Karpkala referaat (0)

Põllumajandus ja Keskkonnainstituut
Referaat
Karpkala
(Cyprinus Carpio)
Koostaja : Tanel Altement
Juhendajad: Tiit Paaver
Katrin Kaldre
Tartu 2011

Sisukord

1
Sissejuhatus 3
1.Bioloogia 4
1.1 Süstemaatiline kuuluvus 4
1.2 Välimus 4
1.3 Levik looduses 5
1.4 Sigimine 6
1.5 Toitumine 6
1.6 Kasv, mõõtmed, tarbimisväärtus 7
2.Kasvatus 8
2.1 Kasvatamise eesmärk 8
2.2 Kasvatamine maailmas ja eestis 8
2.3 Kasvatamise maht 9
2.4 Nõuded kasvatamise tingimustele 9
Kasutatud kirjandus: 11

Sissejuhatus

Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm, keda inimene on mitmeid aastaid juba kasvatanud ja aretanud. Karpkala on üpriski suur kala. Eestis esineb kahte liiki karpkala: soomuskarp ja peegelkarp ( ka nahkkarp). Karpkala on hea kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Põhiline leviala on Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondades. Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu.( Tartu Ülikool)

Bioloogia

1.1 Süstemaatiline kuuluvus

Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ja( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ).(Wiki, 2012)

1.2 Välimus

Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Keha on külgedelt lamendunud , suu juures on kaks pikka poiset. Selle sugukonna kalade iseloomulikeks omadusteks on hammaste puudumine lõualuudel, neelhammaste olemasolu alaneeluluudel, üks seljauim ja suur kaheosaline ujupõis. Karpkala iseloomulikud tunnused: (Wiki, 2012)

• Poised suu nurkades
  
• Päraku ja selja uimel hammastunud kiir (Joonis nr 1)
  
• Suur kasv
  
• Tarkus ja kõrge ohutunne
  

Joonis 1. Karpkala seljauim
Joonis 2. Soomuskarpkala

1.3 Levik looduses

Looduslik sasaani levila hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi ning Ida- ja Kagu-Aasiat. (Joonis 3.)
Sasaani kultuurvormi karpkala on levitatud üle kogu parasvöötme. Eestisse toodi karpkala aastal 1893. Looduslikus veekogus on karpkala eelistatuimaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad.(Martin, 2009)
Joonis 3 Karpkala alamliikide looduslik levila. a – Cyprinus carpio carpio; b –Cyprinus carpio haematopterus; c – Cyprinus carpio viridiviolaceus

1.4 Sigimine

Karpkala saab suguküpseks 4-5 aastaselt, isaskalad varem. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Eestis saadakse looduslikult karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad karpkalad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid , mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid väikestesse rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3 kuni 4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 18…20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni olenevalt aastast. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63…790 tuhat ning marjatera läbimõõt jääb vahemikku 1,5 kuni 1,8mm. (Paaver)
Joonis 4 Karpkala kasv

1.5 Toitumine

• Talvel ei toitu
  
• Aitab korrastada elukeskkonda ( tiigi või muu veekogu ), vähendada veesisest taimestikku.
  

Toiduks kasutab karpkala esimesel eluaastal zooplanktonit ja –bentost, vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad, kündes ja harides toiduotsingul tiigipõhja. Seetõttu võib karpkalatiigi põhi olla nagu väikeste lohkude ja muhkudega kuppelmaastik . Karpkala sööb nii taimset kui loomset toitu. Suurematel karpidel esineb vahel röövtoidulisust. Söödaks võib karpkalale anda nii teravilja ( eelistatuim on nisu, mais ), hernest jms. ja seda naturaalsel kujul terana, leotamata ja keetmata. Karpkala püütakse väga erinevalt maitsestatud söötadega, alustades meega ja lõpetades kalakonservi või küüslauguga.(Martin, 2009)

1.6 Kasv, mõõtmed, tarbimisväärtus

Karpkala kasv sõltub kõige rohkem kasvutingimustest- temperatuud ja toidu hulk. Soodsatel tingimustel kasvab karpkala esimesel aastal 30-40 g, teisel aastal 250-400 g, kolmandal aastal 1500 g raskuseks. Kuna neljandal aastal karpkala kasv aeglustub, on ökonoomne kasvatada neid ainult kolm aastat. Karpkala võib kaaluda kuni 35kilo ja olla seejuures 110-120cm pikkune. Eestis suurim karpkala kaaluga 18,5 püüti aastal 2010 Vastse -Kuuste järvest. Eelmist rekordit löödi vaid 100 grammiga.(Joonis 5.) Praegu on karpkala tähtsaim soojaveelises tiigimajanduses kasvatatav kala oma kiire kasvu, vähenõudlikkuse ja maitsva liha tõttu.(Martin, 2009)
Joonis 5. Eesti karpkala rekord

Kasvatus

Keskkonnatingimuste ja toidu suhtes vähenõudlik karpkala sobib hästi pidamiseks aia- ja talutiikides, majanduslikult tasuva suuremastaabilise intensiivkasvatuse jaoks on Eesti kliimas kasvuperiood soojalembese karpkala jaoks liiga lühike. Eestisse toodi karpkala esmakordselt 1893. aastal tänapäeva Lätist. (Wiki, 2012)

2.1 Kasvatamise eesmärk

Karpkala kasvatatakse tema maitsva liha tõttu, levinud on ka karpkala kasvatamine harrastuspüügi eesmärgil, ning karpkala püügivahendid, mis on väga spetsiifilised , on muutunud väga suureks eraldiseisvaks haruks kalastusvahendite tootmises ja kalamajanduses. Eestis on karpkala kasvatamine raskendatud lühikese suve tõttu, kuid karpkala on hästikohanev veetemperatuuri, hapnikusisalduse ning vee kvaliteedi ja koostise suhtes. Lisaks kasvab karpkala väga kiiresti võrreldes teiste karpkalalastega.

2.2 Kasvatamine maailmas ja eestis

Eestis on karpkala kasvatus raskendatud, meie jaheda kliima tõttu. Siiski on Eestis 5 suuremat karpkalakasvatust: Ilmatsalu , Haaslava, Härjanurme, Vagula ja Kuldre , ning on ka palju hobikasvatajaid, kes kasvatavad omalõbuks. Toidukalana kasvatatakse teda enamikus Ida- Aasia ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Suurbritannias kasvatatakse teda eelkõige kuna ta on atraktiivne harrastuspüügi objekt. Tema püügile kulutavad kalastajad suuri summasid, kuna karpkala on väga tark ja uskumatult hea mäluga. Igal aastal arendavad kalastustarvete firmad, kes on just karpkaladele spetsialiseerunud, välja uusi püügivahendeid.
Põhja –Ameerikas ja Austraalias on karpkala väga probleemne võõrliik, keda on lubatud püüda ilma mingisuguse piiranguta. Teda püütakse võrgu, vibude ja isegi tulirelvadega. Kuigi karpkala liha on maitsev, on just Põhja-ameerikas ja Austraalias karpkala prügikala ja keegi neid ei söö- see võib olla ka põhjus, miks ta on nii invasiivne liik.

2.3 Kasvatamise maht

Karpkala kasvatatakse maailmas 3,5 mln tonni aastas. Suur osa toodangust tuleb Aasiast ja vaid 5% toodetakse Euroopas. Eestis on kutseliste kasvanduste aastane karpkalatoodang ligikaudu 60 tonni.( Joonis 6) Kogutoodang , arvestades ka väikekalakasvatajate kasvatatud kala, võiks ulatuda 80-100 tonni piiresse.
Asukoht
2009
2010
Eesti
73,6 t
60,6 t
Maailm
3,3mln t
3,5mln t
Joonis 6. Karpkala kasvatamise hulk

2.4 Nõuded kasvatamise tingimustele

Nõuded keskkonnale:
Temperatuur- taluvuse piirid 0-35 C°, kasvu jaoks optimaalne üle 20 C°, alla 15 C° toitumise aktiivsus madal. Paljunemiseks sobiv üle 20 C°, 17-18 C° juures on võimalik saada järglasi indutseeritud kudemisega. Hapnikuvajadus - 2-3 mg/l talutatav; 3-4 mg/l on vajalik kasvu jaoks. Soolsus- talub meie rannikumere soolsust, esineb Väinameres.
Kasvatusviisid :
Karpkalu kasvatatakse ekstensiivselt, poolintensiivselt või intensiivselt. Viimane on Eesti oludes mõeldav vaid industriaalse sooja vee kasutamise korral, sest kalade kasvuks on vajalik pikka aega püsiv üle 20 C° temperatuuri ja pidev söötmine. Looduslikes tingimustes on karpkala intensiivkasvatus Eesti oludes raske, sest napib soojust ning ka jõusööda hind on tiigis kasutamiseks liiga kõrge. Tiikides on sööda kadu üsna suur, sest osa sellest vajub mutta ja jääb söömata, osa tarbivad ära veelinnud. Ekstensiivkasvatuse puhul saadakse kogu kala juurdekasv loodusliku toidu baasil, poolintensiivkasvatusel toitub kala nii looduslikust toidust kui ka lisasöödast. Suvise kasvuperioodi vältel on eesmärgiks saada maksimaalne juurdekasv ja toodang minimaalsete kadude ja kulutustega. Selleks tuleb igale vanusegrupile kindlustada optimaalne asutustihedus ja õige söötmine. Talviseks pidamiseks tuleb luua tingimused, mis tagaksid võimalikult väikese kaalulise ja arvulise kao. Tõelised kalakasvatusrajatised on tiigid ja basseinid. Karpkala on Eestis asustatud ka järvedesse ja paisjärvedesse. Karpkalatiigid on looduslikust materjalist rajatised, mis on reguleeritava veerežiimiga. Tiigi kuju ja suurus oleneb tema kasutamise otstarbest. Basseinid võivad olla betoonist, puidust või muldne. Betoonbasseine kasutatakse Eestis karpkalade müügieelseks ajutiseks hoidmiseks või talvitamiseks. Praegu kasutatakse eestis kasvusumpasid maimude lühiajaliseks hoidmiseks. Sumbad on valmistatud teras või kapronvõrgust. Kaheksakümnendatel aastatel kasutati kasvusumpasid hüdroelektrijaamade veehoidlates. (Martin, 2009)

Kasutatud kirjandus:

Tartu Ülikooli loodusliku hariduse keskus [ http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/CYPCAR2.ht m]

Wikipedia. 2012. Karpkala
[ http://et.wikipedia.org/wiki/Karpkala ]

Martin, R. 2009. Karpkalakasvatus – 1. osa [ http://www.fishing24.ee/catalog/article_info.php?articles_id=17 ]

Eesti statistikaamet
[www.stat.ee ]

Fisheries and Aquaculture Department
[www.fao.org ]

Ojaveer , E., Pihu , E., Saat , T. (Eds.). 2003. Fishes of Estonia. Estonian Academy Publishers, Tallinn, 416 pp.

Paaver, T „ Karpkalakasvatus“