Eestis elavad kotkad (0)

Eestis elavad kotkad

MERIKOTKAS

Välitunnused

Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200–245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased . Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa.

Toitumine

Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki „üle lüüa”.
Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud ( pardid , pütid, kajakad ) ja kalad , talvel sööb ka raipeid.

Pesitsemine

Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla ligi tonni raskune. Pesa hakkavad merikotkad kohendama juba kesktalvel, tuues pesale rohelisi männioksi. Täiskurn, 1–3 muna, on munetud enamasti märtsi teisel poolel. Haududa tuleb merikotkal vahetpidamata umbes 38 ööpäeva. Juuli alguses lennuvõimestub kõige sagedamini üks kuni kaks poega , kuid peaaegu igal aastal on parematel jahimaadel esinenud ka kolmepojalisi pesakondi.

Levik ja arvukus

Ilmselt on merikotkas Eesti põlisasukas. Esimesed kirjalikud teated Baltimaades kohatud merikotkaste kohta pärinevad 18. sajandi lõpuveerandist. 1815. aastal on merikotkast nimetatud Eestis, eriti Peipsi ääres, mitte kuigi haruldaseks linnuks. 19. sajandi linnuvaatlejate tähelepanekutele toetudes võiks merikotka tolleaegset arvukust hinnata vähemalt kolmekümnele paarile. Ilmne arvukuse langus algas 19. sajandi viimasest veerandist ja kulmineerus möödunud sajandi 60. aastate lõpul, mil mitme aasta jooksul polnud teateid ühestki edukast pesitsemisest. Olukord hakkas paranema alles alates 70. aastate teisest poolest ja praeguseks läheneb meil pesitsevate merikotkapaaride arv juba 150-le.

KALJUKOTKAS

Välitunnused

Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 3–3,5 kg ning emaslinnul 4,5–5,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-šokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged.

Toitumine

Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits , orav, nugis , kährikkoer ning lindudest ronk , laanepüü, sinikael - part , sookurg . Talvel toitub sageli raipeist.

Pesitsemine

Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid – vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse. Pesapuuks on kaljukotkad valinud enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa asunud kuusel või haaval. Mõnikord on ühel paaril kaks pesa, mida asustatakse kordamööda. Ühe- või kahemunaline kurn munetakse pessa märtsi esimesel poolel. Pojad kooruvad aprilli teisel poolel ja enamikul juhtudel saab neist juuli alguseks lennuvõimeliseks vaid üks.

Levik ja arvukus

Kaljukotkas on levinud üle Eesti. Ta asustab suuremaid loodusmassiive, kusjuures eelistatuim elupaik on raba . 20. sajandi alguses võis meil pesitseda tõenäoliselt 20–30 kaljukotkapaari. Aastail 1964–1973 kohati neid kõigest kuni 12 pesapaigas ning pesitsemine õnnestus igal aastal vaid 4–6 pesas. Viimase paarikümne aasta jooksul on olukord paranenud ja viimaste aastate arvukus on olnud üsna stabiilselt 40–50 paari. Üksikuid pesi on leitud ka ebatraditsioonilistes kohtades, näiteks turbamaardla servas või järve kaldal .

MADUKOTKAS

Välitunnused

Madukotkas on pisut suurem kui kalakotkas , tiibade siruulatus 170–185 cm, kaal 1,8–2,3 kg. Linnu alapool on hele, enamasti tumeda tähnitusega (muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun. Üsna hääleka madukotka pea on suur nagu kakkudel, silmad suured ja kollakas-oranžid. Lennupildis on ta kergesti äratuntav heleda alapoole järgi, kus puuduvad tumedad kontrastsed laigud (samamoodi heleda alapoolega kalakotkal ja hiireviu heledal vormil on tiivanukkidel hästi märgatavad tumedad laigud). Üsna pikal sabal on 3–4 tumedat vööti, tiivad on laiad ja paindlikud.

Toitumine

Madukotka põhitoiduks on roomajad – Eestis enamasti rästikud ja arusisalikud. Saaki jahib ta avamaastiku – lagerabade, niitude, liivikute, põlendike, raiesmike ja luhtade – kohal lennates või hea vaateväljaga puudel varitsedes.

Pesitsemine

Erinevalt teistest meie kotkastest ei pesitse madukotkas tavaliselt mitu aastat ühes pesas. Iga aastal ehitatakse uus, suhteliselt väike pesa männi ladvaossa, kuhu mai keskel munetakse ainult üks valkjas muna. Haudumine vältab poolteist kuud ning poeg veedab pesas kaks ja pool kuud – seega on keskmine Eesti suvi liiga lühike madukotka edukaks pesitsemiseks. Viimati leiti madukotka pesa Eestis 1970. aastate algul.

Levik ja arvukus

Madukotkas on Eestis olnud alati väga haruldane, sest liigi põhiareaal laiub lõuna pool, ulatudes Vahemeremaadest Indiani. Meil igal aastal peamiselt Lääne- ja Põhja-Eestis kohatavad linnud on enamasti üksikud, kuid soodsamatel aastatel võib Eestis hinnanguliselt pesitseda kuni 5 madukotkapaari. Madukotkad eelistavad loodusmaastikke, neid võib kohata eeskätt suuremate rabade ja kääruliste jõgede ümbruses, soositud on hõredapoolsed raba-, palu- ja nõmmemännikud.

KONNAKOTKAD

Välitunnused

Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130–180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena. Veel lähemal uurimisel selgub , et konnakotka jalad on sulgedega kaetud kuni varvasteni, hiireviul seevastu on „sääred” paljad . Kahe konnakotkaliigi eristamine üksteisest on keeruline. Reeglina on suur-konnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väike-konnakotkas. Vahetegemise muudab ebamääraseks ka see, et väike-ja suur-konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide.

Toitumine

Konnakotkad jahivad saaki enamasti väheintensiivselt majandatavatel rohumaadel, kuid ka märgaladel, põldudel jt avamaastikel ning vähesel määral ka metsas. Saagiala paikneb reeglina küllalt pesa lähedal, asudes sellest kuni 1-2 km kaugusel. Saaki jahib konnakotkas tavaliselt lennul või varitsedes metsaservapuudel ja teistel kõrgematel kohtadel (üksikud puud, heinapallid, elektripostid), mõnikord otsib ta saaki maas kõndides. Aktiivset saagiotsimist lennul või kõndides kasutab ta kesise toiduressursi puhul, kuid rikkaliku saagi korral eelistab pidada varitsusjahti. Saakloomadeks on peamiselt väikesed imetajad – uruhiired, mutid , sageli püüab ta ka konni ja linde, mõnikord madusid ning suuremaid putukaid.

Pesitsemine

Konnakotkad on rändlinnud, kelle talvitusalad paiknevad Lähis-Idas, Lõuna-Euroopas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Ränne Aafrikasse ja tagasi toimub peamiselt Bosporuse väina, Lähis-Ida ja Niiluse oru kaudu. Suur-konnakotkas saabub meile alates märtsi lõpust, esimesi väike-konnakotkaid võib kohata natuke hiljem – aprilli alguses. Mõlemad liigid lahkuvad septembris, kuid üksikuid linde võib kohata veel oktoobris .
Konnakotkaste elupaigaks on mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Väike-konnakotkad on enam kohastunud elama põllumajandusmaastikul kui nende suuremad sugulased.
Pesa ehitavad konnakotkad enamasti ise ning asustavad seda korduvalt mitmel aastal, eriti kui neid ei häirita. Vahel kasutavad nad ka teiste suuremate röövlindude (hiireviu, kanakull ) või must-toonekure vanu pesi. Mõnikord on konnakotkapaaril mitu pesa, mida aastati vahetatakse. Pesa asutakse ehitama või korrastama kohe saabumise järel. Täiskurnas on aprilli lõpus, mai alguses üks-kaks (väga harva kolm) muna. Emaslind hakkab hauduma kohe pärast esimese muna munemist, mistõttu pojad kooruvad eri aegadel , haudevältus on 37–41 päeva. Pojad lennuvõimestuvad 8-9 nädala vanuselt, meil tavaliselt augusti esimesel poolel. Lennuvõimestub reeglina 1, väga harva 2 poega. Eesti konnakotkaste sigimisedukust iseloomustab 3-aastane tsüklilisus, mis tuleneb peamiste saakloomade – uruhiirte – arvukuse muutusest. Tipp-aastatel võib produktiivsus ulatuda keskmiselt üle 0,8 poja paari kohta, kuid tsükli madalseisus võib see langeda alla 0,3.

Levik ja arvukus

Väike-konnakotkas on arvukaim kotkaliik nii Euroopas kui ka Eestis. Saja aasta eest polnud see liik nii sage kui praegu, kuid arvukus langes veelgi 20. sajandi esimesel poolel toimunud “kullisõja” mõjul. Hiljem on populatsioon vähehaaval taastunud. Möödunud sajandi 60.–70. aastatel toimus ka ökoloogilise niši vahetumine : kotkad asusid pesitsema kultuurmaastiku naabrusse. Seejärel, 1980. aastate jooksul, toimus ilmselt arvukuse kiire kasv. Praeguseks väike-konnakotka arvukuseks Eestis hinnatakse 480–600 paari (maailmas kuni 20 000 paari). Kõige suuremad väike-konnakotka asurkonnad on käesoleval ajal Valgevenes (3150–3350 paari), Lätis (2000–2800) ja Poolas (1660–1850). Suur-konnakotkaste arvukuse kohta Eestis varasematel aastatel on andmeid napilt – kindlalt tõestati pesitsemine alles 1995. a. Praeguste hinnangute kohaselt elab meil 20–30 paari suur-konnakotkaid.

KALAKOTKAS

Välitunnused

Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim, samas aga eripäraseima väljanägemisega. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt aitavad teda teistest kotkastest hästi eristada ka ilma optika abita. Siiski tuleb määramisel olla tähelepanelik - kalakotkas on esmapilgul väga sarnane suurte kajakatega. Tiibade siruulatus on 145–160 cm, kaal emaslinnul kuni 2 kg, isaslinnul u 1,5 kg. Saagi jälgimiseks kasutab kalakotkas sarnaselt hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga paigallendu (rappelendu). Häälitsuseks on kõrgetooniline kiuksumine – eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades.

Toitumine

Nagu nimigi ütleb, toitub meie väikseim kotkas pea eranditult kalast. Ilmselt on evolutsiooni käigus kujunenud saledam keha eeliseks kalapüügil ja annab enam võimalusi osavust nõudvaks tegevuseks. Osavam ja kiirem lend ongi kalakotka eeliseks suuremate sugulaste ees. Samas ei või kalakotkas saagi tabamise korral kunagi kindel olla, et see temale jääbki - nii mõnelgi heal saagialal on merikotkad spetsialiseerunud kalakotkastelt saagi ülevõtmisele. Kala püütakse kuni meetri sügavuselt ja mõnikord võib kalakotkas selle juures üleni vee alla kaduda. Kalakotkale parimaks saagiks on 200–300 grammi raskused kalad: suurema kalaga on raske kaugele lennata ning väiksema püüdmine on ebaotstarbekas. Kalakotkad võivad saaki pessa tassida rohkem kui 25 km kauguselt ! Mõnes kalakasvatuses on kalakotkad igapäevased külalised ja täidavad seal muuhulgas ka sanitari rolli – korjavad ära vigased või haiged kalad, kuigi selle kõrval langevad saagiks ka terved kalad. Aga kui kalad tiikides kasvavad nende jaoks liiga suureks (üle 400 g), lähevad kalakotkad mujale jahti pidama . Päevas vajab üks kalakotkas u 300 g toitu. Kui kalakotkad jõuavad rändelt koju enne jääminekut või on pesitsusperioodil erakordselt viletsad ilmad, tuleb neil kas paastuda või toituda muust kraamist – nii on vaadeldud kalakotkaid püüdmas ka hiiri ja konni.

Pesitsemine

Kalakotkad saabuvad pesitsusaladele kevadel juba enne esimeste veekogude jääst vabanemist. Kohe hakatakse vana pesa kohendama või ehitatakse uus, kui vana pole talve üle elanud. Looduslikud pesad hävivad tormides sageli – pesa asub alati puu ladvas ja seega ei varja seda loodusjõudude eest miski. Allakukkumise põhjuseks on ka see, et kalakotkastel pole valida piisavalt tugevaid pesapuid, mis tuultele vastu peaks. Selle defitsiidi leevendamiseks on kotkamehed ehitanud allakukkunute asemele või lähimale sobivale puule tehispesi. Puu latva ehitatud pesal on ka eeliseid: ohtu võib märgata varem, pesale lend on lihtne ja ka poegadel on kergem lendamist õppida. Emaslind viibib alates munemisest pesa juures ja isaslinnu ülesandeks on kohale toimetada saak, millest peavad söönuks saama nii emaslind kui pojad. Kui keegi leiab kotkapesa, mis asub puu ladvas nagu valge-toonekurel, siis on see tõenäoliselt kalakotkale kuuluv. Muuseas, Ameerikas pesitsebki kalakotkas sarnastes kohtades, kus meil valge- toonekurg . Kalakotkas muneb 2–3 muna, millest kooruvad pojad saavad lennuvõimeliseks juuli lõpus. Lennuoskusest saagipüüdmiseni kulub aga veel tükk aega õppimist. Tänu keskkonna (eelkõige veekogude) vabanemisele kloororgaaniliste ainete (nt DDT) saastest ja osaliselt ka tehispesade ehitamisele on Eesti kalakotkaste produktiivsus (s.o pesitsevate paaride keskmine poegade arv) maailma üks kõrgemaid.

Levik ja arvukus

Kalakotkas elab pea kõigil mandritel. Meil pesitseb ta eelkõige Ida- ja Lõuna-Eestis ning levib tasapisi lääne poole. 2005. aasta seisuga pesitseb Eestis 50–55 paari kalakotkaid. Veel 1985. aastal teati meil pesitsevat ainult 5 paari, seega on veerand sajandiga kalakotka arvukus tõusnud 10 korda.

Kuidas meie kotkastel läheb?(Uudised 2007)

Merikotkad olid sel aastal Eestis edukad . Pehme talv soodustas energia kokkuhoidu ja kevadine jahedus suure linnu puhul mõju ei avaldanud – iga pesitsema asunud paari kohta kasvas üles 1,12 poega (kokku pesitseb Eestis 160-180 paari). Merikotkaid rõngastatakse värviliste rõngastega alates 1984. aastast ja praegugi pesitseb meil 1985. aastal sündinud emalind, kes teadaolevalt vanim Eestis pesitsev kotkas!
Kaljukotka pikaajaline seiregraafik prognoosis pesitsusedukuse madalseisu, aga tegelikult oli poegi poole rohkem kui oodata võis. Üles kasvas 12 poega. Kaljukotkaid pesitseb Eestis 50-60 paari. Paar paari on kolinud üsna inimasustuse naabrusse ja mitte kõik vanalinnud pole enam kartlikult eemalehoidvad kui pesi kontrollitakse… Värvilisi rõngaid kasutatakse alates 1997.
Kalakotkail oli viimase kaheksa aasta kehvem tulemus. Palju oli pesades mädamune, mis võib olla põhjustatud kehvast ilmast kevadel haudumise ajal. Mõnes pesas olid teadmata põhjustel pojad hukkunud . Lennuvõimestus 46 poega (2006 oli see arv 62). Eestis pesitseb 55-60 paari kalakotkaid. Võrdluseks 1985. aastal pesitses vaid kümmekond paari… 2007 alustati värviliste plastikrõngaste kasutamist kalakotkal.
Konnakotkastel (suur- ja väike-konnakotkas) oli oodata toidunappust eelmisel aastal, aga tegelikult jõudis see kätte alles tänavu. Näriliste arvukuse madalseisust tingituna oli pesitsusedukus väga madal (0,22 poega asustatud pesa kohta). Konnakotkaste arvukuse hindamine on pisut keerukam ja sellega me koosoleku ajal hakkama ei saanud, tõenäoline arvukus on stabiliseerunud ca 500 paari tasemel (kuigi kõigub aastati olenevalt toidu olemasolust ja talvitusoludest Lõuna-Aafrikas). Ka konnakotkastel kasutatakse värvilisi rõngaid alates 2006. aastast.
www.kotkas.ee