Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Antiikkirjanduse konspekt (1)

Tartu Ülikool - Ajalugu - Antiikkirjandus
1 HALB
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on antiikkirjandus?
  • Millisesse ajavahemikku see langeb?
  • Mille poolest on vanakreeka kirjandus Euroopa kirjanduse hulgas iseäralik?
  • Milline on rooma kirjanduse roll Euroopa kirjanduses?
  • Millised murded kujunesid Antiik-Kreekas kirjanduskeelteks?
  • Kuidas on Kreeta-Mükeene ajajärk mõjutanud kreeka kirjandust?
  • Milline on eepose Ilias" peateema ja kompositsioon?
  • Kuidas neid teoseid nende tekkeajal esitati?
  • Mis on heksameeter?
  • Millised antiikautorid on oma loomingu kirjapanekul kasutanud heksameetrit?
  • Millisest teosest on pärit alljärgnevad värsid?
  • Kes on tõlkijad?
  • Kes oli ja mida kirjutas Hesiodos?
  • Kuidas jagunes vanakreeka lüürika?
  • Milline oli selle seos muusikaga?
  • Kes on alltoodud värsside autor?
  • Kuidas nimetatakse seda värsimõõtu?
  • Mis on epigramm?
  • Mis on epitaaf Mis on epiniikion?
  • Millises värsivormis on kirjutatud järgmised read?
  • Mis on iseloomulik nende loomingule?
  • Kuidas saate aru tragöödiast Kuningas Oidipus"?
  • Mida tähendavad sõnad orkestra" skenee" ja theatron"?
  • Mida tähendab väljend deus ex machina"?
  • Mille poolest erinevad teineteisest vana-atika ja uusatika komöödia?
  • Kuidas on vanakreeka teatrikunst mõjutanud hilisemate aegade draamakunsti?
  • Mis iseloomustab Aleksandria luulet?
  • Mida uut on kirjandusele andnud Theokritos?
  • Milliseid vanakreeka ajalookirjanikke teate?
  • Millest nad kirjutasid ja mis iseloomustab nende loomingut?
  • Millise filosoofide koolkonna mõjul tekkis Antiik-Kreekas kõnekunst ja miks?
  • Milles seisneb kunsti olemus Aristotelese järgi?
  • Millises teoses ta sellest kirjutas?
  • Kuidas iseloomustaksite Sokratest Platoni teose Sokratese apoloogia" põhjal?
  • Kuidas suhtus Sokrates talle mõistetud surmanuhtlusesse?
  • Millised jooned on iseloomulikud vanakreeka romaanile?
  • Kes on antiikajal kirjutanud valme?
  • Millist autorit peetakse rooma kirjanduse rajajaks mis oli tema tähtsaim teos?
  • Millist ainest kasutasid oma komöödiates Plautus ja Terentius?
  • Kes olid rooma kirjanduses tähtsamad proosaautorid I sajandil eKr?
  • Milline on Cicero kirjanduslik pärand?
  • Millest need räägivad?
  • Milline oli Titus Liviuse peateos ja mida see käsitles?
  • Millised korduvad teemad ja motiivid mütoloogia ja ajaloo vallast esinevad rooma kirjanduses?
  • Millisele kreeka filosoofile teotus Lucretiuse looming?
  • Mis iseloomustab Catulluse loomingut?
  • Kes oli Vergilius?
  • Millised olid Horatiuse põhimõtted elus ja loomingus?
  • Milline on Ovidiuse kuulsaim teos?
  • Kes olid Tibullus ja Propertius?
  • Kes oli ja mida kirjutas Seneca?
  • Milliseid rooma ajalookirjanikke ja -teoseid teate?
  • Miks on Tacitus oluline autor erinevate Euroopa rahvaste sealhulgas eestlaste ajaloo suhtes?
  • Kuidas iseloomustaksite Petroniuse Lukianose ja Apuleiuse loomingut?
  • Millest räägib Apuleiuse romaan Metamorfoosid" e Kuldne eesel"?
  • Mis on raamatu peateema?
  • Milliseid novelle argielu seiku millist kultuuriloolist ainestikku see raamat sisaldab?
  • Kes olid Plinius Vanem ja Plinius Noorem?
  • Milline on Plutarchose tuntuim teos?
  • Milline on olnud Plutarchose mõju järelpõlvedele?
  • Milliseid kristlikke rooma kirjanikke teate?
Antiikkirjanduse kursuse kordamisküsimused.
  • Mis on antiikkirjandus ? Millisesse ajavahemikku see langeb?
    Antiikkirjandus on vanim Euroopa kirjandus (Vana-Kreeka ja Vana- Rooma kirjandus), Kreeka ja Rooma orjandusliku ühiskonna kirjeldus (u. I aastatuhande algus e.m.a- 5. Saj. m.a.j.) Termin on mõnevõrra tinglik , kuna olemas on veel vanemat kirjandust ( Egiptus , Babüloonia, sumeri, samaaegne- heebrea, iraani , pärsia). Termini võtsid kasutusele 18. saj prantslased . Aeg: 8. Saj eKr- 5. Saj eKr.
  • Mille poolest on vanakreeka kirjandus Euroopa kirjanduse hulgas iseäralik? Milline on rooma kirjanduse seos vanakreeka kirjandusega? Milline on rooma kirjanduse roll Euroopa kirjanduses?
    Kreeka kirjandus on ainus kirjandus Euroopas, mis on arenenud iseseisvalt ilma ida mõjutusteta, ta on esimene Euroopas. Vanad kreeklased arendasid välja enamuse Euroopa kirjanduslikest žanritest. Kreeka ja rooma kirjanduses olid olemas juba peaaegu kõik uusaja kirjanduse žanrid, suurel osal neist on säilinud antiikaegsed nimetused. Algeos tekkisid antiikajal romaan ja novell , retoorika ja poeetika näol rajati alus stiili ja ilukirjanduse loomingule. Antiikkirjandus on väga sisukas, haarab laialdaselt tegelikkust , kujutab inimest ühiskondlikes seostes ja suhetes loodusega. Antiik kirj . käsitletavad probleemid ja konfliktid ulatuvad kaugele üle antiikaja piiride.
    Kreeka kirjandus, kunst , filosoofia ja usund avaldasid suurt mõju rooma ideoloogiale. Kuid omandatavaid kultuuriväärtusi kohandasid roomlased oma vajadustele ja arendasid edasi vastavalt oma ajaloo eripärale. Eriti silmapaistev oli mõju algusaegadel- rooma algupärane kirjandus kasvas sel alusel, mille oli eelnevalt rajanud kreeka kirjandus. Esimesed rooma kirjanikud tõlkisid kreeka kirjandusteoseid, töödeldes neid vastavalt rooma ühiskonna nõudeile ja arusaamadele.
    Rooma kirjandus oli vahelüliks vanakreeka ja uute Euroopa rahvaste kirjanduse vahel. Niihästi renessansiajastul kui ka 17.-18. Saj põhines antiiksuse suunav osa Euroopa kirjanduses rooma, hoopis vähem aga kreeka sõnakunsti mõjustustel. Kreeka kirjandust õpiti tundma peamiselt rooma kirjanduse vahendusel. 18. saj. hakati kreeka kirjandust hindama , seoses sellega hakati 19. saj. pidama rooma kirjandust puhtmatkivaks, kuna ladina keel on Euroopas levinum kui kreeka keel, aga seda ei saa pidama õigeks- rooma kirjandust eelistati , kuna see vastas enam tolle aja kunstimaitsele ja huvilaadile.
  • Millised murded kujunesid Antiik-Kreekas kirjanduskeelteks? Kas oskate žanriti tuua näiteid murrete kasutamise kohta?
    Kreekas kujunesid kirjanduskeelteks järgmised murded: aioolia murre, dooria murre, joonia murre, atika murre. Ülejäänud murded on tuntud üksnes raidkirjade või muude mälestiste põhjal. Murded muutusid tardunud kirjakeelteks, kõnekeeles ei kasutatud. Kreeklaste ühiskeel oli koine (4. saj eKr).
    Joonia murdes kirjutatud Homerose „ Ilias “, „Odüsseia“, Hesiodose „Tööd ja päevad“, esimesed filosoofide teosed (st proosatekstid), arstiteaduslikud tööd vaid joonia murdes.
    Atika murret kõneldi Atikas, seal laienes ja sai proosakirjanduse, retoorika ja filosoofia keeles.
    Aioolia murre – vist kasutati samuti luuletuste kirjutamiseks (või lüürika vms mis iganes neil seal oli)
    Dooria murdes on kirjutatud Pindarose oodid , koorilaulud tragöödias ( draama - ja luulekeel).
  • Kuidas on Kreeta -Mükeene ajajärk mõjutanud kreeka kirjandust?
    Kreeka asukate kultuuriajalugu algas juba III aastatuhandest e. m. a. Mükeene kultuur on mitmes suhtes jätkuks veel vanemale ja väga omapärasele kreeta kultuurile , millega, nagu mükeene kultuurigagi, on mitmeti seotud kõik varase kreeka kultuuri harud.
    Mükeene ajajärk etendas kreeka mütoloogia lõplikus kujunemises määravat osa. Tähtsamate kreeka müütide tegevuspaikadeks olid kohad, mis esinevad mükeene kultuuri keskustena. On isegi võimalik, et kreeka heeroste hulgas leidub reaalseid ajaloolisi isikuid. Kui kõrvutada II aastatuhande kohta käivaid ajalooandmeid hilisemate kreeka müütidega, siis järeldub vaieldamatult, et Mükeene ajajärk on olnud kreeka heroiliste muistendite tuumiku ajalooliseks baasiks ja need muistendid sisaldavad rohkesti mütologiseeritud ajaloo elemente. Veel vanemast kreeta kultuurist on kreeka mütoloogia säilitanud märksa ähmasema mälestuse. Siit tuleneb omakorda kreeka kirjandusloo seisukohalt oluline seik . Kui Homerose poeemid, mida lahutab Mükeene ajajärgust rida sajandeid , sisaldavad rohkesti selle ajajärgu jooni, siis võib seda, arvestades kirjalike allikate puudumist, seletada ainult eepilise traditsiooni püsivusega ja suulise loomingu katkematusega Mükeene ajajärgust kuni Homerose poeemide lõpliku kuju saamiseni.
  • Homerose eeposed . Milline on eepose „Ilias” peateema ja kompositsioon ? Milline on eepose „Odüsseia” peateema ja kompositsioon? Kuidas neid teoseid nende tekkeajal esitati? Milliseid teooriaid eksisteerib nende eeposte tekke kohta?
    „ Iliase “ ( lugulaul Ilionist) tegevustik langeb Trooja piiramise kümnendasse aastasse ja kestab 49-50 päeva, kuid sõja põhjust ja selle käiku eeposes ei käsitleta. Eeldatakse, et muistend tervikuna ja peamised tegelased on lugejale juba tuttavad. Eepose sisuks on ainult üks episood , mille raamidesse on koondatud tohutu muistendite ainestik ja esile toodud hulk kreeka ja trooja heerosi.
    Eepose teema on teatavaks tehtud kohe esimeses värsis.
    Kokkuvõte: Raamat algab tüliga Agamemnoni ja Achilleuse vahel. Eepose sisuks on üks episood, mis algab Achilleuse vihaga ja kangelase sõjast loobumisega ning lõpeb troojalaste kõige silmapaistvama kangelase Hektori matustega. Ahhailaste ülemjuhataja Agamemnon on ühel rüüsteretkel Trooja ümbruses saanud saagiks Apolloni preestri tütre, on sunnitud aga tütarlapse isale tagasi andma ja võtab selle asemel endale Achilleuse kauni orjatari Briseise. Solvunud Achilleus keeldub edasistest lahingutest osa võtmast. Ent ema Thetis saab Zeusilt lubaduse, et ahhailased ei saavuta seni võitluses edu, kuni nad on heastanud Achilleusele tehtud ülekohtu. Agamemnon läkitab 9. laulus oma saatkonna Achilleuse juurde, lubades talle Briseise tagasi anda, kui Achilleus nõustub uuesti võitlusse astuma . Kuid Achilleus ei muuda oma meelt . Pööre: Achilleus annab oma sõbrale Patroklosele oma relvad, viimane tõrjub troojalased laevade juurest eemale, siis aga tapab ta Hektor . Achilleuse viha asendub kättemaksuihaga. Pöördub tagasi võitlusse kui kättemaksja oma sõbra surma eest, ükskõikselt võtab vastu Agamemnoni vabandused ja kingitused ( Briseis ), kipub taplusse. Järgneb äge lahing, sellele omakorda Achilleuse ja Hektori kahevõitlus ( Zeus kaalub, kumb võidab, Athena ässitusel võtab Hektor võitluse vastu). Hektor hukkub, Achilleus seob Hektori keha oma sõjavankri külge ja lohistab vastase laipa mööda maad. Priamos (Hektori isa) tuleb Achilleuselt poja keha tagasi paluma, Achilleus nõustub lunaraha vastu võtma ja Hektori laiba loovutama. Mõlemad härduvad, nutavad inimelu viletsuse üle. Matused.
    Kompositsioon: „ Iliases “ areneb tegevus sirgjooneliselt ajalises järjestuses, kompositsioon on kergem kui „Odüsseial“.
    „Odüsseia“- erinevalt „Iliasest“ pole selle ainestik mitte niivõrd heroiline kui olustikuline ja muinasjutuline. „Odüsseia“ teemaks on Ithaka kavala kuninga Odysseuse rännakud ja seiklused ta tagasipöördumisel Trooja sõjast. Teataval määral on „Odüsseia“ „Iliase“ jätkuks: eepose tegevus on paigutatud küll juba kümnendasse aastasse pärast Trooja langemist, kuid tegelaste kõnelustes mainitakse ka neid episoode, mis langevad aega „Iliase“ ja „Odüsseia“ tegevuse vahel. Kõik tähtsamad „Iliase“ kreeklastest kangelased, nii elavad kui surnud, on esile toodud ka „Odüsseias“. Nagu „Ilias“, jagati ka „Odüsseia“, mis sisaldab 12 000 värssi, antiikaja teadlaste poolt 24 lauluks .
    „Odüsseia“ kompositsioon on keerukam kui „Iliasel“: käsitlus algab tegevuse keskelt ja eelnevaist sündmustest saab kuulaja teada alles hiljem, Odysseuse enda jutustustest peol kuningas Alkinoose juures.
    Tekkeajal esitati neid lüüra saatel.
    Antiikajal peeti „Iliase“ ja „Odüsseia“ autoriks Homerost. Täpsed biograafilised andmed Homerose kohta puudusid juba tol ajal, ja kõik see, mida jutustati ta elust ja isikust, on vaieldav ja osalt isegi fantastiline . Väga erinevad on antiikaja teadlastel Homerose eluaja dateeringud. Nime Homeros ennastki tõlgendati nii vana- kui ka uusajal kui üldnime; mõningate allikate järgi tähendanud Väike- Aasia kreeklastel sõna homeros pimedat. Talle omistati peale eelmainitud eeposte veel mitmeid teisi poeeme, eepilisi hümne ja väiksemaid luuletusi. Chiose saarel elunesid eepiliste laulude laulikud homeriidid , kes väitsid endid Homerosest põlvnevat. 5. saj. e.m.a hakati mitmesugustel kaalutlustel eristama ehtsat Homerost ebaehtsast: teda peeti vaid „Odüsseia“ ja „Iliase“ autoriks. Mõned hellenismiaja teadlased asusid seisukohal, et „Iliase“ ja „Odüsseia“ autoreiks on eri isikud, pidasid Homerost vaid „Iliase“ autoriks. Teoste stiilide erinevust (pateetiline/rahulik) põhjendati vanusevahega. Igatahes see, et Homeros on nimetatud teoste autor antiikajastul kahtlusi ei tekitanud.
    Antiikaja kriitikat huvitas ka küsimus, kas Homerose eeposed on säilinud algkujul. Homerost publitseerides ja kommenteerides märkasid antiikaja uurijad poeemides mitmeid süžeelisi lahkuminekuid, vasturääkivusi, kordumisi, stiili ebaühtlust. Neid puudusi seletada sellega, et Homerose tekst olevat halvasti säilinud ja sellesse sugenenud meelevaldseid vahelisandeid. Arvati ka, et kui türann Peisistratose algatusel hakkasid rapsoodid Ateenas 6. saj. riiklikel pidustustel, nn. suurtel panatenaiadel Homerose poeeme ette kandma, siis kirjutas võib-olla mingi komisjon poeemid üles ja võttis nende tekstides ette redaktsioonilise muudatusi. Ühe teise hüpoteesi järgi polevat Homeros kasutanud kirja, ta teosed olevat säilinud ainult suuliselt, rapsoodide mälus üksikute laulude näol. Viimastes võis tekkida ka moonutusi, kuna Peisistratose ajal need üksiklaulud kokku koguti ja kirja pandi. Homerose eeposte algses terviklikkuses aga üldse ei kaheldud. Sel seisukohal asusid ka renessansiaja teoreetikud kuni 16. sajandini.
    Klassitsismi ajajärgul, 17. saj., tekkis eitav suhtumine Homerose poeemidesse, mis polnud küllalt „ peened “ absoluutse monarhia õukondlikule maitsele, ja kriitika otsis neis igasuguseid puudusi. Juba sel ajal väitis prantsuse abee d´Aubignac, et Homerost kui isikut polevat kunagi eksisteerinud, sõna homeros tähendavat pimedat ja „Ilias“ on kogumik pimedate laulikute laule, mis on kokku kogutud juba ammu enne 6. saj. e.m.a. Poeemide üleskirjutamine Peisistratose ajal olnud nende algse, aja jooksul moonutatud redaktsiooni taastamine. Abee mõttes ei leidnud aga 18. sajandil veel vastukaja.
    Homerose küsimuse teaduslik käsitlus algas 18. sajandi lõpul ja on seotud saksa filoloogi F. A. Wolfi nimega. Oma eessõnas Homerose eeposte kreekakeelse teksti väljaandele väidab ta, et antiikajal polnud eepostel ühtset teksti (seda tõendavad vasturääkivused ja vahelekiilutud palad ), et Homerose ajal ei võinud eeposed olla kirja pandud, sest kirjaoskus tekkis kreeklastel palju hiljem ja nii ulatuslike luuleteoste loomine polevat kirjaoskuseta üldse võimalik. Mis puutub Homerose eeposte ühtsusse ja terviklusse, siis olenevat see ainestikust ega eeldavat ainsa autori olemasolu. Wolfi järgi koosnevat nii „Ilias“ kui „Odüsseia“ reast üksiklauludest, mis loodi eri laulikute poolt eri aegadel , kusjuures enamik üksiklaule kuulub Homerosele. Säilinud kaua aega suuliselt rapsoodide traditsioonis, kirjutati need laulud esmakordselt üles ja liideti kunstlikult terviklikeks teosteks Peisistratose ajal. Lõplik redaktsioon sel kujul, nagu need eeposed on meieni jõudnud, kuuluvat Aleksandria teadlastele.
    Pärast Wolfi teose ilmumist jagunesid Homerose küsimuse uurijad kahte leeri: volfraanideks ehk analüütikuiks, kes rõhutasid seisukohta, et Homerose eeposte üksikosad kuuluvad eri laulikuile, ja unitaarlasteks, kes esindasid nn. ühtsuse teooriat ja pidasid Homerost eeposte ainsaks autoriks. 19. saj. esimesel poolel kujunes analüütikute seas omakorda lahkuminevaid seisukohti. Kõige radikaalsem oli analüütikuist nn. väikelauludeteooria looja K. Lachmann, kes „Iliase“ analüüsi põhjal jõudis otsusele, et see eepos koosnevat 16 iseseisvast lühemast laulust mõningate vahelauludega, mis on seose loomiseks sisse kiilutud. Nn. kompilatsiooniteooria eitas seevastu vaadet, mille kohaselt Homerose eeposed kujutavat endast üksteisest sõltumatute eepiliste laulude mehhaanilist ühendust, ja püüdis tõendada, et eeposte koostisosadeks olevat suurema ulatusega üksused, nn. väike-eeposed. Nii olevat „Odüsseiaks“ töödeldud neli iseseisvat poeemi, millest ühes käsitletakse Telemachose matka , kahes Odysseuse rännakuid ja viimases Odysseuse tagasipöördumist kodumaale . Sellelt vaatekohalt esineb väike-eepos vahelülina laulu ja suure eepose vahel.
    Wolfi ja volfiaanide teooriad äratasid laialdast tähelepanu ja kutsusid esile ägedaid vaidlusi. Wolfi vastaste hulka kuulusid Schiller, Goethe ja Hegel. Unitaarlased rõhutasid esijoones kummagi eepose ühtsuse ja kunstilise terviklikkuse momente, seletades vasturääkivusi hilisemate vahelisandite ja moonutustega. Nn. ühtsusteooria looja G. W. Nitzschi vaatekoht polnud õieti uus, vaid taastas mõneski suhtes ainult endise traditsioonilise kujutluse Homerosest. Mitmes oma teoses, mis ilmusid aastail 1830-1860, osutas Nitzsch eeskätt sellele, et kreeklastel oli kiri tuntud palju varemail aegadel, kui seda arvab Wolf ja et teade Homerose poeemide üleskirjutamisest Peisistratose ajal on õieti hilisema aja kreeka teadlaste oletus . Ühtlasi näitas ta, et on aluseta Wolfi väide, nagu oleks suure luuleteose loomiseks tarvilik kasutada kirja. Teisest küljest märkis Nitzsch, et vasturääkivusi üksikosade vahel esineb ka teostes, mis kaheldamatult kuuluvad ühele autorile. Homerosel on vasturääkivused niivõrd tühised, et need ei riku kunstilist muljet. Tähtsusetud vasturääkivused ei anna põhjust väita, nagu oleks eeposte koostamisest osa võtnud mitu autorit . Nii kummutas Nitzsch Wolfi ja Lachmanni teooria selle olulistes punktides. Seejuures möönis ta, et eeposte autor Homeros võis kasutada vanade rahvalaulude ainestikku, kuid töötas selle vastavalt eeposte plaanile ümber.
    Nüüdisaja unitaarlaste hulgas võib eristada kahte voolu. Ühed, eriti angloameerika filoloogid , hindavad Homerose luules ainult luuletaja meisterlikkust, fantaasiat ja leidlikkust ning väidavad, et Homeros lõi täiesti vabalt, traditsiooni arvestamata. Seega langevad nad formalismi, kujutades Homerose luulet lahtikistuna tõelisest elust. Teised, vastupidi, kahandamata Homerose tähtsust, möönavad, et ta kasutas oma loomingus laialdaselt oma eelkäijate, vanimate aoidide pärandit ja rahvalaulude rikkalikku ainestikku, ent kajastas ühtlasi tõelise kunstnikuna kaasaegset terviklikkust (nn. kriitiline unitarism).
    Unitaarlaste ühtsusteooria on väikelauludeteooria otseseks vastandiks . Mõnevõrra kujutas endast nende teooriate sünteesi nn. algtuuma- ehk järkjärgulise ekspansiooni teooria, mille esitas G. Hermann . Ta oletas, et algselt lõi Homeros kaks väheldast eepost: „Ürg-Iliase“ ja „Ürg-Odüsseia“, mida hiljem järk-järgult laiendasid ja uue ainestikuga täiendasid teised poeedid . Seetõttu säilis põhiline ühtsus, kuid üksikosades tekkisid arvukad plaanist kõrvalekaldumised ja isegi vasturääkivused. Nii oli „Odüsseia“ põhiteemaks kangelase tagasipöördumine kodumaale, kõik muu kasvas juurde hiljem. Samuti on „Iliase“ algtuumaks need kohad, kus kõneldakse Achilleuse vihast . Hermanni seisukohti arendasid üksikasjalikumalt edasi mitmed teised teadlased. Algtuumateoorial oli ja on nüüdisajalgi rohkesti pooldajaid , kuid nende seas püsivad lahkarvamused küsimuses, mida õieti tuleb pidada algtuumaks.
    Homerose küsimuses on tekkinud laialdane kirjandus, kuid Homerose eeposte tekkeprobleemi ei saa siiski pidada lahendatuks. Tõestatuks võib pidada järgmist: 1. Homerose eepostes ilmneb ühtsus, mis seob kummagi teose kunstiliseks tervikuks. Ühtsus ja terviklikkus avalduvad niihästi süžee käigus kui ka tegelaste iseloomustustes. 2. „Iliase“ ja „Odüsseia“ ainestikus esineb kihitusi eri aegadest , alates Mükeene ajajärgust kuni 8.-7. Sajandini e.m.a. See tõendab suulise eepilise traditsiooni katkematust. 3. Kõrvuti kunstikavatsusliku süsteemi olemasoluga võib eepostes täheldada vasturääkivusi, ebaühtlast, lõpuni viimata motiive jms. 4. Väike laul oli suure eepose eelkäijaks, kuid väikelauluteooria põhiväidet, nagu oleksid eeposed kujunenud laulude mehhaanilise liitmise teel, tuleb pidada ekslikuks. Eeposes luuakse lauluga võrreldes uus laiendatud jutustuse tüüp keeruka tegevusega , märksa suurema arvu tegelaskujudega, olukordade üksikasjaliku kirjeldusega ja kangelaste elamuste avamisega nende mõtiskluste ja kõnede kaudu. Seega tõuseb Homerose teostes eepiline looming lauluga võrreldes kõrgemale astmele.
    Homerose küsimuse uurimine on kandnud üksikasjades rikkalikku vilja ja süvendanud eeposte teksti mõistmist. Seose tõttu folkloori teiste probleemidega on küsimuse käsitlusel ka suur metodoloogiline tähtsus.
  • Mis on heksameeter ? Millised antiikautorid on oma loomingu kirjapanekul kasutanud heksameetrit?
    Kuulsaim antiikmõõt on heksameeter, mis koosneb daktülitest (tõuslanguslangus), mida võib asendada kahte pikka silpi sisaldab spondeus (tõustõus); viimane jalg on kahesilbiline. Vt. näide õpik lk 66.
    Kastanud: Homeros. Hesiodos , Ovidius
    7. Millisest teosest on pärit alljärgnevad värsid? Kes on tõlkija(d)?
    Jutusta mulle, oh Muusa, sest sangarist, vaevades vaprast,
    kaua kes eksles teel, püha Troojat laastamast tulles!
    Sai näha paljude linnu ta, tunda ka kõiksugu kombeid,
    paljugi neil mereteil tal kannatas vaim, nähes vaeva,
    et ise ellu ta jääks ning saaks koju kaaslased kallid.
    Kuid ka nii püüdes ei saand ära hoida ta kaaslaste hukku:
    sest oma süü läbi tõid ise need endile seega,
    et sõgemeelselt nad sõid pühi Kõrguste Päikese veiseid –
    seepärast võttis see neilt kodukoldele jõudmise päeva.
    Kuskilt sest alga , oh Zeus-isa tütar, ja vesta ka meile!
    Värsid on pärit Homerose „Odüsseiast“.
    Tõlkijad: Homerose Odüsseia. Esimene osa (Laulud 1-12). Kreeka keelest tõlkinud Anna Öpik, Tartu 1938
    Odüsseia. Kreeka keelest tõlkinud ja järelsõna A. Annist . Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1963.
    Odüsseia. Tõlkinud August Annist. Teine trükk, Varrak , Tallinn 2006.
  • Kes oli ja mida kirjutas Hesiodos?
    Muudatused majanduselus 8. saj. e.m.a linnriikide tekkimine tõid kreeka ühiskondlikku ellu uusi mõisteid ja uusi huve. Tekkis vajadus elava õpetliku sõna järele, mida püüdis rahuldada didaktiline ehk õpetlik eepos. See luuleliik peab veel kinni Homerose eeposte välisest laadist, kasutab heksameetrit ja joonia murret, osalt ka Homerose stiililisi võtteid, nagu kordamisi, epiteete , võrdlusi jm. Kuid uue žanri sisu on juba sootuks erinev heroilise eepose omast. Didaktilist eepost esindab vanim Mandri-Kreekas nimepidi tuntud luuletaja Hesiodos, kelle eluaeg langeb 8. saj lõppu või 7. saj. algusesse ; ta oli seega Homerose eeposte kõige noorem kaasaegne. Nagu Hesiodos ise jutustab, oli ta isa karmi puuduse sunnil Väike-Aasiast ümber asunud Boiootiasse, võrdlemisi mahajäänud maakonda , kus elanike peamiseks tegevusalaks oli põllutöö. Siin sündinud, tegutses Hesiodos väikemaaomanikuna ja oli ühtlasi rapsood. Vanaaegse elukorra murrangu ajajärgul esineb ta talupojatöö poeedina, elu õpetajana, moralistina ja mütoloogiliste muistendite süstematiseerijana.
    Hesiodoselt on säilinud kaks poeemi: küpses eas loodud „Tööd ja päevad“ (828 värssi) ja varasem „ Theogonia “ („Jumalate pärinemine“, 1022 värssi). Oma kutsumuse kohta lausub ta, et endised luuletajad esitasid oma väljamõeldisi, tema aga tahab „kõnelda tõtt“.
    Isiklikud elamused ja kogemused olid Hesiodosel aluseks „Tööde ja päevade“ kirjutamisel. Poeedi vend andis kohtunikele altkäemaksu ja need mõistsid kogu isa pärandi vennale, kuid Hesiodos pääses puudusest hoolsa tööga ja kogus endale varanduse . Poeemist nähtub, et ta haris oma maatükki ise mõne orja ja palgasulase abiga. Vend pillas oma tööta vara peatselt ära ja ilmus uuesti Hesiodose juurde, kes teda aga karmilt kohtles ja soovitas, et ärgu lootku valele, vaid püüdku tööga haljale oksale jõuda. Poeem ongi kirjutatud venna manitsuse kujul, kuid pöördumine venna poole on ainult vormiks, tegelikult on poeem määratud märksa suuremale kuulajaskonnale.
    „Tööde ja päevade“ sisu on kaunis kirju. Teos algab mõtisklusega õiglusest. Sellega seoses esineb allegooria kahte liiki võistlusest: kasulikust, mis õhutab inimesi agaramale tööle, ja kahjulikust, mis tekitab tülisid ja sõdu. Hesiodos hülgab seega Homerose kuulsust ja saaki taotleva sõjalise uljuse ideaali . Ent tööski näeb poeet ainult ränka vajadust, mille on pannud inimestele peale vihane Zeus. Püüdes seletada inimsoo hädade tekkimist, toob Hesiodos muinasjutu sellest, kuidas Zeus saatis inimestele karistuseks kauni salakavala naise Pandora anumaga, millest lendasid välja kõik hädad. Sama mõte läbib ka muistendit viiest ajastust (sugupõlvest). Õnnelikule elule, mida inimesed nautisid kuldsel ajastul, mil nad elasid kui jumalad ja maa andis neile kõike külluses ja ilma vaevata, järgnes järkjärguline halvenemine hõbedasel ja vasksel ajastul. Pärast lühiajalist elu paranemist heeroste ajajärgul (mille Hesiodos lisab muistendis esinevale neljale ajastule ) saabub lõpuks viies, raudne ajastu, vägivalla ja kohtu ajajärk. See on luuletaja enda kaasaeg . Hesiodos jõuab järeldusele, et parem oleks üldse mitte elada sel õudsel ajal. Sel puhul esitab autor manitsuseks kaasaegseile valmi- esimese meile tuntud antiikse valmi- ööbikust ja kullist, milles allegoorilised kujutatakse ühiskondlikke vahekordi. Kuningad, s.o. aristokraadid, hoiavad kogu võimu enda käes; alamast soost, ehkki tubli ja isegi andekas inimene on nõrk, sest ta on täielikus sõltuvuses tugevast. Nendes sõnades kõlab juba luuletaja nördimus, kes ise sai tunda kuningate võimu. Kuid Hesiodos ei mõtle veel poliitilisele võitlusele sugukonnaülikute vastu, vaid ähvardab annetuseahneid vägivaldseid ning ülekohtuseid kuningad ainult jumalate kättemaksuga, kõikvõimsa Zeusi vihaga. Hesiodose pessimism pole lootusetu: ta ülistab õiglust, usub jumalaisse ja leiab kindlat tuge töös. Ta õpetuste eesmärgiks on näidata, kuidas vaene mees võib ausa tööga saavutada heaolu ja lugupidamist. Ilmekais aforismides kujutab ta töökat, arukat ja kokkuhoidlikku talupoega, kes oma vagaduse eest loodab jumalatelt vastutasu . Kainelt praktilised vaated on tal perekonnale . Hoiatades armuahvatluste eest, soovitab ta abielluda kolmekümneaastaselt noore neiuga, kellele on hõlpus õpetada kombekust; perekonnas olgu ainult üks poeg, siis pole vara vaja jagada.
    Poeemi teine osa sisaldab süstemaatiliselt järjestatud õpetusi selle kohta, kuidas tuleb töötada. Boiootia talupojale Hesiodosele on rikastumise tähtsaimaks allikaks põllutöö. Majandusalased nõuanded vahelduvad kõlbeliste sententsidega ja eri aastaaegade looduse kirjeldusega. Rikastumisvahendiks võib olla ka merekaubandus, kuid meresõitu suhtub Hesiodos suure umbusuga.
    Teose lõpposa on pühendatud „päevade“ käsitlusele- missugused kuupäevad on „õnnelikud“, missugused „õnnetud“, s.o missugused kuupäevad on soodsad või ebasoodsad mitmesuguste tööde jaoks.
    Poeem „Tööd ja päevad“ sai kreeka põlluharijate elutarkuse koguks, seda õpiti koolides , see kujunes moraali aluseks, sageli viitasid sellele kirjanikud ja mõned hindasid seda teost isegi kõrgemalt kui Homerose eeposi. Antiikaja inimeste silmis täiendas Hesiodose rahuliku töö ülistamine Homerose tegelaste sõjalist kangelaslikkust.
    Hesiodose teine säilinud poeem „Theogonia“ käsitleb maailma ja jumalate tekkimist ning viimaste põlvnemislugu. Poeem algab muusade ülistamisega, millele järgneb üleminek teemale . Maailma alguseks oli Kaos (Tühjus); sellele järgnesid Ge (Maa), Tartaros (Allilm) ja Eros , loomisjõu ja armastuse jumal. Need olid kolm ürgjõudu. Kaosest ja Gest sündisid eri sugupõlvedes Uranos (Taevas), Erebos (Pimedus), Öö, Aither (Õhk), Päev, Meri, Päike, Kuu jne. Uranose ja Ge lapsed olid titaanid, nende hulgas Kronos, Zeusi isa. Järgnevalt loetletakse kõik kreeka mütoloogia tähtsamas jumalad, keda austati Hesiodose ajal. Suure üksikasjalikkusega peatub poeet üleminekuvõimu siirdumistel ühelt jumalate sugupõlvelt teisele: Kronos kukutas oma isa Uranose, siis aga hakkas ta kartma, et teda ennast võib tabada sama saatus, ja neelas oma lapsed alla kohe peale nende sündimist; lõpuks päästis ta naine kavalusega ühe poja, Zeusi, ja kui viimane oli meheks sirgunud, sundis ta Kronost suust välja heitma kõik allaneelatud lapsed; seejärel asus Zeus Olümposel koos oma õdede ja vendadega „jumalate ja inimeste isana“ maailma valitsema . Edasi jutustatakse, kuidas nendest jumalatest sündisid uued jumalate sugupõlved, jumalaist ja surelikest aga heerosed . Mitmes kohas sisaldab poeem nimede kuiva loetelu , kuid leidub küllalt ka kunstipäraseid ka ilmekaid episoode.
    „Theogonia“ jätkuks on ainult vähestes katkendites meieni jõudnu „Naiste loetelu“ ehk „Naiste kataloog“, mis samuti omistatakse Hesiodosele. „Naiste loetelu“ sisaldab muistendeid kreeka suguvõsade kuulsaist esiemadest. Kui „Theogonias“ püütakse anda ülevaade arvukaist kreeka muinasmaailma ühistest ja kohalikest jumalaist ning viia need ühtsesse genealoogilisse süsteemi, siis on „Naiste loetelusse“ koondatud heeroste suguvõsade põlvnemislugusid. Mõnede nüüdisaja teadlaste arvates ei kuulu „Naiste loetelu“ Hesiodosele, samuti kaheldakse Hesiodose autorsuses „Theogonia“ puhul. Traditsiooniliselt on need teosed siiski käibel Hesiodose nime all, kusjuures antiikajal seostati Hesiodose nimega veel teisigi didaktilise ja genealoogilise suunaga teoseid.
    Hesiodosel on rida järgijaid ja tema töö jätkajaid. Ta didaktiline looming on 7.-6. saj. õpetliku lüürika ja filosoofilise luule eelkäijaks.
    (Hesiodos kiidab heaks rikastumissoovi, aga rõhutab ausust!)
  • Kuidas jagunes vanakreeka lüürika? Milline oli selle seos muusikaga? Nimetage kreeka kuulsamaid lüürikuid.
    Kreeka sõna „lüürika“ on tuletatud lüüra nimetusest ja tuli tarvitusele alles hellenismiajastul (4. Saj. eKr). Siis tähistati sellega laulude liike, mida kanti ette keelpilli, eeskätt lüüra saatel. Antiikajal säilitas lüüriline luule kaua aega seose laulmisega, muusikalise saatega (nt aulosega) ja osalt isegi rütmiliste kehaliigutustega, s. o. tantsuga. Järg-järgult muutus see seos, olenevalt laulude iseloomust, nõrgemaks ja katkes mõnikord sootuks. Nii eraldusid jamb ja eleegia varakult muusikalisest saatest, kuna lüürika teistel liikidel püsis kaua seos muusikaga hellenismiajastuni ja kauemgi. Neid viimaseid liike nimetati meelikaks. Nüüdisajal kasutatakse terminit „vanakreeka lüürika“ laiemas mõttes, hõlmates ka lüüra saateta luuleliike.
    Antiikaegse klassifikatsiooni kohaselt tuleb kreeka lüürikas eristada eleegiat, jambi ja meelikat (lüürikat kitsamas mõttes. Tuleb sõnast melos, mis tähendab lauluga seotud, laulu. Eelkäijaks rahvalaul .). Selle järgi, kuidas laule ette kanti, jaguneb meelika oma korda monoodiliseks lüürikaks, mida esitas üksiklaulja ja koorilüürikaks. Monoodiline lüürika väljendas üksikisiku meelolusid ja oli laadilt lihtne, kuna koorilüürika kajastas ühiskondliku elu sündmusi ja omandas üleva iseloomu. Individuaalne lüürika tekkis rahvalauludest ja säilitas seetõttu rahvaloomingu iseärasusi. Selles leidsid väljenduse ajajärgu vastuolud, poliitiline võitlus ja maailmavaatelised küsimused. Võib oletada, et Vana-Kreekas oli lüürilisi teoseid arvuliselt rohkem kui eepilisi. Ent meieni on jõudnud vaid vähesed katkendid ja üheltki lüürikult pole säilinud kõiki teoseid. Hoolimata luulepärandi fragmentaarsusest on võimalik mitmete lüürikute loomingu laadi säilinud luuletuste varal iseloomustada.
    Monoodiline lüürika vastab enam nüüdisaegsele lüürikale. Teemad on mitmekesised, sõda, poliitika, aga ka muud teemad. Arenes põhiliselt Lesbose saarel, aloodia murdes. Lesbose saare luuletajad lõid kirjandusse rea uusi värsimõõte, nendes kirjutatud luuletusi määrati sooloesituks lüüra saatel. Lesbose saare lüürikute luutused olid määratud ettekandmiseks teatavas kindlas keskkonnas.
    Koorilüürika lätted on folkloorsed, koor oli rituaalne- nii tantsis kui ka laulis .
    Alaliigid: Hümn, ood, epniikon (kiidulaul võitjate auks nt spordis ), tüüpiline oli dooria murre.
    Lihtsamad lüürika liigid on eleegia ja jamb. Nüüdisaja kirjandusteaduses nimetatakse eleegiaks (tavaliselt saadeti puhkpilliga) kurvatoonilist luuletust mis tahes värsimõõdus; antiikajal aga, olnud ürgselt leinalaul , kujunes see teatavas vormis, nimelt nn. eleegilistes distihhonides kirjutatud mitmesuguse sisuga luuletute üldnimetuseks. Selline distihhon koosneb heksameetrist ja pentameetrist (sisaldab nagu heksam.-gi kuus värsitõusu, ent mille kolmas ja kuues värsijalg on mõlemad kahanenud üheks pikaks rõhusilbiks; kolmanda värsijala järel asub tsensuur, mis jagab värsijala pooleks (kummaski 2,5 daktülit). Pentam.-i esimeses pooles võivad daktülid asenduda spondeustega. Skeem lk 49))
    Nukra laadi omandas eleegia osaliselt alles hilisemas kirjanduses, eriti 1. saj. e.m.a rooma luuletajail Tibullusel, Propertiusel jt. Vanimat kreeka eleegiat kannab seevastu erk meeleolu ja iseloomustab motiivide mitmekesisus . Eleegia oli õpetliku suunaga lüüriline luuletus , mis sisaldas sageli poliitilist agitatsiooni, patriootilisi üleskutseid ja võitlusele õhutamist; eleegias ülistati armastust ja jagati kõlbelisi õpetusi, eleegia kujul esitati filosoofilisi mõtisklusi. Eleegia kui žanr oli mitmeti lähedane Homerose eepostele: ka eleegikud kasutasid joonia murret, samu valemilisi väljendeid ja kujundeid.
    Üheaegselt eleegiaga tekkis teine lüürika liik jamb. Sama nimetust kannab ka kahest, nimelt lühikesest ja pikast silbist koosneb värsijalg. Kõige enam oli tarvitusel kuuejalaline jambiline värss. Sellega liituvad kaks jambi kaksikvärsijalaks dipoodiks ehk jambiliseks meetrumiks, milles rütmiliselt tugevamana esineb esimene värsijalg (igas meetrumis kaks värsijalga). Niisugust kolmest dipoodist koosnevat värsirida nimetatakse jambiliseks trimeetriks. Paarituil kohtadel võib jamb asenduda spondeusega ja pikk silp kahe lühikesega. Tsensuur asub kolmanda või neljanda jambi keskel (vt skeem lk 49).
    Kasvanud välja rahvapidustustel lauldud pilkelauludest, säilitas kirjanduslik jamb rahvaomase jambi paljastav-satiirilise iseloomu, ent muutus hiljem isiklike tunnete ja meeluolude väljendamise vahendiks . Hiljem kadus pilke teravus ja jambilist värssi kui harilikule kõnekeelele rütmilt väga lähedast hakati kasutama ka teistsuguse sisuga luuletustes ja draama dialoogilistes osades.
    Archilochos on looja. Jamb oli seotud Demeteri kultusega.
    Jambiline trimeeter on levinuim värsimõõt draamades.
    Loomingus torkab silma individuaalsus, teemad on mitmekesised nagu luuletajate päritolugi. Luuletajad on seotud erinevate paikadega.
    Tol ajal toimus poliitilises elus ümberkihistumine (uusrikkad). Aristroktaatia kaotas võimu, türannid tõusid esile. Seetõttu väljendasid mõned poeedid poliitilisi teemasid , ent mõned ka distantseerusid sellest.
    Autorid jäid üldiselt oma žanrile truuks, autorite jaotus žanrite kaupa:
  • Eleegia ja jamb (Archilochos, Solon , Tyrtaios , Mimnermos, Theogonis)
  • Monoodiline lüürika (soololüürika, ka meelika) ( Alkaios , Sappho , Anakreon )
  • Koorilüürika (Alkman, Stesichoros, Ibykos, Simonides , Bachylides, Pindaros )
    10. Kes on alltoodud värsside autor? Kuidas nimetatakse seda värsimõõtu?
    Küllap mu laitmatu kilbiga nüüd mõni sailane hoopleb,
    andes jalgele tuld , võssa ma kaotasin ta.
    Surmast niiviisi pääsin. No jäägu kus see ta ja teine –
    kilbi ma jällegi saan, kehvem ei endisest uus.
    ………………………………………………………..
    Mulle mu kartmatus piigis on leib ja on ismari veingi;
    piigile toetades end – ma seda veini ka joon.
    Archilochos, eleegiline distihhon.
    11. Iseloomustage Sappho, Alkaiose ja Anakreoni loomingut. Millised on nende elu ja loomingu hilisemad interpretatsioonid?
    Sappho- (7.-6. Saj. e. m. a)
    Sappho elust pole teada kindlaid fakte. Legendide järgi oli ta abielus, armastas tütart, meest ei olevat armastanud vaid mingit noorukit (Phaon). Põlgas ära Alkaiose armastuse.
    Antiikaja suurim poetess .
    Teda on peetud rangeks, kombeliseks tütarlastekooli juhatajaks, naisõigulaseks, preestrinnaks, esimeseks lesbiliseks luuletajaks. Idee on sündinud sellest, et palju laule on pühendatud neidudele, detailirikkad kirjeldused.
    Alkaiose kaasaegne ja kaasmaalane poetess Sappho kuulus aristokraatlikku sugukonda. Poliitiliste võitluste ajal Lesbosel oli ta koos teiste aristokraatidega sunnitud ajutiseks kodumaalt lahkuma ja viibis mõnda aega Sitsiilias. Tõenäoliselt suri ta kõrges vanuses. Väide, nagu oleks Sappho lõpetanud oma elu, kukutades enda kaljult alla õnnetu armastuse pärast kauni noormehe Phaoni vastu, on üks hilisemal ajal luuletajatari kohta tekkinud arvukaid väljamõeldisi. Kaaskodanike poolt väga lugupeetud Sappho asutas kooli, milles õpetas tütarlastele ja naistele luulekunsti, muusikat ja laulmist . Ta suhtus oma kasvandikesse suure armastuse ja õrnusega.
    Antiikajal oli tuntud 8 raamatut Sappho luuletusi, kusjuures üksnes I raamat sisaldanud 1320 värssi. Meie ajani on sellest rikkalikust loomingust jõudnud arvukaid, enamasti lühikesi fragmente ja 3 või 4 luuletust enam-vähem terviklikul kujul.
    Sappho koolisõpruskonna huvidering määrab suurel määral ka ta luule temaatika : selleks on mõne jumalateatri kultus pidustustega, pulmad , sõbrataride omavaheline suhtlemine ja kiindumused, armukadeduspiinad, lahkumisvalu, igatsus eemalviibiba sõbratari järele jne.
    Sappho väljendab kujukalt, psühholoogilist analüüsi on vähe. Maalib tunnete keskkonda, armastuse füsioloogilist väljendust. Kirjeldas elu pisiasju.
    Tuntuim on tema „Hümn Aphroditele“, milles Sappho pöördub jumalatari poole palvega halastada ja ilmuda teda lohutama.
    Ühes teises luuletuses kirjeldab luuletaja naise ilus hurmavat mõju.
    Armastusele luuakse vastav taust- nägusad riided, aroomid, lilled ja kevad, kuid elamused on, nagu rahvaomaseski armastuslaulus, sageli nukra iseloomuga. Enamasti kujutab Sappho hüljatud või vastamata armastust.
    Suure osa Sappho luuletustest moodustasid epitalaamionid- pulmalaulud , mida lauldi õhtul, kui pruut saadeti peigmehe majja. Säilinud katkendid sisaldavad mõrsja hüvastijättu neiupõlvega, noormeeste ja neidude koori vahelisi võitlusi, laule ja nalju noorpaari kambri ees. Kirjeldatakse ka mõrsja veetlust.
    Oma luules toob Sappho mõnikord terveid episoode mütoloogiast, kirjeldades nt. Helena röövimist, Hektori ja Andromache pulmi jne. Sappho kasutab mitmekesiseid värsimõõte, kuid eriti kuulsaks sai neljarealine nn Sappho stroof . Oma tundekülluse, fantaasiarikkuse ning erilise sarmikuse tõttu olid Sappho luuletused antiikajal väga hinnatud. Ta looming on leidnud kajastust rooma, hiljemini ka Lääne-Euroopa ja vene kirjanduses.
    Säilinud on üle 200 fragmendi, esitati lüüra, kitaara , keelpilli saatel, kirjeldas elu pisiasju, tundeid.
    Alkaios- (u. 630-580 eKr). Alkaios lõi samuti uue värsimõõdu- Alkaiose stroof. Elas Sapphoga üheaegselt, Alkaiosel oli samuti sõpruskonnaga seotud luule. Nende luule erinevus: Alkaios osales kodusaare Lesbose poliitikas aktiivselt, Sappho mitte. Alkaios osales rivaalitsevate rühmade võistluses. Alkaiose loomingus kajastub nördimus, pilge , pettumus või rõõm.
    Alkaios võrdleb riiki tormisel merel oleva laevaga . Poliitilised motiivid: võitles kahe türanniga. On ka prassingu-, veini- , sümpoosioni laule, neid ühendas ta poliitikaga. Alkaios leidis, et vein ühendab mõttekaaslasi, näitab ,kes on kes, võib paljastada reeturi. Luules kajastub ebakindlus homse päeva osas. Tema loomingus on ka armastusluulet, ülistusluulet Sapphole, mütoloogilisi teemasid.
    Alkaios sündis Lesbose pealinnas Mütileenes. Päritolult aristokraat , võttis ta osa poliitilisest elust. Koos oma vendadega võitles Alkaios ägedalt kohalike türannide vastu ja oli seetõttu sunnitud veetma rea aastaid maapaos. Ta luules esinevad sageli kodusõja-motiivid: ta ülistab vandenõulaste relvi , mis on varutud võimu haaramiseks, kõneleb äpardustest sõjas, kutsub üles võitlusele türannia vastu.
    Poliitilistest lauludest väärib eriti märkimist säilinud katkend, milles segaduste keerisesse sattunud riiki võrreldakse tormist merd mööda kihutava laevaga. Vaenujalal olevate rühmitiste tegevust kõrvutatakse kõikjalt laevale kallale sööstvate tuultega.
    Poliitiliste mõtisklustega segunevad laudkondlikud teemad. Joomalaul ja sõpradering on luuletajale tunnete ja mõtete avaldamise paigaks. Rõõm ja kurbus , heitlused kodusõjas ja armuavaldused, talvepakane ja suvekuumus, mõtisklused surma vältimatusest- kõik see mahub joomalaulu raamidesse lõppüleskutsega „joogem!“.
    Alkaios kirjutas ka hümne jumalate auks ja lembeluulet. Ta erootilistest värssidest on säilinud ainult mõned fragmendid . (Luuletus Sapphole).
    Alkaiose kunst on veel lähedane primitiivsele realismile: emotsiooni jõud liitub tal väljenduse otsekohesuse, selguse ja piltlikkusega. Oma muusikalistes värssides rakendas ta enne teda kreeka lüürikas tarvitusele tulnud värsimõõte, kuid kasutas käige sagedamini enda loodud stroofi (Alkaioe stroofi). Ta luuletused olid laialdaselt tuntud.
    Anakreon- (6. Saj. e.m.a) – sündis Teose linnas Väike-Aasias, lahkus pärast oma kodulinna vallutamist pärslaste poolt, viibis seejärel kaua aega Samose saarel türann Polykratese õukonnas ning hiljem Ateenas, kust ta türannia langemise järel siirdus Tessaaliasse ühe kuninga koja juurde. Lõbus õukonnaelu, toredad pidustused, joomapeod ja armuseiklused, poliitiliste huvide puudumine- see määras ka Anakreoni luuletoodangu suuna. Põhiliselt on ta teemadeks armastus, viin , naised, jõudeelu, kuid kõike seda käsitleb ta oma võrdlemisi lühikestes luuletustes teravmeelse, pilkava mängu laadis. Elanud kõrge vanuseni, säilitas ta elurõõmu ja jäi truuks oma noorusea kiindumustele. Ta armastab ennast kujutada hallijuukselise raugana, kes aga ei ütle ära viinast ega armuseiklustest, ja ironiseerib oma armuäparduste üle. Väga sagedased on laudkondlikud teemad.
    Lõbusas stiilis luule on pealtnäha lihtne, ent poeedi töö seal taga on viimistletud. Lühikesed, rõõmsad luuletused.
    Erost kujutab omapäraselt: mängiv poiss.
    Kirjutas jumalate auks ka hümne, eleegiaid ja epigramme. Ta kaunikõlaliste luuletuste mänglev laad , selgus ja lihtsus kindlustasid neile menu nii vana- kui ka uusajal. Peale Anakreoni väheste originaalsete luuletuste on hilisantiikajast säilinud rida tema luule jäljendeid, nn. anakreontilisi laule, milles originaali vaim avaldub vaid ühekülgselt, ent mida kaua aega ekslikult omistati Anakreonile endale. Neis Anakreoni hilisantiikseist jäljendeist lähtuv ning innustuv, eriti 18.-19. Saj. levinud mänglev, viina ja armastust ülistav luulevool kannab samuti anakreontilise luule ehk anakreontika nimetust.
    Säilinud on 60 fragmenti tema luulet.
    12. Mis on epigramm ? Mis on epitaaf ? Mis on epiniikion ?
    Epigramm- pilkeluuletus , lühike satiiriline luuletus. Tuletatud kreekakeelsest sõnast, mis tähendab lauset või pealkirja, mis kirjutati esemetele, aga ka hauaplaatidele.
    Epitaaf- 1) distihhoni (sõnakunsti vormi alaliik), 2) hauakiri või hauakirjaga seotud mälestussammas. Simonidesest peale kirjanduslik, seostatud autorinimedega. Kuulsaim Simonidesele omistatuist on Termopüülide kitsasteel pärslaste vastu võideldnud spartalastele pühendatud hauakiri.
    Epiniikion- ülistuslaul olümpia-, püütia-, Nemea ja Isthmose mängude võitjate auks.
    13. Millises värsivormis on kirjutatud järgmised read? Nimetage autor ja teos.
    Oo lapsed, vastsed tõusmed muistsest Kadmosest,
    miks küll mu astmeil siin te nõnda seisate
    ja palve märgiks hoidmas oksi on te käed?
    Ka linn on ümberringi ohvrisuitsu täis
    ning kuulen kaebelaule, rasket ohkamist.
    jambiline triimeeter, Oidipus , Sophakles
    14. Nimetage vanakreeka kuulsamad tragöödiakirjanikud. Mis on iseloomulik nende loomingule? Mille poolest nende elu ja looming üksteise omast erineb?
    Tuntuimad tragöödiakirjanikud: Aischylos , Spohokles , Euripides , (5. Saj. tragöödiast).
    Erinev loomingus: Erinev suhtumine jumalatesse. Sophoklese „Oidipus“ on mõistatus. Aischylosel on koori osatähtsus suurem, näitlejate-koori dialoog . Sophoklesel on koor moraliseeriv . Euripidesel ei ole koor seotud sündmustikuga, pigem vahepala . Aischylos mõjub juba 5. Saj. arhailisena. Temal domineerib religioosne temaatika, veresüü, õnnetused, mida ei saa ära hoida. Sophoklest huvitas linnriigiga seonduv - türannia, võimuküsimused. Sophokles on endassetõmbunud, keskendus tegelaste sisemaailmale.
    Aischylos (525-456 e.m.a). Ateena riigi kujunemisperioodi, Kreeka-Pärsia sõdade ajajärgu poeet, antiiktragöödia rajaja selle kindlakskujunenud laadis, tõeline „tragöödia isa“.
    Sündis Eleusises Ateena lähedal, pärines aristokraatia hulgast, nägi türannia kukutamist ja demokraatia võidulepääsu. Pooldas demokraate, kuulus konservatiivsesse rühmitusse. Võttis osa sõdadest pärslaste vastu. Poliitilised vaated väljenduvad teostes. Viimase eluaastad Sitsiilias, suri seal.
    Trad . maailmavaate elemendid põimuvad demokraatliku riikluse toimel tekkinud seisukohtadega. Ta usub jumalike jõudude reaalsesse olemasolusse ja nende osasse inimese elus. Aischylosel saavad jumalad uue riigikorra õiguslike aluste kaitsjaiks ja sellega seoses tõstab ta esile inimese isikliku vastutuse ta vabalt valitud käitumise eest. Mitme kaasaja filosoofi eeskujul loob ta jumaluse üldistatud idee, mille jaoks ta säilitab Zeusi nime. Selline käsitus oli vastuolus kreeklaste tavalise usundiga. Vahekord jumaluse mõju ja inimeste teadliku käitumise vahel, selle mõju teede ja eesmärkide mõte, küsimus selle õiglusest, tõe lõplikust võidust- need ongi Aischylose põhilised probleemid, mida ta käsitleb inimsaatuse ka inimkannatuste kujutamise varal.
    Ainestikku ammutas Aischylos küklilistest poeemidest, mütoloogilistest süžeedest (v.a. „Pärslased“).
    Kangelase saatuse toob ta vaataja ette enamasti kolmes üksteisele järgnevad tragöödias, mis moodustavad tervikliku triloogia ; sellele järgneb saatürdraama sama mütoloogilise küklose ainestikul. Kuid peale muistendite dramatiseerimise mõtestab Aischylos neid ka ümber, põimides sinna oma probleemistikku. Aischylose uuendused: tragöödia lakkas olemast koorilüürika haru, hakkas muutuma draamaks.
    Sophokles (496-406 e.m.a) Keskne koht- vanaaegne jutustus, seob autorite elulugusid Salamise lahinguga , ise ei osalenud, laulis kooris. Vanuse vahekord määrab poeetide tegutsemise ajajärgud. Kui Aishylos oli Ateena dem. tekkeaja poeet, oli Euripides selle demokraatia kriisiaja kirjanik, Sophokles oli loomingulisest tegev kuni oma elu viimaste päevadeni, suri Euripidesega samal ajal, ent vaadetelt oli Ateena õitsengu Periklese aja poeet.
    Pärines jõukast soost, relvatöökoja omaniku pojana, sai hea hariduse, hakkas varakult kirjutama näidendeid. Noorena seisis lähedal konservatiivsele maaomanike ringkonnale (nagu Aischylos), hiljem mõõdukalt-demokraatlikud seisukohad.
    Sophokles oli trad. elulaadi pooldaja ka Ateena ühiskonna kriisi ajal, oli eitav uute poliitiliste ja ideeliste liikumiste suhtes. Valiti riigiametisse, ent ei etendanud silmapaistvat osa.
    Austas polise usundit, moraali, uskus inimestesse, vaimsetesse, kõlbelistesse jõududesse, üks parimaid Ateena õitseaja demokraatliku ideoloogia esindajaid.
    Väga menukas. Võitis Aischylost tragöödiavõistlusel.
    Tragöödiate raskuspunkt kandus inimeste, nende otsuste, võitude kujutamisele. Kui Aischylos püüdis inimeste käitumist põhjendada kõrgemate jõudude mõjuga ja inimene oli sageli jumalate kokkupõrke objekt, siis Sophoklese kangelased tegutsevad iseseisvalt, määravad ise oma käitumise teiste inimeste suhtes. Jumalaid toob harva lavale, „suguvõsa needusel“ pole seda rolli, mis Aischylosel. Kõrgemate jõudude toimimine avaldub asjade loomulikus käigus. Sophoklest huvitavad indiviidi, mitte aga suguvõsa saatusega seotud probleemid. Seetõttu loobus ta süžeeliselt ühendatud triloogia põhimõttest: igaüks kolmest tragöödiast on tal kujundatud iseseisvaks kunstiliseks tervikuks, mis sisaldab endas kogu oma problemaatika . Teiseks oluliseks uuenduseks oli Sophoklesel näitlejate arvu suurendamine kahelt kolmeni (mitmekesisem tegevus).
    Euripides (u. 480-406 e.m.a)- Sophoklese võistleja. Uuendusi pilgati konservatiivsetes ringkondades, hiljem, hellenismi ajastul taas populaarne . Säilinud rohkem teoseid kui Aischylosel ja Sophoklesel.
    Väljamõeldised madalast päritolust, õnnetust perekonnaelust, surmast (koerad, naised). Tõenäoliselt hoopis mõtleja- erak , kirjanduse harrastaja . Polnud poliitikas aktiivne. Elu lõpul Makedoonias .
    Teostes käsitles mitmesuguseid kreeka ühiskonda huvitavaid probleeme, esitas, arutas uusi teooriaid. Polnud järjekindel oma põhimõtetes. Kõikumised avalduvad suhtumise Ateena demokraatiasse, ülistab, ent kardab kodanike massi (varanduse jaotamise probleem). Keskklassi kui päästja. Väga iseloomulikud vaated orjade seisundi kohta (kõlbeliselt võib olla kõrgemal). Oli põlglik barbarite suhtes.
    Perekonnaküsimused: naised kaebavad oma eraldatud, alluva seisundi üle, uus kuju- naine kui mehe sõbratar.
    Vaated usundile, mütoloogiale. Kui Aischylos ja Sophokles püüdsid mütoloogilistest lugudest eemalduda, pehmendada eemaletõukavaid jooni, Euripides aga toob just esile. Oraaklite, ennustajate suhtes skeptiline . Rõhutab jumalate vigu. Kriitikas tugevam kui positiivsetes järeldustes. Usk inimjõududesse kõigutatud.
    Suur huvi üksikisiku ja subjektiivsete püüdluste vastu. Euripidesele jäävad võõraks Sophoklese monumentaalsed kujud, mis tõusevad kõrgemale tavalisest tasemest: ta kujutab inimesi nii, nagu nad on. Psühholoogilised probleemid.
    15. Kuidas saate aru tragöödiast „Kuningas Oidipus”? Põhjendage oma arvamust.
    16. Mida tähendavad sõnad „ orkestra ”, „skenee” ja „ theatron ”? Mida tähendab väljend „ deus ex machina”?
    Orkestra- teatri üks osadest, ringikujuline või poolringikujuline tantsuväljak
    Skenee- orkestra taga olev puust lavakonstruktsuioon näitlejate jaoks
    Theatron- tänapäeval koht teatri etenduste andmiseks . Kreeka keeles- etenduse vaatamise koht kasutati mitte üksnes draamateatri vaid ka staadioni tribüüni kohta.
    17. Mida tähendavad tragöödia puhul sõnad „ mimesis ” matkimine , kuid pigem reprodutseeimine, „hamartia” patt, „anagnorisis” äratundmine, „ peripeteia ” ootamatu pööre ja „ katarsis ” hingepuhastus?
    Mimesis- jäljendamine, mis ei tähenda mitte kopeerimist, olemasoleva reprodutseerimist, vaid eelkõige looduse jäljendamist
    Hamartia- patt, iseloomu viga, traagiline viga
    Anagnorisis- äratundmine
    Peripeteia- ootamatu pööre, süžeekäänak
    Katarsis- hingepuhastuselamus, seesmine vabanemine , kunstielamusest tekkiv hingeline puhastumine, õilistumis-ja vabanemistunne.
    18. Mille poolest erinevad teineteisest vana-atika ja uusatika komöödia? Kes on tuntumad autorid kummaski vallas? Kas võite nimetada nende teoseid?
    Vana-atika: 5. Saj. II poolel. Sai alguse Dinoysose auks korraldatavais rongkäikudes ettekantavatest rituaalsetest „falloselauludest“ (pilkelised stseenid , kodanike mõnitamine). Vana-atika komöödia eelkäija oli sitsiilia komöödia.
    Vana-atika komöödia peamiselt poliitiline, , paljastav. Pilkab üksikkodanikke. Süzee on enamasti fantastiline (teostamatu realiseerub). Koor- 24 liiget, vahel vaenutsevad poolkoorid.
    4. saj. komöödias viljeldi paroodilis-mütoloogilist ja olustikulist temaatikat, nende kahe liitumisel tekkiski uus-atika komöödia. Temas puudub fantastiline element ja poliitiline aktuaalsus, samuti on kõrvale jäetud ühiskondlikud probleemid. Koor võtab etendustest küll osa, kuid esitab oma laule vaheaegadel, vaatuste vahel, kusjuures need vahepalad ei ole sisuliselt seotud komöödia faabulaga. Vastavalt ühiskonna huvile eraelu vastu käsitletakse perekonna-ja armatusteemasid. Tüüpilised süžeed, teemade piiratus uus-atika komöödias. Arendatakse intriige, iseloomu käsitletakse süvendatult. Puuduvad jämedakoelised naljad , ebasündsused, mis olid iseloomulikud varastel perioodidel.
    Vana-atika kirjanikud: Kratinos, Eupolis, Aristophanes („ Ratsanikud “, „ Pilved “, „ Konnad “, „ Linnud “, „Rahu“, „Naised rahvakoosolekul“, „Plutos“).
    Uus-atika komöödiakirjanikud: Menandros („Pahurdaja“, „Vahekohus“, „Äralõigatud juuksepalmik“
    19. Kuidas on vanakreeka teatrikunst mõjutanud hilisemate aegade draamakunsti?
    20. Mis iseloomustab Aleksandria luulet? Mida uut on kirjandusele andnud Theokritos ?
    A. luule-vihjeline, iseloomustab haruldaste müütide, sõnade kasutamine, lihvitud vorm, tegeles kreeka murrete uurimisega. Eelistati väikevorme, epigrammi, idülli. Kasutati eleegiavorme (jutustav eleegia). Eeposte kirjutamise ajal läks moodi pisieepos epüllion. Siin keskenduti individuaalsele õnnele, mis on eemal riigi elust ja poliitikast.
    A. luule- helleinistliku luule üks vool, esindajad seotud A-ga. Õitseaeg: 3. Saj. I pool. Põhiliselt kreeka ühiskonna kultuurse ladviku luule hellenistlike monarhiate oludes. Luuletajad tunnevad ja harrastavad vana kirjavara, demonstreerivad oma õpetatust vanade autorite ja vähe levinud muistendite alal. Luules puuduvad suured sotsiaalsed probleemid. Ühest küljest temaatiline vaesumine , teisest küljest huvi nii olustiku kui ka üksikisiku tundeelu vastu, ergas loodusetaju. Meisterlikult kujutatakse detaili, momenti , põgusat meeleolu. Palju tähelepanu armastusteemal, tegelased ü-konna alamkihtidest või nad asetatakse müütilisse keskkonda. „Õpetatud“ luuletajad taotlevad vormi peenust, värsi viimistletust. Suurimad tulemused väikevormide alal (jutustav eleegia, epigramm, epüllion).
    Theokritos- See uus, mida hellenistlik kirjandus oli endaga kaasa toonud - tundeline loodusetaju, armuigatsus,huvi intiimse ja argipäevase, olustikudetailide ja „väikeste inimeste“ vastu kajastub T. loomingus.
    Lõi idülli, tähtsus bukoolikal (karjuseluule). Looming on jätnud jälgi kogu järgneva ajajärgu Euroopa luulele.
    21. Milliseid vanakreeka ajalookirjanikke teate? Millest nad kirjutasid ja mis iseloomustab nende loomingut?
    Herodotos - esimene historiograafia looja. „Ajaloo isa“. Viibis Kreeka linnades, Egiptuses, Pärsias, Babüloonias, Foiniikias, Sküütias. Teos „ Historia “. Palju andmeid Kreeka-Pärsia sõdade kohta, koondab selle ümber tohutu andmestiku. Selle teema raamistikku paigutatakse jutustusi eri maadest ja rahvastest, sedamööda, kuidas nad ilmuvad jutustaja vaateväljale. Herodotos ei kahtle jumalate olemasolus ja võimus, usub unenägudesse, oraakleisse, jumalate kättemaksu. Herodotos on kergeusklik, loomingus folkloori, legendaarset, anekdootlikku ainestikku. Peetakse arhailiseks naiivsuse tõttu. Sageli ka kõned, dialoogid , novellistlik jutustamiskunst. Läheneb eepilisele luulele. Puhtjutustava ajaloo esindaja.
    Thukydides- väljapaistvaim antiikaja ajaloolane . Peloponnesose sõja ajalugu. Teos „Ajalugu“. Ülevaade Kreeka ajaloost, sõja põhjustest ( ajend vs sügavam põhjus). Sündmuste kronoloogiline järjestus. Olulisim on tõde, rajas ajaloolise kriitika. Poliitiline analüüs on sügav. Näitab Ateena agressiivse välispoliitika vältimatust, mis viis kokkupõrkeni Spartaga. Üleloomulikkust ei usu, usundeid , oraakleid tunnistab inimeste käitumist mõjustavate teguritena. Väärtus: erapooletu , eriti välispoliitikas, sisepoliitika subjektiivne. Puhtjutustavad osad vahelduvad kõnedega. Kunstipärane esitus. Raskepärane stiil, sõnastus kokkusurutud.
    Xenophon - Thukydidese järgija, viljakas, ent pealiskaudne autor. Mitmes teoses käsitleb ideaalse valitseja kuju, peatub suure tähelepanuga ka üksikute ajalooliste tegelaste iseloomustamisel. Kirjanduslik portree moodustab uue elemendi, mille Xenophon tõi kreeka historograafiasse.
    Tööd: „Anabasis“, memuaariline teos Kyros Noorema sõjaretkest ja „kümne tuhande“ taganemisest. Autor liialdab siin isiklike teenetega, muidu elav ja huvitav jutustus.
    „Hellenikas“ – Thukydidese teose jätk, püüab X-i stiili jäljendada ent see ei õnnestu. Ajaloolasena on ta liiga pinnapealne, tendentslik , ülistab Spartat, usub jumalate kättemaksu.
    „Kyrupaideia“(„Kyrose kasvatus“)- Pärsia riigi rajaja, kuningas Kyros Vanema elust ja surmast rääkiv teos. Esitab oma valitsejaideaali, rõhutab kõlblusõpetust, sõjalisi tegusid .
    X-i hinnatakse stiili lihtsuse, voolavuse pärast.
    22. Millise filosoofide koolkonna mõjul tekkis Antiik-Kreekas kõnekunst ja miks? Kes olid vanakreeka tuntumaid kõnemehed?
    Sofistide koolkonna mõjul. Tegelikult tekkis kõnekunst 5. Saj. demokraatia oludes- tekkis retoorika (kõnekunsti teooria), kuju võtsid tulevase retoorilise proosa eriliigid, ent veel 5. Saj. ei leidnud kõnekunst kirjalikku fikseerimist. Sofistid seadsid endale ülesandeks õpetada „hästi ja veenvalt “ kõnelema moraali ja poliitika küsimustest. Rööbiti nende küsimuste sisulise käsitlusega toimus kunstipärase proosastiili ja uue distsipliini retoorika väljaarendamine.
    Tuntuimad kõnemehed: Lysias, Iokrates, Demosthenes .
    23. Milles seisneb kunsti olemus Aristotelese järgi? Millises teoses ta sellest kirjutas?
    Kirjutas sellest teoses „Poeetika“. Kunsti olemuseks on matkimine, kuid see pole ümbritseva tegelikkuse orjalik kopeerimine, vaid selle loominguline reprodutseerimine. Poeedi ülesandeks polevat kõnelda sellest, mis on tõeliselt toimunud, vaid sellest, mis võiks juhtuda, mis loomupäraselt ja paratamatult on võimalik. Aristoteles peab kunstipärast matkimist väga tähtsaks, sest see aitab inimestel tegelikkust mõtestada, sellest ülevaadet saada ja seda mõista. Kunst on eriline tunnetuse vorm, teenib sama eesmärki, mis teadus, ent kasutab erinevaid vahendeid. Kunsti liigitab mille varal, mida ja kuidas matkitakse, märgib, et luules on peamine sisu, mitte väline vorm.
    24. Nimetage Platoni teoseid.
    „Riik“, dialoogid „Sümposion“, „Phaidon“,; „Seadused“, „Phaidros“, „Sokratese apoloogia “, „Charmides“, „Kratylos“, „ Kriton “, „Lysis“, „ Sofist “jne.
    25. Kuidas iseloomustaksite Sokratest Platoni teose „Sokratese apoloogia” põhjal? Kuidas mõistis Sokrates selles teoses „tarkust”? Kuidas suhtus Sokrates talle mõistetud surmanuhtlusesse?
    Sokrates ei hädaldanud, rääkis tõtt, jäi põhimõtetele kindlaks, näitas suurt arutlus- ja väitlusjõudu, puudus ülbus, häbematus, säilitas eneseväärikuse.
    Sokrates mõistis, et tark on ainult jumal, inimlik tarkus maksab vähe või mitte midagi. „Targim on see, kes mõistab, et tõeliselt pole tarkus midagi väärt“. Sokrates avastas, et inimesed peavad end targaks seda tegelikult olemata.
    Inimene, kes saab olla veidigi kasulik ei pea tähtsaimaks elu ja surma küsimust. Sokrates ei häbene oma tegusid- võrdleb end Trooja sõja kangelastega. Oma kohale rivis pead sa ka jääma, hoolimata surmast. Jumal on Sokratesele koha kätte näidanud, teinud ül-iks tegeleda filosoofiaga , elada ja järele katsuda nii end kui ka teisi. S. ei toh karta , kuna siis ta ei kuuletuks ennetele, teeks end ilmaasjata targaks. Surma kartmine oleks kujutlemine, et oled tark. Ei kartnud surma, pidas vastupanu olulisemaks. Kohtus ei tohi surmale mõelda, surma eest on kerge põgeneda erinevalt rikutusest. Pidas surma hüveks (hinge ümberasendumine). Uskus, et tema saatuse eest hoolitsetakse.
    26. Millised jooned on iseloomulikud vanakreeka romaanile?
    Proosa on hilisantiikkirjanduses silmapaistval kohal, ent peeti teiejärguliseks. Tähtsamad Rooma ajajärgu jutustava proosa žanrid tekkisid esialgsel kujul juba hellenismiajastul.
    Hellenistliku päritoluga oli mütoloogilise kroonika žanr, kus müt. Süžeed kasutati pseudoajaloolise jututuse loomiseks: müüdist kõrvaldati kõik ebausutav ja täideti lüngad oma äranägemisel.
    Põhiliseks teemaks hilisantiigi jutukirjanduses oli eraelu ja tundemaailm, olustikulised ja perekondlikud suhted, armastus ja sõprus. Laiem tähendus hõlmab ka pseudoajaloolisi jutustusi, kitsam- lembe- või olustikuromaan. Kajastab kaasaja jooni. Kangelased tunnevad end saatuse või mõne kõrgema olendi mängukannidena, nad on enamasti passiivsed, kannatavad ja peavad kannatust inimelu paratamatuks osaks. Romaani peakangelased on vooruslikud, ustavad armastuses, humaansed oma suhtlemises inimestega.
    Enamiku kreeka lemberomaanide süžeedes võib täheldada mõningast ühtusts. Kangelasteks on noormees ja neiu, mõlemad haruldaselt kaunid . Armastus puhkeb äkki, sündmused viivad lahku. Lahus olles jäävad armastusele truuks, taluvad kannatusi, pääsevad viimasel hetkel. Lõpuks saavad uuesti kokku, abielluvad, seekord pikaks ja õnnelikuks eluks. Peategelased satuvad sageli Idamaadesse.
    Noormees/neiu lähevad reisile, põgenevad, peavad teineteist surnuks , leidsid teineteist uuesti, tõestasid truudust. Romaanid on naistele- nood on tugevad, mehed hädaladavad.
    27. Kes on antiikajal kirjutanud valme ?
    Aisopos.
    28. Millist autorit peetakse rooma kirjanduse rajajaks, mis oli tema tähtsaim teos?
    Livius Andronicus, Homerose „Odüsseia“ tõlge ladina keelde saturnilistes värssides. („Ladina Odüsseia“)
    29. Millist ainest kasutasid oma komöödiates Plautus ja Terentius ? Kuidas iseloomustaksite nende autorite komöödiaid? Nimetage autoreid , kes on Plautuse teostest inspiratsiooni saanud. Milles seisneb Terentiuse tähtsus eesti teatriloos?
    Plautus kasutas kreeka päritolu näidendeid, ent lisas miljööse ka rooma elunähtusi. Kreeklasi võis ju segamatult mõnitada. Tertentius võtti samuti eeskuju kreeka komöödiatest (nt Menandroselt). Plautus on inspireerinud Shakespeare ’i, Lope de Vega ’t, Moliere’i, Holbergi, Lessingit jt. Esimene teadaolev teatrietendus Eestis oli Terentiuse „Andria“ 1529. aastal Tallinnas.
    30. Iseloomustage kuldset ajajärku (proosa- 81-43, Cicero kõrgaeg, luule- 43 eKr- 14 pKr- Cicerost Augustuse surmani) rooma kirjanduses.
    Rooma kirjanduse kuldne ajajärk ei tunne laialdasi ja keerulisi küsimusi, mis seisid atika ajajärgu aegse Kreeka ühiskondliku mõtte ees, kuid ta annab subjektiivse elu hoopis suurema süvendatuse ja sisemise läbielamise suurema intensiivsuse, olgugi kitsamas ning piiratumas sfääris. Selles seisnebki too uduusus, mille rooma kirjandus terviklikult vaadelduna toob antiikkirjanduse üldisse pilti. Renessansile ja euroopa absolutismi ajastule on hilisantiigi kultuur igas suhtes lähedasem kui polise kultuur, ja see kalduvus ilmneb ka kirjanduse ja kunsti alal.
    31. Kes olid rooma kirjanduses tähtsamad proosaautorid I sajandil eKr? Kes olid rooma kirjanduse kuldse ajastu (81 eKr- 14 pKr) tähtsamad luuletajad?
    I sajandil eKr: Lucilius, Cicero, Caesar , Sallustius,
    Luuletajad- Lucretius, Catullus , Vergilius , Horatius
    32. Milline on Cicero kirjanduslik pärand?
    Koosneb 58 kõnest, reast traktaatidest retoorika ja filosoofia alal ja ligi 800 kirjast. Kõnemehena: retoorika-alastes traktaatides käsitleb kõnemehe printsiipe, nt dialoog „De oratore“ („Kõnemehest“), veel teoseid: „Orator („Kõnemees“)
    Filosoofilised teosed: „ Vestlused Tusculumis“, „ Cato Vanem ehk Vanadusest “, „Kohustustest“, „Riigist“.
    33. Nimetage Julius Caesari teosed. Millest need räägivad?
    Kahe meie ajani säilinud ajaloo-alase teose autor. „Märkmed Gallia sõjast“ jutustab võitlusest Gallias ning sõjaretkedest Germaaniasse ja Britanniasse. Rooma senat polnud rahul Caesari poliitikaga Gallias ja väejuht taotles õigustada oma tegevust. Püüab vältida otsest valet, ent salgab mõned seigad maha (nt ei maini õiguse rikkumist või mainib vaid vihjamisi). Endast kõneleb autor kolmandas isikus . Jutustus kulgeb rahulikus toonis, jätab esiti niivõrd objektiivse ja kiretu aruande mulje, et vaid teose sisusse süvenedes võib tabada peidetud poliitilise tendentsi , nimelt püüde näidata, et peale Gallia sõdade on ka ekspeditsioonid üle Reini ja Britanniasse tarvilikud Rooma riigi julgeolekuks ja ta mõjukuse tõstmiseks. Teose keel on lihtne, puhas, kerge, Caesar hoidub sõnakülluest. Suure väärtusega on teated gallide ja germaanlaste eluolust ja tavadest, nende lahingupidamise viisidest ja relvastusest.
    Selgemini ilmneb Caesari apologeetiline eesmärk ta teises, lõpetamata teoses „Märkmed kodusõjast“. Selles püüab autor lugejat veenda, et kodusõda tema ja Pompeiuse vahel ei puhkenud tema süü läbi ja et tema, Caesar kaitses vabariigi huve ja rahva jalge alla tallatud õigust.
    34. Milline oli Titus Liviuse peateos ja mida see käsitles?
    Titus Liviuse peateos oli „Raamatud linna asutamisest alates“. Linn oli Rooma, teos käsitles Rooma ajalugu. Rooma ajaloo käsitlus algab mütoloogilistest aegadest, lõpeb Augustuse võõraspoja Drususe surmaga. Teos oli väga mahukas, peagi koostati lühendatud väljaanded.
    Livius oli jutustaja, mitte uurija; ammutas ainest varaste rooma annalistide ning teiste eelkäijate töödest, valis siis sobiva tõlgenduse. Seetõttu ebaobjektiivne.
    Eesmärk oli patriootiline, rõhutas kõlbelist eluviisi, ülistas esivanemaid. Jutustab elavalt, huvitavalt. Raamatutes on ligi 400 kõnet. Teos on kunstipärase ajaloo kirjapaneku eeskuju.
    35. Millised korduvad teemad ja motiivid mütoloogia ja ajaloo vallast esinevad rooma kirjanduses?
    36. Millisele kreeka filosoofile teotus Lucretiuse looming? Epikurose.
    37. Mis iseloomustab Catulluse loomingut? Catulluse luulepärand jaguneb nelja ossa . Ta on kirjutanud lüürikat ja juhuluulet, eleegiad, epüllione, pamflette, õelaid epigramme.
    Peateemaks on armastus, esijoones traagiline armastus Lesbia vastu. (leboslanna) Selle varjunime all, mis meenutab ilmselt Sapphot, peitub ilmselt senaator Metelluse abikaaa Clodia. Catullus on Clodiale pühendanud rohkelt luuletusi, algul rõõmsatoonilisi, hiljem nukraid ja puhuti raevukaid. C lembeluule on siiras, ta värsid liigutavad sisult ja vormilt.
    Vanaroma trad. käitumisnormide seisukohalt näis inimese armuelusfäär väheolulisena. Catulluse lüürikas avaldub armastus esmakordselt suure, võimsa, hingestatud, inimest ülendava tundena. Seetõttu meenutavad C luuletused uusaja lembelüürika parimaid näidiseid. Armuõndsuse ja meeleheite kirjeldamisel on luuletaja tabanud selliseid tundetoone, mis veel tänapäevalgi lugeja hinges vastukaja leiavad.
    C arvukad juhuluuletued veetlevad oma vaimukuse, siiruse, humoorikuse ja hingesoojusega. Juhuluuletuste vastandiks on autori epigrammiline pilkeluule. Kõik epigrammid pole õelad ja kõik tema agressiivse tendentsiga luuletused ei kuulu epigrammide hulka. C pilge on terav ja halastamatu, alati kindlate isikute pihta. Invektiivid Caesari vastu on poliitilist laadi, mõneski luuletuses rünnatakse anarhistliku kallakuga poeete, pilgatakse mõningaid isikuid nende kõlvatuse ja pahede pärast. Egrammid on napisõnalised, struktuur, keel lihtsad, esineb rahvakeelt, isegi sõimu. Sageli folkloorsed valmilised väljendid.
    Pikemad teosed kuuluvad peamiselt aleksandria stiilis „õpetatud luule“ liiki.
    38. Kes oli Vergilius? Nimetage ta teosed.
    Vergilius oli kuldse ajastu poeet (70-19 e.m.a). Postuumne kogumik V noorea luuletusi: „Pisiasjad“. Esimene suurem luuleteos : „Bucolia“, poeem „Põllutööst“ järgnes, suurim teos on „Aeneis“. Veel üks teos: Georgica.
    39. Millised olid Horatiuse põhimõtted elus ja loomingus? Millistele autoritele on
    Horatius oma loomingus toetunud?
    Horatius suhtub eitavalt kodusõdadesse, ei usu Vergiliuse ennustatud „kuldse ajastu“ saabumisse, vaid soovitab põgeneda kaugele „õndsusesaartele“, sest vaid seal on rahu ja õnn.
    Üksikisiku õnn seisneb kuldses kesktees, vähesega rahuldumises, segamatus ning mõõdukas eluhüvede nautimises, vaimses töös. See filosoofia oli justkui kaitsekilbiks, aitas H-l säilitada sisemist sõltumatust, mõttevabadust. Ironiseerib tühiste püüdluste, kasutaotluse, auahnuse, nõmeduse, edevuse ja kadeduse ohvrite üle, ütleb aga, et nad on mõistmatud, eksiteel. Ütleb, et äärmus on kahjulik, õpetab hindama sõpru ja nende kõlbelisi väärtusi. Tema pürgimuste piiriks on üksildane ja sõltumatu elu. Austab oma isa.
    Iseennast kujutab vaimse täiuslikkuse poole püüdlejana.
    Peab patuks järjekindlusetust, iseloomu ägedust, oskamatust aega kasutada, ei tohi olla kirgede, tungide ohver
    Oodides väljendub Horatiuse elutarkus , elu rahuliku nautimise ideaal. Muutlikkus on lühiajalisuse meenutus. Carpe diem!- Püüa päeva, naudi päeva.
    Hindab sõprust.
    Epikureismi põhimõtted: loobumine usust, nagu jumalad suunaksid inimeste elu, oskus kasutada elu hüvesid, rõõme, isikliku õnne taotlemine rahulikus, vaimselt rikkas, ilma auahnete püüdlusteta elus.
    Looming: satiiril on õigus paljastada inimlikke pahesid. Luuletaja voorued: kokkusurutus, teravmeelsus, peen iroonia. Eeskujuks tuleb võtta kreeka klassikud ( visa töö). Massi imetlust ei tohi taotleda. Kritiseerib Luciliust, kelle järglaseks ta end peab (paljusõnalisus, ebaselgus ja stiili lohakus on halvad).
    Autor ei nõustu vana-aegsete rooma kirjanike liialdatud austamise vastu, avaldab eitavat suhtumist moodsasse diletantismi luule alal.
    Horatius taunib „sisult armetuid ridu, kõlaküllast kremplit“, rõhutab sisu tähtsust. Peab oluliseks nii luuletaja loomupärast andekust kui ka virkust (hoolikust teose viimistlemisel). Poeet ei pea mitte ainult vaeva nägema, vaid ka palju teadma, et oleks, mida öelda. Seetõttu on tarvis, et luuletaja oleks mõtleja. Sügava filos. haridusega isik. Soovitab õppida kreeka poeetidelt, tähelepanelikult vaadelda elu. Luuleteose keel vastaku žanrile, milles autor kirjutab. Nõuab luule keelelt peale tabavuse ja ilu ka elamuslikkust. Luuletaja hoolikas töö vajab visa enesekriitikat ja kriitikat.
    Lähtub klassitsistlikes põhimõtetest. Teos peab olema lihtne, terviklik ja harmooniline. Teema vastavalt luuletaja võimetele ja maitsele, teose osad peavad olema kooskõlas. Sõnu tuleb hoolikalt valida, keelt uuendada . Keel peab arenema, ei tohi liialt normeerida.
    Suur tähelepanu draamateoorial. Tunnustab klassikalist tragöödiat, ent ei poolda hilisema aja tendentsi eemaldada koor tegevusest, arendada jutustavat osa ja tuua trag -i tugevaid vaatamisefekte. Kangelase iseloom peab tragöödia algusest lõpuni olema muutumatu. Tegelaste käitumine, keel peab vastama isikule, staatusele .
    Oodide eeskujud : Anakreoni, Sappho, eeskätt Alkaiose looming, Neopotolemos.
    Toetunud ka Epikurosele, Archilochosele.
    40. Milline on Ovidiuse kuulsaim teos? Mida see teos sisaldab ja milles seisneb selle tähtsus hilisematele aegadele?
    „ Metamorfoosid “ e „Muundused“. Sisaldab üle 200 muistendi , mis lõpevad mingi muundusega. Autor kavandas oma teose nii, et üksikmuistendid olid lükitud ühtseks jutulõngaks. Müüdid pärinevad folkloorist. (muistendid). Metamorfooside viimases raamatus liigub Ovidius kreeka müütidelt edasi itaalia ja rooma müütidele.
    Kokku on kogutud kõik müüdid, tänu millele tunneme kreeka, itaalia ja rooma folkloori, samuti ka rooma ja ajalugu. Ja lugeda on ju ikka tore.
    41. Kes olid Tibullus ja Propertius?
    Nad olid eleegikud. Tibullus oli pärit jõukast perekonnast, kuulus ratsaniku seisusesse . Oli lähedastes suhetes Homerosega. Eleegiates kujutab end vaesena ja veriste sõdade vihkajana. Temalt on säilinud kaks raamatut eleegiaid, esimene neist on pühendatud Deliale, seal raamatus kujutab ta oma elu ideaali.
    Propertius oli vastandiks leebele ja mõnevõrra kurvameelsele Tibullusele. Sündis Umbrias (Kesk-Itaalias) keskmise jõukusega perekonnas. Asus 20. aastate algul Roomasse, liikus kirjanduslikes ringkondades. Sõprade hulka kuulus Ovidius. Meieni on P-lt jõudnud neli raamatut eleegiaid. Esimene neist on pühendatud tema armsamale Cynthiale.
    42. Kes oli ja mida kirjutas Seneca ?
    Seneca isa oli retoorikaõpetaja, ta sai hea retoorilise ja filosoofilise hariduse. Seneca tegutses advokaadina. Ta pagendati Claudiuse abikaasa intriigide järel Korsikale, seal veetis 8 aastat kirjanduse ja filosoofiaga tegeledes . Claudiuse II naine tõi tagasi, määras poja Nero kavatajaks. Kui Nero võimule sai, sai Seneca tegelikuks valitsejaks. Kogus tohutu varanduse, mahitas Nero pahelisi kalduvusi, varjas ta roimi (tol ajal tegutses ise õukonnas). Paar aastat enne oma elu lõppu eemaldus õukonnast eraellu, andus kirjanduslikule tegevusele. Süüdistati vandenõus Nero vastu, lõpetas Nero käsul elu enesetapuga.
    Oli filosoof ja luuletaja. Vaated polnud järjekindlad, mõtisklused koondusid hingeeelu ja praktilise moraali küsimuste ümber. Pidas filosoofiat hinge ravimiks, arvas , et see aitab saavutada hingelist vabadust. Pooldas stoikusid, Epikurost. Seneca õpetus aitas Rooma aristokraate, kes püüdsid leida endas sisemist jõudu keisrivõimule vastupanemiseks (aktiivselt ei saanud võidelda).
    Filosoofia pidi õpetama elama, andma hingerahu. Tuleb harjuda raskustega, surm on passiivse vastupanu viimane pelgupaik. Kogu elu pidi olema ettevalmistuseks surmale. Surm ongi üks S-i peamisi teemasid.
    Moraaliküsimustele on pühendatud hulk traktaate: „Vihast“, „Elu lühiajalisuset“, „Hingerahust“, „Armulikkusest“ (Nerole, leebuse ja halastuse tähtsust rõhutab), „Õnnelikust elust“, „Heategudest“ (rikkusest: tark ei armasta rikkust, ent eelistab seda). S-i parim filosoofiaalane teos on kogumik kirju moraalist sõbrale Luciusele, siin vaated kõige täielikumalt esitatud. Teoses „Loodusteaduslikud küsimused“ käsitleb S looduse uurimist peamiselt eetiliselt ja usundiliselt seisukohalt kui vahendit loodusega ühinenud jumaluse tunnetamiseks, Lääne-Euroopa ammutas sellest teosest teadmisi loodusest.
    S oskas hästi pahesid, tugevaid afekte ja patoloogilisi seisundeid kujundada, laused lühikesed, teritatud. Afektide, piina ja surmaga puutume kokku ta tragöödiates, mida on meile tuntud 9. Kirj. peamiselt deklamaatorlikus stiilis, määratud lugemiseks. Vanakreeka traagikute süžeed, ent omapäraselt töödeldud. S valis sellised süžee, mis andsid talle rohkem võimalusi kannatuste, kirgede, võitluste kujutamiseks; kangelased tugevad, pürgivad eesmärgi poole. Keskseks tegelaseks tihti türann. Trag-idesse on kuhjatud igasugu õudusi, pateetilisi monolooge või pikki kõnesid, räägitakse veristest roimadest, ennetest, ilmuvad viirastused, surnute varjud . Tapmised laval. Tragöödiad: „Phaedra“ (kuningatar avaldab armastust kuningapojale), „Thyestes (nimitegelane armub oma venna Atreuse naisesse ja Atreus maksab vennale kätte, tappes ta lapsed), „Märatsev Hercules“ ( Euripidese oma), „Agamemnon, „Troojalannad“, „Foiniiklannad“, „Hercules“. Õel, vaimukas satiir : „Kõrvitsaks muundumine“ (suunatud keiser Claudiuse vastu.) Viimases avaldub Seneca kirjanduslik talent eri küljest, värsid ja proosa vahelduvad. (Kui C suri , kullutas Nero ta jumalaks , Seneca põlastab kiidukõnes jumalaks kuulutamist. Tegevus taevas, maa peal, allilmas- Claudiuse seiklused neis).
    S-i mõju oma sugupõlvele suur: ristiusk võttis üle rea stoikude seisukohti, ladina keeles kirjutavatel kristlikel kirjanikel tsitaadid Senecast. Uusajal avaldas mõju Eur. Draamale (Shakespeare, Racine ).
    43. Milliseid rooma ajalookirjanikke ja -teoseid teate?
    Marcus Portius Cato vanem, kirjutas Itaalia hõimude ajaloo „Origines“- ladina hõimudest, pole säilinud. Tacitus - „ Agricola “ (silmapaistev isikuportree võimekast poliitikategelasest Agricolast“, „Germania“ (etnograafilis-geograafilis uurimuslik kirjeldus kaugetest rahvastest), „Ajalugu (pühendatud autori kaasajale), „Annaalid“.
    Titius Livius „Raamatud linna asutamisest alates“ (Rooma linna ajalugu).
    44. Miks on Tacitus oluline autor erinevate Euroopa rahvaste, sealhulgas eestlaste ajaloo suhtes?
    Tema teoses „Germaanlate päritolust ja paikenemisest“ räägib Tacitus Euroopa rahvaste paiknemisest, oluline päritolu osas. Eestastele oluline, kuna räägitakse sellisest rahvast nagu Aesti (vaidlused. Väidetakse, et teelt mingi leedu hõim).
    45. Kuidas iseloomustaksite Petroniuse, Lukianose ja Apuleiuse loomingut?
    Petronius: teos „ Satyricon “- satiiriline olmeromaan. Katkendis „Trimalchio pidusöök“ saavutab Petronius suurima kujutamisjõu. Petronius iseloomustab oma tegelasi nende keele kaudu, tema teostes saab tutvuda rahvakeelega. Ta on omapärane, andekas sõnakunstnik, taunib nagu Seneca ja Lucanuski oma kaasaja tegelikkust ent ei näe sellest väljapääsu. Kohtunikud on ostetavad, seadused rahavõimu ees jõuetud, sõprus on tühi sõna, inimestevahelised suhted võltsid. Petroniuse kangelased ei usu millessegi, neil pole austust endi ega teiste inimeste vastu, neil puudub elu eesmärk. Jumalatesse suhtes asub Petronius epikureismi seisukohal: „jumalad on loonud hirm“. Ka ta romaani kangelased tuginevad Epikurosele, kuid käsitavad ta filosoofiat lihtsustatult, primitiivsest aspektist, pidades Epikurost meeleliste naudingute propageerijaks. Kaasaegse elu kujutamine romaanis paistab silma naturalistliku avameelsusega antud ja hästi tabatud olmedetailide ning tüüpide koloriitsusega. Üks parimaid rooma realistlikke kirjanikke.
    Lukianos : kuulsaimaid, omapäraseimaid kirjanikke. Tema kirjutatuks võib pidada umbes 70 teost. Sofistikaperioodist on säilinud rida epideiktilise kõnekunsti alale kuuluvaid teoseid, arvukad sissejuhatavad kõned, kus on tunda juba satiirikut. Nt: „Kärbse kiitus“, kiidetakse kärbest. Järg-järgult suureneb ta loomingus satiiriline element, mis väljendub koomilistes dialoogides. „Jumalate kõneluses“, „Kõnelustes merel“- mütoloogiliste süžeede ülekandmisega saavutatakse karikatuurne efekt: müüdid osutuvad mõttetuteks ja vasturääkivateks.
    Keskikka jõudnud, loobus Lukianos sofistikast, mis oma „kõrgete“ tunnete ning süžeede ja mütoloogiliste lisanditega oli tekitanud temas ühe suuremat vastumeelsust ja asus tegelma filosoofiaga. Filosoofide teooriad veetlesid Lukianost kriitilise sisuga kui vahendiga võitluses usundiliste ja moraalsete eelarvamuste vastu. Kasutasvabalt eri koolkondade ideestikust laenatud argumente, ilma et ta ühegi suunaga täielikult ühineks. Lukianose satiir omandab nüüd filosoofilise kallaku. Satiiri objektideks on stoikude õpetused jumalikust hoolest ja oraakleist, religioosne ebausk , vara-ja võimuahnus, rikaste veidrused, filosoofide dogmaatilisus, nende ebaväärikas eluviis, edevus ja kadedus , nägelemised ja orjameelsus. Oma tegevuse sellel etapil kasutas Lukianos populaarfilosoofilise kirjandusele omaseid žanre, otsides ühtlasi võimalust koomilise elemendi sissetoomiseks filosoofilisse dialoogi. Eeskujuks küünik Menippose teosed, mitme aasta jooksul kirjutas L terve sarja tema stiilis filosoofilisele kirjandusele omaseid žanre, otsides võimalust sisse tuua ka koomiline element.
    Antiikreligioosse satiiri kõrval suunas L sageli pilkenooli ka filosoofide pihta. Vaateilt lähim epikuurlastele, filos dogmatismi vaenlane, ründas neid samu küünikuid, kelle õpetuse kriitilist osa kasutas.
    Ü-konna pahesid paljastav satiir muutub L-il harva teravaks. Selge, lihtsakoeliselt hargnev satiiriline süžee, käsitluse mitmekesisus ja kergus, vaimukas- irooniline argumentatsioon, elav ning huvitav jutustamislaad, väljendusvahendite, kujundite , võrlduste ammendamatu küllus- need on L-i teoste väärtused, ent puudu jääb ideelise sisu sügavusest. Silma torkab positiivsuse puudumine (kritiseerib rikkaid, ent ei tunne kaasa rõhutuile). Ei kujutle teistsugust olukorra võimalust (ü-kond, poliitika). Satiir ü-kondliku elu pealispinnal, väldib ohtlikke teemasid. Võitlus filos. dogmatismi vastu on mõnikord teooria halvustamine, teaduse naeruvääristamine näitab võhiklust. Ajaloolisest piiratusest ja positiivsuse puudumisest hoolimata on Lukianos oma aja silmapaistvamaid andekaid vabamõtlejaid, kes võitles religioosse ebausu , šarlataansuse ja poseerimise vastu.
    Viimasel loominguperioodil võib märgata osalist tagasilangemist retoorikasse, ent satiir püsib siiski.
    Apuleius- looming on mitmekesine. Teosesse „Kuldne eesel “ on põimitud kümmekond mitmesugust jutustust. Folkloorne süžee on seal antud kirjanduslikus vormis, väga põnev on lugu Amorist ja Psychest. Apuleius käsitleb salakavaluse, ustavuse ja omakasupüüdmatu armastuse teemat allegooriliselt. Inimese hing astub uudishimu sunnil keelust üle ja peab heastama oma süü kannatuste ja kestvate rännakute hinnaga. Idee hinge kõlbelisest „puhastusest“ kannatuste kaudu ilmus selle muinasjutu süžeesse uusajal ja on võõras Apuleiuse kontseptsioonile. Kujutab ühtlasi Rooma riigi provintside olustikku, „väikeste inimeste“ ja orjade rasket elu, kohalike võimude ja rikaste omavoli. Ülevad teemad vahelduvad satiiriliste olukirjeldustega.
    46. Millest räägib Apuleiuse romaan „Metamorfoosid” e „Kuldne eesel”? Mis on raamatu peateema? Milliseid novelle, argielu seiku, millist kultuuriloolist ainestikku see raamat sisaldab? Millised muinasjutužanrile omased jooned ilmnevad müüdis „Amor ja Psyche”?
    Seal jutustatakse noore kreeklase Luciuse seiklustest. Sattunud Tessaaliasse, peatub Lucius majas , mille perenaine osutub nõiaks. Soovides tundma õppida maagia salapärast sfääri, tahab ta ühtel õhtul perenaise eeskujul muunduda linnuks, kuid maja ümmardaja, kellega tal on tekkinud armusuhe, muundab ta eksikombel eesliks. Samal ööl viivad röövlid minema õnnetu Luciuse, kellel on küll eesli välimus, kuid inimese mõistus ja tunded, ja algab elu täis vintsutusi, kannatusi ning seiklusi. Lucius teab, et ta võib jälle saada inimeseks, kui sööb roose, kuid möödub terve aasta, enne kui tal see jumalatar Isise abil õnnestub. Tänulik noormee pühendab enda nüüd kogu eluks Isise teenimisele.
    „Kuldne eesel“ on mingi kreeka teose töötlus, mis on lühendatud kujul tuntud Lukianosele omistatava novellina „Lukios ehk eesel“. Apuleiuse romaani on põimitud kümmekond mitmesugust jutustust. Huvitavaim nendest on kuulus muinasjutt Amorist ja Psychest, mida jutustab vanaeit röövlite salaurkas. Folkloorne süžee kirjanduslikus vormis. Kuningal ja kuningannal oli kolm tütart, kellest noorim oli haruldaselt ilus, sattus jumalatari Venuse viha alla. Pidi abielluma koletisega, sattus toredasse lossi, kus tal oli nähtamatu mees, kes oli keelanud end valges vaadata, käis teda öösel külastamas. Õdede nõuannet jälgides valgustas ühel öösel mehe nägu, mees osutus armastusjumalaks Amoriks, kes lahkus vihase ja kurvana. Psyche rändas kaua ja talus kannatusi, kuni viimaks leidis oma mehe.
    Apuleius käsitleb salakavaluse, ustavuse ja omakasupüüdmatu armastuse teemat allegooriliselt. Inimese hing astub uudishimu sunnil keelust üle ja peab heastama oma süü kannatuste ja kestvate rännakute hinnaga. Idee hinge kõlbelisest „puhastusest“ kannatuste kaudu ilmus selle muinasjutu süžeesse uusajal ja on võõras Apuleiuse kontseptsioonile.
    47. Kes olid Plinius Vanem ja Plinius Noorem?
    Plinius Vanem: Rooma õpetlane, elas I sajandi. Sügavalt haritud, tundis huvi kõigi teaduste vastu. Väga töökas. Peateos: „Looduslood“, kasutas 2000 raamatut selle koostamiseks , faktiline materjal. Suri Vesuuvi purske ajal.
    P Noorem: Rooma riigiametnik, kirjanik, Pliniuse õe- ja kasupoeg. Traianuse ajal tegutses mitmes riigiametis. Kiidukõne Traianuse auks. Tähtsus seisneb ta kirjades, mis on kirjanduslikud läkitused proosas , mõeldud peale lugemise ka avaldamiseks. Haritud, heasüdamlik ja veidi edev autor annab neis kaasaegsete iseloomustusi , kõneleb oma esinemistest senatis ja kohtus, reageerib päevasündmustele, arutab kirjanduslikku küsimusi, kirjeldab loodust ja esemeid, pöördub õnnitluste, tänu- ja kaastundeavaldustega sõprade poole. Kogu koosnes 9 raamatust, hiljem lisandus 10. raamat. Elegantne stiil, autori hea mälu, tähelepanuvõime ja oskus vestelda lõid Pliniuse kirjadele kindla koha antiikaja epistograafias.
    48. Milline on Plutarchose tuntuim teos? Milline on olnud Plutarchose mõju järelpõlvedele?
    „Paralleelsed elulookirjeldused“ (elulugude sari, Kreeka ja Rooma ajalootegelased paaris).
    Tänu suurele kirjanduslikule väärtusele, käsitluse lihtsusele ja selgusele oli P teos uusajal haritud ringkonnis harrastatud lugemisvaraks, avaldas tuntavat mõju kirjandusele. Renessansiaja teadlastele oli ta hästi tuntud. „Elulugude“ alusel lõi Shakespeare oma rooma tragöödiad, ta oli ka Rousseau , Goethe ja Schilleri armastamatuid kirjanikke. Prantsuse kodanliku revolutsiooni tegelased, samuti dekabristid nägid P kangelastes vabariiklike vooruste kehastusi.
    49. Iseloomustage Martialise ja Juvenalise loomingut
    Väljaspaistev epigrammatik, Kirjanduslik pärand koosneb 15 raamatust. Epigrammid menukad. Umbes 3 veerandit tavalises värsimõõdus (eleegiline distihhon), selle kõrval 11.silbiline värss ja kolijamb.
    Leidub ka trad. epigramme (hauakirjad, pühendused), kuid domineerib pilkeline sisu, mis määrabki ta loomingu iseloomu. Värssides möödub terve galerii kujusid . Paljudes epigrammides puudutab ta kirjandusküsimusi, polemiseerides arhaistidega ja „õpetatud“ luule pooldajatega, pilgates andetuid kirjanikke ja plagiaatoreid.
    Haarates laias kaares mitmesuguseid elunähtusi, jääb Martialise pilge siiski pealiskaudseks. Ka puudub tal enamasti moraliseeriv ja paljastav tendents , mis oli omane antiikaja satiirikuile. Mitte kriitika sügavus, vaid sõna tabavus, vaimukus ja elav, koomilisse liialdusse kalduv kujutlusvõimu on teinud Martialise üheks silmapaistvaimaks epigrammiklassikuks maailmakirjanduses.
    Iuvenalise kirjanduspärand koosneb 16 satiirist, hakkas kirjutama alles keskeas . Erinevalt Horatiuse „naervaist“ satiiridest kuuluvad Iuvenalise heksameetreis kirjutatud luuletused vihaste, piitsutavate satiiride liiki.
    Autor seadis endale ülesandeks paljastada kaasaja pahesid.Opereerib nimedega minevikust, vaid alamkihti kuuluvad isikud, ent annab mõista, et räägib kaasaja inimestest. Tema selle perioodi satiirid on deklamaatorlikus stiilis kirjutatud invektiivid rooma elu pahede ja hädade vastu. Deklamaatorlikkus avaldub alatitest pöördumistes lugeja poole, nördimust väljendavais hüüatustes, hüperboolides, eredate kujundite kuhjamises ja silmatorkavais ootamatutes üldistustes.
    Kirjeldab toreda pealinna kehvikute elu, idealiseerib maaelu. Kujutab intelligentsete elukutsete esindajate viletsat olukorda, kõneldakse klientide alandamisest. Ründab manduvat aristokraatiat.
    Satiirides on palju liialdusi, skandaalsust, ent samas puudutab I rida tõsiseid ja olulisi Rooma ü-konna väärnähtusi.
    Loomingu teises pooles siirdub vihaselt satiirilt filosoofilise diatriibile. Kõneleb ebamõistlikest soovidest, lastekasvatusest, sisetundepiinadest. Tegelikkue kriitika asendub abstraktsete kaebustega kaasaja moraali languse üle ja satiiride üldine toon muutub leplikumaks.
    50. Milliseid kristlikke rooma kirjanikke teate?
    Aurelius Augustinus, Hieronymus , Julianus Apostata, Ammianus Marcellinus.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 20 lk · .doc · 71 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Antiikkirjanduse konspekt #1 Antiikkirjanduse konspekt #2 Antiikkirjanduse konspekt #3 Antiikkirjanduse konspekt #4 Antiikkirjanduse konspekt #5 Antiikkirjanduse konspekt #6 Antiikkirjanduse konspekt #7 Antiikkirjanduse konspekt #8 Antiikkirjanduse konspekt #9 Antiikkirjanduse konspekt #10 Antiikkirjanduse konspekt #11 Antiikkirjanduse konspekt #12 Antiikkirjanduse konspekt #13 Antiikkirjanduse konspekt #14 Antiikkirjanduse konspekt #15 Antiikkirjanduse konspekt #16 Antiikkirjanduse konspekt #17 Antiikkirjanduse konspekt #18 Antiikkirjanduse konspekt #19 Antiikkirjanduse konspekt #20
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 20 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-05-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 71 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Pisike18 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Tartu Ülikooli aine "Aintiikkirjandus" eksami kordamisküsimused koos vastustega.
    antiikkirjandus vanakreeka vanarooma kreeta-mükeene homerose eeposed ilias odüsseia heksameeter hesiodos lüürika sappho alkaiose anakreon aischylos spohokles euripides

    Sarnased õppematerjalid

    Antiikkirjandus
    13
    doc

    Antiikkirjandus

    Antiikkirjanduse kursuse kordamisküsimused. 1. Mis on antiikkirjandus? Millisesse ajavahemikku see langeb? Atiikkirjanduse moodustavad vana-kreeka ja -rooma kirjandused, mis langeb ajavahemikku 8. saj eKr. kuni 5. saj pKr.. 2. Millises geograafilises areaalis loodi vanakreeka kirjandust? Kreeka kirjandust loodi Vahemeremaade idaosas (Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere saared ja Väike-Aasia läänerannik). Hiljem levis kirjanduse ja kultuuri mõju Kreeka kolooniate tõttu nii ida kui ka lääne poole (Itaalia, Põhja-Aafrika rannik). 3

    Antiikkirjandus
    Antiikkirjandus
    9
    doc

    Antiikkirjandus

    Antiikkirjanduse kursuse kordamisküsimused. 1. Mis on antiikkirjandus? Millisesse ajavahemikku see langeb? Antiikkirjanduseks nimetatakse Kreeka ja Rooma orjandusliku ühiskonna kirjandust u I aastatuhande algusest e.m.a. kuni 5. sajandini m.a.j. 2. Mille poolest on vanakreeka kirjandus Euroopa kirjanduse hulgas iseäralik? Milline on rooma kirjanduse seos vanakreeka kirjandusega? Milline on rooma kirjanduse roll Euroopa kirjanduses? Vanakreeka kirjandus on Euroopas vanim ja ainus täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus

    Kirjandus
    Antiikkirjanduse eksam 2011
    18
    doc

    Antiikkirjanduse eksam 2011

    Antiikkirjanduse eksamiküsimused 1. Mis on antiikkirjandus? Millisesse ajavahemikku see langeb? Nimetus antiikkirjandus tuleb antiquus, antiqua, antikuum ­ vana või muistne, põline, auväärne ja see omakorda tuleneb teisest lad. Keelsest sõnast ante ­ vanem, enne või ees. Roomas kasutati antiqua Kreeka pärandi kohta. Enamasti arvatakse, et minevik on seljataga, tulevik ees. Tegelikult on vaid vastupidi ­ minevik on läbielanute silme ees, seega on ees, ent tulevik on tundmatu, seega võiks hoopis see taga olla.

    Antiikkirjandus
    Nimetu
    19
    doc

    Nimetu

    Antiikkirjanduse kursuse kordamisküsimused. 1. Mis on antiikkirjandus? Millisesse ajavahemikku see langeb? Antiikkirjandus ­ vanakreeka ja -rooma kirjandus, ajaliselt 8. saj eKr­5. saj pKr. ,,Antiik" võeti kasutusele 18. Sajandi prantsusmaal, kultuuri ja kunsti tähistamiseks. Antiikkirjandus tekkis 1. Aastatuhandel. See oli muutuste aeg. Sel ajal tekkisid omapärased ja uued religioonid. Tekkis ka teadus, mis ei olnud enam religiooniga nii tihedalt seotud. Samuti ka väljapaistvad kultuuritegelased. 2. Millises geograafilises areaalis loodi vanakreeka kirjandust? Maa hõlmas Balkani poolsaare lõunaosa, Egeuse mere saared (Küklaadid, Sporaadid) ja Väike-Aasia lääneranniku.Suure kolonisatsiooni ajal (8.­6

    Kategoriseerimata
    Antiikkirjanduse kordamisküsimused
    22
    doc

    Antiikkirjanduse kordamisküsimused

    Antiikkirjanduse kursuse kordamisküsimused. 1. Mis on antiikkirjandus? Millisesse ajavahemikku see langeb? Millises geograafilises areaalis loodi vanakreeka kirjandust? Kust olid pärit rooma kirjanikud? Antiikkirjanduseks nimetatakse Kreeka ja Rooma orjandusliku ühiskonna kirjandust. Langeb ajavahemikku u I aasatuhande algus e.m.a ­ 5. saj m.a.j. Vanakreeeka kirjandust loodi Vahemeremaade idaosas I aastatuhande alguses e.m.a ja oli tihedalt seotud II aastatuhande kreeka-mükeene kultuuri. Hiljem levis itta, Kesk-Aasiani ja Indiani välja

    Antiikkirjandus
    Antiikkirjanduse kordamine eksamiks
    19
    doc

    Antiikkirjanduse kordamine eksamiks

    Antiikkirjanduse kursuse kordamisküsimused. 1. Mis on antiikkirjandus? Millisesse ajavahemikku see langeb? Millises geograafilises areaalis loodi vanakreeka kirjandust? Kust olid pärit rooma kirjanikud? * Antiik kirjanudse all mõeldakse vanakreeka ja vanarooma kirjandust, mis on vanimad Euroopas tekkinud kirjandused u (I aastatuhande algusest) 8. saj eKr ­ 5. saj pKr. Rooma kirjandus alates III saj eKr. * Vanakreeka kirjandus loodi Põhja- ja Kesk-Kreekas, Peloponnesose saarel, Kreetal

    Antiikkirjandus
    Vanakreeka kirjanduse arhailine ajajärk
    9
    pdf

    Vanakreeka kirjanduse arhailine ajajärk

    ajaloolised jutustused. Proosakirjandusest on säilinud vaid üksikuid fragmente. Valmizanri loojaks peetakse küürakat früügia orja Aisopost, kelle tegelik olemasolu siiski tõestatud ei ole. Mitmeid valmimotiive ( "Hunt ja lambatall", "Vares ja rebane") võib kohata Euroopa valmimeistrite La Fontaine'i, Lessingu, Krõlovi ja eestlase J. Tamme loomingus. (Kleis 1956: 68). Allikaloend Kleis, R 1956: Vana-Kreeka kirjanduse põhijooni, Tartu Kleis, R 1980: Antiikkirjanduse ajalugu, Tallinn Unt, J 2001: Antikkirjandus, loengukonspekt, Tartu http://e-ope.khk.ee/ek/2012/antiikkirjandus/mis_on_antiikkirjandus.html http://et.para-web.wikia.com/wiki/Kreeka_jumalad

    Kirjandus
    Antiikkirjanduse kordamisküsimused 2017 kevad
    25
    docx

    Antiikkirjanduse kordamisküsimused 2017 kevad

    ehk kreekastumine, kreeka keele ja kultuuri laialdane levik eelkõige ida suunas; 4) Rooma impeeriumi periood 1. eKr ­ 5.-6. sajandil pKr. Alates 5. sajandist jätkub kreekakeelne kirjandus bütsantsi kirjandusena ning pärast Bütsantsi vallutamist türklaste poolt 1453. aastal uuskreeka kirjandusena. 3. Milliste takistavate teguritega tuleb arvestada tervikpildi loomisel antiikkirjandusest? Antiikkirjandus pandi kirja ladina ja vanakreeka keeles, mõlemad keeled on ammu välja surnud. Teiseks ei ole selge teiste kultuuriruumide (kelti, germaani, sküüdi, foiniikia, egiptuse, pärsia jt) mõju Vana-Kreekale ja Vana-Roomale. Kirjandust mõjutas kindlasti ka riigikord (arhailisest kogukonnast kuni isevalitsusliku polise ja viimaks impeeriumini), samuti tuleb mõista religiooni mõju (paganlik polüteism,

    Klassikaline filoloogia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    ingrid80 profiilipilt
    Ingrid Lettermo: Kasu mitte mingit. Oleks siis midagigi, mis oli nn lühitutvustuses, või märksõnadega seoseski midagi
    20:44 23-05-2013



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun