kõige suuremad kakud, kassikakud, tulevad toime kitsetalle suuruse loomaga. Kuigi paljud kakulised on öölinnud, otsivad mõned liigid toitu ka päeval. Üks säärane liik on lumekakk. Ta elab tundras, kus suvel päike kunagi ei looju. Suurim kakk on kassikakk. Nägemine ja kuulmine Et rünnak õnnestuks, tuleb kakul saagi asupaik väga täpselt kindlaks määrata. Enamik liike näeb ja kuuleb saaki, kuigi mõned, nagu loorkakud, suudavad ka üksnes kuulmisele toetudes krabistava loomakese
Sissejuhatus Kassikakk : *Välimus *Toitumine *Pesitsemine *Arvukus ja kaitse Eestis *Rõngastamine ja eluiga Valge Toonekurg : *Välimus *Pesa ehitamine ja pesitsemine *Valge toonekurg on ränd lind *Toonekurg on ohustatud liik *Toitumine KASSIKAKK(Bubo bubo) Kassikakk on suur kehakas lind, meie suurim kakuline. Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune. Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun. Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga
..................................................................... 6 Kaljukotkas (Aquila chrysatos).................................................................................................... 6 Kanakull (Accipiter gentilis)........................................................................................................... 6 Hiireviu (Buteo buteo).................................................................................................................... 7 Kodukakk (Strix aluco) ................................................................................................................. 7 Loorkakk (Tyto alba Brehm).......................................................................................................... 7 Kokkuvõte........................................................................................................................................ 9 Kasutatud kirjandus.............................................................
SOOKURG Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal
a. olid Eesti kotkaliigid väga haruldased. 1957.a. jõustus kotkastele loodukaitseseadus. Merikotkas Merikotkas on meie lindude suurim röövlind. Kurbusega tuleb aga tunnistada, et meie merikotkad elavad ühe maailma enim saastatud mere ääres. Keskkonnamürgid, mis jõuavad kotkastesse läbi toidu, jõuavad ka meisse läbi mereandide. Tänu pestitsiididele hakkas kotkaste arvukus ja siginemisedukus langema aastal 1960. Niimoodi kuivas merikotkaste arvukus mõnekümne lastetu paarini. Kotka surmaks nimetati DDT, mis ühtlasi nimetati ka inimkonda päästvaks putukatõrjeks. Mürgitatu võib muneda õhukese koorega mune, mis kergesti purunevad haudumisel või takistavad vee aurumist läbi koore. Koosmõjus ka teiste putukamürkidega võib muutuda kotka sigimiskäitumine: võivad hüljata oma pesa, käituda agressiivselt poegade vastu ja muud sellist. Samuti see ka pärsib õppimisvõimet. Pärast 1977.a. on olukord paremaks läinud. Praegu meil elab umbes 60 paari merikotkaid ning
Tallinna 21. Kool LINNUD JA LOOMAD Tunnitöö Autor: Mia Sool 8C Juhendaja: Natalia Samoilenko Tallinn 2015 Sisukord Linnud..................................................................................................................................................3 Kodukakk........................................................................................................................................3 Piilpart.............................................................................................................................................4 Kassikakk........................................................................................................................................5 Hakk....................................................
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki ,,üle lüüa".
KOTKAD MERIKOTKAS Eesti suurim röövlind; tiibade siruulatus ulatub 200-245 cm ja kehakaal kuni 6 kg; vana lind: üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased; Noorlind: sulestik on tumepruun; Toitumine: põhiliseks toiduks veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel ka raipeid; Pesitsemine: pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa tavaliselt männi või haava ladvaosas, kohendama hakkavad pesa juba kesktalvel; Tavaliselt munevad 1-3 muna, märtsi teisel poolel. MADUKOTKAS Tiibade siruulatus 170-185 cm, kaal 1,8-2,3 kg;
Välistunnused Kaljukotkas (Aquila chrysatos) on suur suhteliselt saleda kehaga röövlind. Kaljukotkas on jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Eesti suuruselt teise kotkaliigi tiibade siruulatus küündib kuni 230 sentimeetrini. Vanalinnud on tumepruunid heledamate suleääristega roostja lagipea ja ülakaelaga. Sabatüvik on hall mustja tipuga. Vanalindude silmad on tumepruunid. Vanalinnu noka tüvik on kollane, alates ninasõõrmetest must. Jalad on alates jooksme algusest sulistunud, varbad on kollased, küüned mustad. Noorlind on tunduvalt kontrastsema värviga. Pealagi on noortel kaljukotkastel kuldne, saba on hele, otsast tume, "pükste" sisepool ja kõhualune hele. Rinnal rohkesti heledaid sulgi. Nokk ja jalad tunduvalt heledamad vanalinnu omadest. Emaslinnud on tunduvalt suuremad kui isaslinnud. Välimuse sarnasuse tõttu eemalt, kui suurus
Liigid, keda peaks tundma: 1Teder Tetrao tetrix Teder on priske kodukana suurune hästi väljaarenenud välise sugulise erisusega kanaline. Tedrekukk on must, tema saba on lüürakujuline ja kulmudel on tal lai näsa, mis on eriti kevadel eredalt värvunud. Isaslind on ka emaslinnust suurem. Tedrekana põhivärvuseks on ookerpruun, saba nõrga väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8...9 kreemikat tumepruunide täppidega muna
Kalakotka jalad ("püksid" pole puhevil, vaid on "liibuvad") ja kõhualune on valged, samuti on seda ka tiibade hoosulgedeta alaosa. Rinnal on tume kolmnurk, millest ülalpool on kael taas valge. Pealagi on linnul hele, nokast alates kulgeb üle silma kuni tiibade alguseni tume ristvööt. Tiivanukid on alt mustad. Hoosuled ja sabasuled on altpoolt tihedalt tumetriibulised ja näivad seetõttu hallidena. Keha ülapool on pruunikashall. Jalad on kuni jooksme lõpuni paljad, küüned ja nokk on mustad. Kalakotkas on kalatoiduline lind. Toitumisretkele lendab sageli kuni 10 kilomeetri kaugusele või enamgi. Saagiks on põhiliselt kogred ja ahvenad, aga kahekilone haug pole samuti tema eest kaitstud. Kui kalake "ei näkka", jääb kotkas lühikeseks ajaks konna- või hiiredieedile. Kalakotka elupaigaks on soostunud metsad. Pesapuuks valib peaaegu alati kõrge männi, mille latva rajab laia pesa. Täiskurnas on 2...3 muna, järeltuleva põlvkonna eest hoolitsevad
*Metskiur Värvulised Laul on tal kiiretempoline ja lühike Emaslind on rohekaspruun, alapool Parkides, metsas, samuti rohekashall. Isaslinnu eesselg on linnas. kastanpruun, pea sinihall, põsed ja alapool punakad. Nokk on lühike ja *Metsvint kooniline. Must-kärbsenäpp *Mustpea- põõsaslind Värvulised Laul on musträstal ilus ja väga Isaslinnul on kollane nokk, sulestik Pesitsevad nad salu- ja musikaalne. on must ilmas läiketa. Emaslinnu lodumetsades,
hulk aega enne lennuvõimestumist. Lendama hakkavad umbes 28. ja umbes 90. elupäeva vahel, kuid pojad võivad jääda vanematest sõltuvateks mitu nädalat pärast sedagi.(Dominic Couzens, 2005) Kaklaste liigirikkusest Eestis Eestis on 12 erinevat kaklast ja nendeks on: Habekakk Strix nebulosa, Händkakk Strix uralensis, Karvasjalg-kakk e. laanekakk Aegolius funereus, Kassikakk Bubo bubo, Kivikakk Athene noctua, Kodukakk Strix aluco, Kõrvukräts Asio otus, Lumekakk Nyctea scandiaca, Sooräts Asio flammeus, Värbkakk Glaucidium passerinum, Värbräts Otus scops, Vöötkakk Surnia ulula. Habekakk: Peaaegu kassikaku suurune. Sulestiku põhivärvus tuhkhall. "Loor" hästi arenenud- helehall, tumedate kontrastiliste viirudega. Kurgualune must. Silmad väikesed, kollased. Lennus kiirem ja osavam kui kassikakk. Hääl mitmesilbiline haukuv, aeg-ajalt, korrutav "hu-hu-hu-hoo". Üldpikkus 72 cm.
Kehamass isalinnul ligikaudu 3,7 ja emalinnul 5,1 kilogrammi. (Kaalutud vaid 1 isend kummastki sugupoolest.) Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb kõige paremini ära tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul hoiab lind oma kaela ja saba keha keskjoonest madalamal. Lend on
Valge toonekurg Valge-toonekurg on lind, kes on arvatavasti igaühele tuttav. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna-Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas, kuid meil on ta oma leviku põhjapiiril. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise
Ladina keelne nimetus on Ciconia ciconia .Sisukord: 1. Välimus 2. Rahvapärased nimetused 3. Sümboline tähendus 4. Levik ja arvukus 5. Elupaigad 6. Pesad 7. Kasvamine 8. Toitumine 9. Vaenlased 10. Uskumused ja muistendid 11. Mõiste kaart toitumise kohta 12. Välimuse joonised 13. Enesehinnang 1. Välimus: Valge-toonekurg on suur, pikkade jalgade, pika kaela ja pika nokaga lind. Sulestik on valge, vaid hoosuled on mustad, jalad ja nokk on punased. Lennul kael sirge, jalad taha sirutatud. vanalinnud ei häälitse, ainult plagistavad nokka.Noored vinguvad kähisevalt.Täiskasvanud lind kaalub umbes 34 kg. Kehapikkus on 100115 cm, tiiva siruulatus 200215 cm. Ta kaalub 3,5...4kg, tiiva pikkus on 58...61cm. 2. Rahvapäraseid nimetused: toonakurg, toonikurg, lastetooja, titekurg, pikk-koib, pikknokk, valge kurg, toona, pugu pugukurg 3. Sümboline tähendus Valge-toonekurg sümboliseerib kodu ja kodupaika, peret,
Merikotkas Välimus Inimesed pidasid vanasti kotkaid jumalikeks lindudeks. Neil on uhke välimus ja võimsad tiivad. Merikotkas on kõige suurem lind. Kui ta oma tiivad välja sirutab on nende laius kuni 2,5 meetrit. Ta kaalub kuni kuus kilogrammi. Tal on hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise nokkloomaga. Merikotka põhivärvuseks on pruun. Merikotka nokk on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskkohast sulgedega kaetud. Küüned on kotkal mustad. Teda tunneb ära kõige paremini tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Elupaik Merikotkas eelistab veekogulähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud
Valge toonekurg Tarvi Langus 6.Klass Mõniste kool Sisukord Sissejuhatus Levik Pesitsemine Toitumine Veel pilte Sissejuhatus Valge-toonekurg on lind, kes on arvatavasti igaühele tuttav. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt. Valge-toonekurg on looduskaitse all. Tema kaitsmisele saab kaasa aidata igaüks tugevate ja vastupidavate pesaaluste ülesseadmisega! Levik Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva
möödunud sajandi keskpaigast tugevalt kõikunud. Praegu pesitseb meil alla 80 paari must-toonekurgi. Millest tuleneb tema populatsiooni suuruse vähenemine ja kuidas kaitsta meie kauni toonela linnu säilimist ? TAKSONOOMIA Riik: Loomad (Ladina keeles Animalia) Hõimkond: Keelikloomad (Ladina keeles Chordata) Klass: Linnud (Ladina keeles Aves) Selts: Toonekurelised (Ladina keeles Ciconiiformes) Sugukond: Toonekurglased (Ladina keeles Ciconiidae) Perekond: Toonekurg (Ladina keeles Ciconia) Liik: Must-toonekurg (Ladina keeles Ciconia nigra) (1) Välistunnused Must-toonekurg on 1 m pikk (4) ja tema tiibade siruulatus on 185-205 cm (2). Keskmine kaal on umbes 3 kg (3). Ta sarnaneb valge-toonekurega, kuid on oma suguvennast pisut väiksem ja eristatav musta kaela ja tiibade alapoole järgi (2). Lisaks erinevalt valgest-toonekurest teeb ta peale nokaplagina ka häälitsusi (3).
Nende tiibade siruulatus on 130180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena. Veel lähemal uurimisel selgub, et konnakotka jalad on sulgedega kaetud kuni varvasteni, hiireviul seevastu on ,,sääred" paljad. Kahe konnakotkaliigi eristamine üksteisest on keeruline. Reeglina on suurkonnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väikekonnakotkas. Vahetegemise muudab ebamääraseks ka see, et väikeja suurkonnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. MERIKOTKAS Välitunnused
Tuuletallajatel on pikad tiivad ja iseäralikult pikk saba. Paljudele inimestele Euroopas on tuuletallaja ainus tõeliselt tuttav röövlind. Tuuletallaja on haudelind kelle arvukus on viimase viiekümne aasta jooksul oluliselt vähenenud. Tuuletallaja omadused Tuuletallaja välimus on suhteliselt silmatorkav ja teda on lihtne ära tunda. Tuuletallajal on tellispunanae või punakaspruun selg ja pruunid hoosuled. Tuuletallaja isaslinnu ja emaslinnu sulestikus on mõningaid erinevusi, kuid üldiselt on nad üsna sarnased. Isaslinnul on hallikassinine pea vaevaltmärgatava kitsa haberibaga ja hall musta otsaga saba. Emas- ja noorlindude selg on punakaspruun tumedate laikudega ja saba samuti pruun ning kaetud tihedate põikitriipudega. Kõht on neil kollakasvalge tumeda pikimustriga. Tuuletallaja jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja kollast värvi, küüned on tal mustad. Tuuletallaja nokk on
Kodukakk Kodukakk (Strix aluco) on peaaegu varese suurune, väga suure ja ümara peaga lind. Kodukakul leidub kaks sulestikuvormi roostepruun ja tuhkhall, üksikud linnud on ka tumepruunid. Kodukaku silmad on tumedad ja nokk kahkjaskollane, saba on lühike, sellest tulenevalt annab istuva kodukaku puhul tooni tema suur pea, mida suudab ta pöörata 270° Kehapikkus on neil 4045 cm. Isaslindude keskmine kaal on kirjanduse andmeil 420 g ja emaslindudel 600 g. Vanalindudel on kaks värvusevarianti: pruun ja hall. Mingil määral on see seotud geograafilise elukohaga. Hallide isendite ülapool on üldiselt hall, ookrivärvi märgistega. Õla sulgede ja suurte tiivakattesulgede välislabadel on suured valged laigud
selgrootuid ning putukaid ja nende vastseid. · Vaenlased. Peamisteks vaenlasteks on väikekiskjad. · Arvukus. Eestis elab 2000-3000 paari, Euroopas 360.000-640.000. · Iseärasused. Hävitab palju kahjurputukaid, kuid samas armastab väga süüa metsale kasulikke sipelgaid. · Välimus. Hallrähni keha on pealtpoolt roheline, kollaka päranipualaga, altpoolt hallikas. Pea ja kukal on hall, peenike must haberiba, silma ja noka vahel peenike must silmalaik. Isalinnul on väike punane laik otsmikul, emalinnul punane laik puudub. Nokk lühike ja sale. Lend on tõtlik ja kiire, puude vahel põiklev ja üles-alla kõikuv. Karvasjalg-kakk e. laanekakk · Välimus. Karvasjalg-kakk on suure, ümmarguse peaga rästasuurune kakk. Tal on kollased silmad, näoovaalid on heledad, tumedamate valgetähniliste servadega. Nokk on hele. Keha pealmine pool on tumeruun suurte heledate laikudega
Eesti Maaülikool Metsandus-ja maaehitusinstituut Must-toonekurg Ciconia nigra Liigi tegevuskava Liigi levik, arvukus (nii Eestis kui ka mujal) ja bioloogia Must-toonekurg on lind, kellel on metalse läikega sulestik, valge kõhupool ning erkpunased nokk ja jalad. Erinevalt valge-toonekurest teeb ta peale nokaplagina ka häälitsusi ning kasvult on ta veidi väiksem. Must-toonekurg eelistab elada vanades metsamassiivides ja raskesti ligipääsavates soodes või järvekallastel. Nad toituvad kaladest, konnadest, veeputukatest ning harvem roomajatest, keda käivad otsimas pikkadel rännakutel oma pesapaigast eemal. Need linnud moodustavad püsivaid paare ning elavad teistest liigikaaslastest eraldi.
.................. 6 Pildid............................................................................................... 7 Kokkuvõte....................................................................................... 8 Kasutatud kirjandus........................................................................ 9 2 Sissejuhatus Händkakk on kaklaste sugukonda kaku perekonda kuuluv rööv- lind. Eesti keeles on händkakku varem kutsutud ka uurali kakuks ja uraali kakuks. Ta kuulub samasse perekonda kodukaku ja habekakuga, olles esimesest pisut suurem ja teisest pisut väiksem. Tal on maailmas 15 alamliiki. Eestis on händkakk väikesearvuline haudelind, kes on hajusalt levinud suuremate metsade piirkonnas , olles mõnelpool üsna tavaline. Eelistab kuuse-segametsades ja väiksemates metsades. Saare- ja Hiiumaal haruldane. Händkakk on riikliku
Kaljukotkas(Aquila chrysaetos) Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine
2 SISSEJUHATUS Mina tegin oma töö herilaseviust. 3 HERILASEVIU Linnu välimus Herilaseviu on rongasuurune kontrastse sulestikuga röövlind. Tema kael, rind ja kõht ning jalgade ülaosa on pruuni-valge täpiline. Seljapool on pruun ülekaalus, seetõttu on lind sealt tumedam. Linnu pea on suhteliselt hele, nokk must. Herilaseviu jalgade jooksmeosa ning varbad on pruunid, küüned mustad.. Keha üldpikkus kuni 55 cm, tiiva pikkus 38...42 cm. Linnu söök Herilaseviu põhitoiduks on kiletiivalised, eriti aga nendevastsed. herilasepesade pinnasest väljakraapimiseks ja üldse kiletiivalistest toitumiseks on tal kujunenud välja erilised kohastumused. Herilaseviu küüned on lamedad ja laiad, ta võib kiirelt ja osavalt ka mööda maad liikuda, et saaki jälitades pesani jõuda. Herilaseviu nägu
12 Header and footer ; nimi Pesas olevad munad on pruunikaspunased ja üks muna kaalub 0,7 grammi. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Peale pesast lahkumist võivad pojad veel kauaks jääda pesa lähimasse ümbrusesse. Nurmkana Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi. Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi. Nurmkana tegutseb maapinnal. Toitu otsib ta kodukana kombel siblides. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede
on? Kus nad elavad ja pesitsevad? Kuidas tunda kakulistele sobivat elukohta ära? Mis neid ohustab? Vastuste leidmiseks kasutasin nelja raamatut ja kuute internetilehekülge. 1. KAKULISED JA NENDE ISELOOMULIKUD TUNNUSED Kakulised (ladina keeles strigiformes) on öise eluviisiga röövlinnud (Allas jt, 2007:12). Kakulisi pesitseb Eestis regulaarselt seitse liiki: kõrvukräts, sooräts, värbkakk, händkakk (pilt 1), karvasjalg-kakk, kodukakk ja kassikakk. Neist viis viimast on metsaliigid (Kontkanen jt, 2004:68). Juhukülalisena käib Eestis lisaks kivikakk ning karmidel talvedel, kui põhja pool on vähe toitu, tulevad siia ka habekakk, lumekakk ja vöötkakk. Suurim kakuline on kassikakk (Eesti... 2011). Pilt 1 Händkakk (Kontkanen jt, 2004:75) Kakulised jagunevad kaheks sugukonnaks: kaklased (Strigidae) ja loorkaklased (Tytonidae).
Händkakk Sandra Roosme 5a Händkakk Händkakk on rongasuurune ent rongast tunduvalt massiivsema tugeva kehaga turjakas kakuline. Tema värvuses domineerib helehall, millel on harvad pruunid pikitriibud. Händkaku nägu on nagu hall täidetud kummuli kaheksa, mille rõngaste seest suured mustad silmad vastu vaatavad. Nokk on tal kollane. Kaku keha eespool on hele, selle on suurte helehallide alade vahel üksikud pruunid triibud. Seljal vastupidiselt domineerib pruun. Pea on helepruun, kuna seal on valget ja pruuni ühtlaselt. Kaku "jalad" ehk jooksmeosa on valged, küüned mustad. Händkaku tiivad on 32-38 cm pikad ning ta kaalub ligi 480-1000 g. Tavaliselt on emaslind suurem kui isane. Kakule nime andev händ on kuni kehapikkune ja altpoolt heledam, pealtpoolt tumedam. Händkakk elab niisketes kuusikutes ja kuuse-segametsades
,,viiuu". Viusid on Eestis kolme liiki: arvukamaid ja tuntumaid liike on hiireviu (Buteo buteo), lisaks võib Eesti kohata ka herilaseviud ja karvasjalg- viud ehk taliviud. 2. Välimus Hiireviu on ronga suurune, umbes 51-57 cm pikk ja kaalub umbes 1 kg. Ta on tumepruun ja tal on valged täpid keha alaosas. Hiireviul on jässakas keha. Tiivad on tal laiad ja ümarad, nende siruulatus on umbes 1 meeter. Saba on lühike ja lai, jalad on kollased. Nokk on konksus ja tipust must. Emaslind on suurem kui isaslind, aga sulestik on neil samasugune. Noorlind on vanalinnule üsna sarnane, kuid nende peas leidub heledaid jooni ja silmad on hallid. Täiskasvanu värvuse saab lind 16 kuuselt. Hiireviu eluiga on umbes 8 aastat, vanimad isendid on elanud kuni 16 aastaseks. 3. Pesitsemine Hiireviu elab metsa ääres või põldudevahelistes metsatukkades. Ta eelistab olla kõrgel, seega teeb ta oma pesa haava, männi või kuuse otsa.
Kotkastest üldiselt Kotkad on röövlinnud, kellest Eestis elab 6 liiki: merikotkas (Haliaeetus albicilla) kaljukotkas (Aquila chrysaëtos) kalakotkas (Pandion haliaetus) suur-konnakotkas (Aquila clanga) väike-konnakotkas (Aquila pomarina) madukotkas (Circaetus gallicus). Eestis nimetatakse kotkaks paljusid liike, kes tegelikult ei ole lähisugulased. Sama perekonna alla kuuluvad siin vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Kotka nimetus tuleb ilmselt vanemast soome keelest, kus „kotkas” tähendab kõverdunud naela otsa ja viitab nokakujule. Kaljukotkas Kodupaik. Kaljukotka nägemine looduses on õnnelik juhus – ta on tuntud rahuarmastaja ja hoiab inimasulatest eemale. Eestis elavad kaljukotkad esindavad unikaalset asurkonda, pesitsedes siin kaljude ja mägede asemel üksikutel soosaartel ja rabaservadel kasvavatel toekamatel puudel. Kaljukotka lemmikpuu on kahtlemata mänd, kuid ta võib pesa ehitada ka
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
