Kalade looduskaitse eestis (0)

Kalade looduskaitse Eestis
Eestis on 40-st (neljakümnest) kalaliigist seitse liiki kaitse all. Neist mitte ühtegi liiki ei kuulu esimesse kaitsekategooriasse ja ka teises kategoorias on neid väga vähe- vaid kaks liiki: tõugjas ja säga.
Säga elab Lääne- ja Lõuna-Euroopa ning Lõuna-Soome sügavates mudase põhjaga jõgedes ja järvedes seal saaki varitsedes. Säga laiad lõuad reedavad ta olemuse- ta on väga ablas röövel süües nii endast väiksemaid konni , madusid, tigusid kui ka omaenda liigikaaslasi. On olnud juhte kus säga on rünnanud veelinde kui ka vees ujuvaid koeri . Kui säga on märganud oma järgmist ohvrit, imeb ta [säga]oma ohvri koos veega kõhtu. Kui ohver on suurem ja tugevam, võib ta veel säga kõhuski rabeleda. Säga võib kasvada kuni 3 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 300 kilogrammi. Tavaliselt on sägad muidugi väiksemad. Nad on kõhupoolelt heledad aga seljalt rohekad või koguni mustad ning külgedel on neil erineva suuruse ja kujuga laigud. Kudemiseks ehitab säga oma pesa veetaimede vahele. Pesa jääb valvama isane kes iga paari minuti tagant teeb pesa kohal tiiru värske vee sisse viimiseks ja röövlite lähenemise märkamiseks. Noored sägad ujuvad vilkalt ringi ja esialgu söövad vaid ussikesi ja putukaid. Sägad kasvavad päris kiiresti, olles 1 aastaselt umbes 25 sentimeetri pikkused ja 3 aastaselt juba 75 sentimeetri pikkused. Sel ajal saab säga suguküpseks.
Kõige rohkem kalu kuulub kolmandasse kaitsekategooriasse. Seal on viis kalaliiki: atlandi tuur, harjus , hink, võldas ja vingerjas.
Kuigi harjus on levinud peaaegu kogu Põhja-Euroopas, on ta Eestis haruldaseks muutunund. Teda võib (Eestis) leida Narva, Piusa ja Ahja jõgedes. Väga vähe võib neid leiduda ka mõnedes Põhja-Eesti jõgedes. Harjus pesitseb jõe põhja lähedal, tehes kiireid sööste veepinnale, et seal püüda endale toiduks putukaid ja nende vastseid . Veel toitub ta lõhe marjast, kui seda leiab. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, taimestikuvaest ja kiirevoolulist vett. Ta on paikne ja territooriumihoidja, kuid oma liigikaaslaste suhtes aastaringselt vaenulik. Harjus on süstja kujuga, umbes pool meetrit pikk ja külgedelt lamendunud , keda iseloomustab pikk ja kõrge seljauim , mis kudemisajal värvub vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Räägitakse veel, et harjusel on eriline aed- liivatee lõhn. Harjus koeb maikuus ja kuna ta on territoriaalne, jagatakse jõgi mitmete isaharjuste vahel kudemisaladeks. Koelmu läbimõõt võib olla umbes neli kuni viis meetrit. Seal peaks kindlasti olema kas kivi või mingi puuront varjepaigaks. Kudemisperioodil teeb isaharjus veidraid vabisevaid liigutusi, mis peletab eemale kaasvõistlejad, kuid tõmbab ligi emasisendeid. Kudemine toimub ainult valgel ajal- umbes keskpäevast kuni pärastlõunani. Vastne koorub juba umbes 12 kuni 14 päeva pärast, toitudes algul planktonorganismidest, vahetades selle hiljem putuktoidu vastu. Harjuse püük on keelatud igal pool, sest sobivate elupaikade vähesus on tinginud selle liigi hävimist.
Atlandi tuur on iidne kala, kes meenutab välimuselt natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused , vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Pea on lamenenud ja koon terav . Pea alaküljel paikneb väike suu. Silmad on pisikesed ja veidi ovaalsed. Saba on samuti teistsugune - sabauime ülemine hõlm on alumisest märgatavalt suurem. Ehkki tuur asustab tervet Atlandi ookeani ning sellega piirnevaid meresid: kogu Euroopa rannikut, Läänemerd, Vahemerd ja Musta merd ning Põhja-Ameerika idarannikut, on ta väga haruldaseks muutunud. Ta on erakliku loomuga, veetes oma elu merevee põhjalähedastes kihtides. Tuura hiilgeajad jäävad kaugesse minevikku ning praeguseks on teda säilinud alla 100 isendi. Arvatakse, et tuur sureb välja siis, kui surevad viimased isendid, sest maailmameres ringi hulkuva mõnekümne tuura omavahelise kohtumise tõenäosus on kaduvväike. Tuur on siirdekala, see tähendab, et ta elab peamiselt meres, kuid kudemiseks siirdub jõgedesse. Tuur rändab jõgedesse juba lumesulamisajal, kuigi kudemine toimub juunis-juulis. Koelmud asuvad vähemalt 2 m sügavuses vees, kus on kiire vool ja kõva põhi. Vastsed kooruvad juba 3...6 päeva pärast ning on värvuselt mustad, meenutades konnakulleseid. 7...8 sentimeetri pikkuselt on väikestel tuuradel juba samasugune luuline rüü nagu suurtelgi. Tuur saab hilja suguküpseks - alles 15.-17. eluaastal ning ta eluiga võib küündida enam kui 35 aastani.

• On huvitav, et vaatamata oma hiiglaslikule kasvule ja röövellikule välimusele, pole tuur röövkala! Veelgi enam, täiskasvanuna puuduvad tal isegi hambad. Seetõttu on ta sunnitud toitu veepõhjast välja tuhnima, leides sealt rannakarpe, ussikesi ja kirpvähilisi. Lisaks selgrootutele, tarvitab tuur ka põhjalähedasi kalu. Olgugi, et tuur on suurt kasvu, käitub ta püünistes väga abitult ning ei oska oma jõuvarusid kuidagi rakendada. Tuurale on hävitavalt mõjunud tööstuse areng, sellega kaasaskäiv vete reostatus, samuti kudemispaikade hävimine jõgede tõkestamisel tammidega ning arutult suur väljapüük. Liigi päästmiseks kasvatatakse tuurasid ka kasvandustes. Tuur on hinnatud oma maitsva liha ja delikatessiks peetava marja - musta kaaviari tõttu. Praegu on ta püük kõikjal keelatud ning ta kuulub looduskaitse alla. Suurim Eestist püütud atlandi tuur on Muhu kalurite püütud 2,9 (kahe koma üheksa) meetri pikkune ja 135 (sada kolmkümmend viis) kilogrammi kaaluv emane isend , kelle mari läks peale püüdmist ühte Tallinna restorani, kus see menüüsse lisati ja ära söödi.