Karl Suure elulugu (1)

19
C. R. JAKOBSONI NIM TORMA PÕHIKOOL
KOKKUVÕTE
KARL SUUR
Koostaja : Kaili Olgo
Juhendaja :Toomas Aavasalu
Torma2007
Raamat räägib Karl Suurest,keisrist ja pühakust.
Karl Suur suri 814.aasta 28. jaanuaril. Saint-Galleni munk Notker Kogeleja hüüdis teda nagu Alkuingi –„piiskoppide piiskopiks”. Leopold von Ranke nägi temas „maailmarändurit”.
Ainult kaks inimest on jätnud eurooplaste ajalooteadvusse sama sügava jälje kui tema - Aleksander Suur ja Julius Caesar .
Karli hauapaik on siiani täpselt teadmata. Ta suri, olles vastu võtnud püha sakramendi. Tema surnukeha pesti ja pandi kombekohaselt lautsile, kanti seejärel kirikusse ja maeti rahva suure halamise saatel maha. Alguses ei teatud kuhu teda matta, kuna ta ei olnud mingeid juhiseid selle kohta jätnud. Kõik arvasid, et ainus auväärne paik saab olla kirik . Siin pandi ta juba oma surmapäeval hauda. Einhard eksib , öeldes, et Karl ei jätnud oma surma puhuks mingeid juhiseid. 769. aastal andis ta korralduse, et tahab saada maetud oma isa, kuningas Pippini kõrvale. See oli aga 45 aastat vana ja sel ajal oli kuningaresidents loomata. Imestama paneb aga see rutt, millega Karl maeti. Oli ju ometi talv ja mitte mingid klimaatilised tingimused ei nõudnud kiiret muldasängitamist. Ei oodatud ära isegi kuninga poega, et kuulata ära tema soovid matmispaiga kohta. Kiirustamise ainsaks põhjuseks võis ainult olla mainitud korraldus 769. aastast, milles Karl määras oma puhkepaigaks Saint- Denis ’ kloostri.
Alles aastal 1000 sattus Karli haud uuesti ajaloo vaatevälja. Keiser Otto III saabus renovatio imperii Romanorum’i ideedest haaratuna Aachenisse. Tema sihtpunkt oli Karli haud. Karli haud oli kadunud ja haud oli unustatud! Keegi ei osanud Otto III aidata, aga kuidagi pidi ta saladuse jälile saama, sest kolm päeva hiljem leidis ta Karli haua üles. „Me sisenesime Karli juurde. Ta ei lamanud, nagu teiste lahkunute surnukehad, vaid istus kõrgel troonil nagu elus. Tal oli peas kuldne kroon, kinnastatud kätes hoidis ta skeptrit: sõrmeküüned olid kindad katki puurinud ja neist läbi tunginud. Ümber tema oli lubjast ja marmorkivist valmistatud kate. Kohale jõudes murdsime kohe sellesse avause. Kui me siis tema juurde sisse astusime, tundsime tugevat lehka. Otsekohe pöördusime põlvi nõtkudades palves tema poole.” Arvati, et Otto III lasi Karli surnukeha panna sargofaagi, sest hiljem leiti see just sellises, Proserpina -sarkofaagis. Jällegi oli Karli haud unustatud.
Pärast haua taasleidmist laskis Friedrich Barbarossa oma „esiisa Karli” pühakuks kuulutada. Pärast seda kui Karli säilmed olid 1215. aastal, taas ühe Hohenstaufenist keisri, Friedrich II kaasabil leidnud oma viimse ja lõpliku puhkepaiga kuldses kirstus Aacheni toomkiriku kooris, vajus keiser Karli kahel korral ära unustatud esialgne haud jälle unustusse. Hiljem leiti palju andmeid ja kõik klappis. Haud asus toomkiriku alumise korruse kuningliku trooni lähedal ja oli mõõtmetelt piisavalt suur, et mahutada Proserpina-sarkofaagi. Arvestades selle lihtsakoelisust, võis hauarajatis valmis saada mõne tunniga.
Pippin Keskmine, tema poeg Karl Martell , viimase poeg Pippin Noorem ja omakorda tema poeg Karl Suur ehitasid Karolingide riigi üles poliitilise osavuse, võimalikkuse piire täpselt hindava pilgu ja karismaatilise jõuga. Kõiki neid ühendas järjepidevus, igaüks jätkas eelmise tööd.
Karl, kes oli oma riigi kindlustamiseks pidanud ränki lahinguid. Alati enne sõda proovis ta läbirääkimisi pidada, aga kui see ei õnnestunud siis oli põhjust sõda alustada. Enamjaolt ta võitis. Karli ema tahtis, et ta poeg abielluks Langobardide kuninga Desideriuse tütre Desiderataga. Frangi kuningatest olid seega saanud Langobardi väimehed. Pärast Karli venna surma sai Karl ainuvalitsejaks. Ainult Karli sünnikoht ja sünniaasta on teadmata. Palju ajalookirjutajaid arvavad , et on sünniaastaks 742, aga kui Karl suri 70- aastaselt siis lihtne arvutus näitab, et Karl sündis aastal 747. Milleks aga selline kära Karli sünniaasta ümber?? Nimelt võib just sünnidaatumis peituda Karli ja ta venna Karlmanni vahelise tüli põhjus. Aeg-ajalt peetakse isegi võimalikuks kahe kuningapoja sõja puhkemist. Vaadelgem lähedalt ühte saladust.. 768.aasta 9.oktoobril pühitsetakse Karl ja Karlmann kuningateks. 3 aastat hiljem sureb Karlmann ja Karl võtab kogu valitsemise üle. Mida ta aga tegi nende kolme aasta jooksul?? 769. aasta kevadel näeme me teda liikumas Akvitaania poole ning mässuline provints alistatakse kiiresti, sest juba juulis näeme Karli tagasiteel lossi poole. 770. ja 771. aastal ei kuule me temast midagi. Ema soovitusel abiellus ta Desiderataga ja võrdsustas oma seisu oma surnud venna Karlmanniga. Kuidas aga sai Karl kahekümne päevaga Frangi riigi ainuvalitsejaks?? See pidi juba ette valmistatud olema.
Veidi pärast oma venna surma läheb Karl Villa Corbonacumisse. Seal tuli midagi riigipäeva sarnast. Ja Karl ongi ühtäkki riigi ainuvalitseja.
Akvitaania probleemi lahendas ta juba Karlmanni ajal. Omaette probleem oli Baieri . Seda valitses Karli nõbu, hertsog Tassilo. Frangi kuningas oli realist. Kõigepealt korrastas ta oma isiklikud vahekorrad ja abiellus siis vaid 13- aastase Hildegardiga. Kaheteistkümne õnneliku abieluaastaga kinkis naine talle 9 last, kes ise suri juba 783. aastal.
Karl seisis kahe valiku vahel, kas enne alustada sõda Langobardide või saksidega. Pärast Desideriuse veenmist paavsti, oli sõda Langobardide vastu aga möödapääsmatu. Kui Karl ikkagi otsustas Sakside sõja kasuks siis seepärast, et seal oli olukord kriitilisem.
Pilk ajalukku jätab mulje, et Karl oli sõdadepidaja mees aga talle tegelikult meeldis hoopis läbirääkimisi pidada. Kui välja arvata sõda Hispaaniaga, siis kõik sõjad ta võitis. Karl tegi hoolikalt plaani Langobardide vastu ja oligi Desideriuse saatus otsustatud. Ta kaotas nagu saksidki..
Saja aasta jooksul, alates Karl Martelli võimuletulekust kuni Karl Suure surmani oli frankidel uurimuste kohaselt vaid seitse sõjavaba aastat. Sõda oli reegel, rahu erand .
Langobardias oli Hadrianus saanud paavstiks kuningas Desideriuse tahte vastaselt. Paavst otsis frankidelt abi ja see appihüüd jõudis Karlini. Karl pakkus kuningale 14 000 kuldsoldot.
Juba 772.aastal olid Langobardia ülikud pöördunud Karli poole, et see tungiks Langobardiasse ja kukutaks nende abiga Desideriuse. Kui Desiderius läbirääkimised tagasi lükkas, siis kuulutas Karl välja mobilisatsiooni. Karl ründas Itaaliat kahest küljest. Desiderius kõige oma väega oli kurus kaitseks, nägi kõikvõimas Jumal ta kurja plaani ja saatis sel ööl nende peale hirmu ja kartuse, nii et need jooksu pistsid. Seda nähes frangid ajasid neid taga ja tapsid paljud.
774. aasta kevadel vallutas Karl veel mitu Langobardia linna.
Itaalias peetud võitluste ajal pidas Karl ka sõda saksidega. See oli koorem , mille olid frangid saanud päranduseks Merovingidelt. Nendest sõdadest said ristiretked , ususõjad. Karl ei tahtnud nende sõdadega mitte muud saavutada kui saksid Frangi riiki sulatada.
Esmakordselt märib sakse ajaloos Ptolemaius. Nad asusid tema andmetel Elba paremal kaldal. IV sajandi keskpaigaks pidid nad juba olema Alam-Reinini tunginud. VI sajandil olid nad Saale ja Unstruti kandis . VIII sajandil on nad seal, kus nad olid Karl Suure ajalgi.
Sõda nendega oli meeleheitlik ja frangid polnud ühtki teist sõda pidanud sellise visaduse, meeleheitlikkusega. Saksid olid metsik rahvas, kes pooldas ebajumalaid ja oli kristuse suhtes vaenulikult meelestatud. Kuningad neil puudusid. Kongreetsete ülesannete tüitmiseks valisid nad kidlad juhid, sõjaliste ettevõtmiste eesotsas olid hertsogid. Kuninga taoline ühendav keskvõim puudus.
Tegelikult seisis Karl nelja vaenlase ees. Olles võitnud engereid, tõusid veidi aega hiljem tema vastu üles vestfaalid, ostfaalid või nordalbingid. Saksi hõimudes oli kolm seisust: aethelid (ülikud), vabad inimesed ja litenid (poolvabad). Põhiline vastuseis frankidele lähtus vabameeste seas.
Frangi armee kogunes 775. aasta juulis Düreni lähedal. Sakside alistamiseks oli mobiliseeritud kogu Frangi riigi jõud ja vägi. Pealetung algas Dürenist ja oli suunatud loodesse. Selle käigus vallutati Sigiburg ja Weseri-äärse Höxteri lägedal asuv Bruniburg. Nähes frankide võite, andsid ostfaalid koos oma juhiga alla. Engerid panid ilma võitluseta relvad maha ja alistusid. Vaid üks Frangi väeosa, mille Karl oli paigutanud Weseri jõe ületuskoha kaitseks, kandis omaenda hooletuse tõttu kaotusi.
Oli olemas inimene Widukind, kes oli nii-öelda sakside õhutaja. Teda eriti riigi annaalides ei mainita, aga on teada, et ta varjab end taanlaste juures. Tema õhutustel hakkasid saksid mässama aga kogu aeg pidid tundma kaotusvalu ja loovutama kuulekalt palju pantvange.
Ja nüüd algas katastroofi algus. Riigiannaalides mainitakse taas Widukindi. „Kui kuningas pärast riigipäeva lõppu üle Reini tagasi Galliasse suundus , tuli Widukind ja hakkas lootusetult sakse vastuhakule meelitama. Nad valmistusid sõjaks frankide vastu.
Kiiresti kogus Karl väed kokku ja suundus kiirmarsil Alleri suudmesse Weseri ääres. Riigiannaalid teatavad lakooniliselt: „Seal tulid jälle saksid kokku, alistusid Karli võimule ja andsid välja kõik 4500 kurjategijat, kes olid peasüüdlased selles ülestõusus, et neid karistataks surmanuhtlusega: ja nii ka sündis, välja arvatud Widukindiga, kes jälle põgenes Taani. Kui kõik see oli läbi, läks Karl tagasi frangimaale.
Ükskord tuleks käibetõed kõrvale heita ja endalt kainelt küsida: mida pidanuks Karl pärast Süntelis aset leidnud reetmist tegema? Ta oli sakse korduvalt võitnud ja viimased olid talle ka korduvalt alistunud ning truudust vandunud. Alates 772. aastast oli Karl sunnitud igal aastal – välja arvatud 773 – ette võtma saksidevastase sõjakäigu, sest seda tingisid korduvad reetmised ja vandetõotuse murdmised.
777. aasta Paderborni riigipäeval oli Saksimaast saanud Frangi riigi osa. Ja nüüd 782. aastal, leidis aset see tragöödia. Saksid, kelle Karl oli slaavlaste vastu sõtta kutsunud, hävitasid tema idafrankidest koosneva armee ja mõrvasid tena enda poolt läkitatud saadikud.
Kogu aeg oli Karl andestanud ja saksid truudust vandunud ning korduvalt oma elu pandiks andnud. Verdenis kaotasidki truudusemurdjad üksnes selle, mille nad olid pantinud: oma elu.
Küüditamine – see oli vahend, mida olid kasutanud juba Rooma keisrid : deporteerimine, sunniviisiline ümberasustamine.
Saksid pillutati laiali üle kogu Saksimaa. Küüditamine tabas nii õiglaseid kui ka patuseid.
Seejuures koostasid küüditatud palvekirja, pöördudes keiser Ludwig Vaga poole ja lootsid temalt õiglast otsust.
See oli dokument inimlikust tragöödiast, ajastu peegelpilt, mis tõestab, kui valimatult tegutsesid Frangi võimukandjad.
Igal revolutsioonil, igal ülestõusul on lisaks ideelistele sihtidele ka oma majanduslikud põhjused. Sakside puhul oli selleks muuhulgas kirikukümnis.
Sellele lisandus 782. aastal välja antud „Capitulatio de partibus Saxoniae” halastamatu karmus:
„Surmatagu see, kes tungib vägivaldselt kirikusse.”
„Surmatagu see, kes ei pea neljakümnepäevast paastu ja sööb liha.”
„Surmatagu see, kes paganliku kombe järgi põletab surnu.”
„Surmatagu see, kes keeldub kirikule maksmast kümnist.”
Loomulikult tuleb nende karistuste karmust mõõta sakside endi mõõdupuuga, mis juba ainuüksi mesilastaru varguse eest karistas surmaga.
Ettenägematud sündmused, mis nüüd järgnesid, näitavad suure kuninga vastupidavust ja tema läbinägelikku pilku, mis aitas tal üksteisele järgnevates katastroofides mitte kaotada silmist prioriteete. Saksimaal oli taas puhkenud ülestõus. Suur oli oht, mis ähvardas kuninga trooni ja elu. Pippin Küürakas oli Karli vanim poeg tema abielust oma noorusarmastuse Himiltrudiga. Pippin oli küll ilusa välimuse, kuid vigase seljaga . Mõned nimetasid teda sohilapseks. See laskis rahulolemtutel Frangi aadlikel seada end kuninga ja isa vandenõu etteotsa . Selle eesmärk oli Pippin kuningaks teha ja ta isa, vennad, kindlasti ka kuninganna Fastrada, mõrvata.
Karli biograaf Einhard toob vandenõude põhjustest rääkides esile üsna mannetuid selgitusi: Siiski usutakse, et nende vandenõude põhjus ja läte peitus kuninganna Fastrada õeluses, ja mõlemal korral olid sepitsused suunatud kuninga vastu ainult seepärast, et olles oma abikaasa õeluse suhtes liigagi leplik , näis tema loomuomane headus ja tavapärane leebus teda hirmuärataval kombel uinutavat.
Frangi vandenõu 792. aastal oli ohtlik, kuna vandeseltslastel läks korda panna üks õnnetu kuningapoeg oma pilli järgi tantsima. Siiski ei suutnud Saksi rahutused ja 792. aasta reetmine Karli murda. Ta püsis oma laagriga endiselt Regensburgis, et jätkata ettevalmistusi uueks sõjakäiguks avaaride vastu. Ehitati lahtikäiv sild ja selle juures jõudis kuningas veel kutsuda kokku sinod , mis tegeles adoptioaanliku õpetuse küsimustega ja mõistis selle kketserlusena hukka.
Kui kõik ettevalmistused avaaride vastu olid lõpetatud, algas Saksimaal ülestõus. Kas saksid, saratseenid ja avaarid olid sõlminud ka eelnevaid kokkuleppeid, ei ole võimalik tõestada.
793. aastal, nagu oli toimunud Saksimaal ülestõus, toimus veel sündmusi, mis panid Frangi kuninga võitmatuse tõsiselt proovile. Itaalias, Burgundias, Provence’is ja mõnes Prantsusmaa piirkonnas, seega Frangi riigi võtmealadel, puhkes katastroofiline näljahäda. Nagu teatavad Mosellani annaalid , püüdsid inimesed oma nälga kustutada kõige viletsama prügiga ning oli isegi nii olnud, et vend õgis venda ja ema õgis lapsi.
Avaaride võitmise või õieti nende hävitamise jättis Karl oma poja, kuningas Pippini, Friuli markkrahvi Erichi ja naisevend Geroldi, Baieri asehalduri hooleks. Sõjasaak oli enneolematult rikkalik.
Einhard kirjeldab toimunut : „Inimmälu ei suuda meenutada ühtki frankide vastu peetud sõda, milles viimased oleksid rohkem rikastunud ja aaretega üle külvatud; sest ilmudes sinna peaaegu vaestena, leidsid nad kuningalinnusest nii palju hõbedat ja kulda, võitsid lahingutes nii palju väärtuslikku sõjasaaki, et võib tõepoolest uskuda , et frangid võtsid hunnidelt õigusega selle, mille hunnid olid varem ebaõiglaselt teistelt rahvastelt röövinud.” Kuningas jagas seda vara heldekäeliselt vaestele, kirikutele, kloostritele ja oma lähimatele usaldusalustele.
Aasta hiljem, 796, tungis kuningas Pippin koos oma väega uuesti Avaarimaale. Mingit vastupanu nad seal ei kohanud. Uus chagan ilmus koos oma ülikutega Frangi kuningapoja ette ja tunnistas oma alistumist.
Lisaks suurtele sõdadele langobardide, sakside, baierlaste ja avaaridega olid Karlil ning ta riigil pidevalt käsil väiksemad võitlused, karistusretked vabastusaktsioonid või ükskõik kuidas neid sõjalisi aktsioone nimetada.
787. aastal näeme me Karli ennast sõjakäigul Benevento hertsogi Arichise vastu, kes üritas koos oma naise, Langobardia kuningatütre Adelbergaga kaitsta riigi iseseisvust. Võimsate Frangi relvade ees tuli tal alistuda.
789. aastal oli Karl sõjakäigul slaavlaste vastu. Ta alistas nad Frangi ja Saksi vägedega.
790. aasta tõuseb esile selle poolest, et Karl ei pidanud ühtegi sõda. Riigiannaalide kirjutaja toob ülima naiivsusega esile vabanduse: „Sellel aastal ei võtnud kuningas ette ühtegi sõjaretke... Et mitte jätta muljet, nagu oleks ta tegevuseta olnud ja aega surnuks löönud, sõitis kuningas laevaga mööda Maini oma residentsi, mille ta oli ehitanud frangi jõe Saale äärde Germaaniasse, Salzi, ning pöördus uuesti sama jõge pidi Wormsi orgu tagasi.”
799. aasta viis frangid järjekordsesse võitlusse taas mässama hakanud Bretagne ’iga. Krahv Wido, bretoonidemargi mõjukaim krahv, keda toetasid vägedega ka teised krahvid, sundis bretoonid uuesti Frango korrale alluma. Alistumise märgina andis võidukas Wido Aachenis Karlile üle bretooni pealike sümboolsed relvad.
805. aastal oli Karli poeg prints Karl sõjakäigul böömide vastu.
806. aasta kohta teatavad riigiannaalid: „Keiser saatis oma poja Karli slaavlaste maale, keda hüüti sorbideks ja kelle elupaik oli Elbe jõe ääres. Selle sõjaretke käigus tapeti slaavlaste hertsog Miliduoch ja ehitati sõjaväe poolt kaks linnust, üks Saale ja teine Elbe kaldale.”
808. aasta kevadel sai karl teate, et Taani kuningas Godofrid liigub sõjaväega frankide liitlaste abodriitide poole. Keiser saatis poeg Karli Saksi-Frangi armeega taanlastele vastu. Hilisemal taandumisel Frankide relvade ees rajasid taanlased Läänemerest Põhjamereni ulatuva kaitsevalli, nn. Danewerk’i. Seal olevat olnud ainult üks värav, mille kaudu kaubavakrid ja ratsanikud sisse ning välja pääsesid.
Vana keiser oli jõudnud äratundmisele, et riigi pika rannajoone kaitsmiseks on merelaevastik hädavajalik. Ent valitsenuks ta ka kauem.Frankidest ei saanud meresõitjaid. Selles mõttes ei olnud nad Rooma mantlipärijaid.
Siinne väikesõdade loetelu ei ole ammendav . See ei olnud ka meie eesmärk, pigem oli selleks soov näidata, et Frangi riik oli sõjast etinud oma käsitöö või isegi riikliku doktriini.
Karli neljakümne kuue valitsemisaasta jooksul, seega 768-814, möödusid vaid 790. ja 807. aasta ilma sõja ja võitluseta.
Karli-aegne Suur-Frangi riik koosnes neljast osast. Need olid Prantsusmaa, Germaania ning Karli poegade Ludwigi ja Pippini valitsetavad Akvitaania ja Itaalia alamkuningriigid. Nende nelja riigiosa iseärasused ja iseloomulikud jooned on jälgitavad ka veel meie päevil. See oli riik, mille pindala oli üle miljoni ruutkilomeetri ja läbimõõt põhja-lõuna teljel 1500 kilomeetrit, hamburgist Barcelonani, ning ida-lääne teljel 1200 kilomeetrit, Magdeburgist Nantes ’ini.
Peamine valitsemisvahend oli kuninga autoriteet aadli ja rahva silmis . Kui otsustavas punktis kuninga võim nõrgenes, nagu juhtus juba Karli järglase Ludwig Vaga puhul, hakkasid otsekohe ilmnema lagunemisprotsessid ka riigisüsteemi alamates lülides.
Rooma maailma lagunemine kajastus ka rahandussfääris ja müntide vermimises. Riiklikud rahapajad, nagu näiteks Trieris või Lyonis, olid laostunud.
Rooma linnakultuur lakkas olemast. Elu kandus linnast maale. Kui varem otsisid maal toodetud toiduained teed linnaturgudele, siis nüüd oli vastupidi. Tekkisid põllumajanduslikud isemajandavad üksused, domeenid . Tootes vaid enda vajaduste tarbeks, ei vajanud domeenid oma tarbjalikukkuses kaubandust.
Raha väärtuste langedes kadus ühtlasi vääringute ühtsus. Esimese germaani vürstina usurpeeris Meroving Theudebert I keisri õiguse vermida münte oma nimega. Läänegootide ja langobardide kuningal õnnestus mündivermimine kuninga kontrolli all hoida.
Prantsuse ajaloolane Pierre Riche on ajalooallikatest välja uurinud erinevate kaupade väärtusvahekorrad. On mõistetav, et tegemist saab olla vaid ligikaudsete väärtustega, sest paljude mõõtühikute väärtus on ebaselge. Näiteks kõiguvad andmed Karolingide aja levinuima mahuühiku, vaka kohta, 20 ja 70 liitri vahel. Kuningas Karl ja Karl Suur nägid vaeva, et seda mitmekesisust ühtlustada. Oma „Admonitio generalises” („Üleüldises manitsuses”) 789. aastast andis Karl korralduse: „Kõik peavad kasutama ühesuguseid ja õigeid mõõte ning ühesuguseid ja õigeid kaale, nii linnades kui ka kloostrites ja maal, nii ostmisel kui ka müümisel.”
Karolingide kuningate õukond kasvas välja frangi-germaani härrasmajadest. Neilt sai ta oma funktsiooni ning arendas seda edasi vastavalt kuninga ja riigi vajadustele.
Õukonna ja riigi struktuur sulasid ühte, nad olid üks nagu õukond ja riik, nagu palatium ja regnum . Õukonna eesotsas seisis kuningas.ent kuningas ei olnud eesmärk omaette. Temast kõrgemal seisis „kõikvõimsa Jumala tahe ”. Seepärast nimetasid end kuningad Karlist alates „kuningateks Jumala armust ”. Selles tuleb aga näha mitte haigaslikku eneseupitamist, vaid alandlikkuse ja oma valitsejastaatuse õiguspärasust kinnitavat vormelit. Jumal oli vältimatu eeltingimus, et kuningas võiks olla riigi eesotsas. Tema kõrval seisis kuninganna ja seejärel kuninglikud lapsed, kes olid järjestatud vastavalt eale ja legitiimsusele.
Neile allusid „ministrid”, nii vaimulikud kui ka ilmalikud , kes ei valitsenud mitte kuninga heaks, vaid kelle kaudu valitses kuningas. Nad olid „notarid”, kuninga tahte kuulutajad ja täideviijad.
Õukonnakabel sündis frankide rahvuspühaku Martini kultusest . Noored vaimulikud valvasid pühaku mantlireliikviat, cappa’t (väikest mantlit ), mis asus Pariisis, kuningapalee spetsiaalses ruumis. Need noored vaimulikud, keda hakati peagi nende poolt valvatava cappa järgi nimetama kaplaniteks, olid kõik kirjaoskajad.
Karl laiendas oma õuekabeli õukonnakooliks, kultuuriinstituudiks, mis kiirgas valgust üle kogu riigi ja tõmbas samal ajal ligi vaimuvallas olulisi inimesi suurriigi kõikidest maadest , andes neile uue kodumaa ja võimaluse teha tööd.
See oli otsekui loomisakt, mille käigus looja puhub enda poolt loodule sisse ka elustava hingeõhu.
Tõsi küll, Karli enda haridus oli ainult keskpärane. Tema isa, kuningas Pippin, ei olnud pidanud vajalikuks lasta Frangi kuningapojale kirjutamist õpetada. Karl nägi selle kallal kogu elu asjatult vaeva. Ta rääkis soravalt ladina ja mingil määral ka kreeka keelt. Ent püsiva tõena mõjutas tema tegusid äratundmine, et kuningriik on midagi enamat kui maade ja rahvaste valitsemine sõjalise jõu abil, äratundmine, et tema riigi maad ja rahvad vajavad ühtset vaimulikku ja vaimset alust.
Vaimulik alus võis olla ainult ristiusk, mis oli oma preesterkonnaga Rooma riigi kokkuvarisemise kõige paremini üle elanud. Vaimse alusega olid aga kehvad lood. Õhtumaine kultuurimaastik oli Rooma riigi hävinguga metsistunud. Itaalias, läänegootide Hispaanias ja isegi prantsusmaal oli koolitus ja koolitatus praktiliselt välja surnud. Ajavahemikul 600 kuni 770 ei kerkinud esile peaaegu ühtegi esileküündivamat kodumaist literaati.
Meie tänasest vaatevinklist vaadatuna on õukonnakooli rajamine Karli kõige isikupärasem tegu. See varjutab tema relvakuulsuse, tema hiilgavad võidud ja isegi ta riigiehituslikud saavutused.
Sõjakäikude kõrval leidis Karl aega koondada vaimuinimesi. Kuna Frangi riigi tuumikmaades endis ei olnud võimalik mingist vaimuelust rääkida, siis ammutas ta vaimuvalgust ja haridust kogu ülejäänud Euroopast.
Eriti tugevasti vormis teda Itaalia.
Wolfgang Braunfels märgib tabavalt: „Viis korda käis Karl Itaalias ja iga kord pöördus ta tagasi muutununa: 774, kui ta lõi kuningas Desideriust, vallutas Pavia ja võttis üle Langobardia riigi. 776, kui ta surus maha viimase sealse ülestõusu. 780/81, kui ta laskis Hadrianus I-l oma pojad Pippini ja Ludwigi Itaalia ja Akvitaania kuningateks salvida. 786/87, kui bütsantslik elulaad hakkas Ravennas ja Beneventos muutma tema maailmapilti, ning lõpuks 800/01, kui ta võttis Roomas vastu keisrikrooni.
Lisaks kuningakroonidele ja võimule oskas see harukordne mees enda poole võita ka Euroopa vaimse aadli.
776. aastal ilmus Karli lähikonda õpetlane ja poeet, langobard Paulinus. Hiljem olevat Karl talle teenete eet tasunud Aquileia peapiiskoptooliga.
Karli riigiministri ja õuepoeedi Angilberti osaks langesid äärmiselt diplomaatilised ülesanded. Rooma-missiooni puhuks 796. aastal soovitas Karl paavst Leo III-le saadetud kirjas teda kui manuelem nostrae familiaritatis auricularum’it (salajast ja usldusväärset nõuandjat).
Juba 789. aastal oli Angilbert saanud ilmikabtina Karlilt heal järjel Centula abtkonna.
Seal laskis Angilbert kolmekümnel altaril, mis olid kaunistatud 56 märtri, 34 usutunnistaja ja 14 püha neitsi reliikviatega, kolmesajal mungal vaheldumisi üksteist asendades palvetada Karli hingeõnnistuse eest. Suuri kirjanduslike teoseid ei ole Angilbertilt teada. Sellegipoolest kirjeldab ta talle hästi tuntud Aacheni õukonnaelu detailitruult ja erkastes värvides. Ta kujutab kuningliku perekonna elu ja jahipidamist Aacheni metsades nii mõjusalt, et Gustav Freytag on kasutanud teda allikana oma „ Piltides Saksa ajaloost”.
Õukonnaringi tähtsaimate liikmete hulka tõusis vähehaaval ka Einhard, kes pärines parimast, idafrangi aadlist.
Kirik ei olnud Karli jaoks vahend eesmärgi saavutamiseks. See oli vahend ja eesmärk üheaegselt. Selle staatuse oli ta üle võtnud Merovingilt.
Oma aadlikud paigutas Karl muretult juhtivatele kohtadele kirikus. Tema väljaspool abielu sündinud poeg Ludwig Vaga peakantsler oli mõnda aega Langobardias asunud Novalese kloostri ja Saint-quentini ning Saint-Bertini abtkondade abt. Karli teise sohilapse, Drogo, leiame juba Metzi peapiiskopi toolilt. Tütar Theodorada oli Pariisi-lähedase Argenteuil’ kloostri abtiss . Oma armastatud õe Gisela pani karl Chelles’i ja Notre-Dame nunnakloostrite etteotsa. Tütar Ruothildi leiame Faremoutiers’ perenaisena. Karli lapselapsest Ludwigist, tütar Rotrudi ja temaga abieluväliselt koos elava krahv Rorico pojast sai Saint-Denis’ abt ja Karl II Paljaspea peakantsler.
Oma suure nõuniku Alkuini tõstis Karl Tours’is asuva frankide rahvuskloostri Saint-Martini abtiks. Karli biograafist ja viimaste eluaastate usaldusalusest Einhardist sai Seligenstadti ja Michelstadti kloostrite asutaja ning esimene abt. Karli nõost Adalhardist sai Corbie abt.
Vaeste kirikust oli saanud rikaste kirik. Nüüd algas aga areng selle ilma vägevate kiriku, aadlikiriku suunas – see oli protsess, mis lõppes alles XIX sajandil.
Einhard teatab Karlist: „Einestamise ajal kuulas ta muusikat või ettelugemist. Viimasel puhul esitati ajaloolisi teoseid ja ülevaateid esivanemate tegudest. Meeleldi kuulas ta ka püha Augustinuse töid, eriti tema kirja „De civitate Dei”, „Jumalariigist”. Jumalariigile on vastandatud maailmariik. Need kaks riiki on Augustinuse järgi sünnitanud kaks erinevat armastust: maailmariik kuni enesepõlguseni küündiva jumalaarmastuse.. Üks otsib kuulsust inimeste juures, teise jaoks on tema suurim kuulsus Jumalas, inimese süüme tunnistajas. Jumalariigis ei ole teist inimtarkust peale vagaduse, mis annab õigel viisil au tõelisele Jumalale ja loodab vastutasuna osaduses mitte ainult pühade meeste, vaid ka inglitega, et „Jumal on kõik kõiges”.”
Augustinuse jumalariigi-idee ajendiks oli Rooma langemine ja vallutamine 410. aasta 24. augustil gootide poolt Alarichi juhtimisel.
Meenutagem, et Karli nimetati tema õukonnaakadeemias Taavetiks. Siin tuleb ilmsiks Karli ja ta õukonnaringi arusaam iseendast, aga ka kohustused, mille nad endale võtsid, ja eeskujud , kellega tahtsid, et neid võrreldaks.
Frangi riigisinod võttis 792. aastal Regensburgis Karli eesistumisel ette rünnaku ketserliku adoptiaanluse vastu, kuid see oli ka aasta, mil Karl tegi ettevalmistusi sõjaks avaaridega. Ikkagi leidis ta aega tegeleda oma riigi usuliste alustega. Adoptiaanlik õpetus väitis: „Kristus oli ülimal määral Jumala vaimust täidetud inimene ja seega inimesena vaid Jumala adoptiivpoeg. Just tema haavatavas inimlikkuses peitus tema lunastusakti suurus.”
Karli eesistumisel mõistis sinod selle õpetuse kui ketserliku hukka. 794. aastal, suurel Frankfurdi sinodil, mis veel kord käsitles adoptiaanluse hereesiat, pidas Karl sellel tema jaoks nii tähtsal teemal sissejuhatava kõne. Astuuria abt Beatus Liebanast, kes oli sel teemal kirjavahetuses Alkuiniga ja kindel frankide toetuses, tungis selle ketserluse pärast metropoliit Elipandile Toledost teravalt kallale. Ka Karl ise ei jätnud põhjalikus kirjas Elipandile oma seisukohta avaldamata ning teda ketserluse ja hereesia eest hoiatamata. See kiri näitab selgelt, kui tähtsaks pidas ta usuküsimusi ning et ta tundis end isiklikult vastutavana katoliku õpetuse ja ühtsuse eest.
Aacheni sinodil aastal 800 võeti adoptiaanlik hereesia veel kord vaatluse alla.
Päevi kestnud diskussiooni lõpul tunnistas Felix Urgelist end lööduks. Ta tõmbus vaikides kogu ülejäänud eluks kloostrisse.
Karl oli pikka kasvu turjakas mees. Arvestates tolle aja toitumisraskusi oli tema pikkus hämmastav – 192 cm. Tal oli lühike kael ja tal oli suur nina, kõrge laup ning ümmargune pea.
Ta riietus frangi rahvale omasel moel: ihu peal kandis ta linast särki, reisi katsid linased püksid; nende peal kandis ta tuunikat, mis oli ääristatud siidiga. Sääri ümbritsesid säärapaelad. Sääremarjad kattis ta seega paeltega ja jalalabad saabastega. Talvel kaitses ta õlgu ja rinda saarma- või nugisenahast vammus. Võõramaiseid riideid ta ei sallinud. Erandina võis teda kahel korral näha Roomas pikas tuunikas ja rooma kingades.
Karl tegeles spordiga, ujus meelsasti, ning oli meisterlik ratsutaja ja kütt.
Pärast lõunasööki ta magas . Öösiti ta tõusis neli või viis korda üles, pani end täielikult riidesse ja pühendus tööasjadele. See tähendab, et kaastöötajad pidid pidevalt olema valmis tegutsema.
Karl oli mees, kes jagas armastust, äratas armastust ja pälvis armastust.
Ta oli abielus nelja naisega ja vabaabielus oli ta kuue naisega. Kõigilt neilt oli ta saanud kokku 18 last.
Karl oli õrn, armastav ja oma aja kohta väga eesrindlik isa. Nagu ütleb Einhard, laskis Karl õppida teadust mitte ainult poegadel, vaid ka tütardel. Teaduste all mõeldi „seitset vaba kunsti”.
Seejärel pidid pojad, kui vanus lubas ratsutama ja harjutama relvakäsitlemist ning jahilpidamist.
Tütred pidid peale vaimuhariduse „tegelema lõngatöö ja värtnate ning koonaldega, et mitte harjuda jõude olema, ja isa laskis neile kätte õpetada kõik head kombed”.
Poegade ja tütarde eest muretses ta niivõrd, et ei einestanud mitte kunagi ilma nendeta, ei võtnud ilma nendeta iial ette ühtegi reisi: pojad ratsutasid tema kõrval, tütred olid rivis nende taga ja terve salk ihukaitsjaid oli pandud neid valvama.
Karl oli armastav abikaasa ja õrn isa. Ta tundus olevat tugev mees, aga selle mehe taga peitus ka pisaratega ja nuttev mees, kellele võis kaasa tunda.
Nuttis ta kui kaotas sõbra, kui ta kaotas abikaasa, või kui ta kaotas mõne oma lastest. Siin ei kehti enam keisrikroon ega ka keisritiitel, siin astub inimene ahastades rivvi teiste inimestega, kurtes surma ja kõige maise mõistetamatuse üle. Nuttev keiser tõuseb oma troonilt ja ühineb kogu ülejäänud leinava rahvaga.
Karl Suure testament , mis on meieni jõudnud Einhardi kaudu, on Karolingide aja üks tähelepanuväärseimaid dokumente. See on hämmastav testament. Kui õigesti välja lugeda, siis jagas keiser kaks kolmandikku oma varandusest kahekümne ühele piiskoplikule linnapeale ja nende piiskopkondadele.
Sellest kolmandikust, mille keiser oma eluajaks endale hoidis, jäi tema isiklikele pärijatele, lastele ja lastelastele, ainult neljandik. See tähendab, et perekonnale mõeldud osa moodustas keisri kogu varandusest 8, 333%.
Jagades oma vara rahvale, andis kuningas sellega neile ka iseenda, viis oma ego omamoodi vaimse õhtusöömaajaga kõikideni.
Kui vaadata pärivaid linnu Karli testamendis ja nende geograafilist jaotust, siis torkab kohe silma, et vana Frangimaad peeti märksa heledamalt meeles kui riigi ülejäänud osasid, kus pärandist said osa vaid kaheksa linna.
Kui meie teadmised Karli testamendi viieteistkümne ilmaliku tunnistaja kohta ongi seega napid, siis ometi piisab sellest, tõdemaks, et ka ilmalike tunnistajate enamik pärines Frangi põlisaladelt.
Legendid Karli kohta hakkasid tekkima samal päeval, kui ta suri, 28. jaanuaril 814.
Olles vabanenud ihulisest eksistentsist, kasvas Karli kuju hiigelmõõtmetesse ja muutus germaani-saksa keisririigi ideeks.
Esialgu järgnes aga Karli valitsemisajale langusperiood.
Arvestades Karli järglaskonna piibellikku mastaapi, võib igaüks uskuda, et temaski voolab tilgake selle võimsa suguvõsa verd, millele Euroopa, hoolimata kõikidest sisemisest vastuoludest, võlgneb oma identieedi ja oma ainukordse eneseteadvuse.
Kasutatud kirjandus
Ernst W. Wies, „Karl Suur”
Tallinn 1999