Luulekaanon. Alver ja Kolk (0)

Melani Mägi 
 
Luulekaanon  
Betti Alver ja Jüri Kolk on eri põlvkondadest pärit luuletajad , kelle ainsateks ühendavateks 
lülideks on esialgu vaid Tartu linn ning Betti Alveri debüütauhind. Essees analüüsitakse 
Alveri luuletuse  “Ei vaibu” ja Jüri Kolgi “Veel kord luule”  kuuluvust eesti luulekaanonisse 
Tiit Hennoste artikli ,, Kaanon . Kaanan’’ (1997) põhjal. 
Betti Alver sündis 1906 ning suri aastal 1989, tuntust kogus peamiselt luulega . Naine tegi 
oma esimese kirjaniku debüüdi 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi", luuletaja hakkas 
tuntust koguma 1981.aastalpoeemiga „Lugu valgest varesest“. Alveri luule on klassikaliselt 
vormirange ja sõnastuselt loomulik, tema luulest kumab läbi nii kurbust kui armastust. Oma 
luulega kuulub ta ühes Suitsu, Underi, Rummo ja mitmete teistega Eesti luulekaanoni 
keskmesse. Analüüsitav Alveri luuletus on kirjutatud 1980. aastal ning on ilmunud raamatus 
„ Korallid Emajões“ (1986) ja ka paaris teises kogumikus.  
Jüri Kolk sündis aastal 1972 ning on peale luuletamise tegev ka muudes valdkondades olles 
kirjanik, tõlkija ja publitsist. Mees andis 2009. aastal välja oma esimese luulekogu „ Barbar  
Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)”. See teos on Betti Alveri debüüdiauhinna 
nominentide hulgas. Tema loomingut on kirjeldatud omanäolise ja tugevana, ta katsetab 
vormidega ning kasutab julgelt keelt. Kolgi luuletus ilmus 2014.aastal raamatus „Otse aia 
taga“. 
Kaanonit saab defineerida mitut moodi: muusikas on see polüfooniline heliteos, lisaks ka 
õigeusu kirikus kasutatav laul. Kirjandusteaduses oli  kaanon esialgu üksikautori teoste kogu, 
hiljem tähistas mõiste kirjandusteoseid, mis on oma kvaliteedi ja tähtsuse põhjal välja valitud. 
Kirjanduses peetakse seda põhiliselt “klassikaks”, mille keskmeks on grupp tuntud ja 
mõjukaid autoreid ja teoseid. Kaanon on üldjuhul väga subjektiivne, sinna kuuluvad autorid ja 
teosed valitakse nende sobivuse järgi tuumaga .  
Eesti luulekaanon väärtustab põhiliselt isa- ja eestimaalisust, luule peaks olema rahvuskeskne, 
teema ja sisu on esmatähtis ning vorm pigem teisejärguline. Vormiliselt on tähtis korralikkus, 
võib katsetada originaalselt, kuid mitte liialt, luule ei tohiks olla ebamäärane. Keeleline ilu ja 
Melani Mägi 
muusikalisus, autori nukker alatoon on positiivne, pahaks ei panda ka kerget huumorit, 
ropendamine ja muud vulgaarsused on tabu . Autorite puhul on eeliseks haritus ja 
kulttuurikesksus, pahaks ei panda veidikest hullust. Luulet peab võtma tõsiselt. 
Betti Alveri luuletuse “Ei vaibu” ja Jüri Kolgi “Veel kord luule”  puhul on raske otsustada, 
kas need tööd peaksid kindlasti on eesti  luulekaanoni hulka kuuluma  
Keskendudes esialgu vaid luuletuste teemadele, siis tuleb välja, et kumbi luuletus kaanonisse 
ei sobi. Eestluse asemel on nende luuletuste teemadeks luule ja selle kustumine.  
Oma originaalsuse poolest peaksid  mõlemad luuletused kaanonisse kuuluma. Kuigi need pole 
täielikult reeglitele vastavad, ei riiva kumbki silma ega ole üle võlli.  Mõlemas luuletuses on 
oma teatud nüansid, mis teevad need omanäolisteks, olles samal ajal natuke sarnased aga väga 
erinevad.  
Alver mängib oma luules taandridadega, teatud read on lehel kaugemale kirjutatud kui teised. 
Esimeses salmis on taandreaga esimesed ja viimased 2 rida, teises salmis 2 esimest rida 
tavapäraselt ning ülejäänud taandatud. Kolmandas salmis on ridu taandatud ja mitte võrdselt. 
Selline kirjapilt tekitab justkui mustri. Kasutatakse korrektselt esisuurtähti ja kirjavahemärke, 
igas salmis on enam-vähem sama arv ridu, mis vormiliselt sobivad kaanoni standarditega. 
Erinevalt Alveri luuletusest ei teki kirjapildis otsest mustrit , taandridadega ei mängita. Kolk ei 
kasuta oma luuletuses ka kirjavahemärke ega suuri algustähti, lugeja võib rõhke panna nii 
kuis ise heaks arvab . Luuletuses on 3 salmi, millest kaks esimest on pikemat sorti, neile pakub 
vaheldust viimane 3-realine salm . Selline vorm on küll originaalne, kuid pigem mitte 
kaanonisse kuuluv. 
Mõlemas luuletuses on aimatav teatud nukker alatoon, mis Hennoste artikli põhjal on kaanoni 
juures positiivne tunne. Kumbki luuletustest pole labasel teemal ega liialt argine. 
Väljendusviis on puhas ja ilus, neid on hea ja kerge lugeda. Luuletuse sisust ja mõttest saa 
pingutuseta aru, kumbki pole ebamäärane. Mõlemas on väike meloodilisus ja lihtne ilu, 
vulgaarsusi ei kasutata.  
Luuletusi Tiit Hennoste artikli põhjal analüüsides võib järeldada, et Betti Alveri loome , 
kuulub selgelt eesti klassikalisse luulekaanonisse, mida tekstis ka mainiti. Jüri Kolgi loomega 
on asi raskem, mõnes aspektis, võib ka tema luuletus kaanonisse kuuluda , samas on ka 
Melani Mägi 
mitmeid puudujääke. Mehe luuletus kuulub pigem kaanoni ääremaadele, erinevalt Alverist, 
kes kuulub kindlasti selle keskmesse.