Läänemere rahvaste keskaeg (0)

Läänemere rahvaste keskaeg
Püünsi Põhikool
7.klass
Lisett Marmei
Ühiskond muinasaja teisel poolel
Eesti keskaeg algas 13. sajandil , ja kestis kuni 16.sajandini .
Kolmeteistkümnenda sajandi algul olid eestlased veel ristimata , ehk paganad . Meil puudus ka ühtne riik. Terve meie maa jagunes kihelkondadeks , maakondadeks.. Muinasaja lõpupoole elas siin kuni 180 000 inimest , mis on praegusega võrreldes päris vähe . Suuremateks ja tähtsamateks maakondadeks olid Igandi , Sakala , Virumaa , Järvamaa , Saaremaa , Läänemaa , Harjumaa ja Rävala . Selle üle , kes valitsesid maakondi on päris palju vaieldud .
Arvatavasti olid rahvajuhid vanemad , aga seda ei teata tänini kas see amet pärandati põlvest põlve . Muidugi võis see erinevates maakondades erinev olla.. Ilmselt ei olnud lihtrahva ja ülikute vahe kuigi suur , aga ka see võis erinevates paikades erinev olla . Kõige madalamal olid orjad , need olid võõrsilt pärit sõjavangid . Orjad ei tohtinud lahkuda kodumaalt ja pidid peremeest heaks rasket tööd tegema . Õnnelikumad orjad võisid isegi oma maalappi harida .
Kui sõjaks läks, kaitses iga maakond end ise . Inimesed varjusid koos varaga linnustesse .
Sealset elu juhtisid rikkamad inimesed , hädaohu korral leidsid ümberkaudsed sealt kaitset .
Elatusalad
Maaharimine oli peamine tegevus , mida eestlased tegid. Kuna igal pool polnud viljakat mulda , siis hariti ka maad erinevalt . Põhja pool valitses künnipõllundus , Lõunas tehti alepõllundust. Loomad andsid ju ka peale villa , piima ja liha veel ka viljakat väetist .
Nii sõjariistad kui ka tavalised tööriistad valmistati ise või siis rikkamad lasid käsitöölistel valmistada. Osa paremaid relvi osteti ka Skandinaaviast. Muistsete eestlase hulgas leidus ka kaupmehi . Muidugi on põhjust arvata , et neid kes ei kartnud pikki matku , oli võrreldes teiste riikidega vähem .
Eestlaste uskumused
Meie esivanemate jaoks , oli kõik loodus elus ja püha . Üleloomulikud võimed valitsesid ja ümbritsesid meid igal pool . Samuti pidi teadma ka kuidas nendega käituda , kuna kuidas sina suhtlesid nendega ,nõnda nemad suhtlesid sinuga. Neilt võis loota abi ja lepitust , sellepärast viidigi neile ohvreid . Meie esivanemate hinged oli samuti au sees . Lahkunutele pandi teekonnale kaasa toitu ja tarbeesemeid . Hingi pidi samuti kostitama , kuna nad külastasid meid vahetevahel . Ennustamine oli keskajal tavaline asi , sellega tegeles arbuja , ta oli inimene , kes vahendas hingede – ja elavate maailma . Ennustusi usuti ja nendegaarvestati.Eestlaste jumalatest on teada vaid ühte , keda austati saare-, viru-jaläänemaal .Tema nimi olevat olnud Taara või Tarapita . Teda hüüdsid lahingusse minnes appi näiteks saarlased .
Läänemere rahvaste allutamine
13.sajandi lõpu poole olid liivlased , eestlased ja balti rahvad ainsana paganad .
Meie naabrite ja esivanemate usk ei saanud ju igavesti kesta , varem või hiljem tuli see ristiusk ikka vastu võtta . Kuna nimetatud rahvad keeldusid ristiusku vastu võtmast , kuulutas katoliku kirik ,et kõik kes võitlevad paganate vastu saavad õndsaks . Saksa ja Taani feodaalid võtsid sihikule Läänemere idaranniku rahvad . Sakslased murdsid välja Läänemerele , vallutades endale maid . Kaupmeestele polnud see paganatest ühiskond sugugi ohutu .Ei ole teada , kas omal algatusel või kaupmeeste poolt julgustatuna saabus liivlasi ristiusku pöörama Meinhard Segebergi kloostrist . Ta oli väga rahulik mees , kes kasutas vaid sõnade jõudu ja isiklikku eeskuju , kuid liivlased olid endiselt tõrksad ja tema töö ei kandnud vilja .
Pärast teda tuli siia Berthold , kes oli hoopis teistsugune . Ta tahtis kohe jõuga , nad ristusku pöörata ja tõi siia ka esimesed ristisõdijad. Berthold ise hukkus esimeses lahingus liivlaste vastu . Peale Bertholdi tuli siia , aga kolmas piiskop Albert . Ta oli andekas mees , osav diplomaat ja salakaval . Tänu temale rajatis mõõgavendade ordu , kelle ülesandeks oligi võidelda paganatega . Ta rajas ka Riia linna , et kindlustada usumeeste sidet kaupmeestega .
Liivlaste arvatavasti kõige mõjukam vanem Kaupo läks üle sakslaste poolele .
Ristiusulised viisid Kaupo Rooma , kus ta kohtus paavst Innocentius III –ndaga .
Paavst kiitis liivlasi , selle eest , et nad astusid ristiusku ja kinkis neile 100 kuldraha .
Kaupo oli nüüd jäägitult vastaste poolel . Liivlased ristiti aastail 1206 -1207 .
Jüriöö ülestõus
Harju-ja Virumaa otsustati Taanlaste poolt maha müüa Saksa ordule . Selletõttu otsustasidki harjulased teha katse taastada iseseisvust .Ülestõus algas 23. aprillil 1343 . Vaenlast rünnati öösel ootamatult . Varsti oli terve Harjuma v.a. Tallinn puhastatud võõrvõimust. Pärast seda ülestõusnus koondusid ja valisid 4 juhti , ehk kuningat . Mindi siis 10000 mehega Tallinna alla , see oli võõrvõimu tähtsaim keskus . Lepiti koostöö Rootsiga , rootslased lubasid appi tulla , kuna nad olid Taanlastega vaenujalal . Ülestõus puhkes ka Läänemaal , kes peale sakslaste tapmist koondusid Haapsalu alla-
Ristisõda Eestis
Ristisõdijate vägi tungis Ugandi maakonda aastal 1208. Nad rüüstasid seal mitu päeva , süütasid Otepää linnuse ja siis taganesid lõuna poole . Veel samal aastal tegid Ugalased liidus sakslastega vasturetke Sakalasse . Eestlased piirasid Võnnu linnust lätlaste asualal aastal 1210 . See oli Ugandi maakonna laastamise eest vastuseks . Kuna abi oli tulemas ,hakkasid eestlased põgenema .Sakslased hakkasid piirajaid jälitama , lootuses neid karistada . Metsas Ümera jõe ääres , pidasid eestlased ootamatult kinni sakslased , liivlased ja latgalid . Tänu sellele ootamatule rünnakule , saatis eestlasi edu .See võit andis neile jõudu ja julgust .Üle kogu maa saadeti laiali saadikud , teatega võidust . Vaenlaseid see ei heidutanud ja laastamised jõudsid üha lähemale Eestimaa südamele .Mandrieestlased tegid ühise retke vaenlase tagalasse aastal 1211 . Nad tahtsid Turaida linnuse ära vallutada . Plaan oli ilus , aga tulemus verine . Eestlasi ründas ootamatult ristisõdijate vägi .Aastal 1212 sõlmiti kolmeks aastaks vaherahu . Mõlemad pooled vajasid aega puhkamiseks ja kosumiseks .
Kahjuks said vaenlased sellest rohkem kasu kui eestlased , sest juba enne vaherahu korraldasid vaenlased uusi hävitavaid retki .Liitlasi otsiti nii Novgorodist kui ka Pihkvast , sest sealgi oldi ärevil sakslaste edasiliikumisest . Üheskoos saavutati võit sakslaste üle .
Liit venelastega ei olnud aga väga kindel . Selgelt näitas seda suvi aastal 1217 ,kui eestlaste vanem Lembit koondas suurt väge . Venelased , aga ei saabunud kokkulepitud ajaks. Seda , aga kasutasid ära sakslased . 21 .septembril aastal 1217 madisepäeval , peeti lahing Viljandi.Tapluse alguses olid eestlased peaaegu kindlad ,et võit on nende käes. Kuid vaikselt hakkas see kindlus kaduma. Selles sõjas said surma paljud eestlaste vanemaid nende hulgas ka Lembitu . Raskelt sai haavata ka sakslaste poole läinud Kaupo, kes veidi hiljem ka suri.
Eesti saab ristitud
Kui sakslased olid hakanud võitma tahtis ka Taani- kes oli hakanud järjest rohkem mõjukamaks muutuma . Piiskop Albert kes oli hea diplomaat sai aru et kui ta liitub Taaniga on tal võimalus allutada nii Eesti kui ka Läti. Taani sai hästi läbi ka paastki kuuriaga, kes tahtis õigeuskliku Venemaa allutamine katoliku kirikule. Eestist ja Lätist oli hea Venemaale edasi minna. 1219,aastal randus taanlaste laevad koos Valdemar II kes seda kõike ka juhtis Tallinna külje alla. Rahvas kindlustas ennast kiiresti kohalikus linnuses. Inimesed kes elasid Harjumaal või Rävalas kohe lahingusse ei läinud, kuid selle asemel hakkasid nad läbirääkimisi pidama.
Eestlased tungisid taanlastele ootamatult viiest suunast korraga kallale alles kolmanda päeva õhtul. Valdemar II leerile ei tõotanud lahingu algus midagi head. Alles siis kui sekkus Taani väesalk hakkas kaalukauss kalduma Taani kasuks. Taani võitis ja alustas Põhja-Eesti ristimist.
Sakslastes tekitas taanlaste võit suurt ärevust .Mõlemad pooled kiirustasid hõivama ,veel ristimata eestlaste alasid . See oli täielik võidujooks , kes kiiremini rohkem maad haarab .Hetkeks unustati kristlik vennaarm täielikult. Taanlased saatsid küladesse ette mehi , kes püstitasid puuriste ,et sakslased teaksid ,et neile pole sinna asja . Kõige enam kannatasid põliselanikud . Näiteks poodi üles Pudiviru vanem Tabelinus , kuna teda olid ristinud sakslased. Taanlased tulid kuningas Valdemar II juhtimisel Saaremaale aastal 1222 .
Nad hakkasid kibekiiresti kivilinnust ehitama . Kaua nad seda teha , ei saanud ,sest saarlased ajasid nad minema , ja julgustasid ka mandrieestlasi seda tegema . Võõrastest vabastati maa juba üsna lühikese ajaga . Eestlased ei suutnud tagasi vallutada üksnes Tallinna kantsi . Eestlased otsisid jälle liitlasi venelaste seast .Venelaste vägi paigutati Otepää-, Viljandi- ja Tartu linnustesse . Kõik , mis eestlastele ristiusku meenutas hävitati . Pesti maha ristivesi , surnud kaevati välja ja põletati . Sakalased saatsid tartlastele veriseid mõõku , millega oldi tapetud sakslaseid . Sissetungijad paraku täiendasid oma ridu . Piiskop Albert tõi uusi ristisõdijaid , ning aegamööda painutasid nad Eesti uuesti oma võimu alla . Tartu langes aastal 1224 , üksnes Saaremaa jäi vabaks. Saarlasi hävitama õhutas paavsti saadik Modena Wilhelm . Vallutajad ajasid aastal 1227 kokku 20 000 meest ja suundusid üle jää Saaremaa poole . Üheskoos vallutati Muhu linnus kuigi selle kaitsjad pakkusid rahu . piirajad võtsid vastu Valjala linnuse meeste rahupakkumise. Sinna tulid kokku ka teiste Saaremaa kihelkondade vanemad , kes lasid ennast ristida . Nõnda pidime meie eestlased lõpuks tunnistama ristiusku ja läänest tulnute tugevust.
Reformatsioon e. Usuvahetus
16. sajandi esimese poole olulisemateks märksõnadeks Liivimaa ajaloos on kirikuelus reformatsioon, välispoliitikas suhted venelastega ning sisepoliitikas ordumeister Wolter von Plettenbergi tegevus.16. sajandi algul hakkas katoliku kiriku siseelus ilmnema raskusi. Hiliskeskaegse usuelu tõusulaine harjal üritati luua uusi kiriklikke institutsioone, millel polnud aga märkimisväärseid tulemusi. 1520. aasta paiku alustati dominiiklaste kloostri rajamist Narva, rajamistööd aga viibisid niipalju, et reformatsiooni tõttu ei saanud klooster õieti kunagi tegutsema hakata. Sajandi esimesel kümnendil oli päevakorras ka frantsisklaste kloostri asutamine Tallinna, milleks põhiline algatus tuli Harju-Viru rüütelkonnalt (vastav idee oli alguse saanud tegelikult juba 14. sajandi esimesel poolel), Tallinna raad seisis aga kloostri asutamisele vastu ning soovis omalt poolt asutada Püha Anna naiskloostrit linnakodanike tütarde jaoks. Kokkuvõttes ei saanud teoks ei üks ega teine plaan. Tallinnast on täpsemaid teateid osa linnarahva rahulolematusest dominiiklastega nende liigse kasuahnuse pärast, kuidas suhtuti kloostritesse aga mujal Eestis, pole teada. Saksamaalt imporditud reformatsioon jõudis Liivimaale üsna kiiresti — esimesed luterlikud jutlustajad hakkasid tegutsema juba 1520. aastate algul, kogu protsess aga kujunes mitme aastakümne pikkuseks . Sajandi teiseks pooleks oli küll muudetud kirikukorraldus, sisulised muutused usulistes tõekspidamistes olid aga kohati väga visad levima.Üldiselt toetasid aadel ja Ordu katoliiklikke institutsioone, linnad aga luterlikke jutlustajaid, kes hakkasid Tallinnas ja Tartus järjepidevalt tegutsema alates 1523. aastast. Kihutustöö kulmineerus pildirüüstetega 1524 . aasta sügisel Tallinnas ja eriti ägedalt 1525 . aasta algul Tartus, kus rüüstati lisaks kogudusekirikutele ja kloostritele ka toomhärrade elamuid. Pildirüüstet ei saa pidada tõsisemaks usutunnete väljenduseks, vaid pigem kihutustööst ajendatud väljaelamiseks, milles osales lihtrahvas ja keevaliselt meelestatud noorem kaupmeeskond ( Mustpead olid nii Riias, Tartus kui ka Tallinnas agarad reformatsiooni pooldajad, osaledes vähemalt Riias ja Tartus ka otseselt pildirüüstes). Ideoloogiline pind reformatsiooniks oli Liivimaal äärmiselt nõrk ning peamised põhjused kirikuelu muutmiseks majanduslikku laadi . Pildirüüstete järel hakati linnades kirikuelu järk-järgult ümber korraldama — raad võttis arvele kiriku varad , sundis kloostreid ja kogudusekirikuid vastu võtma luterlikke jutlustajaid ning hakkas järk-järgult ümber korraldama hoolekandesüsteemi. Loodi nn. vaestekassa, mis pidi oma sissetulekud saama varasematest katoliku kiriku sissetulekutest, näiteks rentidest. Katoliku piiskopid ja toomkapiitlid jäid esialgu veel tegevusse ning ka maale luterlikud ümberkorraldused esialgu ei ulatunud. Riias likvideeriti rae algatusel dominiiklaste ja frantsisklaste, Tallinnas dominiiklaste ning Tartus dominiiklaste, frantsisklaste ja naistertsiaaride kloostrid (niisugused sammud olid radikaalsemad, kui Saksamaa luterlikus osas, kus paljudel kloostritel õnnestus püsida 18.–19. sajandini). Teised Liivimaa kloostrid püsisid valdavalt 16. sajandi teisel poolel puhkenud Liivi sõjani, Tallinna naistsistertslaste klooster koguni 17. sajandi kolmanda kümnendini. Mil viisil ja millises tempos kulges luterliku kirikukorralduse juurutamine maal, on halvasti jälgitav. Tõenäoliselt ei toimunud suuremaid muudatusi enne sajandi lõppu. Erinevalt Saksamaast ei toonud reformatsioon Liivmaa talupoegade seas kaasa ka mingit reaktsiooni. Paganlik -katoliikliku sünkretismi jooned püsisid maarahva uskumustes visalt pea kogu uusaja vältel. Oma osa oli selles 1558. aastal puhkenud Liivi sõjal, mis hävitas esimese hapra luterliku kiriku struktuuri maal ning katkestas seal igasuguse regulaarse hingehoiutöö.
Kokkuvõte Eesti keskajast.
Eesti keskaeg algas muistse vabadusvõitlusega (1208-1227) ning lõppes Liivi sõjaga (1558-1629).
Liivi orduriik, Mõõgavendade ordu õigusjärglane, oli eestlaste muistse vabadusvõitluse järel Vana-Liivimaa sõjaliselt võimsaim ja suurim riik. Territooriumidega oli tema pindala umbes 55 000 km2, alates 1347. a., mil Liivi ordu valdusse läks üle Eestimaa hertsogkond. Eestist kuulusid ordule Sakala, Järvamaa, Nurmekund, Alempois, Mõhu, Harjumaa, Virumaa ja Vaiga põhjaosa. Ordul oli valdusi ka Lääne-, Saare- ja Hiiumaal. Ordu nõrkuseks oli see, et tema valdused ei asunud kompaktselt. Aastail 1237-1459 allus Liivi Ordu Saksa Ordu kõrgmeistrile. Kõrgmeistri asupaigas Marienburgis toimusid Saksa ordu suurkapiitli koosolekud , millest võtsid osa ka Liivi Ordu esindajad.. Liivi ordu tähtsaimaks keskuseks ja ordumeistri asupaigaks oli pikka aega Riia ordulinnus, seejärel asus ordumeister Võnnusse..
Liivi soda (1558-1583). Sõja peamiseks ajendiks ja ettekäändeks oli „Tartu maksu“ maksmata jätmine Vene tsaarile. Tegelik sõja põhjus oli hoopis oma võimu ja maaalade suurendamise eesmärk. 22 jaanuaril 1558 tungisid Vene väed Tartu piiskopkonda. See lühiajaline sõjakäik oli rohkem hirmutamiseks. Vastulöök jäi andmata, sest maahärrad mõtlesid vaid oma valdustele ja ordumeister Fürstenbergil ei õnnestunud vajalikku väge kokku koguda.
Peale esialgset sõjakäiku saadeti ordumeistrile kiri, et kui raha ära makstakse, siis saab rahu. Raha aga kokku ei saadud ja rahu ei tulnud.

• 
  

ä