KESKAEG, Frangi riik (0)

Keskaeg
Selle sõna võtsid kasutusele 15. sajandil Itaalia humanistid , mis pidi tähistama perioodi antiikaja lõpust renessanssi alguseni . Nende arvates oli see selline aeg, kus midagi ei arenenud. Tänapäeval on see ajavahemik antiik- ja uusaja vahel. Üleminek Rooma maailmariigilt uusaja riikide süsteemile. Klassikaliselt vaimselt kultuurilt nüüdisaja rahvuslikele kultuuridele.
Keskajal tõusid esile uued rahvad , germaanlased ja slaavlased . Geograafiliselt põhirõhk Prantsusmaal. Paganlik kultuur asendub kristliku kultuuriga . Iseloomulik feodalism (ühiskonnakorraldus, kus maa oli läänistatud ning seda harisid sõltuvad talupojad).
Aastal 476 lõpetas Lääne- Rooma riik eksisteermise ning seda aega loetakse kokkuleppeliselt keskaja alguseks. 1453. aastal Ida-Rooma riigi (Bütsants) pealinn Konstantinoopol alistati, 1492. aastal avastati Ameerika, 1517. aastal viidi läbi usureform. Neid loetakse erinevatel juhtudel keskaja lõpuks.
Geograafiliselt saab rääkida keskajast aladel, kus levisid katoliiklus või feodalism, põhiliselt Euroopas.
Keskaegse Euroopa kujunemine
Prantsusmaa, Hispaania ja Inglismaa aladel elasid Rooma riigi ajal keldid , kelle sekka kuulusid gallid , britid, skotid, helveedid (Šveitsis). Germaanlased elasid Rooma riigi piiridest väljas (teiselpool Reini ja Doonau jõge). Nende hulka kuulusid frangid, saksid , langobardid, anglid , vandaalid, idagootid, läänegootid.
Aastal 375 sai alguse suur rahvasteränne. Germaani hõimude sissetungimine Lääne-Rooma territooriumile. Ajendiks oli hunnide tungimine Euroopasse. Tegelikkuses oli sügavamateks põhjusteks rahvaarvu kasv ja kliima külmenemine. Rahvasterände lõpuks peetakse aastat 568, sama aeg langobardide kuningriigi tekkega.
Germaanlased lõid Lääne-Rooma territooriumile oma kuningriigid ( barbarite kuningriigid). Põhjapoolses osas hakkasid välja kujunema germaani keeled. Lõunapoolses osas olid Rooma mõjutused suuremad ning hakkasid välja kujunema romaani keeled ja rahvad.
Frangi riik
3. sajandil asusid nad elama Maas 'i ja Schelde jõe vahelisele alale . Rooma riik lubas nad sinna elama, kuid vastutasuks pidid nad ka Rooma riigi piiri kaitsma. 481. aastal Clodovech alistas kõik oma konkurendid ning temast sai esimene frankide kuningas. Temaga seostub Frangi riigi teke. Clodovechi ajal võtsid frangid vastu ristiusu katoliku kujul. C ajal pandi kirja ka frankide õigus ehk "saali õigus".
Tüüpiline barbarite riik - valitseja pärandas oma riigi kõikidele poegadele . See tõi endaga kaasa tavaliselt sõjad.
Karl Suur (768-814). Tema vanaisa, Frangi riigi kojaülem Karl Martell , suutis kõik Frangi riigid ühendada. Martell'i poeg Pippin Lühike kukutas eelneva dünastia ning temast saab alguse karolingide dünastia. Pippin pärandas kogu riigi oma pojale Karl Suurele . Karl Suur korraldas umbes 50 sõjakäiku. Kõigepealt edelasse Pürenee poolsaare suunas, seal vallutas ta alad kuni Ebro jõeni. Seejärel kagusse Langobardide kuningriigi vastu. Kirdesse sakside vastu. Läände Bretooni poolsaarele.
Tekkis riik, mis oli territoriaalselt võrreldav Lääne-Roomaga. Aastal 800 krooniti Karl Suur Roomas keisriks (Frankide jaoks oli ta endiselt kuningas).
Frangi riik oli endiselt tüüpiline barbartie riik - rahvastik oli väga erinev, kõneldi umbkaudu 20 erinevat keelt, majandussidemed erinevate riigiosade vahel puudusid (toodeti oma tarbeks ehk naturaalmajandus ), eri piirkondi hoiti põhimõtteliselt koos relvajõul.
Juba Karl Suure pojapoegade vahel tekkis probleem. Tal oli 3 pojapoega ning siis tuli riik kolmeks jagada. Aastal 843 sõlmisid nad lepingu, millega Frangi riik jagati kolmeks osaks:

• Lääne-Frangi riigiks - sellest hakkab välja kujunema Prantsusmaa
  
• Vahe (Lõuna) - Frangi riigiks - lõunapoolsest osast hakkab kujunema Itaalia, põhjapoolne osa jääb sajanditeks kujuneva Saksamaa ja Prantsusmaa tülipiirkonnaks ning käib käest kätte.
  
• Ida-Frangi riigiks - hakkab välja kujunema Saksamaa
  

Talupojad ja mõisamajandus
Võib öelda, et talupoeg oli pärisori, kes kasutas feodaali maad ning kandis selle eest koormisi ( loonusrent ). Talupoeg pidi osa oma saagist andma maaomanikule. Peale koormise võis olla ka raharent ehk pidi maksma maaomanikule raha. Raha sai maksta alles siis, kui tekkis turg ja kindel ostjaskond. Ülejäänud toodang müüdi linnainimestele. 10-11 sajand.
Talupoja kohustuseks võis olla ka teotöö ehk ta pidi käima mõisa põlde üles harimas. Talupoeg oli sunnismaine - elukoha vahetamine ilma feodaali loata oli keelatud. Feodaal võis talupoega müüa, osta, vahetada, karistada ( kohut mõista).
Keskajal oli tegemist kahte liiki mõisamajandusega:

• Rendihärrus - Kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle eest renti. Otseselt mõisa põllumaad ei olnud. Olnud valdavaks Lääne-Euroopas.
  
• Mõisahärrus - Talupojad kasutasid ainult väikest maalappi, suurem osa maad jäi mõisamaadeks. Talupojad tasusid maa kasutamise eest nii teotöö kui loonus- või raharendiga. Talupojad pidid harima endale välja renditud maad ja käima samal ajal ka mõisa põldu harimas. Olnud valdavaks Eestis
  

Külakogukond kasutas läheduses asuvaid karja- ja rohumaid ning metsi ühiselt. Metsas jahti pidada ei tohtinud, sest see oli feodaalide eesõigus.
Lääne-Euroopas olid mõningad talupojad ennast 14. sajandi alguseks pärisorjusest vabaks ostnud. Arenenumates piirkondades: Põhja-Itaalia, Madalmaad, Prantsusmaa ning Inglismaa. Feodaal ei saanud teda enam osta/müüa/vahetada, kuid maad pidi ta edasi rentima.
Keskaegne linn
Keskaja algul linn kui käsitöö- ja kaubanduskeskus puudus. Pigem olid valitsemis- ja usukeskus. 10-11 sajandil hakkasid tekkima linnad kui käsitöö- ja kaubanduskeskused. Linna tekkeks oli vaja piisavalt toitu, mis eeldas seda, et talupojad toodaks rohkem, kui neil endal vaja läheb. Seepärast mindi kaheväljasüsteemilt üle kolmeväljasüsteemile - haritava maa pind suurenes. Võeti kasutusele ka ratastega hõlmader.
Käsitöö muutus keerukamaks ning eraldus põlluharimisest. Käsitöölised asusid elama sinna, kus neil oli parem hankida toorainet. Linnad tekkisid vande Rooma-aegsete linnade asupaikadele, kaubateede ristumiskohtadele (maateed, veeteed), linnuste ümbrusesse.
Linn tekkis alati mingi feodaali maale ning feodaal, kelle maale linn tekkis, oli maaisand . Algul sõltus linn maaisandast. Linnad üritasid ennast maaisanda võimu alt vabastada - osadel õnnestus, osadel mitte.
Iga linna puhul oli tähtsaimaks linnaõigus, mille alusel toimus linnaelu korraldamine linnas. Linnaõiguse annetas linnale maaisand. Nt. Tallinnale annetas Taani kuningas Lübecki linna õiguse. Hamburg - Riia - Tartu.
Kõik linna kodanikud olid vabad feodaalkoormistest. Linna enda liikmete seast valitud inimesed juhtisid linna - omavalitsus . Linn mõistis ise kohut oma elanike üle. Linna iseloomustas ka omakaitse ehk linna elanikud pidid suutma end ise kaitsma. Esmane kaitse oli linnamüür.
Linnal oli õigus maksustada selle elanikke. Oli ka õigus ise münte vermida.
Linna ülesehitus oli kontsentriline ehk ta laienes seest väljapoole. Linna ümbritses eeslinn ehk agul . Linnal võis olla maid ka väljaspool müüre ehk linna saras.
Tsunftisundlus - oskustöölised pidid kuuluma tsunfti. Väljaspool tsunfti oli käsitöö tegemine keelatud.
Tsunftid olid ühinenud gildidesse. See tsunft , mis ühendas teisi oli väikegild. Igal tsunftil oli oma skraa , mis määras ära tsunfti reeglid.
Tsunftid korraldasid ka meelelahutuslikke üritusi ning aitasid surnud tsunftiliikme peret.
Õpipoiss (peab pärinema kristlikust perekonnast) - sell (pidi õppima mitme erineva meistri juures) - šedööver (meistritöö, mis tuli valmistada, et saada meistriks) - meister.
Sellid, kes meistrikohta ei saanud, nimetati igavesteks sellideks.
Suurgild ( Mustpeade gild) seisis kaupmeeste huvide eest.
Suurimad kaubanduspiirkonnad:

• Vahemeri ( Veneetsia , Genova , Firenze ) ühendasid Lääne-Euroopat idamaadega. Põhiline kaup araablaselt, erinevad vürtsid. kangad ( siid ), portselan . Euroopast idamaadesse liikus kuld , kalev.
  
• Lääne- ja Põhjameri. Ühendas Lääne-Euroopat ja Venemaad. Hansaliit , keskuseks Lübeck. Põhiliselt veeti Venemaale soola. Venemaalt toodi palju teravilja, karusnahka, vaha.
  

Katoliku kirik
1. saj pKr tekkis ristiusk ning levis üle Rooma riigi. Konstantinoopoli edikt - ristiusk ainus lubatud usk Rooma riigis. Kirik ühendas ristiusulisi Lääne-Euroopas, seda, mis on õige usk, otsustas kirik, muud kuulutati ketserlikeks. Kirikule vastuvõtmatud mõtted hävitati inkvisitsiooni võttega.
Ristiusk levis:

• ristisõdade käigus (saksid)
  
• misjon ( Iirimaa )
  
• valitseja võttis vastu ristiusu (Clodovech)- loeti alamad kristlasteks.
  

Kõikidest piiskoppidest kerkis esile Rooma piiskop, keda hakati nimetama paavstiks. Talle allusid peapiiskopid, kellele omakorda piiskopid ning kellele omakorda preestrid . Seal, kus viis teenistust läbi peapiiskop või piiskop, nimetati kirikut toomkirikuks.
Toomkapiitel - nõuandev organ 12 toomhärrast. Skolastik vastutas hariduse eest.
Ilmalikel oli võimalik osa saada jumala armust sakramentide kaudu. Sakramente oli kokku 7. Usukinnitamine ( konfirmatsioon ), ristimine , pihtimine , armulaud (kõige tähtsam), kiriklik laulatus , viimne võidmine, vaimulikuks pühitsemine.
Keskajale on iseloomulik vaimuliku ja ilmaliku valitseja omavaheline võimuvõitlus.
Keisritiitli päris Ida-Frangi riigi valitseja.
962. a Otto I lasi ennast kroonida keisriks. (Saksa rahvuse) Püha-Rooma keisririigiks. Eksisteeris kuni aastani 1806 (Napoleon likvideeris selle).
Paavst soovis, et keiser kuuletuks talle ning vastupidi. Paavst arvas , et keiser saab jumala võimu paavsti vahendusel, keiser arvas, et saab otse jumala võimu.
11. sajandi neljandal veerandil teravnes konflikt, kui paavstiks oli Gregorius VII ja keisriks Heinrich IV. Probleemiks oli piiskoppide ametisse määramine. Oli välja kujunenud nii, et piiskopid nimetas ametisse keiser. Piiskoppidel oli palju maad ja võimu riigiasjade ajamisel. Paavst soovis, et tema ülesandeks oleks piiskoppide ametisse nimetamine, et võita piiskoppide meelehea ja omada suuremat võimu riigiasjade korraldamisel.
Paavst andis 1075 . aastal välja paavsti diktaati. Keiser ei tahtnud sellele alluda ning ei tunnustanud Gregoriuse valimist paavstiks. Paavst tagandas keisri ning vabastas ta alamad ustavusvandest ja heitis Heinrichi kirikust välja. H käis 1077 . aastal paavstilt andeks palumas (Canossas käik). See oli talle alandav hetk. Tegi seda selleks, et oma võim säilitada.
Paavsti võit oli ajutine. Lõpliku lahenduse leidis see peale mõlema isiku surma 1122. aastal Wormsi konkordaatiga (kokkulepe ilmaliku ja vaimuliku võimu vahel) - piiskopi kui vaimuliku nimetab ametisse paavst, maavaldused annab piiskopile üle keiser.
Vaimulikud - ja kerjusmungaordud
Usulinne vennas- või õeskond, kus kehtisid kindlad reeglid ja mille peamiseks eesmärgiks oli jumala teenimine eeskätt palvetamise läbi. Nime sai nad rajaja või koha järgi. Kloostrid rajati eelkõige maapiirkondadesse muust tsivilisatsioonist eemale. Klooster - ehitiste kompleks , mis oli mõeldud vaimuliku ordule. Vaimu- ja majanduselu keskus. Laudad , aidad, tallid , pruulikojad. Piiratud müüriga. Emakloostrist said alguse tütarkloostrid.
6. sajandil kehtestas Püha Benedictus kloostrireeglid. Kasinus, kuulekus (abtile või abtsissile), vaesus . Päev tuli võrdselt jagada palvetamise ja töö vahel. Tegeleti põllundusega, loomakasvatusega, aiandusega.
Tähtsamad ordud olid benediktlased ja tsistertslased . Inimesed läksid kloostrisse , sest lootsid saada lunastust või haridust.
Kerjusmungaordude teke oli vastukaaluks jõukuse kasvamisele. Rajati linnadesse. Elatasid ennast kerjamisest. Jutlustasid. Frantsisklased ja dominiiklased .
Ülikoolide teke
Algul kirikukoolid ja kloostrikoolid. Õpiti seitset vaba kunsti: grammatika (ladina keel), retoorika (kõnekunst), dialektika (väitluskunst), aritmeetika (, geomeetria , muusika , astronoomia (ka liikuvad kirikupühad).
Esimeste ülikoolide teke jääb 11-13 sajandisse. 1119 Bologna ülikooli asutamise ürik vmi. Eestis sellel ajal piirdus haridus kodus õpitu ja nähtuga.
Ülikoolis kunstiteadus, arstiteadus , õigusteadus, usuteadus . Pidi alustama kunstist. Hakati välja andma teaduskraade.
Skolastika - tugines muistsetele autoriteetidele ( Piibel , kirikuisade ja antiikautorite teosed) ja püüdis nende seisukohti loogika abil tõlgendada ning erinevaid vaateid ühendada. Põhiprobleemiks sai usu tõdede ja mõistuse tõdede ühendamine. Tuntuim skolastik Aquino Thomas.