Antiikkirjanduse konspekt (1)

Tartu Ülikool - Ajalugu - Antiikkirjandus

1 HALB

Esitatud küsimused

Mis on antiikkirjandus ?
Millisesse ajavahemikku see langeb ?
Mille poolest on vanakreeka kirjandus Euroopa kirjanduse hulgas iseäralik ?
Milline on rooma kirjanduse roll Euroopa kirjanduses ?
Millised murded kujunesid Antiik-Kreekas kirjanduskeelteks ?
Kuidas on Kreeta-Mükeene ajajärk mõjutanud kreeka kirjandust ?
Milline on eepose ,,Ilias" peateema ja kompositsioon ?
Kuidas neid teoseid nende tekkeajal esitati ?
Mis on heksameeter ?
Millised antiikautorid on oma loomingu kirjapanekul kasutanud heksameetrit ?
Millisest teosest on pärit alljärgnevad värsid ?
Kes on tõlkija(d) ?
Kes oli ja mida kirjutas Hesiodos ?
Kuidas jagunes vanakreeka lüürika ?
Milline oli selle seos muusikaga ?
Kes on alltoodud värsside autor ?
Kuidas nimetatakse seda värsimõõtu ?
Mis on epigramm ?
Mis on epitaaf? Mis on epiniikion ?
Millises värsivormis on kirjutatud järgmised read ?
Mis on iseloomulik nende loomingule ?
Kuidas saate aru tragöödiast ,,Kuningas Oidipus" ?
Mida tähendavad sõnad ,,orkestra", ,,skenee" ja ,,theatron" ?
Mida tähendab väljend ,,deus ex machina" ?
Mille poolest erinevad teineteisest vana-atika ja uusatika komöödia ?
Kuidas on vanakreeka teatrikunst mõjutanud hilisemate aegade draamakunsti ?
Mis iseloomustab Aleksandria luulet ?
Mida uut on kirjandusele andnud Theokritos ?
Milliseid vanakreeka ajalookirjanikke teate ?
Millest nad kirjutasid ja mis iseloomustab nende loomingut ?
Millise filosoofide koolkonna mõjul tekkis Antiik-Kreekas kõnekunst ja miks ?
Milles seisneb kunsti olemus Aristotelese järgi ?
Millises teoses ta sellest kirjutas ?
Kuidas iseloomustaksite Sokratest Platoni teose ,,Sokratese apoloogia" põhjal ?
Kuidas suhtus Sokrates talle mõistetud surmanuhtlusesse ?
Millised jooned on iseloomulikud vanakreeka romaanile ?
Kes on antiikajal kirjutanud valme ?
Millist autorit peetakse rooma kirjanduse rajajaks, mis oli tema tähtsaim teos ?
Millist ainest kasutasid oma komöödiates Plautus ja Terentius ?
Kes olid rooma kirjanduses tähtsamad proosaautorid I sajandil eKr ?
Milline on Cicero kirjanduslik pärand ?
Millest need räägivad ?
Milline oli Titus Liviuse peateos ja mida see käsitles ?
Millised korduvad teemad ja motiivid mütoloogia ja ajaloo vallast esinevad rooma kirjanduses ?
Millisele kreeka filosoofile teotus Lucretiuse looming ?
Mis iseloomustab Catulluse loomingut ?
Kes oli Vergilius ?
Millised olid Horatiuse põhimõtted elus ja loomingus ?
Milline on Ovidiuse kuulsaim teos ?
Kes olid Tibullus ja Propertius ?
Kes oli ja mida kirjutas Seneca ?
Milliseid rooma ajalookirjanikke ja -teoseid teate ?
Miks on Tacitus oluline autor erinevate Euroopa rahvaste, sealhulgas eestlaste ajaloo suhtes ?
Kuidas iseloomustaksite Petroniuse, Lukianose ja Apuleiuse loomingut ?
Millest räägib Apuleiuse romaan ,,Metamorfoosid" e ,,Kuldne eesel" ?
Mis on raamatu peateema ?
Milliseid novelle, argielu seiku, millist kultuuriloolist ainestikku see raamat sisaldab ?
Kes olid Plinius Vanem ja Plinius Noorem ?
Milline on Plutarchose tuntuim teos ?
Milline on olnud Plutarchose mõju järelpõlvedele ?
Milliseid kristlikke rooma kirjanikke teate ?

Antiikkirjanduse kursuse kordamisküsimused.

Mis on antiikkirjandus ? Millisesse ajavahemikku see langeb?
Antiikkirjandus on vanim Euroopa kirjandus (Vana-Kreeka ja Vana- Rooma kirjandus), Kreeka ja Rooma orjandusliku ühiskonna kirjeldus (u. I aastatuhande algus e.m.a- 5. Saj. m.a.j.) Termin on mõnevõrra tinglik , kuna olemas on veel vanemat kirjandust ( Egiptus , Babüloonia, sumeri, samaaegne- heebrea, iraani , pärsia). Termini võtsid kasutusele 18. saj prantslased . Aeg: 8. Saj eKr- 5. Saj eKr.

Mille poolest on vanakreeka kirjandus Euroopa kirjanduse hulgas iseäralik? Milline on rooma kirjanduse seos vanakreeka kirjandusega? Milline on rooma kirjanduse roll Euroopa kirjanduses?
Kreeka kirjandus on ainus kirjandus Euroopas, mis on arenenud iseseisvalt ilma ida mõjutusteta, ta on esimene Euroopas. Vanad kreeklased arendasid välja enamuse Euroopa kirjanduslikest žanritest. Kreeka ja rooma kirjanduses olid olemas juba peaaegu kõik uusaja kirjanduse žanrid, suurel osal neist on säilinud antiikaegsed nimetused. Algeos tekkisid antiikajal romaan ja novell , retoorika ja poeetika näol rajati alus stiili ja ilukirjanduse loomingule. Antiikkirjandus on väga sisukas, haarab laialdaselt tegelikkust , kujutab inimest ühiskondlikes seostes ja suhetes loodusega. Antiik kirj . käsitletavad probleemid ja konfliktid ulatuvad kaugele üle antiikaja piiride.
Kreeka kirjandus, kunst , filosoofia ja usund avaldasid suurt mõju rooma ideoloogiale. Kuid omandatavaid kultuuriväärtusi kohandasid roomlased oma vajadustele ja arendasid edasi vastavalt oma ajaloo eripärale. Eriti silmapaistev oli mõju algusaegadel- rooma algupärane kirjandus kasvas sel alusel, mille oli eelnevalt rajanud kreeka kirjandus. Esimesed rooma kirjanikud tõlkisid kreeka kirjandusteoseid, töödeldes neid vastavalt rooma ühiskonna nõudeile ja arusaamadele.
Rooma kirjandus oli vahelüliks vanakreeka ja uute Euroopa rahvaste kirjanduse vahel. Niihästi renessansiajastul kui ka 17.-18. Saj põhines antiiksuse suunav osa Euroopa kirjanduses rooma, hoopis vähem aga kreeka sõnakunsti mõjustustel. Kreeka kirjandust õpiti tundma peamiselt rooma kirjanduse vahendusel. 18. saj. hakati kreeka kirjandust hindama , seoses sellega hakati 19. saj. pidama rooma kirjandust puhtmatkivaks, kuna ladina keel on Euroopas levinum kui kreeka keel, aga seda ei saa pidama õigeks- rooma kirjandust eelistati , kuna see vastas enam tolle aja kunstimaitsele ja huvilaadile.

Millised murded kujunesid Antiik-Kreekas kirjanduskeelteks? Kas oskate žanriti tuua näiteid murrete kasutamise kohta?
Kreekas kujunesid kirjanduskeelteks järgmised murded: aioolia murre, dooria murre, joonia murre, atika murre. Ülejäänud murded on tuntud üksnes raidkirjade või muude mälestiste põhjal. Murded muutusid tardunud kirjakeelteks, kõnekeeles ei kasutatud. Kreeklaste ühiskeel oli koine (4. saj eKr).
Joonia murdes kirjutatud Homerose „ Ilias “, „Odüsseia“, Hesiodose „Tööd ja päevad“, esimesed filosoofide teosed (st proosatekstid), arstiteaduslikud tööd vaid joonia murdes.
Atika murret kõneldi Atikas, seal laienes ja sai proosakirjanduse, retoorika ja filosoofia keeles.
Aioolia murre – vist kasutati samuti luuletuste kirjutamiseks (või lüürika vms mis iganes neil seal oli)
Dooria murdes on kirjutatud Pindarose oodid , koorilaulud tragöödias ( draama - ja luulekeel).

Kuidas on Kreeta -Mükeene ajajärk mõjutanud kreeka kirjandust?
Kreeka asukate kultuuriajalugu algas juba III aastatuhandest e. m. a. Mükeene kultuur on mitmes suhtes jätkuks veel vanemale ja väga omapärasele kreeta kultuurile , millega, nagu mükeene kultuurigagi, on mitmeti seotud kõik varase kreeka kultuuri harud.
Mükeene ajajärk etendas kreeka mütoloogia lõplikus kujunemises määravat osa. Tähtsamate kreeka müütide tegevuspaikadeks olid kohad, mis esinevad mükeene kultuuri keskustena. On isegi võimalik, et kreeka heeroste hulgas leidub reaalseid ajaloolisi isikuid. Kui kõrvutada II aastatuhande kohta käivaid ajalooandmeid hilisemate kreeka müütidega, siis järeldub vaieldamatult, et Mükeene ajajärk on olnud kreeka heroiliste muistendite tuumiku ajalooliseks baasiks ja need muistendid sisaldavad rohkesti mütologiseeritud ajaloo elemente. Veel vanemast kreeta kultuurist on kreeka mütoloogia säilitanud märksa ähmasema mälestuse. Siit tuleneb omakorda kreeka kirjandusloo seisukohalt oluline seik . Kui Homerose poeemid, mida lahutab Mükeene ajajärgust rida sajandeid , sisaldavad rohkesti selle ajajärgu jooni, siis võib seda, arvestades kirjalike allikate puudumist, seletada ainult eepilise traditsiooni püsivusega ja suulise loomingu katkematusega Mükeene ajajärgust kuni Homerose poeemide lõpliku kuju saamiseni.

Homerose eeposed . Milline on eepose „Ilias” peateema ja kompositsioon ? Milline on eepose „Odüsseia” peateema ja kompositsioon? Kuidas neid teoseid nende tekkeajal esitati? Milliseid teooriaid eksisteerib nende eeposte tekke kohta?
„ Iliase “ ( lugulaul Ilionist) tegevustik langeb Trooja piiramise kümnendasse aastasse ja kestab 49-50 päeva, kuid sõja põhjust ja selle käiku eeposes ei käsitleta. Eeldatakse, et muistend tervikuna ja peamised tegelased on lugejale juba tuttavad. Eepose sisuks on ainult üks episood , mille raamidesse on koondatud tohutu muistendite ainestik ja esile toodud hulk kreeka ja trooja heerosi.
Eepose teema on teatavaks tehtud kohe esimeses värsis.
Kokkuvõte: Raamat algab tüliga Agamemnoni ja Achilleuse vahel. Eepose sisuks on üks episood, mis algab Achilleuse vihaga ja kangelase sõjast loobumisega ning lõpeb troojalaste kõige silmapaistvama kangelase Hektori matustega. Ahhailaste ülemjuhataja Agamemnon on ühel rüüsteretkel Trooja ümbruses saanud saagiks Apolloni preestri tütre, on sunnitud aga tütarlapse isale tagasi andma ja võtab selle asemel endale Achilleuse kauni orjatari Briseise. Solvunud Achilleus keeldub edasistest lahingutest osa võtmast. Ent ema Thetis saab Zeusilt lubaduse, et ahhailased ei saavuta seni võitluses edu, kuni nad on heastanud Achilleusele tehtud ülekohtu. Agamemnon läkitab 9. laulus oma saatkonna Achilleuse juurde, lubades talle Briseise tagasi anda, kui Achilleus nõustub uuesti võitlusse astuma . Kuid Achilleus ei muuda oma meelt . Pööre: Achilleus annab oma sõbrale Patroklosele oma relvad, viimane tõrjub troojalased laevade juurest eemale, siis aga tapab ta Hektor . Achilleuse viha asendub kättemaksuihaga. Pöördub tagasi võitlusse kui kättemaksja oma sõbra surma eest, ükskõikselt võtab vastu Agamemnoni vabandused ja kingitused ( Briseis ), kipub taplusse. Järgneb äge lahing, sellele omakorda Achilleuse ja Hektori kahevõitlus ( Zeus kaalub, kumb võidab, Athena ässitusel võtab Hektor võitluse vastu). Hektor hukkub, Achilleus seob Hektori keha oma sõjavankri külge ja lohistab vastase laipa mööda maad. Priamos (Hektori isa) tuleb Achilleuselt poja keha tagasi paluma, Achilleus nõustub lunaraha vastu võtma ja Hektori laiba loovutama. Mõlemad härduvad, nutavad inimelu viletsuse üle. Matused.
Kompositsioon: „ Iliases “ areneb tegevus sirgjooneliselt ajalises järjestuses, kompositsioon on kergem kui „Odüsseial“.
„Odüsseia“- erinevalt „Iliasest“ pole selle ainestik mitte niivõrd heroiline kui olustikuline ja muinasjutuline. „Odüsseia“ teemaks on Ithaka kavala kuninga Odysseuse rännakud ja seiklused ta tagasipöördumisel Trooja sõjast. Teataval määral on „Odüsseia“ „Iliase“ jätkuks: eepose tegevus on paigutatud küll juba kümnendasse aastasse pärast Trooja langemist, kuid tegelaste kõnelustes mainitakse ka neid episoode, mis langevad aega „Iliase“ ja „Odüsseia“ tegevuse vahel. Kõik tähtsamad „Iliase“ kreeklastest kangelased, nii elavad kui surnud, on esile toodud ka „Odüsseias“. Nagu „Ilias“, jagati ka „Odüsseia“, mis sisaldab 12 000 värssi, antiikaja teadlaste poolt 24 lauluks .
„Odüsseia“ kompositsioon on keerukam kui „Iliasel“: käsitlus algab tegevuse keskelt ja eelnevaist sündmustest saab kuulaja teada alles hiljem, Odysseuse enda jutustustest peol kuningas Alkinoose juures.
Tekkeajal esitati neid lüüra saatel.
Antiikajal peeti „Iliase“ ja „Odüsseia“ autoriks Homerost. Täpsed biograafilised andmed Homerose kohta puudusid juba tol ajal, ja kõik see, mida jutustati ta elust ja isikust, on vaieldav ja osalt isegi fantastiline . Väga erinevad on antiikaja teadlastel Homerose eluaja dateeringud. Nime Homeros ennastki tõlgendati nii vana- kui ka uusajal kui üldnime; mõningate allikate järgi tähendanud Väike- Aasia kreeklastel sõna homeros pimedat. Talle omistati peale eelmainitud eeposte veel mitmeid teisi poeeme, eepilisi hümne ja väiksemaid luuletusi. Chiose saarel elunesid eepiliste laulude laulikud homeriidid , kes väitsid endid Homerosest põlvnevat. 5. saj. e.m.a hakati mitmesugustel kaalutlustel eristama ehtsat Homerost ebaehtsast: teda peeti vaid „Odüsseia“ ja „Iliase“ autoriks. Mõned hellenismiaja teadlased asusid seisukohal, et „Iliase“ ja „Odüsseia“ autoreiks on eri isikud, pidasid Homerost vaid „Iliase“ autoriks. Teoste stiilide erinevust (pateetiline/rahulik) põhjendati vanusevahega. Igatahes see, et Homeros on nimetatud teoste autor antiikajastul kahtlusi ei tekitanud.
Antiikaja kriitikat huvitas ka küsimus, kas Homerose eeposed on säilinud algkujul. Homerost publitseerides ja kommenteerides märkasid antiikaja uurijad poeemides mitmeid süžeelisi lahkuminekuid, vasturääkivusi, kordumisi, stiili ebaühtlust. Neid puudusi seletada sellega, et Homerose tekst olevat halvasti säilinud ja sellesse sugenenud meelevaldseid vahelisandeid. Arvati ka, et kui türann Peisistratose algatusel hakkasid rapsoodid Ateenas 6. saj. riiklikel pidustustel, nn. suurtel panatenaiadel Homerose poeeme ette kandma, siis kirjutas võib-olla mingi komisjon poeemid üles ja võttis nende tekstides ette redaktsioonilise muudatusi. Ühe teise hüpoteesi järgi polevat Homeros kasutanud kirja, ta teosed olevat säilinud ainult suuliselt, rapsoodide mälus üksikute laulude näol. Viimastes võis tekkida ka moonutusi, kuna Peisistratose ajal need üksiklaulud kokku koguti ja kirja pandi. Homerose eeposte algses terviklikkuses aga üldse ei kaheldud. Sel seisukohal asusid ka renessansiaja teoreetikud kuni 16. sajandini.
Klassitsismi ajajärgul, 17. saj., tekkis eitav suhtumine Homerose poeemidesse, mis polnud küllalt „ peened “ absoluutse monarhia õukondlikule maitsele, ja kriitika otsis neis igasuguseid puudusi. Juba sel ajal väitis prantsuse abee d´Aubignac, et Homerost kui isikut polevat kunagi eksisteerinud, sõna homeros tähendavat pimedat ja „Ilias“ on kogumik pimedate laulikute laule, mis on kokku kogutud juba ammu enne 6. saj. e.m.a. Poeemide üleskirjutamine Peisistratose ajal olnud nende algse, aja jooksul moonutatud redaktsiooni taastamine. Abee mõttes ei leidnud aga 18. sajandil veel vastukaja.
Homerose küsimuse teaduslik käsitlus algas 18. sajandi lõpul ja on seotud saksa filoloogi F. A. Wolfi nimega. Oma eessõnas Homerose eeposte kreekakeelse teksti väljaandele väidab ta, et antiikajal polnud eepostel ühtset teksti (seda tõendavad vasturääkivused ja vahelekiilutud palad ), et Homerose ajal ei võinud eeposed olla kirja pandud, sest kirjaoskus tekkis kreeklastel palju hiljem ja nii ulatuslike luuleteoste loomine polevat kirjaoskuseta üldse võimalik. Mis puutub Homerose eeposte ühtsusse ja terviklusse, siis olenevat see ainestikust ega eeldavat ainsa autori olemasolu. Wolfi järgi koosnevat nii „Ilias“ kui „Odüsseia“ reast üksiklauludest, mis loodi eri laulikute poolt eri aegadel , kusjuures enamik üksiklaule kuulub Homerosele. Säilinud kaua aega suuliselt rapsoodide traditsioonis, kirjutati need laulud esmakordselt üles ja liideti kunstlikult terviklikeks teosteks Peisistratose ajal. Lõplik redaktsioon sel kujul, nagu need eeposed on meieni jõudnud, kuuluvat Aleksandria teadlastele.
Pärast Wolfi teose ilmumist jagunesid Homerose küsimuse uurijad kahte leeri: volfraanideks ehk analüütikuiks, kes rõhutasid seisukohta, et Homerose eeposte üksikosad kuuluvad eri laulikuile, ja unitaarlasteks, kes esindasid nn. ühtsuse teooriat ja pidasid Homerost eeposte ainsaks autoriks. 19. saj. esimesel poolel kujunes analüütikute seas omakorda lahkuminevaid seisukohti. Kõige radikaalsem oli analüütikuist nn. väikelauludeteooria looja K. Lachmann, kes „Iliase“ analüüsi põhjal jõudis otsusele, et see eepos koosnevat 16 iseseisvast lühemast laulust mõningate vahelauludega, mis on seose loomiseks sisse kiilutud. Nn. kompilatsiooniteooria eitas seevastu vaadet, mille kohaselt Homerose eeposed kujutavat endast üksteisest sõltumatute eepiliste laulude mehhaanilist ühendust, ja püüdis tõendada, et eeposte koostisosadeks olevat suurema ulatusega üksused, nn. väike-eeposed. Nii olevat „Odüsseiaks“ töödeldud neli iseseisvat poeemi, millest ühes käsitletakse Telemachose matka , kahes Odysseuse rännakuid ja viimases Odysseuse tagasipöördumist kodumaale . Sellelt vaatekohalt esineb väike-eepos vahelülina laulu ja suure eepose vahel.
Wolfi ja volfiaanide teooriad äratasid laialdast tähelepanu ja kutsusid esile ägedaid vaidlusi. Wolfi vastaste hulka kuulusid Schiller, Goethe ja Hegel. Unitaarlased rõhutasid esijoones kummagi eepose ühtsuse ja kunstilise terviklikkuse momente, seletades vasturääkivusi hilisemate vahelisandite ja moonutustega. Nn. ühtsusteooria looja G. W. Nitzschi vaatekoht polnud õieti uus, vaid taastas mõneski suhtes ainult endise traditsioonilise kujutluse Homerosest. Mitmes oma teoses, mis ilmusid aastail 1830-1860, osutas Nitzsch eeskätt sellele, et kreeklastel oli kiri tuntud palju varemail aegadel, kui seda arvab Wolf ja et teade Homerose poeemide üleskirjutamisest Peisistratose ajal on õieti hilisema aja kreeka teadlaste oletus . Ühtlasi näitas ta, et on aluseta Wolfi väide, nagu oleks suure luuleteose loomiseks tarvilik kasutada kirja. Teisest küljest märkis Nitzsch, et vasturääkivusi üksikosade vahel esineb ka teostes, mis kaheldamatult kuuluvad ühele autorile. Homerosel on vasturääkivused niivõrd tühised, et need ei riku kunstilist muljet. Tähtsusetud vasturääkivused ei anna põhjust väita, nagu oleks eeposte koostamisest osa võtnud mitu autorit . Nii kummutas Nitzsch Wolfi ja Lachmanni teooria selle olulistes punktides. Seejuures möönis ta, et eeposte autor Homeros võis kasutada vanade rahvalaulude ainestikku, kuid töötas selle vastavalt eeposte plaanile ümber.
Nüüdisaja unitaarlaste hulgas võib eristada kahte voolu. Ühed, eriti angloameerika filoloogid , hindavad Homerose luules ainult luuletaja meisterlikkust, fantaasiat ja leidlikkust ning väidavad, et Homeros lõi täiesti vabalt, traditsiooni arvestamata. Seega langevad nad formalismi, kujutades Homerose luulet lahtikistuna tõelisest elust. Teised, vastupidi, kahandamata Homerose tähtsust, möönavad, et ta kasutas oma loomingus laialdaselt oma eelkäijate, vanimate aoidide pärandit ja rahvalaulude rikkalikku ainestikku, ent kajastas ühtlasi tõelise kunstnikuna kaasaegset terviklikkust (nn. kriitiline unitarism).
Unitaarlaste ühtsusteooria on väikelauludeteooria otseseks vastandiks . Mõnevõrra kujutas endast nende teooriate sünteesi nn. algtuuma- ehk järkjärgulise ekspansiooni teooria, mille esitas G. Hermann . Ta oletas, et algselt lõi Homeros kaks väheldast eepost: „Ürg-Iliase“ ja „Ürg-Odüsseia“, mida hiljem järk-järgult laiendasid ja uue ainestikuga täiendasid teised poeedid . Seetõttu säilis põhiline ühtsus, kuid üksikosades tekkisid arvukad plaanist kõrvalekaldumised ja isegi vasturääkivused. Nii oli „Odüsseia“ põhiteemaks kangelase tagasipöördumine kodumaale, kõik muu kasvas juurde hiljem. Samuti on „Iliase“ algtuumaks need kohad, kus kõneldakse Achilleuse vihast . Hermanni seisukohti arendasid üksikasjalikumalt edasi mitmed teised teadlased. Algtuumateoorial oli ja on nüüdisajalgi rohkesti pooldajaid , kuid nende seas püsivad lahkarvamused küsimuses, mida õieti tuleb pidada algtuumaks.
Homerose küsimuses on tekkinud laialdane kirjandus, kuid Homerose eeposte tekkeprobleemi ei saa siiski pidada lahendatuks. Tõestatuks võib pidada järgmist: 1. Homerose eepostes ilmneb ühtsus, mis seob kummagi teose kunstiliseks tervikuks. Ühtsus ja terviklikkus avalduvad niihästi süžee käigus kui ka tegelaste iseloomustustes. 2. „Iliase“ ja „Odüsseia“ ainestikus esineb kihitusi eri aegadest , alates Mükeene ajajärgust kuni 8.-7. Sajandini e.m.a. See tõendab suulise eepilise traditsiooni katkematust. 3. Kõrvuti kunstikavatsusliku süsteemi olemasoluga võib eepostes täheldada vasturääkivusi, ebaühtlast, lõpuni viimata motiive jms. 4. Väike laul oli suure eepose eelkäijaks, kuid väikelauluteooria põhiväidet, nagu oleksid eeposed kujunenud laulude mehhaanilise liitmise teel, tuleb pidada ekslikuks. Eeposes luuakse lauluga võrreldes uus laiendatud jutustuse tüüp keeruka tegevusega , märksa suurema arvu tegelaskujudega, olukordade üksikasjaliku kirjeldusega ja kangelaste elamuste avamisega nende mõtiskluste ja kõnede kaudu. Seega tõuseb Homerose teostes eepiline looming lauluga võrreldes kõrgemale astmele.
Homerose küsimuse uurimine on kandnud üksikasjades rikkalikku vilja ja süvendanud eeposte teksti mõistmist. Seose tõttu folkloori teiste probleemidega on küsimuse käsitlusel ka suur metodoloogiline tähtsus.

Mis on heksameeter ? Millised antiikautorid on oma loomingu kirjapanekul kasutanud heksameetrit?
Kuulsaim antiikmõõt on heksameeter, mis koosneb daktülitest (tõuslanguslangus), mida võib asendada kahte pikka silpi sisaldab spondeus (tõustõus); viimane jalg on kahesilbiline. Vt. näide õpik lk 66.
Kastanud: Homeros. Hesiodos , Ovidius
7. Millisest teosest on pärit alljärgnevad värsid? Kes on tõlkija(d)?
Jutusta mulle, oh Muusa, sest sangarist, vaevades vaprast,
kaua kes eksles teel, püha Troojat laastamast tulles!
Sai näha paljude linnu

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla