Muistne vabadusvõitlus (0)

MUISTNE VABADUSVÕITLUS
Referaat
Tallinn 2012
SISUKORD
SISUKORD……………………………………………………………………………….…...2
SISSEJUHATUS……………………………………………………………………………... 3
1. Muistne vabadusvõitlus…………………………………….………………………...….......3
KOKKUVÕTE……………………………………………………………………….. ………8
KASUTATUD KIRJANDUS………………………………………………………………. ..9
SISSEJUHATUS
Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli 1180. – 1290. aastatel toimunud Läänemere ristisõdade osa, mis toimus Eestimaa territooriumil ja mida dateeritakse tavaliselt aastatega 1208–1227. Huvi Liivimaa ja Eesti vallutamise vastu seostatakse üldiselt saksa kaupmeeste tegevuse aktiviseerumisega Läänemerel alates 12. sajandi keskpaigast. 1159 . aastal taasrajati Lübecki linn, millest sai saksa kaupmeeste peamine tugipunkt reisidel Läänemere idakaldale. Nende suur huvi Baltimaade vastu tulenes sellest, et selle kaudu oli hea kaubelda Vene vürstiriikidega. Lisaks saksa kaupmeestele tundsid Baltimaade vastu huvi ka Taani kaupmehed ja kirikutegelased; idamisjonist huvitus ka Rootsi. Skandinaavia riikide huvi oli seotud idapoolsete paganarahvaste allutamisega ka seetõttu, et nood korraldasid tihti rüüsteretki nende aladele . 12. sajandi lõpuks olid Soome ja Baltikumi rahvad jäänud Euroopa viimasteks paganateks ning surutud ida- ja läänekiriku vahele. Seetõttu oli nende allutamine ja ristimine ka peaaegu paratamatu. Kuna tolleaegse geograafilise arusaama kohaselt elasid need rahvad Issanda Haua (Jeruusalemm) vahetus läheduses, siis oli mõistetav, Püha Maa vabastamise kõrval peeti oluliseks ka lähinaabrite ristiusustamist. Sellest, kui tähtsaks peeti Läänemere idaranniku rahvaste ristiusustamist, annab tunnistust vallutatava maa pühendamine Neitsi Maarjale , kes keskaegse inimese silmis oli Jeesuse kõrval üks tähtsamaid kristlikke pühakuid. Seni oli jõudude tasakaal Venemaa (kreeka katoliiklased) ja Euroopa ( rooma katoliiklased) vahel hoidnud kumbagi poolt ristisõjast tagasi, kuid seoses Venemaa killunemisega 12. sajandil see tasakaal kadus ning läänekatoliiklased said võimaluse alustada ristisõdu. Ristisõda Läänemere idaranniku maades algas rootslaste retkedega Soome 12. sajandi keskpaigas ning lõppes leedukate vabatahtliku ristiusu vastuvõtmisega 15. saj.
Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli osa Läänemere idaranniku maades toimuvast ristisõjast, mille käigus eestlased ajavahemikus 1208-1227 jõuga alistati ning ristiusku vastu võtma sunniti. Muistse vabadusvõitluse lõppfaasis toimus võitlus ka ristisõdijate eneste leeris. Selle tulemusel jaotati Eesti ala mitme ristisõdijate riigi vahel.
Muistse vabadusvõitluse alguses oli eestlastel kasutada nii materiaalne (teras ja selle töötlemisoskus, relvameisterdusoskus, kaubandus) kui ka sobiv inimressurss (elanikkonna rohkus, algse sõdiva klassi teke, relvastatud elanikkonna suur osakaal), et pidada tolle aja ja koha jaoks moodsat sõda.
Muistse vabadusvõitlusega ühendatakse sageli veel ka Jüriöö ülestõusu (1343-1346), mida peetakse eestlaste viimaseks iseseisvumiskatseks ning ühtlasi ka muistse vabadusvõitluse lõppvaatuseks.
Muistne vabadusvõitlus
12. – 13. sajandi vahetuse Eesti aladel oli enimlevinud sõjalise aktsiooni tüüp rüüsteretked. Retki korraldasid eestlased ise ja samas tuli end nende eest ka kaitsta. Tervet muistse vabadusvõitluse perioodi võib teatavas osas vaadelda kui vastastikuste rüüsteretkede jada, milles esinevad vaid mõningad operatiivsel ja strateegilisel tasandil tähtsamaid tulemusi andnud sõjakäigud (nt. 1217 aasta Madisepäeva lahing). Kuigi Henriku kroonikal põhineva saksa misjoni keskse ajalookäsitluse järgi algas eestlaste muistne vabadusvõitlus 1208. aastal, siis mõnikord on selle alguseks peetud ka taanlaste kaks aastat varasemat sõjaretke Saaremaale. 1206 . aastal purjetas kuningas Valdemar II koos Lundi peapiiskopi Anders Suneseniga Saaremaale, kättemaksuks saarlaste kolm aastat varem toimunud rüüsteretke eest, ning hakkas seal ehitama linnust. Kuid, et keegi taanlastest ei julgenud pärast peaväe lahkumist sinna jääda, siis oli kuningas sunnitud poolelioleva rajatise põlema süütama. Peapiiskop Anders käis aga pärast seda Riias, kus arutas piiskop Albertiga Liivimaa misjoniseerimise üle.
Tõenäoliselt 1208. aasta suvel toimus latgalite ja saksa ristisõdijate sissetung Ugandisse, mis tipnes Otepää linnuse süütamisega. Rüüstati külasid ning tapeti inimesi, põlema süüdati Otepää linnus. Retkelt tagasi jõudnud, hakkasid latgalid kohe kindlustama oma linnuseid ning viisid sinna kokku oma vara, valmistudes niimoodi arvatavaks eestlaste vasturetkeks. Kartustel oli alust ning üsna pea järgnes ugalaste ja sakalaste sissetung Tolova maakonda, kus piirati sisse Beverini linnus. Sellele vastasid latgalid omakorda Sakala lõunapoolsemate alade, Aliste kihelkonna ehk Alistekunna (tänapäeva Halliste -Karksi-Ruhja ümbrus) rüüstamisega.
Pärast eestlaste taandumist ründasid latgalid pealike Russini ja Waridote juhtimisel veel 1208. aasta lõpus Sakalat. Henriku kroonika kohaselt paistis see sõjaretk silma erilise julmusega.
Sakslastele latgalite selline isetegevus ei meeldinud, sest nad kartsid eestlaste ulatuslikku kättemaksu. Seetõttu sõlmiti nende nõudmisel üheltpoolt eestlaste ning teiselt poolt sakslaste ja latgalite vahel üheaastane vaherahu , millega olevat Henriku sõnul rahul olnud ka eestlased. Sakslaste rahumeelsuse taga oli ilmselt ka see, et Saksamaalt oli ristisõdijate kogumiselt tagasi jõudmas piiskop Albert , kes veel ilmselt ei teadnudki, et võitlused eestlastega on alanud.
Eestlased ründasid orduvägesid ja nende liitlasi, saates üksteise järel malevaid liivlaste ja latgalite maad rüüstama. Pärast mitmeid rüüste- ja piiramisretki Ugandisse otsustasid kohalikud eesti vanemad anda sakslastele otsustavama vastulöögi.
Eestlaste oluline võit saavutati pärast Võnnu piiramist toimunud lahingus Ümera jõe ääres 1210 . aastal, kus eestlaste varitsus tabas orduvägesid täieliku üllatusena ning nende vägi purustati täielikult. Korraldati sõjakäik Võnnu linnuse alla  mõõgavendade vastu. Piirati sisse ordurüütlite käes olev  niinimetatud vana linnus, mis asus hilisema Võnnu lossi pargis Pähklimäel (Riekstu kalns).
Eestlaste rünnakud olid ägedad, kuid siis selgus, et Võnnu alla  oli Riiast tulemas abivägi. Eestlaste malev seepeale otsustas taanduda, et otsida sakslastele lahinguandmiseks sobiv koht. Orduvennad koos Kaupo juhitud  liivlaste ja latgalitega asusid nüüd eestlasi jälitama, kuid sattusid Ümera (Jumara) jõel ootamatult eestlaste varitsuse ohvriks. Eestlased ajasid segadusse sattunud vaenuväe põgenema, jälitades tapeti ja võeti vangi hulk sakslasi, liivlasi ja latgaleid, kes hiljem surnuks piinati. Eestlaste maleva  võit oli täielik, kuid selle tähtsust ei tasuks kohe kindlasti üle hinnata. Selleks oli hukkunud ja vangi võetud sakslaste arv liialt väike. Igal juhul tõstis võit sakslaste üle aga eestlaste moraali ning näitas, et uued vallutajad pole võitmatud. Võiduteade kanti laiali kõikidesse Eestimaa maakondadesse.
1212 . aastal sõlmiti kolmeks aastaks Turaida vaherahu, millega Sakala ja Ugandi pidid tunnistama ristiusku.
1215. aastal toimus eestlaste üks suurimaid ja paremini organiseeritud sõjalisi operatsioone - Riia piiramine. Sellest võtsid osa nii sakalased, ugandilased, läänlased kui ka saarlased . Siiski polnud sõjaline organiseeritus ja relvastus piisav orduvägede hävitamiseks. Turaida linnust piiranud malev purustati ja saarlaste laevastik pidi taganema merele ilmunud kogede ees.
1217. aastal võitsid orduväed Madisepäeva lahingu, kus hukkus ka Sakala olulisemaid vanemaid Lembitu . Kannustatuna Otepää all saavutatud edust ning lootes liitlassuhetele venelastega, alustasid Sakala vanemad eesotsas Lembituga suurema maleva kogumist sakslaste vastu. Sõna saadeti üle terve Eestimaa ning laagripaika Navesti jõe äärde kogunesid läänemaalased, harjulased, virulased, rävalased, järvalased ja sakalased. Ugalasi sidusid kokkulepped sakslastega, saarlaste eemalejäämist on seletatud aga järjekordse plaaniga korraldada mereretk Väinale. Kokku võis eestlaste maleva suuruseks olla umbes 6000 meest. Asuti ootama venelasi, kellega koos sõjakäigule asuda . Ristisõdijad olid eestlaste vägede koondamisest teadlikud ning otsustasid maleva purustada enne, kui see venelastega ühineb. Selleks koguti 3000-meheline eliitvägi, millest pool olid sakslased , pool liivlased ja latgalid. 21. septembril 1217 kohtusid vaenuväed Viljandist 10 km põhja pool Vanamõisa ja Karuse ümbruses. Järgnes äge lahing, kus eestlaste rinne ei suutnud sakslaste pealetungile vastu pidada ning varises kokku. Eestlaste malev löödi täielikult puruks, langes hulk sakalaste vanemaid, neist tähtsaimana Lembitu. Kuid ka ristisõdijad kaotasid oma suurima kohaliku  liitlase,  liivlaste vanema Kaupo. Sakala allutati taas sakslaste võimu alla. Eestlastele oli Madisepäeva lahing suureks kaotuseks, mis lõi nende edaspidisesse koostöövalmidusse vaheda mõra. Päris lõplikult eestlaste vastupanu aga ei murtud , sest veel mitu aastat suudeti ristisõdijatele otsustavalt vastu astuda.
1219 maabusid Lindanisa (praegune Tallinn) linnuse juurde Taani ristisõdijad kuningas Valdemar II juhtimisel, kes vallutasid Tallinna piirkonna ja Põhja-Eesti ning asusid läbi viima taanlaste kontrolli all olevates piirkondades elanikkonna ristimist ja sõjaliste kindlustuste rajamist .
Alates 1220 . aastast hakkasid mõõgavennad Ugandi ja Sakala linnusesse paigutama oma mehi, seadsid ametisse foogtid, hakkasid koguma makse. Järgneval kahel aastal piirdus vaenutegevus Mandri-Eestis venelaste sõjakäikude tagasitõrjumise ning Venemaale vasturetkede tegemisega.
1220. aasta suvel tungis Läänemaale rootslaste vägi eesotsas noore kuninga Johan I ja piiskoppidega. Nad tegid Lihula linnusest oma peamise tugipunkti. Rootslased ristisid Läänemaal rahvast ja hakkasid ehitama kirikuid. Jätnud Lihulasse kaitsemeeskonna, pöördus kuningas Rootsi tagasi, kuid Lihula lahingus sama aasta augustikuus piirasid saarlaste linnuse ümber ja ägeda võitluse käigus süüdati see põlema. Rootslaste väljatung lõppes täieliku kaotusega ja linnus langes saarlaste kätte.
Sakslaste ja taanlaste rüüste- ning vallutusretkede tulemusena oli aastaks 1222 kogu mandri-Eesti allutatud.
1222. aasta suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki kristlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn). Ainus ristisõdijate poolt vallutamata piirkond Eestis oli tollel hetkel Saaremaa.
1222. aasta suvel või sügisel maabus Taani kuningas Valdemar II oma väega Saaremaal ning hakkas sinna rajama kivilinnust.
Saarlaste esimene rünnak löödi tagasi ning seejärel lahkus kuningas tagasi kodumaale . Samal ajal tegid saarlased agaralt ettevalmistusi uueks rünnakuks, paludes abi kogu mandrilt. Varbolas tutvuti taanlaste poolt varbolastele kingituseks jäetud paterellidega (pildil), mille eeskujul ehitati Saaremaal valmis 17 kiviheitemasinat. Nende abiga tungiti uuesti taanlaste linnuse alla ning pommitati seda vahetpidamata viis päeva. Lõpuks olid piirajad nõus saarlaste ettepanekuga linnus maha jätta ning vabalt lahkuda. Pärast taanlaste lahkumist ei jäetud linnusest kivi kivi peale.
1223 . aasta 29. jaanuaril saanud innustunud ülestõusust, tungisid Lõuna-Eestis sakalalased Viljandi linnuses sakslastele kallale ning tapsid orduvendi, sulaseid, kaupmehi ja isegi foogt Mauritiuse. Järgnevalt võtsid sakalased kinni ka Järvamaa foogti Hebbe, kes toodi Viljandisse ja tapeti. Viljandi vanemad saatsid võiduteate Otepääle ja Tartu, kutsudes kõiki eestlasi talitama nende eeskujul. Pärast linnuse vallutamist olid sakalased sunnitud abi küsima venelastelt Novgorodist, kust saabus ka Viljandisse väikesearvuline vene kaitsesalk. 1223. aasta augustis aga vallutas linnuse tolle aja andekamaid ja kogenumaid väejuhte kogu Liivimaal – Lippe Bernhard , pärast kahenädalast piiramist.
Samal ajal tekkis aga Taani kuningas Valdemar II-l, kes oli sellel ajal kogu Põhja-Euroopat hõlmava Taani suurriigi valitseja konflikt vasallidega Põhja-Saksamaal ning taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele. Siiski ei jätkunud sõda eestlaste jaoks edukalt. Ei suudetud võita ka viimast suurimat välilahingut orduvägede vastu - II Ümera lahingut ja ka 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine lõppes sakslaste võiduga. Peale mida jaotati Lõuna-Eesti ordu ja piiskopkonna vahel Ugandi ja Sakala jäi Ordu täielikult valdusesse. Valga aga jagati piiskopkonna ja ordu vahel. Sellele järgnes taaskord kogu mandrit hõlmav vägivaldne ristiusustamine.
1223. aastal võttis Schwerini krahv Taani kuninga Valdemar II vangi ning kasutades ära Taani kuningriigi nõrkust hõivasid sakslased 1225. aastal taanlastelt Virumaa ja Järvamaa. Taanlaste ja sakslaste vahelise järgneva konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti poolt Eestimaale saadetud legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. Modena Wilhelm lahkus ise Eestimaalt 1226. aastal Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja Magister Johannese. 1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning koheselt alustasid pealetungi taani aladele ka sakslaste Mõõgavendade Ordu väed vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, vallutades ka Tallinna linnuse seal asunud Taani kuninga vasallidelt ning muutes linnuse oma tugipunktiks.
Juba 1226. aasta lõpul algas suurem ettevalmistus sõjakäiguks Saaremaale. Tagala kindlustamiseks sõlmisid riialased taanlastega rahu (nendega oli 1226. aastal olnud tõsiseid sõjalisi konflikte). Samal ajal pöördus aga Lübecki linn kirjaga saarlaste poole, mille täpset sisu pole küll teada, kuid tõenäoliselt pakkus tulevane Hansa juhtlinn saarlastele mingisugust liidulepingut taanlaste vastu, kellega linn parajasti koos teiste Põhja-Saksa vürstidega tülis oli. Saarlased olevat Lübecki kirja hästi vastu võtnud ja lubanud abi anda ning samal ajal ka kristlastele kuulekad olla. Pole aga selge, kas saarlaste vastus kirjutati enne või pärast Saaremaa vallutamist, sest see on teada ühest riialaste kirjast Lübeckile. Seetõttu pole ka selge, millist rolli, kui üldse, antud kiri Saaremaa vallutamise ajal mängida võis.
1227. aasta 20. jaanuariks määrasid ristisõdijad kokkusaamine Pärnu jõe suudmesse, kust alustati edasiliikumist Muhumaa poole. Kokku oli kogutud suurim vägi terves ristisõjas, mis koosnes riialastest, orduvendadest, ristisõdijaist, liivlastest, latgalitest ning mandrieestlastest kõikidest maakondadest, väidetavalt koguni 20 000 meest, mis on ilmselt siiski liialdus . Väe eesotsas oli paavsti viitselegaat magister Johannes koos Modena Wilhelmi teenri Gandulfinusega, kes kandis paavstilippu. Seega püüti sõjaretke näidata ennekõike paavsti ettevõtmisena, kuigi tegelikult juhtis väge siiski ilmselt ordumeister Folkvin.
Mööda peegelsiledat merejääd jõuti üheksa päeva pärast Muhu linnuse alla ning asuti seda piirama. Algas suurima sakslaste kogutud väega Muhu piiramine, mis pärast ägedat tormijooksu ka lõpuks vallutati . Ehitati piiramistorn, mõlemad pooled pommitasid teineteist paterellidega. 3. veebruaril ehk kuus päeva pärast piiramise algust algas äge tormijooks mööda libedat linnusevalli ning lõpuks õnnestus piirajatel linnusesse tungida , see tühjaks röövida ning põlema süüdata. Järgnesid suured tapatalgud. Tundub, et kõigi Muhu linnuse kaitsjate tapmisega taheti teisi saarlasi vabatahtlikult alistuma sundida. Liivimaa vanem riimkroonika räägib aga ühest muhulasest, kes pääses tapatalgutest sel teel, et sidus leivakoti endale ristisõdijate kombel selga ja lipsas nõnda märkamatult minema. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.
Pärast Muhu vallutamist siirdus ristisõdijate vägi Saaremaa tugevaima linnuse alla Valjalas. Hakati rüüstama ümbruskonda ning alustati piiramise ettevalmistamist. Saarlased mõistsid Muhu linnuses toimunut arvestades, et igasugune vastupanu pole antud olukorras kuigi mõistlik, ning pakkusid sakslastele rahu.
Pärast Valjala vanemate poegade pantvangiks andmist sakslased saarlaste ettepanekutega ka nõustusid ning järgnes üldine saarlaste ristimine, mille tarbeks tulid kohale Saare vanemad ka teistest kihelkondadest. Esimesed saarlased ristis piiskop Albert isiklikult. Saarlaste käest vabastati ka nende viimaste röövretkede (mida on nimetatud ka eestlaste viikingiretkedeks) käigus vangistatud rootslased. Nõnda oli alistatud ka Saaremaa ning kogu Eestimaa oli nüüdsest ristisõdijate valduses.
Valjala alistumisega lõppes küll Muistne vabadusvõitlus, kuid eestlaste vastupanu polnud veel murtud. Saaremaal puhkes 13. sajandil mitu vastuhakku ning vabadusvõitluse tõeliseks lõppakordiks kujunes alles Jüriöö ülestõus 14. sajandi keskel.
Peale ordu kaotust Saule lahingus (Päikeselahing) 1236. aastal toimus veel üks suurem ülestõus Eesti piires, kuid seegi ebaõnnestus. Ehkki Läänemereäärsete riikide vallutamine toimus Rooma paavsti õnnistusel ja heakskiidul, puudusid paavstivõimul oma sõjalised jõud uude maade vallutamiseks ning ülesande täitmiseks kaasas ta katoliku kiriku mõjule alluvate ilmalike riikide ja ka vaimulike sõjaliste organisatsioonide teeneid.
Pärast eestlaste vastupanu murdmist kujunes välja Vana-Liivimaal sümbioos ilmalike (Liivi ordu ja Taanile kuulunud Eestimaa hertsogkond) ja otseste Rooma paavstile alluvate vaimulike (Tartu, Saare-Lääne ja Riia piiskopkonnad ) riigivalitsusvormide vahel. Kuigi enne vallutuste alustamist oli kokku lepitud vallutatavate maa-alade jaotus, reaalselt neid ei järgitud ning võimalusel vallutati nõrgematelt naabritelt valdusi, kohaliku tähtsusega konfliktide raames.
1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitse-legaat Balduin Alnast, kes saavutas paavstile allunud Põhja-Eesti maade (Virumaa ja Järvamaa) tagastamise, kuid peale lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui Paavsti legaat saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinna kindluse paavsti võimu alla andmise. Peale mida määras paavst Balduini Põhja-Eesti, Zemgale ja Kuramaa piiskopiks. Paavstile allusid veel Tartu piiskopkond , Saare-Lääne piiskopkond, Riia piiskopkond.
1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes olevatele Rooma paavsti vasallidele (arvatavalt taani valitsemisajast paikseks jäänud taani päritolu vasallid ) ning vallutasid nende valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kulunud Tallinna kindluse osa, hukates seal olnud paavsti sõjasalga liikmed.
1233. aastal lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Hansa Liidu pealinna - Lübecki sadamale. Liivi ordu, sai oma põhilise toetuse Põhja-Saksa linnadest (Lübeck, Vestfaal, Reinimaa, Hansa Liit) nii ristisõdijate kui ka sõjavarustusena. Blokaad lõpetati alles pärast Liivi ordu poolset abipalvet Rooma paavstile, Gregorius IX suutis lõpetada blokaadi alles siis, kui ähvardas Taani kuninga Valdemar II kirikuvande alla panna.
Jätkates oma maavalduste suurendamist ja soovides ühendada Põhja-Eestis ja Preisimaal asuva Ordu maavaldused asusid sõjategevusse semgalite ja žemaitide vastu, kuid purustati Saule lahingus (Päikeselahing) 1236. aastal. 1237. aastal kinnitas paavst liitumistingimused koos salatingimustega (Põhja-Eesti tagastamine Taanile) ja Mõõgavendade ordu liitus Saksa orduga ning edaspidi kasutati nime Liivi ordu.
Rooma paavsti vahendusel saavutatud kokkuleppe Taani alade tagastamise kohta realiseerimiseks saatis paavst Eestimaale jällegi legaadi Modena Wilhelmi, kes pidas 1237/1238. aasta talvel läbirääkimisi maade tagastamise üle, mis reaalsuses seisnes ordu Põhja-Eesti orduvasallide elatusallikatest ilmajätmisest ning neile mõistlike kompensatsioonisüsteemi pakkumist, et säilitada rahu ning vältida sõjategevust. 1238. aastaks oli ordu poolt vallutatud maavaldustest 5800 aakrist maast jäänud ordu valdusesse ainult 1895 aakrit. Maade tagastamine venis kui 1238. aasta suveni, millal paavsti korraldusel kogunesid Taanis Sjællandi saarel legaat Modena Wilhelm, Liivimaa ordumeistri Hermann Balke ja Taani kuningas Valdemar II, kes sõlmisid Stensby lepingu 7. juunil 1238. Stensby leping oli aluseks Rooma paavsti poolt organiseeritud maa-alade vallutamiseks.
KOKKUVÕTE
Muistne vabadusvõitlus oli osa nn. „Balti ristisõjast” mis omakorda oli vaid osa tol ajal Euroopas toimunud suurematest kristianiseerimis ja koloniseerimis protsessidest. Eestlaste alistamine 13. sajandi alguses, mida Eestis tuntakse nimetuse all Muistne vabadusvõitlus, oli osa suuremast kampaaniast Läänemere idakalda rahvaste vastu, kes olid viimased ristimata paganad terves Euroopas. Kohalikule rahvale ja sõjameestele oli see sõda „omal õuel” ja omade isiklike eesmärkide eest suuremas sõjas osalemine. Muistsed eestlased sõdisid oma senise maa ja elukorralduse eest tarmukalt ja pidasid strateegiliselt osavalt ettevalmistatud vallutussõjast tulevale tugevale ja pidevale survele kaua vastu. Enamgi veel, sõja jooksul õpiti kasutama vastaselt üle võetud varustust, tehnikat ja taktikat. Seeläbi muututi eurooplastele veelgi tugevamaks vastaseks.
Muistse vabadusvõitluse esimesed aastad näitavad, et Euroopa laienemises sõjaliselt arenenud ja sõjalis-tehniliselt uuemat varustust kasutavad ristisõdijad ei suutnud sõja esimeses faasis märkimisväärset edu saavutada. Taktikalisel tasandil ei oldud kohalikest eestlastest üle. Muistse vabadusvõitluse sõjalise allajäämise põhjused võisid peituda madalamas operatiiv - ja strateegilise taseme sõjakunsti valdamises. Veel on suur roll taktikaliselt uudse ning harjumatu, tugeva moraali ja väljakujunenud sõjalise distsipliiniga vaenlasega vastakuti seismises. Kuid sellega saadi enamasti hakkama ja ei ole võimalik lugeda otseseks allajäämise põhjuseks kuna uudne vastane ei suutnud oma ülekaalu sõja algusaastail täieliselt ära kasutada.
Osaliselt paavstikuuria, ent eriti  kohalike Põhja-Saksa piiskopide toel võeti ette suurejooneline ristisõda ning sajakonna aasta jooksul (12. sajandi lõpust 13. sajandi lõpuni)  alistati ja ristitigi kõik Läänemere idakalda rahvad, välja arvatud leedulased. Kokku on seda ettevõtmist hakatud kutsuma  Liivimaa ristisõjaks. Eestlastega seotud sündmuste  põhiliseks ajalooallikaks on kaasaegse  Saksa  preestri  (Läti) Henriku kirjutatud  Liivimaa kroonika. Selle kohaselt  kestsid ägedad võitlused eestlaste ja ristisõdijate vahel kakskümmend aastat ja seegi ei taganud eestlaste lõplikku alistumist. Eriti saarlased püüdsid mitmel korral võõrvõimust vabaneda .  1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda Katoliku kirik esindajate (piiskoppide ja orduvägede) ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid.
Muistset vabadusvõitlust on loetud varasemate Eesti ajaloolaste poolt üheks esimeseks sammuks eesti rahva kujunemise teel ning selle sammumisel riigi kujunemise suunal. Selle kontseptsiooniga seoti ka kõik järgnevad olulisemad sündmused, nagu Jüriöö ülestõus ja  Mahtra sõda.
Kasutatud kirjandus:

http://www.wikipedia.ee

http://www.histrodamus.ee
9