Pistesääsklased (0)

Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Pistesääsklased
referaat
Koostaja:
Sigmar Naudi
Juhendaja :
Olavi Kurina
Tartu 2014

Sisukord

1. Sissejuhatus 3
2.Kehaehitus 4
2.1Vastsed 4
A.Pea 4
B. Rindmik 4
C.Tagakeha 4
2.2Nukud 4
2.3Valmikud 5
A.Pea 5
B. Rindmik 5
C.Tagakeha 5
3. Bioloogia 5
3.1 Vastne 5
3.2 Nukk 6
3.3 Valmikud 6
4. Kokkuvõte 6
5. Kasutatud kirjandus 7

1. Sissejuhatus

Sääsklased kuuluvad kahetiivaliste (Diptera) putukate seltsi. Eestis on leitud kahetiivalisi umbes 2200 liiki, aga arvatakse, et nende arvukus võib küündida isegi 4500 liigini. Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: sääselised (Nematocera) ja kärbselised (Brachycera). Sääselisi on Eestis teada rohkem kui 800 liiki.
Sääsklased on majanduslikult tähtsuselt võib-olla, et isegi kõige kõrgemal kohal kahetiivuliste hulgas. Peamine põhjus sellele on, et sääsklased on üüratult tülikad ja kurnavad nii inimesi kui ka loomi. Sääsklased võivad teha võimatuks välised tööd, mis suvel aset võivad leida. Samuti võivad sääsklased oma pistetega edasi anda erinevaid pisikuid ja parasiite.
Pistesääsklaste sugukond on suhteliselt suur, maailmas võib leida üle 3500 liigi. Neid esineb pea-aegu kõigis kliimavöötmetes, puuduvad vaid kõrbetest, sest vastsed elavad vees, samuti vajavad valmikut suurt õhuniiskust.
Eestis on teada neli liiki pistesääsklasi:

• Hallsääsk (Anopheles maculipennis)
  
• Laulusääsk  (Culex pipiens pipiens)
  
• Linnasääsk (Culex pipiens molestus)
  
• Metsasääsk perekonnast (Aëdes)
  

Verd imevad ainult emased sääsed. Emase sääse kehas valmib umbes 300 muna, mis munetakse seisvasse vette.
Referaadi „Pistesääsed“ eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest (Culicidae) bioloogiast ja kehaehitusest.
Pilt 1: Pistesääsklane. Naturephoto-cz, 2014.

Kehaehitus

Vastsed

Vastse keha koosneb kolmest osast, mis on omavahel selgesti eristatavad: pea, rindmik, tagakeha. Jalad vastsetel puuduvad ( Remm , 1954).

Pea

Pea on pistesääsklastel selgmiselt ja kõhtmiselt lamendunud . Silmadest eespool asuvad tundlad . Pistesääskedele on tähtsaks tunnuseks peas asuvad karvad (laubakarvad). Tublisti või lihtsalt hargnevaid karvu tundlate vahel on kolm paari ja 2 paari laubal (Remm, 1954).

Rindmik

Rindmik on peast ja tagakehast laiem, koosneb kolmest liitunud lülist(Remm, 1954).

Tagakeha

Tagakeha on 9-lüliline. Esimesed 7 on sarnased. 8. Lüli küljel asub hingamisava. 8. Lüli küljel asetseb pistesääskedel soomusjas ogaline kogumik (hari). Soomused võivad olla asetsetud ühes või kahes reas. Viimast lüli ümbritseb paksenenud kitiinjas sõõr (Remm, 1954).

Nukud

Nuku keha on lai ja lülistumata, see koosneb pearindmikust ja kitsast tagakehast, mis on 9-lüliline. Pearindmikul paiknevad 2 hingamistoru, tagakeha lõpus on 2 liistakjat ümmargust aerplaati (Remm, 1954).

Valmikud

Pistesääsklastele (Culicidae) on iseloomulik pikad jalad ja sale keha. Keskmise suurusega pistesääsed on 4-7.5 mm pikad (Remm, 1954). Nende keha kolme põhiosasse kuulub: pea, rindmik ja tagakeha.

Pea

Pea on pistesääsklastel kerakujuline. Külgedel asetsevad liitsilmad. Silmade ette kinnituvad tundlad, mis koosnevad 15-lülist. Isasloomadel on tundlad varustatud pikkade ja tihedate karvadega. Emasloomadel on tundlad aga suhteliselt karvavaesed. Tundlatest ülalpool asub laup. Pea väljaveninud esiotsa kinnituvad suised, mis pistesääskedel on kujunenud pikaks londiks, mis emasloomadel on vere imemiseks. Londi alusel, pea lähedale kinnituvad kobijad, mis isasloomadel ja kõigil hallsääskedel on pikad, peaaegu londi pikkused. Teistel liikidel jäävad aga kobijad londist lühemaks (Remm, 1954).

B. Rindmik

Rindmiku pealispind katab seljakilp (skuutum). Rindmiku küljed on kaetud väiksemate kilbistega (pleuradega). Külgedel asetsevad ka hingamisavad (stigmad) (Remm, 1954).
Rindmikule kinnituvad tiivad, ning kolm paari jalgu. Ees-, kesk- ja tagajalad. Iga jalg koosneb puusast, säärest, reiest ja 5-lülilistest käppadest (Remm, 1954).

Tagakeha

Tagakeha on pistesääskedel pikk ja silindriline, mis koosneb 10 lülist. 2 viimast lüli on tugevasti muutunud ja täidavad erilisi ülesandeid sääskede suguelus. Kaks viimast moodustavad sigitid. Isasloomadel nimetatakse seda hüpopüügiks, mis on keerulise ehituse ja sääsklaste süstemaatikas väga tähtsal kohal. Hüpopüügi kõige suuremaks osaks on valvid (tangjad moodustised emaslooma kinnihoidmiseks sugutamise ajal.) (Remm, 1954).
Kaheksa esimest lüli koosnevad igaüks aga kahest plaadist, mis painduvad pehme kelme abil (Remm, 1954).

3. Bioloogia

Sääsed on täismoondega putukad, kes oma arenguteel läbivad 4 järku: muna, vastne, nukk ja valmik. Munad munetakse otse vette. Esimesel juhul arenevad munadest mõne päeva või mõne nädala möödudes vastsed, aga see oleneb nii vee temperatuurist ja ka munade individuaalsusest (Remm, 1954).

3.1 Vastne

Vastse areng kestab keskmiselt 3 kuni 4 nädalat. Sellel ajal nad toituvad palju ja kasvavad intensiivselt. Vastsed kestuvad oma elu jooksul 4 korda (Remm, 1954).
Vastsed toituvad hõljumist ja nad arenevad peamiselt väikestes veekogudes (kraavides, loikudes, tiikides) (Remm, 1954).

3.2 Nukk

Nukujärk kestab keskmiselt 2-5 päeva. Ta ei toit, kuid on võimeline liikuma. Metsasääskede, hallsääskede ja laulusääskede nukk on veest kergem, seetõttu enamiku ajast veedab vee pindkile küljes rippudes. Kui nukku aga ärritatakse, siis kiirelt tagakeha üles-alla liigutades ta põgeneb veekogu põhja (Remm, 1954).

3.3 Valmikud

Sääsklaste valmikud on õrna kehaehitusega, äsjakoorununa on nad pehme kehakattega ja abitud. Mõne päeva peatuvad nad veepinnal või rohukõrrel, kuni suudab lennata. Oma õrna kehaehituse tõttu on nad niiskuse ja varjulembesed ning tuul ja päike ei meeldi neile samuti. Enamuse ajast veedavad nad põõsastikus, tihedas rohus jne (Remm, 1954).
Valmikujärk kestab mõned kuud. Pistesääsklased toituvad inimese, kodu- ja metsloomade verest. Isasloomad verd ei ime. Emasloomadel on vereimemine aga hädavajalik, vastasel korral ei hakka nende kehas arenema sugurakud (Remm, 1954).
Pärast õnnestunud vereimemist lendab mõnda varjulisse kohta seedlema. Mõne päeva pärast ta muneb. Selline imemine ja munemine võib toimuda suve jooksul mitu korda, juhul kui sääsk ei hukku (Remm, 1954).
Isasloomade eluiga on aga lühem. Tavaliselt ollakse suurtes parvedes ja oodatakse emaslooma saabumist, et ta viljastada. Pärast paaritumist isasloomad kaua enam ei ela. Nende seemnerakud aga säilivad emaslooma seemnehoidlas (Remm, 1954).

4. Kokkuvõte

Pistesääsklased on väga tülikad putukad, nad on inimeste ja koduloomade välisarasiidid. Nende ebameeldivus seisneb selles, et emasloomad imevad verd, seega on suviste tööde tegemisel väga tülikad. Vere imemiseks pistavad nad oma londi läbi naha, samal ajal pritsib ta imetamiskohta sülge, mis on tugeva mürgise toimega. Samas on nad ökosüsteemi üheks suurimaks osaks, oma suure arvukusega on nad toiduks paljudele lindudele ja teistele putukatele.

5. Kasutatud kirjandus

1. Remm, H. 1954. Sääsklased (Culicidae) Eesti NSV-s ja võitlus nende vastu Lk. 7-24.
2. Zoloogia- ja botaanikainstituut 1947-2004. Kättesaadav: http://www.zbi.ee/satikad/putukad/karbes/dipter01.ht m (13.04.2014)
3. Nautrephoto-Cz. Kärresaadav:
http://www.naturephoto-cz.com/pistesaasklased-picture_et-19112.html (13.04.2014)