihti surmaga. Üldjuhul ei pea haid inimest söödavaks, vaid ründavad uudishimust. Teisest küljest on haid muutunud küllaltki haruldaseks ning vajavad hoopis ise kaitset inimese ees.
KASUTATUD KIRJANDUS:
Malle Soosaar "Loodude Kutse" 2003, lk 104-105, 106, 110-111
http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/4klass/9loodus/ettevaat.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/haid.ht m