Kriitiline lähenemine massikommunikatsiooni uuringutes (0)

Kriitilisest lähenemine massikommunikatsiooni uuringutes
Kriitiline lähenemine = Frankfurdi koolkond
– kriitiline suund ( marksistlik konfliktiteooria): ühiskonda viib edasi konflikt, konkurents . Massimeedial on oma suur roll valitsevate võimusuhete säilitamisel.
– iseloomulik ka neomarksismile, kriitilise poliitökonoomia tõlgendusele, kultuurikesksetele lähenemistele.
– ühiskonda ja meedia rolli ühiskonnas analüüsitakse võimu, domineerimise, ideoloogia ja konflikti mõistete kaudu.
– eesmärk paljastada meedia negatiivset rolli.
Baas ja superstruktuur
– ühiskonna majanduslikku baasi käsitletakse kui jõudu, mis determineerib kõik muu, st superstuktuuri, sh sotsiaalse, poliitilise ja intellektuaalse teadvuse.
> see on majanduslik determinism, mis on klassikalise marksismi ühiskonnaseletuse aluseks.
> nimetatakse ka materialistlikuks teooriaks, kus majandussuhteid peetakse sotsiaalsete nähtuste mõjutajateks ehk baasiks .
>> Marxi käsitlus kui ajalooline materialism
Massimeediat käsitletakse klassikalises marksismis tootmisvahendina, mille omamise kaudu valitsev klass saab levitada oma ideid ja vaateid ning vältida alternatiivsete ideede levikut. Massimeedia toimib töölisklasside suhtes valeteadvuse tootjana.
– meedia sisu ja sõnumite tähendus on põhiliselt determineeritud meediaorganisatsioonide majandusliku baasi kaudu.
> eelduseks on maksimaalne kasum: kommertsmeedia peab lähtuma reklaamitellijate vajadusest ja tootma tooteid, mis garanteerivad maksimaalse auditooriumi.
– meediainstitutsioonid, mida rahastavad poliitilised institutsioonid (st laiemalt riik), on „kaldu“ domineeriva avaliku arvamuse või hoiaku poole, seega on need ideoloogiliselt mitte-neutraalsed.
– ideoloogia on üks osa superstruktuurist ehk pealisehitusest, ühiskonnas domineerib valitseva klassi ideoloogia. Ideoloogia on valeteadvus, massimeedia aga domineeriva ideoloogia levitaja . (NB! vt neomarksistide ideoloogiakäsitlust!!)
Marksistliku lähenemise tugevused ja nõrkused
+ ei ürita näida väärtustevaba
+ tõstatab küsimuse poliitilistest ja majandushuvidest massimeedias (kelle reaalsust meedia pakub?) ning sotsiaalsest ebavõrdsusest meediarepresentatsioonides (milliseid gruppe meedias kajastatakse?).
> lähenemine aitab dekonstrueerida iseenesest mõistetavaid väärtusi ja arusaamu, eesmärgiga „paljastada“ nende aluseks olevaid ideoloogiaid.
+ erinevalt varasematest mõju-uuringutest ei ole tähelepanu mitte ainult ühel konkreetsel tekstil või suhtlusaktil, vaid meediatekstid asetatakse laiemasse sotsiaalsesse konteksti.
> autonoomse indiviidi müüdi õõnestamine, näidates, kuidas meedia avaldab mõju sotsiaalsetele suhetele.
> emantsipatoorne püüd äratada kultuuritööstuse kütkes olevad inimesed, paljastada manipuleerivad võtted.
– marksistlik suund on metodoloogiliselt nõrk: suurem osa teooriatest on ilma empiirilise katteta.
– tegu on ideoloogilise ideoloogiakriitilise käsitlusega, mis on üsna dogmaatiline .
– klassikaline marksism on liigselt deterministlik ja reduktsionistlik ( materialism ), inimtegevusele ja initsiatiivile on selles jäetud liiga vähe ruumi.
– marksistlik mõiste „valeteadvus“ eeldab, et eksisteerib vahendamisest „puhas“ või „moonutamata“ reaalsus . Eeldus, et massimeedia ja –kultuur laiemalt toodavad valeteadvust, ei jäta ruumi alternatiivseteks tõlgendusteks auditooriumi poolt, erinevateks meedia ja kultuuri kasutamisviisideks, indiviidi aktiivsus puudub täiesti.
Poliitökonoomia
– uuringu keskpunktis on meediainstitutsioonide omandi- ja kontrollisuhted ning majandusliku konteksti surve ideoloogilisele taastootmisele.
– lähtutakse eeldusest, et selleks, et garanteerida maksimumkasum, üritab massimeedia vältida ebapopulaarseid vaatekohti ja jälgida kõige laiemalt aktsepteeritud ja legimiteeritud väärtusi ning eeldusi.
Lähenemise põhilised autorid: Peter Golding, Graham Murdock, Nicholas Garnham, Dallas Smythe (auditooriumi kaubastumine) ja Herbert Schiller (ringhäälingu rahvusvaheline kommertsialiseerumine).
– uuringud keskenduvad meedia omandi- ja kontrollisuhetele (st võimusuhetele), aga ka meedia(kaupade) tootmis-, levitamis- ja tarbimisprotsessidele.
– massimeedia on eeskätt majandusüksus, millel on nii otsene majanduslik roll lisandväärtuse tootjatena (meedia)kaupade tootmise ja vahendamise abil kui ka kaudne roll läbi reklaami, millega kasvatatakse lisandväärtust teistes tootmissektorites (Garnham 2005).
– kultuuritootmine on allutatud üldisele kapitalistliku kaubatootmise loogikale.
Põhikriitika neomarksistide suhtes: superstruktuuri autonoomia idee jätab tähelepanuta kultuurisektori allaneelamise suurte tööstusettevõtete poolt ning selle allutamise äriloogikale. > tähtsal kohal majandusprotsessid.
Golding ja Murdoch (1995) peavad poliitökonoomia keskmeks nelja ajalooprotsessi:
1. meedia kasv;
2. korporatiivse haarde kasv;
3. kaubastumine;
4. riigi sekkumise muutumine.
Autorid leiavad, et kõik meediumid on läbinud sarnased majandustsüklid: esmalt hakkavad laienema väikeettevõtted, sageli ka üksikisikule toetuv tootmine. Levi ja müük eristuvad ning muutuvad ärilisteks, võetakse üle uued tehnoloogilised lahendused, tootmine muutub tööstuslikuks, tarbimine muutub massitarbimiseks ning ebaisikustub.
– meedia kasvav tehnoloogiline keerustumine eeldab ka suuremaid finantse: väljaspoolt tulevate investeeringute atraktiivsuse garanteerib selles etapis aga kasvav auditoorium kui reklaami sihtrühm (Golding & Murdoch, 1995).
Kasvu ja diferentseerumise perioodile järgneb periood, mil tööstuse kasv jõuab küllastumiseni, läbib erinevaid kriise. See on seotud kasvavate kulude, vähenevate tulude ja nõudluse muutumisega: kontsentratsiooniperiood.
Viimases etapis tekib pinge tehnoloogiliste võimaluste ning majandusliku kontsentratsiooni vahel, kasvab meediatööstuse omavaheline seotus ning seotus ka teiste tööstusettevõtetega.
Kasvav kontrolli ja mõju kontsentratsioon üksikute suurte ettevõtete kätte on kolme omavahel seotud protsessi tulemus (Golding & Murdock 1995):
1. integratsioon ;
Horisontaalne integratsioon: meediaettevõtted omandavad sama tüüpi ettevõtteid (nt kohalikke ajalehti, raadiojaamu v telekanaleid).
Vertikaalne integratsioon: ettevõte laiendab oma ärihuve teistesse tootmisprotsessi etappidesse (nt trükkimine, levi, toormaterjali varustus), mis vähendab oluliselt ettevõtte haavatavust tähtsamate toorainete ja teenuste pakkumise ja hinna kõikumiste suhtes, võimaldab reguleerida ja ratsionaliseerida tootmist täpsemalt ja kasvatada kontrolli turu üle. See võib toimuda nii ülevõtmiste kui ühinemiste, aga sageli ka strateegilisse ettevõttesse osaluse ostmise kaudu.
2. mitmekesistumine ;
Mitmekesistumine: osaluste omandamine erinevates meelelahutust ja informatsiooni pakkuvates ettevõtmistes, mis võimaldab ettevõttel maandada riske ja leevendada languse mõju vastavas sektorites.
Meediaettevõtete ühinemine: suurendab sünergiat, nt on võimalik reklaamida oma telesaateid teiste meediakanalite kaudu ja vastupidi. Lisaks võimaldab see ettevõttel teenida kasumit, luues läbilöönud meediatootest (nt telesarjast) lisatooteid (nt temaatilised tarbeesemed )
Ettevõtted muutuvad üha seotumaks üksteisega ka ühiste investeeringute, vastastikuste aktsiaostude ning nõukogudes osalemise kaudu
3. rahvusvahelistumine.
Nii ettevõtete investeerimine teiste riikide meediaturgudesse kui ka nt TV-programmide eksport . See on kriitiliste uurijate jaoks tõstatanud ka küsimuse „kultuuriimperialismist“ globaalsel meediaturul, eeskätt seoses Ameerika filmi ja teletööstuse ülemaailmse eduga.
> meediaturu kontsentreerumine
– hirm, et mida vähem jääb järele iseseisvaid meediaettevõtteid ja mida rohkem on need sõltuvad turuloogikast, seda vähemaks jääb ühiskonnas arvamuste mitmekesisust, erinevaid hääli. Tekib oht, et kultuuriline ja poliitiline mitmekesisus kaovad (Laughey 2007), st oht demokraatlikule ühiskonnakorraldusele laiemalt.
– vajadus kasumlikkuseks, meeldimiseks võimalikult laiale auditooriumile, toodab üheülbalisust. Vähenev mitmekesisus ja alternatiivsete vaadete puudumine suurendab ka ideoloogilist kontrolli. Nt kui suure meediakorporatsiooni huvi on säilitada trükiajalehti, hoolimata sellest, et need on kahjumlikud, siis sageli makstakse kahjum kinni teistest valdkondadest saadud kasumi arvelt. Ajalehed on aga väärtuslikud poliitilise mõjuvõimu kandjad , samuti hoiab korporatsioone lehti sulgemast hirm, et tühiku täidab vastaliste vaadetega arvamuskandja (Laughey 2007).
Poliitökonoomilises lähenemises on kasvanud tähelepanu meedia sisule ning selle seosele poliitilise ja majandusliku kontekstiga.
– kuidas kultuuritootmise finantseerimine ja organiseerimine mõjutab avalikkuses ringlevaid diskursusi ning representatsioone, avalikkuse (auditooriumi) ligipääsu erinevatele diskursustele. (Boyd-Barret)
– kas meedia suudab kajastada kõiki ühiskonna jaoks olulisi küsimusi? Suurte meediaettevõtete omanikud ei pruugi huvituda või olla teadlikud paljudest sotsiaalsetest probleemidest (Laughey 2007)
Neomarksistlik lähenemine
– käsitlus massimeediast kui valitsevale klassile või grupile meelepärase status quo taastootjast (erinevalt nt liberaalsest meediateooriast, mis näeb meedia rolli sõnavabaduse tugevdamises)
– tekkis osalt reaktsioonina funktsionalistlikule teooriale .
– kapitalistlikku ühiskonda iseloomustab klassipõhine domineerimine , meedia on osa ideoloogia areenist, kus võideldakse erinevate klasside vaadete üle ning valitsev klass saavutab üha suurema kontrolli (samas kui Marxi ideed olid, et domineerimine viib konflikti ning klassisuhete ümberpööramiseni).
– kuigi meediatöötajad näevad end autonoomsetena, on nad sotsialiseerinud ja internaliseerinud domineeriva kultuuri norme. Meedia toetub tõlgendustele, mis sobivad valitseva klassi huvidega , ja auditooriumidel, isegi, kui need mõnikord seavad need tõlgendused kahtluse alla, ei ole piisavat ligipääsu alternatiivsetele tähendussüsteemidele, mis võimaldaksid neil meedia antud tõlgendustele anda pidevalt vastupidiseid tõlgendusi.
– auditoorium on passiivne, mõjutatav ja valikuvabaduseta: meediasüsteemi kaudu on indiviidide emantsipatoorne potentsiaal alla surutud.
IDEOLOOGIA
Louis Althusser (üks tuntumaid neomarksiste): pealisehituse suhteline autonoomia baasi suhtes ning mõju baasile ( dialektika ).
– ideoloogilised praktikad (sh massimeedia) on suhteliselt autonoomsed majanduslikust determinismist, baasile mittetaandatavad.
– ideoloogia on meedium , mille kaudu me kogeme maailma. Massimeedia ideoloogiline toimimine (Lääne) ühiskonnas aitab kaasa kapitalistliku süsteemi taastootmisele, võimendab (kõikehõlmavat) ideoloogiat .
– ideoloogia on osa riigi represseerivast süsteemist.
> ideoloogiliste riigiaparaatide alla kuuluvad religioon ja haridus (koolid), perekond, õigus, poliitiline süsteem ja parteid, kultuurisfäär, kommunikatsioon ( ajakirjandus , raadio, TV)
> repressiivsed riigiaparaadid – hõlmavad ideoloogiat.
Frankfurdi koolkond
Põhiautorid: T. Adorno , H. Marcuse , M. Horkheimer.
Uuringute põhiküsimus: miks Marxi ennustatud klassivõitluse intensiivistumine ei ole tekitanud revolutsiooni?
– massimeedial oluline roll kui osal kaasaaegset kapitalistlikku ühiskonda iseloomustavast kultuuritööstusest.
– eesmärk tuua esile modernse ühiskonna kitsaskohti, et aidata selle kaudu kaasa inimeste emantsipatsioonile.
Horkheimer (1934): 20. saj alguses on näha võistlusliku, liberaalse kapitalismi langust ning suure organiseeritud tööstuse tõusu.
Horkheimeri ja Adorno lõid mõiste kultuuritööstus, et tõmmata tähelepanu kultuuri industrialiseerumisele ja kommertsialiseerumisele kapitalistlikes tootmissuhetes.
– kommertslik massikultuur kui kapitalistliku ühiskonna üks tunnuseid > kriitilised kultuuriuuringud
– kultuuritööstuse tooted analüüsi all kaubastumise, standardiseerumise, massistumise mõistes.
– kultuuritööstuse funktsioon on kapitalistlikele ühiskondadele ideoloogilise legitiimsuse andmine. Massikultuurist ja massikommunikatsioonist on modernses ühiskonnas saanud peamised meelelahutustegevused, mistõttu on need muutunud olulisteks kaasaaegse ühiskonna institutsioonideks. Neil on sotsialiseerimisagentide ja poliitilise reaalsuse vahendajatena tähtis roll. Sellel protsessil on aga märkimisväärsed majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised tagajärjed.
– kultuuritööstus võimaldab integreerida töölisklassi kapitalistlikesse ühiskondadesse, kaotada ära nende revolutsiooniline potentsiaal, muutes nad tarbimisühiskonna subjektiks. Kultuuritöstus tootab kultuuritarbijaid, kes kohanduvad ühiskonna nõudmistele. > selle tõttu ei tekkinud Marxi eeldatud revolutsiooni.
– massimeedia mõjude mudel: ühiskond koosneb isoleeritud indiviididest, kes on meediasõnumitest kergesti mõjutatavad ning kes aktsepteerivad ilma küsimusi esitamata pakutud hoiakuid, arvamusi ja uskumusi. > inimese emantsipatoorne potentsiaal on kultuuritööstuse kontekstis lahustunud.
Frankfurdi koolkonna olulisemad teosed
Horkheimer ja Adorno („Valguse dialektika“ 1948): filmi, raadio, ajalehtede ja ajakirjade poolt valitsetavat kultuuritootmist kontrollitakse reklaami- ja äripõhimõtete järgi, mis toodavad orjalikkust, allumist tarbijakapitalismi süsteemile ning mille kaudu kultuuri varasem emantsipatoorne roll on alla surutud.
– liigselt poleemiline ja elitaarne seisukoht
– küsimus kultuuritootmise loomuse kohta
Marcuse („One-dimentional man“ 1964): kese auditooriumil. Meedia on kui vastupandamatu jõud, mis meelelahutuse ja infopakkumise abil taastoodab hoiakuid ning harjumusi, meelitab välja teatavaid intellektuaalseid ja emotsonaalseid reaktsioone, seob selle kaudu tarbijad meediatootjate (ja sotsiaalse süsteemi) külge, mainipuleerib, tootab valeteadvust, mis tekitab ühedimensioonilist mõtlemist ja käitumist.
> keskklassi väärtuste ülevõtmine.
Walter Benjamin („Kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul“ 1939): massimeediumid (fotograafia, film , raadio) hävitavad kõrgkultuuri müstilise aura, soodustavad kriitiliste indiviidide arenemist. Müstikast vabanenuna ja paljundatavana (kergemini kättesaadavana) on kunst võimeline tootma rohkem kriitilisi indiviide, kes suudavad hinnata ja analüüsida oma kultuuri ja ka nende ümber kiiresti muutuvat, industrialiseerivat ja urbaniseeruvat ühiskonda.
– eesmärk edendada radikaalset kultuuri- ja meediapoliitikat, luua alternatiivseid kontrakultuure.
Jürgen Habermas ja „Avalikkuse struktuurimuutus“
– poliitilise avalikkuse rolli ja struktuuri muutus
Habermas eristab nelja ajaloolist avalikkuse vormi:
1. hellenistlik avalikkus ;
Antiik-Kreekas oli polis avalik sfäär debattide ja ühistegevuste jaoks. Kodanikud ei tegelenud tootmisega, aga nende staatus sõltus nende rollist majapidamise peana.
2. feodaalne (representatiivne) avalikkus;
Kesk- ja varauusaegsetes feodaalriikides oli kitsas ring võimulolijaid (kuningas ja aadlikud ), kes representeerisid oma võimu publiku ees ilma igasuguse poliitilise aruteluta. Avaliku ja erasfääri vahel pole eristust, kuningas on kuningriigis ainuke „avalik“ asi. Pole diskussiooni ega kollektiivset tegevust, publik ainult vaatab ja kiidab heaks.
Avalikkus tähendab võimu ja staatuse presenteerimist, staatuse demonstreerimist publiku ees tseremoniaalses vormis. Nt Louis XIV õukond 17.-18. saj vahetusel.
3. kodanlik (kriitiline) avalikkus;
Kriitilise ajakirjanduse, kodanikuühiskonna (+ riigi sekkumine) ja kodanluse ehk keskklassi teke panid aluse kriitilise avalikkuse tekkele.
Avalikkuse ideaaltüüp on 19. saj poliitiline avalikkus: eraisikute sfäär, kes moodustavad publiku ning kes astuvad avalikku, kriitilis -ratsionaalsesse arutellu erasfääri suhete üle. See on sageli opositsioonis valitsuse tegevusega , piirab riigi võimuliialdusi, aga ka legitimeerib riigi tegevust.
4. toodetud avalikkus.
Kriitilise debati vahetas välja kultuuritarbimine, see muutus apoliitiliseks. Massikultuur, mis asendas salongikultuuri, kohanes vähemharitud publiku vajadustele – ajakirjanduse asemele tulid raadio, TV, film, mille puhul auditooriumi reaktsioon on piiratud. Massimeedia on ainult näiliselt avalikkus, see on võltsavalikkus.
Poliitiline debatt kommertsialiseerub, otsused võetakse vastu tagatubades, riigiaparaat kujundas avalikku arvamust, et oma otsuseid „müüa“ kui ühishuve.
Tänapäeval toimib Habermasi hinnangul pigem mitteavalik, manipuleeriv avalikkus, mida aga samas presenteeritakse kui kriitilis-ratsionaalset avalikkust – see on oma loomult võltsavalikkus.
8