Krabiämbliklased (0)

Krabiämbliklased (Thomisidae) on sugukond ämblikuliste seltsist.  Krabiämbliklaste sugukonda kuuluvatel liikidel on keha munajas või pirnjas, mõnel liigil  tunduvalt lamendunud. Pearindmiku ja tagakeha pikkuse ja laiuse suhe on ligilähedane ühele  või kuni poolteist. Külgsilmade kõrgendikud on esilekerkivad ja pearindmiku eesserv kantis.  Keha on kaetud lühemate või pikemate ogadega. Näokilbi ogad on koondunud eesservas ühte  ritta, üksik oga asub näokilbi eesserva ja kesksilmade vahel. Krabiämblikeks kutsutakse neid,  sest nende esimesed kaks paari jalgu hoiavad kaugemale kui järgmised ja annavad neile  ka krabilaadse välimuse. Mõnel pool on nad tuntud ka kui lilleämblikud, kuna neid leiab  peamiselt lilledelt oma saaki varitsemas.  Sugukonna emane isend on üldiselt suurem kui isane ning krabiämbliklaste pikkus kõigub 2,5 mm-st kuni 1cm-ni. Isendite värvus on väga kõikuv – võib kohata päris heledaid, valkjas- või  kollakasrohelisi (nt Misumena) kui ka tumedaid – hallikas – kuni punakaspruune (Xysticus)  isendeid. Emasloomad on harilikult heledama värvusega.  Emased krabiämblikud peavad munade kasvatamiseks sööma päris palju. Isased söövad aga  märgatavalt vähem ja rändavad ringi. Sellest ilmselt ka põhjus, miks emased on suuremad kui  isased. Pärast paaritumist koob emane munade ümber võrguniitidest koti ning jääb mune  valvama, kuid sureb enne kui pojad munadest kooruvad. Pojad vahetavad küll nahka, kuid  nende vorm ei muutu.  Krabiämblikud asustavad väga mitmesuguseid elupaiku ning kõiki taimestikurindeid.  Pinnases elavad liigid on tavaliselt väiksemad, tagasihoidliku hallikaspruunika värvusega ning ebaselge värvikirjaga, mis jätab nad taimejuurte või lehekõdu vahel üsna tähelepandamatuks. Eestis on 2016 aasta seisuga kindlaks tehtud vähemalt 37 liiki krabiämblikke ja neid on  üldiselt üsna kerge teistest eristada. Krabiämbliklaste kaks esimest jalapaari on muundunud  pikkadeks haardejalgadeks, mis saagi haaramiseks on hästi sobivad, kuid jalutamisel  kasutavad nad liikumiseks põhiliselt kahte tagumist jalapaari, mis on teistest lühemad.  Krabiämbliklaste jalad on külgmise asetusega, mis võimaldab krabilaadset liikumist ka  külgsuunas ja tahapoole. Krabiämbliklased ei püüa saaki võrguga, vaid ootavad liikumatult lillelehtede vahel, mille  värvusega nad ühte sulanduvad. Mõningad neist on võimelised isegi vastavalt lille värvusele  oma värvust muutma. Üldiselt nende saagiks langevad liblikad, kärbsed või mesilased, kes 


lendavad õitele nektari järele ning ei märka seal passivat ämblikku. Krabiämblik hoiab  esimest jalapaari kahele poole laiali – valmis saaki haarama. Seejärel ta tapab ohvri  mürgihammustusega. Eestiski tavaline liik Misumena vatia emasloomad muudavad oma keha värvust sõltuvalt  taime värvist kas kollaseks, rohekasvalgeks või siis päris lumivalgeks. Eelnimetatud liiki  kutsutakse vahel isegi “valgeks surmaks”. Värvi muutmine ei toimu siiski otsekohe, vaid  võtab mõned päevad aega. Teda võib leida nii  kollastelt hunditubaka, võilille või kuldkinga õisikutelt kui ka valgetelt härjasilma keelõitelt. Eriti kavala taktika on aga välja arendanud krabiämbliklased perekonnast  PRINARAKNE (Phrynarachne). Nad koovad lehtede pinnale võrgendkatte, mille keskele ise  asuvad, nii et ülalt vaadates meenutavad nad linnu väljaheidet. See pole üksnes maskeering,  vaid on ka peibutis: need ämblikud levitavad ahvatlevat väljaheitelõhna. Valdavateks krabiämbliklaste liikideks on Xysticus ulmi, keda on ca 35% analüüsitud isendite arvust ja Xysticus cristatus – 31% isendite arvust. Enamik liike ehk 82% liikide arvust on aga  niisugused, keda on leitud harva ja enamasti üksikisenditena. Allikad: A. Vilbaste „Eesti ämblikud I“, 1969. M. Chinery „Euroopa putukad“, 2005. https://et.wikipedia.org/wiki/Krabi%C3%A4mbliklased http://www.jorgenlissner.dk/Thomisidae.aspx https://ednieuw.home.xs4all.nl/Spiders/Thomisidae/Thomisidae.htm Küsimus: Mis liiki krabiämbliklast kutsutakse „valgeks surmaks“?


1) Xysticus ulmi 2) Xysticus cristatus 3) Misumena vatia 4) Phrynarachne