OSKAR LUTS (0)

OSKAR   LUTS
Oskar  Luts  (7. jaanuar 1887) oli eesti kirjanik 
ja  farmatseut , Eesti NSV rahvakirjanik (1945). 
Lutsu  tuntuimad teosed on Paunvere  alevit  
kirjeldav nn  Tootsi -lugude sari: "Kevade" 
(1912–1913), "Suvi" (1918–1919) ja "Sügis" 
(1938, 1988).  Kirjandusteadlane  Janika 
Kronberg nimetab veebientsüklopeedias 
Estonica  Lutsu 20. sajandi alguse eesti 
kirjanduse "kõige prominentsemaks 
prosaistiks".
Luts on tuntud eelkõige rahvaliku realistliku 
proosa poolest, milles ta lõi ilmekaid 
varjundirohkeid olupilte. Kirjandusteadlase 
Heino Puhveli sõnul on Lutsu  stiilile   omased  
"huumor ja sentimentaalne pehmus", mis 
annavad ta realismile " leebe  varjundi". 
"Seepärast on O. Lutsu nimetatud ka 
sentimentaalseks realistiks."Leebe huumori ja 
sentimentaalsuse tõttu on Lutsu sageli 
võrreldud ka Charles Dickensiga,  ehkki  Luts 
pole pikemaid romaane kirjutanud.
Oskar Luts. Nikolai Triigi  söejoonistus , 1928.
Oskar Lutsu põhiteosteks kujunes nn Tootsi-lugude sari. 
Sellesse kuuluvad lühiromaanid või jutustused "Kevade", "Suvi" 
ja "Sügis", samuti jutustused "Tootsi pulm" ja "Argipäev". 
Postuumselt ilmunud "Talve" autorsus on kaheldav, ehkki mitte 
välistatud. Sarja  ühendavad koht – väljamõeldud, kuid suuresti 
Palamusega sarnanev Paunvere – ja korduvad tegelased, kes 
"Kevades" käivad alles kihelkonnakoolis. Mitmed Lutsu 
tegelased – Joosep  Toots , Arno  Tali , Raja Teele, Jorh Adniel Kiir, 
Tõnisson , kellamees  Lible , köster  Julk -Jüri, õpetaja Laur – on 
saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud 
preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud 
ühte neist tehtud filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" (1976), 
"Sügis" (1991).
Samas avaldas Luts ka jutustusi ja näidendeid. Jutustuste 
seast tõuseb esile linna agulielu kujutav tsükkel : "Andrese 
elukäik" (1923), "Õpilane Valter " (1927), "Pankrot" 
(1927), "Udu" (1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne 
nurgake" (1934). Heino Puhvel kirjeldab neid kui jutustusi 
"vaeste ja positsioonita inimeste eluraskustest, neis 
domineerib  pessimistlik  põhiheli , sagedane on 
peategelaste saatuse nurjumine, eluraskustele 
allajäämine või  moraalne  nüristumine. Lutsu huumor on 
neis jutustustes muutnud nukraks ja omandab ainult 
harva rõõmsa varjundi."[4] Näidendeist menukaim on 
"Kapsapea" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti 
on selle  ainetel  valminud samanimeline multifilm.
.  Populaarsed  olid Lutsu följetonid, mille 
tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. 
Tänini loetakse Lutsu mälestuste sarja, 
lastejuttudest populaarseim on aga 
" Nukitsamees ", millest valmis samanimeline 
film  1981. aastal režissöör Helle Karise käe all
Lutsu populaarsus ja rahvalikkus on teinud 
talle kohati ka karuteeneid, akadeemilises 
kirjandusteaduses  on ta aeg-ajalt jäänud 
"tõsisemate" kirjanike varju. Nii näiteks pole 
2001. aasta "Eesti kirjandusloos" Luts 
pälvinud eraldi peatükki (erinevalt näiteks 
Ernst Peterson-Särgavast ja Juhan Sütistest), 
vaid tema loomingu  käsitlus  jaotub laiali eri 
žanride ja perioodide peatükkidesse. 
Kirjandusringkondade kriitilist  suhtumist  Lutsu 
on kajastanud ka Mihkel Mutt  romaanis  "Elu 
allikad".

Document Outline

• Slide 1
• Slide 2
• Slide 3
• Slide 4
• Slide 5
• Slide 6
• Slide 7
• Slide 8
• Slide 9
• Slide 10