Sissejuhatus kirjandusteadusesse (0)

Mis on kirjandusteadus ?
Filoloogia haru, mis uurib sõnakunsti, otsib seaduspärasusi ning püüab olla objektiivne, selgitab mingeid nähtusi, omab terminoloogiat; kirjandusteaduses kasutatakse keelt teatud viisil ja termineid teatud tähenduses;
Humanitaarteadustes tõestatatakse uurimisel oma tulemusi teisiti kui nt loodusteadustes. Samuti on küsitav tulemuste kontrollitavus.
Kirjandusuurimus on loomu poolest osalt kauduurimus, neid nähtusi, mida uurimus tõeliselt puudutab, ei saa enamasti vahetult kontrollida ega mõõta.
Mis on kirjandus?
üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) – mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus.
Kitsas kirjanduse mõiste “ilukirjandus” – mõiste seotud väärtushinnangutega, kirjandusele omistatud kõrgema staatusega ühiskonnas; Mida peetakse kirjanduseks, sõltub kontekstist, mida antud kogukonnas peetakse kirjanduseks
Laiem kirjanduse mõiste Kirjandus hõlmab ka nt selliseid mittefiktsionaalseid tekste , nagu nt
autobiograafiad, päevikud, kirjad, ajakirjanduslikud tekstiliigid . Kirjanduseks ei peeta ainult kõrgkirjandust, vaid analüüsitakse ka “madalamaid” žanreid. Kirjandus kui arhiiv, teadmiste ja kogemuste kogu
Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste?
Kunstipärane keelekasutus, Fiktsionaalsus, Fikseeritus ( kirjandus kui midagi kirjutatut), Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik.
Kirjandus kasutab erinevaid meediume: tekst võib olla paberkandjal , samas on ka vanaema jutustatud muinasjutt ning kuuldemäng kirjanduslikud tekstid. Näidendi puhul näeme selgesti vähemalt kaht teksti vormi. Näiteks laiendada või piirata oma levikut; muuta oma vormi (nt kirjalikust suuliseks või) Internet annab võimaluse olla väga paljudele kättesaadav, samas saab luua kirjandust ainult piiratud hulgale inimestele. Reklaami abil saab tõsta raamatute ostetavust.
Kirjandus võib olla trükitud (raamat), käsikirjaline või ka suuline( rahvaluule ).
Suuline tekst on autentne. See tähendab, et ta on ühel kujul olemas ühekordselt. Kirjalik tekst on suhteliselt püsiv.
Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused?
Kirjanduslik tekst on reeglina mitmetähenduslik, polüvalentne. Kirjanduslikku teksti tõlgendatakse reeglina mitte konkreetsest situatsioonist lähtudes, vaid üldisemalt.
Kirjandusteaduslikke otsuseid on raske tõestada.
Mida tähendab J. Lotmani lause " Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"?
Primaarne modelleriv süsteem on loomulik keel. Kirjandus on palju keerulisem süsteem kui loomulik keel. Loomulik keel modelleerib maailma ( eelduseks see, et keeles väljendub see, kuidas maailma näeme). Loomulik keel kutsub esile teisi keeli ning aitab neid interpreteerida. Kunsti keel aga modelleerib reaalsuse erinevaid aspekte, kasutades erinevaid süsteeme - semiootikat. Näiteks mõni luuletus loodusest - see on pilt, kuidas luuletaja seda hetke nägi. Lugeja selle mõistmiseks peab tundma erinevaid süsteeme, nt keelt, luuletuses mainitud taimi vms.
Miks on kirjandusteose vorm oluline? Vormi järgi jagatakse kirjandust nö kõrgematesse ja madalamatesse žanritesse. Näiteks: luuletustel on oma kindel väline vorm, mille järgi me nad ära tunneme ; luuletusel on ka sisemine struktuur, enamasti kuulub luuletus ilukirjanduse alla. Koomiksil on ka oma kindel väline vorm, koomiks liigitatakse madalamate žanrite alla.
See, mida autor on tegelikult tahtnud tekstiga öelda, ei pruugi vastata sellele, mida lugeja konkreetses ajahetkes tekstist mõistab.
Milliste teiste distsipliinide uurimistulemusi ja võtteid kasutab kirjandusteadus? Kirjandusteadus ja lingvistika, kirjandus kui sõnakunst, Kirjandus ja ajalugu, Kirjandus ja kunst
Mis on retoorika ja miks on retoorika kirjandusteadusele oluline? Retoorika - väitluskunst, kõnekunst. Kirjanduses on kasutatud nii kõnekujundite teooriat, toopikat
(praegu ka konkreetse sisuga klišee, stereotüüp, motiiv või teema) kui ka retoorilisi teksti interpreteerimise võtteid.
Esteetika - kirjandus kui kunstiliik . Esteetika on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seaduste järgi loomise üldisi
põhimõtteid. erineb nii aja kui ka ruumi teljel.
Milleks on vaja kirjandusajalugu? Üldistavad käsitlused võimaldavad meeldejätmist.
(Kirjandus)ajalugu struktureerib teadmisi, selekteerib, annab hinnangu, loob kaanoni ning samuti loob maitse-eelistusi. Kirjanduseajalugu oluline ka rahvuse mõiste kujunemisel.
Kuidas saab kirjandusajalugu periodiseerida? 1. ühiskondlikust korraldusest lähtudes
2. lähtudes poliitilisest ja sotsiaalsest ajaloost 3. lähtuvat mentaliteedi ja ideede ajaloost
4. Perioodid stiilidest lähtuvalt 5. Aastatest lähtuv, ‘neutraalne’ periodiseering
Miks on kirjandusajalugu alati konstrukt ja nii või teisiti ideoloogiline? Kirjandusajalugu on kirjutatud alati mingitest eeldustest lähtuvalt; seega latentselt ideoloogiline
Kuidas saab tekste liigitada? Ilukirjandus on kirjanduse kui kunsti liik, millel mitmete
käsitluste kohaselt otsene funktsioon ehk otstarve puudub; ehkki tema funktsioonideks on peetud esteetilist naudingut, meelelahutust jm. Traditsiooniliselt jaguneb ilukirjandus eepikaks, lüürikaks ja draamakirjanduseks. Muid funktsionaalseid liike: Teaduskirjandus , Aimekirjandus, Õppekirjandus, Ajakirjandus, õigusalane kirjandus. Kirjandusteadus võib läheneda uuritavale materjalile nii diakroonselt kui ka sünkroonselt.
DRAAMATEOORIA
Mille poolest on draamateosed erilised? Et draamateosed on määratud eeskätt laval esitamiseks tulenevad sellest liigi põhiomadused: dialoogivorm, olevikus esitatav tegevus;
tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud ja konfliktid
tegelaste suhtes – sündmustiku dramatism . Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik.
Vahendaja ( jutustaja ) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist. Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Fiktsiooni aeg ja ruum - hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted. Reaalne aeg ja ruum - etenduse toimumise aeg ja ruum.
Kuidas jaotub näidendi tekst, milliseid osi saab eristada? Teksti jaotus vaatusteks, piltideks ja stseenideks jm
• peatekst – kõneldav tekst, s.o. see tekst, mille näitlejad lavalt dialoogidena ette
kannavad.
• kõrvaltekst koosneb järgmistest osadest: näidendi pealkiri, tegelaste nimestik,
vaatuste, piltide, stseenidemarkeeringud ja eeskätt režiijuhised, st juhised selle kohta,
mis toimub laval, samuti dialoogides kõnelejate nimetamine enne nende ütlusi. Seda
kõrvalteksti näidendi vaataja tekstina ei näe, keelelisena on see osa tekstist antud
üksnes näidendi lugeja jaoks. Kasutatakse ka terminit remark .
Ekspositsioon ja funktsioonid? Ekspositsioon (lad. expositio ‘selgitus, esitus).
“medias in res”; ‚ab ovo‘
Ekspositsiooni funktsioonid
• juhatada sisse praegusesse olukorda
• informeerida eelloost
• panna tegevus käima
Võrrelge klassikalise vormiga draamat avatud vormiga draamaga.
aristotellik näidend – “range ülesehitusega, terviklik ja selge arenguskeemiga sõlmitusest
konklusiooni ehk lõpplahenduseni. Aristotelese järgi: näidendil olgu algus, keskkoht ja lõpp,
sobivad karakterid, pööre õnnelt õnnetusele või vastupidi, äratundmine ehk teadasaamine ja
kannatus, millest lõpuks sünnib vaataja katarsise, hirmu ja kaastunde läbi”
Avatud vorm dramaatikas
• koha ja ajaühtsusest ei peeta kinni
• stseenid vahelduvad kiiresti ja hüppeliselt
• tegevusühtsus ei kehti, stseenid ei ole omavahel põhjuslikus seoses, vaid lihtsalt
mingil moel ritta pandud, stseenid on suhteliselt iseseisvad
• lõpp ja algus ei ole selged
• puuduvad ühetähenduslikult polaarsed jõud
Analüüsige viimati teatris vaadatud näidendit. Milline oli selle vorm?
Mida tähendavad näitemängu puhul kolm ühtsust? • ajaühtsus – tegevustik olgu surutud kokku maks 24 tunnile;
• kohaühtsus – välditagu tegevuskoha vaheldumist (Kohaühtsust Aristoteles ei maini,
seda tegi esimesena itaallane Castervetro 1576 oma Aristotelese kommentaaris)
• tegevustiku ühtsus=• tegevus keskendub ühele tegevusliinile;
• kõik toimuv on kausaalses seoses;
• suletus;
• finaalsus.
Mis on commedia dell´ arte ? Improviseeritud teksti ning kindlate tegelastüüpide ja maskidega rahvakomöödia. Tekkis 16.
sajand Itaalias. Esineti nii lavadel kui ka vabas õhus.
Tegelastüübidcon näiteks rikas ja ihne kaupmees ning edutu naistekütt (Pantalone), naiivne ja
ühtaegu saamatu Arlekiin, nutikas Pulcinella, koomiline unistaja Pierrot , koketne teenijanna
Colombina jne.
Valmis teksti siin ei ole, stsenaarium määrab vaid üldiselt ära tegevuskäigu.
3